Leonid Brežnev
 |
See artikkel räägib Nõukogude Liidu partei- ja riigijuhist; tema nime kandnud lennukikandja kohta vaata artiklit Admiral Kuznetsov |
 |
Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
 Leonid Brežnev, 1973 |
|
| Sünniaeg | 19. detsember 1906 |
|---|---|
| Sünnikoht | Dnipropetrovski oblast Ukraina |
| Surmaaeg | 10. november 1982 |
| Erakond | |
| Amet | Moldaavia KP KK I sekretär Kasahstani KP KK II ja I sekretär NLKP KK sekretär NSV Liidu ÜN Presiidiumi esimees NLKP Keskkomitee I sekretär NLKP Keskkomitee peasekretär& NSV Liidu ÜN Presiidiumi esimees |
| Õppeasutus | Dneprodzeržinski Metallurgiainstituut |
Leonid Iljitš Brežnev (ukraina Леонід Ілліч Брежнєв; vene Леонид Ильич Брежнев; 19. detsember 1906 Kamjanske (praegu Dniprodzeržõnsk) Katerõnoslavi (Jekaterinoslavi) kubermangus (tänapäeval Dnipropetrovski oblastis) Ukrainas Venemaa keisririik – 10. november 1982 Moskva NSV Liit) oli Nõukogude poliitik ja riigijuht.
Brežnev oli NLKP Keskkomitee esimene sekretär 1964–1966, peasekretär 1966–1982 ning NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1960–1964 ning 1977–1982.
Sisepoliitikas oli ta konservatiiv. Välismaailmas kinnistus NSV Liit Brežnevi ajastul sõjalise ja poliitilise üliriigina, kes laiendas oma mõjuvõimu Aafrikas ja Aasias.
Sisukord |
Elulugu[muuda]
Ta sündis Jekaterinoslavi kubermangus Kamenskojes (praegu Dniprodzeržõnsk) Ilja Jakovlevitš Brežnevi (1874—1930) ja Natalja Denissovna Mazalova (1886—1975) perekonnas. Tema isa ja ema sündisid ning enne Kamenskojesse elama asumist elasid Brežnevo külas praeguses Kurski oblasti Kurski rajoonis.
Aastal 1915 võeti Leonid vastu klassikalisse gümnaasiumi, hiljem õppis ta töökoolis, mille ta lõpetas 1921. Alates 1921. aastast töötas ta Kurski võitehases. Aastal 1923 astus ta komsomoli.
Ta lõpetas Kurski Maamõõtmis-Maaparandustehnikumi (sisseastumise ajal kandis see maakorraldustehnikumi nime), kus ta õppis 1923—1927, ning sai III järgu maamõõtja klassifikatsiooni. Ta töötas maakorraldajana mõne kuu ühes Kurski oblasti maakonnas, see järel Valgevene NSV Oršanski ringkonna Kohhanovo rajoonis (praegu Viciebski oblasti Tałačyni rajoon)[1].
Aastal 1928 ta abiellus Viktoria Denissovaga. Märtsis 1928 saadeti ta Uuralisse, kus ta töötas maakorraldajana, rajooni maaosakonna juhatajana, Sverdlovski oblasti Bisserski Rajooni TSN Täitevkomitee esimehe asetäitjana (1929—1930), Uurali ringkonna maavalitsuse ülema asetäitjana.
Septembris 1930 ta lahkus Uuralist ning astus Kalinini-nimelisse Moskva Masinaehitusinstituuti, kevadel 1931 aga läks üle Dneprodzeržinski Metallurgiaosakonna õhtusesse teaduskonda ning töötas samal ajal õpingutega tehases treialina.
1935. aastal lõpetas ta Dneprodzeržinski Metallurgiainstituudi.
ÜK(b)P-sse astus ta 24. oktoobril 1931.
1930ndatel alustas ta parteikarjääri Dnepropetrovskis, olles enne sõda ÜK(b)P Dnepropetrovski oblastikomitee KK sekretär. Sõja läbis ta poliittöötajana, lõpetades 4. Ukraina rinde poliitvalitsuse ülema kohal kindralmajori auastmes. Seejärel oli ta NLKP Zaporožje ja Dnepropetrovski oblastikomitee KK esimene sekretär.
Aastatel 1950–1952 Moldaavia KP KK I sekretär. NLKP XIX kongressil 1952 valiti ta Jossif Stalini ettepanekul NLKP Keskkomitee sekretäriks ja NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikmeks. Pärast Stalini surma eemaldati ta 1953 nendelt ametikohtadelt.
Aastatel 1953—1954 oli ta Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku Peapoliitvalitsuse ülema asetäitja. Pavel Sudoplatovi[2] ja Kirill Moskalenko[3] andmetel oli umbes 10 relvastatud kindrali seas, kes 26. juunil 1953 Kremlisse kutsuti ja kes ei teadnud Lavrenti Beria kavandatavast arreteerimisest, ka Brežnev.
Aastal 1954 viidi Brežnev Nikita Hruštšovi ettepanekul üle Kasahhi NSV-sse, kus ta töötas Kasahstani KP KK II sekretärina ning 7. maist 1955 kuni 6. märtsini 1956 esimese sekretärina.
Nikita Hruštšovi toetusel tuli ta 1956 tagasi Moskvasse ning töötas 1960. aastani NLKP KK sekretärina (aastatel 1956–1957 oli ta NLKP KK Presiidiumi liikmekandidaat ning 1957. aastast liige). Aastast 1960 oli Brežnev tseremoniaalsel NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohal.
Aastal 1963 naasis ta sekretariaati. Ta osales Hruštšovi kukutamises ning valiti 1964 Hruštšovi asemele NLKP KK peasekretäriks ja järk-järgult hakkas ta valitsema konservatiivset ja konsensuslikku koalitsiooni.
Välispoliitikas oli see aeg Nõukogude Liidule suhteliselt edukas, kui mainida 1968. aasta Praha kevade mahasurumist, 1975. aasta Helsingi protokolli allakirjutamist ja sõjavägede viimine Afganistani 1979 algas Nõukogude Liidule edukalt. 1980 korraldas Nõukogude Liit XXII olümpiamängud. Seevastu Nõukogude Liidu majandus muutus järjest vähem konkurentsivõimeliseks.
Autasud[muuda]
Brežnev armastas väga autasusid. Paljude riikide medaleid ja ordeneid anti talle kokku 114. Sealhulgas laskis ta endale annetada neli Nõukogude Liidu kangelase aunimetust (keegi teine peale Georgi Žukovi neid nii palju ei saanud) ja 1973. aastal Lenini rahupreemia.
1975. aastal anti talle Frédéric Joliot-Curie nimeline Rahu Kuldmedal ning 1977. aastal NSV Liidu Teaduste Akadeemia kõrgeim autasu ühiskonnateaduste vallas – Karl Marxi nimeline Kuldmedal.
20. veebruaril 1978 anti talle Nõukogude Liidu kõrgeim sõjaline autasu Võidu orden, mida senini oli antud üksnes edukalt juhitud sõjaliste operatsioonide eest. Võidu orden võeti Brežnevilt ära postuumselt 21. septembril 1989.
Kangelasenimetused[muuda]
- 17. juuni 1961: sotsialistliku töö kangelane
- 18. detsember 1966: Nõukogude Liidu kangelane (Kuldtähe medal nr 11230)
- 18. detsember 1976: Nõukogude Liidu kangelane (medal nr 97)
- 19. detsember 1978: Nõukogude Liidu kangelane (medal nr 5)
- 18. detsember 1981: Nõukogude Liidu kangelane (medal nr 2)
Sotsialistliku töö kangelase aunimetuse sai ta "teenete eest raketitehnika arendamisel ja kosmoselaev-tehiskaaslasel Vostok sooritatud nõukogude inimese eduka kosmoselennu tagamisel".
Nõukogude Liidu kangelase aunimetused sai ta sünnipäevade puhul.
1966. aasta Nõukogude Liidu kangelase aunimetus oli motiveeritud nii: "väljapaistvate teenete eest Kommunistliku Partei ja Nõukogude riigi ees kommunismi ehitamisel, riigi kaitsevõime kindlustamisel ja suurte teenete eest võitluses saksa fašistlike vallutajate vastu rindel Suure Isamaasõja aastatel seoses 60. sünnipäevaga".
Brežnev oli muuhulgas Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi kolmekordne kangelane, Bulgaaria Rahvavabariigi kolmekordne kangelane, Saksa Demokraatliku Vabariigi kolmekordne kangelane, Mongoolia Rahvavabariigi kangelane, Mongoolia Rahvavabariigi töökangelane, Kuuba kangelane, Laose Rahvademokraatliku Vabariigi kangelane ja Vietnami Sotsialistluku Vabariigi töökangelane.
Sõjaväelised auastmed[muuda]
Aprillis 1975 omistati Brežnevile Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 30. aastapäeva puhul armeekindrali auaste. 7. mail 1976 sai ta Nõukogude Liidu marssali auaste. Kõrgemad sõjaväelased pidasid seda ebaõiglaseks.
Haiguseperiood[muuda]
Märtsis-aprillis 1976 elas Brežnev üle haiguse (võib-olla infarkti), mis mõjutas ta mõtlemis- ja kõnevõimet nii suurel määral, et ta oli töövõimeline vaid kümmekond minutit päevas. Otsused tegi tema lähikond (kes saatis ka väed Afganistani). Brežnevi ajastu oli otsustusvõimetuse ja stagnatsiooni aeg, ehkki väliselt imperialistlik.[viide?]
Tal diagnoositi asteenia ning ajuveresoonte skleroos. Lisaks tarvitas ta ülemäära uinuteid. Viimased kaks-kolm aastat enne surma oli ta sisuliselt töövõimetu. Ta läks mõneks tunniks küll Kremli kabinetti, kuid tekkinud küsimusi arutada ei suutnud, tegi üksnes paar telefonikõnet.[4]
Märtsis 2006 avalikustas Itaalia parlamendi komisjon, et Brežnev oli käskinud korraldada atentaadi Johannes Paulus II-le. Komisjoni juhtinud senaatori Paolo Guzzanti sõnul on see "väljaspool mõistlikku kahtlust". Tõendid leiti hiljuti avanenud Saksa DV ja Bulgaaria salateenistuse arhiividest.
Teosed[muuda]
1978. aastal ilmus ajakirjas Novõi Mir ("Новый мир") 15-miljonilises tiraažis Brežnevi mälestusteraamatud ehk nn "Brežnevi triloogia", mille eest Leonid Iljitš pälvis 1979. aastal NSV Liidu kõrgeima kirjandusauhinna Lenini preemia. Sellesse kuulusid raamatud "Väike maa" ("Малая земля"), "Taassünd" ("Возрождение") ja "Uudismaa" ("Целина"). Hiljem on küll selgeks saanud, et raamatute autoriks ei olnud mitte Brežnev ise, vaid hoopiski grupp professionaalseid ajakirjanikke: Anatoli Agranovski, Aleksandr Murzin,Vladimir Gubarev ja kirjanik Arkadi Sahnin. Hiljem ilmusid samas ajakirjas veel täiendavad mälestuste peatükid: 1981. aastal "Kui elu käis tehasevile järgi" ("По заводскому гудку") ja "Kodumaatunne" ("Чувство Родины") ning 1983. aastal "Moldaavia kevad" ("Молдавская весна"), "Kosmiline Oktoober" ("Космический Октябрь") ja "Kommunistidest" ("Слово о коммунистах")
Lisaks nendele on avaldatud mitmeid Brežnevi kõnede ja artiklite kogumikke, muu hulgas üheksaköiteline "Leninlikul kursil".
Mälestuse jäädvustamine[muuda]
Brežnevile püstitati mälestussammas Novorossiiskisse ja pronksbüst Dniprodzeržinskisse.
Brežnevi surma järel nimetati Naberežnõje Tšelnõ linn Brežneviks ning Moskvas nimetati Tšerjomuški rajoon Brežnevi rajooniks. Moskva ja veel neljas Nõukogude Liidu linnas said viis väljakut nimeks Leonid Iljitš Brežnevi nimeline väljak. Perestroika aastatel võeti linnadelt ja tänavatelt Brežnevi nimi ära.
Brežnev eesti teatrilaval[muuda]
Aastal 1989 lavastas Ago-Endrik Kerge Vanemuises Tauno Yliruusi näidendi „Magamistoad“ (esietendus 30. aprillil), mis kujutas Brežnevit aastal 1968, Praha kevade mahasurumise päevil. Brežnevit kehastas Lembit Eelmäe, tema abikaasat Herta Elviste.[5].
Kirjandus[muuda]
- "Leonid Iljitš Brežnev. Lühike ülevaade elust ja tegevusest". Eesti Raamat, Tallinn 1977, 144 lk
- Boriss Sokolov, "Leonid Brežnev ja tema "kuldne ajajärk"" (Леонид Брежнев: несостоявшийся „золотой век“). Vene keelest tõlkinud Toomas Kall. Valgus, Tallinn 2011, 328 lk; ISBN 9789985682586
- Leonid Mletšin, "Brežnev". Vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa. Varrak, Tallinn 2011, 504 lk; ISBN 9789985322642
Vaata ka[muuda]
Viited[muuda]
- ↑ Бабий бунт против Брежнева, sb.by
- ↑ П. А. Судоплатов, Спецоперации. Лубянка и Кремль 1930—1950 годы.
- ↑ Из мемуаров Москаленко
- ↑ Leonid Mletšin, "Brežnev". Varrak, Tallinn 2011. ISBN 9789985322642. lk 464
- ↑ Aivar Kull, "Lembit Eelmäe. Näitlejaraamat", Ilmamaa, Tartu 2011, peatükk "Brežnev" (lk 80–87)
Välislingid[muuda]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Leonid Brežnev |
| Eelnev: Nikita Hruštšov |
NLKP KK I sekretär (kuni 1966) ja NLKP KK peasekretär 1964–1982 |
Järgnev: Juri Andropov |
| Eelnev: Kliment Vorošilov |
NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1960–1964 |
Järgnev: Anastass Mikojan |
| Eelnev: Nikolai Podgornõi |
NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1977–1982 |
Järgnev: Juri Andropov |
|
|||||
