Venemaa muusika

Allikas: Vikipeedia
Keskaegsed guslimängijad. Viktor Vasnetsovi maal

Venemaa muusika on Venemaalt pärinev või ka venelaste loodud või esitatud muusika.

Venemaa on suur ja kultuuriliselt mitmekesine maa, kus elab palju erisuguseid rahvaid oma muusikatraditsioonidega. Vene muusika seob endasse ka vähemusrahvaste muusika elemente.

Vene muusika sai alguse rituaalsetest rahvalauludest ja õigeusu kiriku vaimulikust muusikast. Keskajal olid populaarseimad pillid keelpillid, nt kandlesarnane gusli. Arheoloogid on väljakaevamistel leidnud näiteks Novgorodi piirkonnast selliseid pille, mis pärinevad 11. sajandist. Samast piirkonnast pärineb eepiliste laulude tegelane, guslimängija Sadko. Teised levinumad rahvapillid olid vilepillid ja trummid. Kõige tähtsam oli aga laulmine. Bõliina on eepiline ballaad, mis räägib kangelastest. Mõnikord esitati neid koos instrumentaalsaatega. Moskva suurvürstiriigi ajal arenes välja õigeusu kirikus kasutatav muusika ja peamiselt meelelahutuseks mõeldud ilmalik muusika. Kirikumuusika alused on pärit Bütsantsi kirikumuusikast. Ilmalikku meelelahutuslikku muusikat esitasid skomorohhid, rändmuusikud.

19. sajandil tõusis esile mujalgi kõrgelt hinnatud vene klassikaline muusika. See juhtus teiste maadega võrreldes hilja, sest õigeusu kirik taunis ilmalikku muusikat. Alates Ivan IV-st kutsusid valitsejad oma õukonda muusikuid ja heliloojaid Läänest. Peeter I ajaks said külalismuusikud õukonnas tavaliseks. Kuigi Peeter I ei olnud ise muusikahuviline, nägi ta kõrgetasemelist muusikakultuuri kui tsivilisatsiooni tunnust ja võimalust muuta oma maad läänelikumaks. Keisrinnade Jelizaveta Petrovna ja Katariina II ajal oli õukond hull itaalia ooperite järele, mis aitas veelgi suurendada huvi Lääne muusika vastu vene aristokraatia hulgas. Vaimustus omandas sellise ulatuse, et paljud ei olnud üldse teadlikud, et ka vene heliloojad on olemas. Vene heliloojad pidid oma muusikat kirjutama läänelikus stiilis, et seda esitataks. Neil õnnestus see erineval määral, sest paljud neist ei olnud tuttavad Euroopa kompositsioonireeglitega. Mõnedel oli võimalus reisida välismaale ennast täiendama, tavaliselt mindi Itaaliasse. Esimene tähtsam helilooja, kes rakendas vene oma muusikatraditsioone, oli Mihhail Glinka.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]