Televiisor

Allikas: Vikipeedia

Televiisor ehk teler on televisiooni vastuvõtu seade, mis muudab raadio teel või kaablivõrgu kaudu saabuva signaali liikuvaks pildiks ja sellega kaasnevaks heliks.

Televisioonis nagu kinematograafiaski antakse kujutiste liikumist edasi üksteisele kiiresti järgnevate liikumatute piltidega ehk kaadritega. Iga pilt koosneb muutuva heleduse ja värvusega ridadest. Pildi jaotamist järjestikusteks ridadeks ja pildielementideks nimetatakse laotamiseks.

Paul Nikow’ ketta skeem
(see ketas laotab pildi kaheksaks reaks
Elektronlampidega televiisor КВН-49, mida toodeti NSV Liidus aastail 1948–1960 (must-valge pildiga ekraan 140×105 mm)

Ajaloost[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimestes katsetes liikuvat pilti elektrisignaali kujul üle kanda laotati pilt ridadeks mehaaniliselt Nipkow’ ketta abil (Paul Nipkow sai sellele patendi 1886. aastal). Niisuguses kettas on spiraaljoont mööda väikesed ruudukujulised avad. Ketta pöörlemisel moodustab iga järgmine ava üle pildivälja liikudes ühe uue pildirea (joonisel on pildiväli ümbritsetud raamiga). Saatjas muundati heleduse muutused ridades fotoelemendiga elektrisignaaliks, mida edastati raadiolainete abil. Vastuvõtjas kasutati elektrisignaali nähtavaks kujutiseks muutmiseks valgusallikat, mis valgustas signaali tugevuse taktis samasugust sünkroonselt pöörlevat avadega ketast.

Termini televisor (moodustatud kreeka k sõnast tele, ’kaugele’ ja ladina k sõnast visio, ’nägemine’) võttis kasutusele Šoti tehnikamees J. L. Baird, kes nimetas nii omakonstrueeritud ja 1926. a valmistatud Nipkow’ kettaga televisioonivastuvõtjat, mille kujutist sai vaadata 3×4 cm suurusel 30-realisel ekraanil. Televisioonisignaali edastasid siis mõned kesklaine-raadiosaatjad.

Juba 1929. a demonstreeris V. Zworykin USA-s 120-realist 24-hertsise kaadrisagedusega elektrontelevisiooni süsteemi. Selleks ajaks olid loodud elektronlampidega võimendid ja generaatorid, elektronkiiretoru baasil saatetoru ikonoskoop ja vastuvõtutoru kineskoop.

Televiisorite pildiridade arv kasvas aasta-aastalt: 1937. a võeti kasutusele 441-realises kaadris ülerealaotus. Ühtsetele süsteemidele vastava must-valge televisiooni saated algasid Euroopas 1950. aastail, Tallinnas 1955. Ühendriikides sai sel ajal juba näha värvisaateid (värvitelevisiooni standard NTSC kehtestati 1954. a). Euroopa maadesse jõudis värvitelevisioon kümmekond aastat hiljem, Eestisse 1972. a.

Kantav kineskoopteler (1960. aastaist)

1960. aastail asendusid elektronlambid transistoride ja mikrolülitustega ning kineskoop hakkas näitama värvilist pilti. Kineskoop oli telerite valitseva kuvaseadisena kasutusel kuni sajandivahetuseni. Seejärel hakkasid neid kogukaid ja suure energiatarbega seadiseid välja tõrjuma LCD- ja plasma-tehnoloogial põhinevad õhukesed kuvapaneelid. 2010. aastast toodetakse põhiliselt LCD-telereid.

Kineskoobiga teleri plokkskeem

Telerite liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kineskooptelerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kineskoop koos hälvitusmähistega

Televisioonisignaal saabub meeter- või detsimeeterlaineantennist teleri tuuneriplokki, mis muundab kõigi sageduskanalite kõrgsagedussignaalid üheks kindlaks vahesageduseks (samal põhimõttel kui superheterodüünvastuvõtjas). Järgneb vahesagedussignaali võimendamine (skeemil IF Amplifier) ning video- ja audiosignaalide teineteisest eraldamine demoduleerimise teel. Võimendatud audiosignaal läheb valjuhääldisse ja videosignaal kineskoobi tüürelektroodile.

Liitvideosignaalist eraldatud sünkroimpulsid tüürivad vertikaalhälvituse ja horisontaalhälvituse generaatoreid. Nende võimendatud väljundvoolud juhivad kineskoobi hälvitusmähiste abil kaadri- ja realaotust.

Kineskoobi elektroodidele vajalik kõrgepinge (kuni 30 000 V) saadakse reatrafo väljundpinge kordistamise teel.

Värviteleris väljub pildivahesageduse demodulaatorist laiaribaline (kuni 5 MHz) liitvideosignaal. Selle signaali dekodeerimisel saadakse kujutise heledussignaal Y ja kaks värvivahesignaali U = B – Y ning V = R – Y), mis kannavad infot värvitooni ning värviküllastuse kohta. Heledussignaalist ja kahest värvivahesignaalist luuakse kolme põhivärvuse signaalid algebraliste teisendustega:

  • punane R (Red) = (R – Y) + Y,
  • sinine B (Blue) = (B – Y) + Y,
  • roheline G (Green) = (R – Y) + (B – Y) +Y.

Nende võimendatud signaalidega tüüritakse värvikineskoobi kolme elektronikahurit.

Võrgutoiteosas olid pinge muundamiseks kasutusel massiivsed võrgutrafod (värvitelerites võimsusele kuni 500 W). 1980. aastail võeti kasutusele kompaktne ja ökonoomne impulsstoiteallikas. Võrgupinge võib sel juhul muutuda suures ulatuses, nt vahemikus 110–240 V. Ooterežiimis ei ületa võimsustarve ühte vatti.

Distantsjuhtimissüsteemis edastatakse juhtimiskäske juhtpuldist infrapunakiirguse impulssidega, kusjuures käsukoodides kannavad infot impulssidevahelised intervallid. Süsteemi kuuluvad juhtpult infrapunakiirguriga ja juhtimissignaalide vastuvõtuosa teleris.

Vastavalt telepildile muutuva taustvalgustusega ( Ambilight) LCD-teler

Lametelerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nüüdisaegsed telerid on lameda (õhukese) ekraaniga digitaalelektroonika seadmed. Teleri skeemis asendavad suured mikrolülitused terveid plokke ja talitlusüksusi. Nii võib olla ühel kiibil kujutise ja heli vahesagedusvõimendi, mitmesüsteemne värvidekooder, sünkroniseerimislülitused ja helisageduse eelvõimendi. Kõigi lülituste koostööd juhib digitaalsignaalidega mikroprotsessor. [1]

Lametelereid liigitatakse ekraani tehnoloogia järgi:

  • LCD-telerid – LCD-ekraaniga; valguskristallelementid ise valgust ei kiirga, seepärast vajavad nad kujutise nähtavaks tegemiseks tagantvalgustust; valgusallikateks olid esialgu luminofoortorud, tänapäeval enamasti voolusäästlikumad leedlambid;
  • plasmateleridplasmakuvariga telereid on toodetud suureekraanilistena (diagonaaliga vähemalt 50 tolli) peamiselt kodukino pildiseadmeks;
  • OLED-telerid – OLED-ekraan on väljaarendamise järgus; neil on LCD-ekraanide ees mitmeid eeliseid, kuid telerid on veel (2015. a) palju kallimad.

100 Hz telerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

100-Hz-tehnoloogia korral arvutab signaaliprotsessor 25-hertsise sagedusega järgnevatest kaadritest interpoleerimise teel välja vahepealsete piltide signaalid. Tulemusena muutub kujutiste kiire liikumine sujuvamaks; see võib olla eriti tuntav nt spordiülekannetel. Paljud teleritootjad pakuvad ka 200 Hz ja suurema pildisagedusega telereid. Olenevalt signaalitöötluse tasemest võib niisugune tehnoloogia kaasa tuua ka spetsiifilisi moonutusi, nagu pildi võbisemine ja kiresti liikuvate objektide ebaloomulik eraldumine taustast.

3D-telerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stereokinodes on ruumilise (3-dimensioonilise) pildiga filme aeg-ajalt näidatud juba 1950. aastatest alates. Filmimisel ja filmi vaatamisel on seejuures kasutatud stereofotograafiast pärinevaid tehnikaid.

Esimesed telerid ja videoprojektorid 3D-filmide vaatamiseks tulid müügile 2010. aastal. Ruumilist pilti võib näha läbi eriprillide, mis on olenevalt tootjast passiivsed polarisatsioonprillid või aktiivsed LCD-katikprillid (Shutter 3D System). Katikprillide kummaski klaasis on vedelkristallikiled, mille läbipaistvust muudetakse sünkroonselt vasaku ja parema pildi vaheldumisega ekraanil. Nii näeb vasak ja parem silm erinevaid pilte, mis tagab stereoskoopilise nägemistaju.

On valmistatud ka vertikaalribadena paigutatud mikroprismadega ekraane (autostereoscopic display), millelt näeb ruumilist pilti ilma prillideta (seda küll teatavas kitsas vaatenurgas).

Kõrglahutusega 3D-filmide andmekandjaks võib olla BD-plaat ja multimeedia-kõvaketas. Mitmed Euroopa TV-satelliidid edastavad 3D-HD-demoprogramme.

3D-filmide kestev vaatamine võib põhjustada ajutisi nägemishäireid ja peapööritust, eriti aktiivprillide kasutamisel. Lastel ei soovitata järjest vaadata mitte ole poole tunni.

Nutiteler

Nutitelerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii nagu mobiiltelefon on muutunud kõik-ühes-arvutiks, on samas suunas muutumas ka teler. Nüüdisaegsel teleril on USB- ja mälukaardipesad multimeedia (fotode, videote) esitamiseks paljudes vormingutes, nagu DivX, Xvid, MP4, Nero Digital või WMV9. HDMI-sisendid võimaldavad teleriga ühendada mitmesuguseid multimeediaseadmeid, nagu nt DVD- või BD-mängija, mängukonsool, foto- ja videokaamera, arvuti, samuti AV-ressiiver koos kõlarisüsteemiga.

Nutiteleri kõige olulisemaks tunnuseks on internetivõimekus läbi kohtvõrgu (Ethernet või WiFi). Siis saab teleri ekraanil

  • vaadata videoid ja filme voogedastusena (nt Youtube’ist);
  • surfata internetis, kasutada teleritootja pakutud TV-rakendusi (äppe) ja -vidinaid (widget);
  • kasutada hübriidTV-teenusena (ka vabalevis) neidamu võimalusi mis maksu-TV korral: saateid järelvaadata, näha internetipõhiseid tasuta telekanaleid ja lugeda tekstteavet);
  • salvestada saateid elektroonilisest saatekavast mälupulgale või välisele kõvakettale (võimalik valida ühekordne, igapäevane või iganädalane salvestamine);
  • kasutada ajasiirdefunktsioon (time shift); see võimaldab telesaate vaatamist katkestada ja sobiva aja järel samast kohast jätkata, samuti on võimalik kiire ja aeglane tagasi/edasikerimine saate ajal;
  • kasutada Skype-videotelefoni (koos eraldi kaamera-mikrofonikomlektiga);
  • edastada fotosid ja videoid nutitelefonist või tahvelarvutist juhtmevabalt teleri ekraanile (DLNA-ühenduse kaudu) ;
  • juhtida telerit nutitelefonist või tahvelarvutist, ka eraldi klaviatuurilt;
  • kasutada teleriekraani arvutikuvarina.

Teleri heli[muuda | redigeeri lähteteksti]

Õhukeses teleris ei ole võimalik luua piisavat kõlaruumi madalate basside esiletoomiseks. Seetõttu on teleri heli optimeeritud eelkõige kõne selgusele. Kallimatesse teleritesse võib olla sisse ehitatud eraldi bassikõlar, mis mõnevõrra parandab madalate toonide esitust.

Et suure ja terava pildiga kaasneks korralik heli, ühendatatakse teleriga eraldi kõlarid, soovitatavalt läbi AV-ressiivri, et sobiva signaaliallika (nt BD-mängija) olemasolul kuulata mitmekanalilist ruumiheli.

Optimaalne vaatamiskaugus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Telerit on soovitatav vaadata vähemalt nii kaugelt, et pildistruktuur (pildipunktid) enam näha poleks. Telerile liiga lähedal istudes ei suuda silmad ka enam piisavalt haarata telepildi üldplaani ega selle muutumist. Seevastu liiga kaugelt vaadates pole võimalik eristada kujutise peenemaid detaile, samuti pole loetavad väiksema kirjaga tekst.

Kodukinoseadmete kvaliteediklassifikatsiooni THX kohaselt soovitatakse telerit vaadata selliselt kauguselt, et vaatenurk jääks vahemikku 28°– 40°. [2] Sellele vastavad kaugused Full HD teleri 1080p-ekraanist on esitatud järgmises tabelis.

Optimaalne vaatamiskaugus olenevalt ekraani suurusest
Ekraani diagonaal Ekraani laius Ekraani kõrgus Kaugus Full HD ekraanist
32" 70,9 cm 39,9 cm 1,0–1,4 m
37" 81,8 cm 46,0 cm 1,1–1,6 m
42" 93,0 cm 52,3 cm 1,3–1,8 m
46" 101,9 cm 57,2 cm 1,4–2,0 m
50" 110,7 cm 62,2 cm 1,5–2,2 m
55" 121,7 cm 68,6 cm 1,7–2,4 m
60" 132,8 cm 74,7 cm 1,8–2,6 m
65" 144,0 cm 81,0 cm 2,0–2,8
75" 155,3 cm 93,5 cm 2,3–3,3 m

Vähima vaatamiskauguse rusikareegel:

ekraani diagonaali väljendav arv × 4 cm, näiteks 50-tollise ekraani korral 50 × 4 = 200 cm.

Sellisest kaugusest ei erista piksleid enam ka kõige teravam silm. Optimaalse vaatamiskauguse ülemise piiri kohta on teleritootjail erinevaid soovitusi ja enamasti on see kaugus tabeliväärtustest suurem.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]