17. oktoobri manifest

Allikas: Vikipeedia
Repin 17October.jpg

17. oktoobri manifest (vene keeles Манифест "Об усовершенствовании государственного порядка") oli Venemaa Keisririigi keisri Nikolai II 1905. aasta rahvarahutuste tulemusena 17. oktoobril 1905. aastal vastuvõetud seadusandlik akt, mille alusel anti Venemaa Keisririigi elanikele demokraatlikke vabadusi isikupuutumatuse, südametunnistuse-, sõna-, koosoleku- ja ühingu asutamise vabaduse alusel; laiendati valimisõigust; anti kokkukutsutavale Riigiduumale seaduslikud õigused.

Manifesti elluviimise pidi tagama esmakordselt moodustatud valitsus eesotsas peaminister Sergei Wittega.

Next.svg Pikemalt artiklis 1905. aasta revolutsioon Eestis

„Kodanikeõiguste «annetamine»

Keiserlik manifest
17 oktoobril 1905 aastal.
Kõigekõrgema Manifest
JUMALA ARMUST, MEIE, NIKOLAI TEINE, KOGU VENEMAA KEISER JA ISEVALITSEJA POOLA TSAAR, SOOME SUURVÜRST....


Segadused ja rahutused pealinnades ja paljudes teistes Meie Keisririigi piirkondades on täitnud suure ja raske murekoormaga Meie südame.
Vene riigi Valitseja heaolu on lahutamatu tema rahva heaoluga ja rahva kurbus on ka tema kurbus. Tekkinud rahutustest võivad tekkida rahva seas sügavad segadused ning oht rahvuslikusele ühtsusele ja Meie Riigi ühtsusele.


Tsaari raske kohus käsib Meil kogu mõistuse- ja jõuvõimu kasutades püüda lõpetada Riigile nii ohtliku segadusted. Kästes võtta pädevatel võimuasutustel tarvitusele abinõud otseste rahutuste ja korratuste kõrvaldamiseks, rahulike inimeste kaitseks, kes püüavad oma ülesandeid täita. Edukaks Meie poolt kavandatud ülesannete täitmiseks ja riigielu rahustamiseks, tunnistasime vajalikuks ühendada kõrgema valitsuse tegevuse.


Valitsuse kohuseks jätame Me Meie voli täitmise. Annetada elanikkonnale puutumatud kodanikuvabadused isikupuutumatuse alustel ja südametunnistuse, kogunemise ja liitude õigused.
Peatamata kavandatud valimisi Riigiduumasse, kaasata Riigiduuma tegevusse, vastavalt võimalustele, mis on jäänud võttes arvesse lühikest aega Riigiduuma kokkukutsumiseni, et need elanikkkonna klassid, kes on käesolevaks ajal jäetud täiesti ilma valimisõigustest, saaks selle võimaluse vastavuses uue seaduskorraldusele.
Tunnistada, et vääratama õigusena, et ükski seadus ei või jõustuda ilma Riigiduuma heakskiiduta ja et rahva poolt valitutel oleks võimalus tegelikkuses osaleda Meie poolt valitsema pandud seaduslikkuse järelvalves. Kutsume üles kõiki Venemaa ustavaid poegi meelde tuletama oma kohustust Kodumaa ees, aitama ennekuulmatute segaduste lõpetamisele ja koos Meiega suunama kõik jõud rahu ja vaikuse taastamiseks armsal maal.
Peterhofis 17. oktoobri päeval, suvel, tuhande üheksasaja viiendal Jeesus Kristuse sünnist ja Meie valitsemise üheteistkümnendal aastal.

Originaalil on Tema Keiserliku Kõrguse isikliku käega kirjutatud : «NIKOLAI».“

[1]

Manifesti tulemusena tekkisid Venemaal tekkis hulgaliselt eri suunaga parteisid. Näiteks

  • konservatiivne oktobristide partei (suurkodanlus, mõisnikud) pooldas tugevat tsaarivõimu ja mõisnike maaomandi säilimist (neis tekitas manifest nördimust);
  • liberaalne kadettide partei (keskkodanlus, intelligents) seadis eesmärgiks parlamentaarse riigikorra ja kodanikuõigused (võtsid manifesti vastu juubeldades);
  • vasakäärmuslikud jõud, nn. sotsialistide kirev leer õhutas töölisi ja talupoegi ülestõusule. Lisaks neile möllasid Venemaal mitmed
  • marurahvuslikud organisatsioonid, kutsudes endid “mustasajaks,” riisudes, tappes ja põletades lausa võimude heakskiidul.

Vaatamata 1905. a. detsembris avaldatud valimisseaduse põhjal toimunud 1906.a. märtsis-aprillis Riigiduuma valimistele, võeti peagi vastu uusi seadusi, et takistada Riigiduuma (Venemaa Keisririik) muutumist Asutavaks Koguks. Riigiduuma, parlamendi alamkoda, valiti piiratud valimisõigusega rahva poolt. Ülemkoda ehk Riiginõukogu koosnes tsaari poolt nimetatud liikmetest ning kohalike omavalitsuste, aadlikogude, kiriku, ülikoolide jms. asutuste poolt valitud esindajatest. Mõlemad kojad pidid seaduseelnõude arutamisel jõudma ühisele seisukohale, kuid lõpliku kinnituse andis tsaar. Tsaarile jäi ka õigus seadusi välja anda, minnes seejuures Riigiduumast mööda ning vajaduse korral duuma hoopis laiali saata. Veel mitmeid muidki piiranguid oli duuma suhtes jõus. Niisiis oli tsaarile jäetud ka piiramatu isevalitsejalik võim, mida ta teostas ministrite kaudu. Neid nimetas ta ise ametisse ja vajaduse korral vallandas. Välispoliitilised küsimused nagu sõja ja rahu küsimus, lepingute sõlmimine välisriikidega jms. kuulus samuti tsaari kompetentsi. Tsaar oli ka sõjavägede ülemjuhataja.

Eestimaal tekkinud poliitilised liikumised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Nikolai II kodanikuõigusi lubava manifesti avaldamist 17. oktoobril 1905, asutati Eestis esimesed legaalsed erakonnad: rahvuslik-liberaalne Eesti Rahvameelne Eduerakond, sotsiaaldemokraatide-föderalistide Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus ning baltisaksa konservatiivne Balti Konstitutsioonipartei. Samal ajal loodi esimesed ametiühingud ja valiti Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu. Sisuliselt olid peaaegu kõik eesti erakonnastunud või erakonnastumata poliitilised voolud ja liikumised valitsusega opositsioonis. Taotleti demokraatiat ja kodanikuõigusi, enamasti ka rahvuslikku enesemääramisõigust, autonoomiat ja omavalitsust — kogu poliitilise spektri ulatuses apelleeriti rahva nõudmistele.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]