Vladimir Nabokov

See artikkel räägib kirjanikust; tema isa kohta vaata artiklit Vladimir Nabokov (poliitik)

---

Vladimir Nabokov
Vladimir Nabokov (1973)
Sünninimi	Vladimir Vladimirovitš Nabokov
Sündinud	22. aprill 1899 Peterburi, Venemaa Keisririik
Surnud	2. juuli 1977 (78-aastaselt) Montreux, Šveits
Elukutse	romaanikirjanik, professor
Kirjandusvool	modernistlik kirjandus
Tuntud teoseid	"Lužini kaitse" "Kutse tapalavale" "Lolita" "Ada ehk Arm: ühe suguseltsi kroonika"
Abikaasa	Vera Nabokov
Lapsed	Dmitri Nabokov
Autogramm

Vladimir Nabokovi kuju Montreux's

Vladimir Nabokov (vene Владимир Владимирович Набоков; 22. aprill 1899 Peterburi, Venemaa – 2. juuli 1977 Montreux, Šveits) oli vene päritolu USA kirjanik. Tema tuntuim romaan "Lolita" (1955), mis räägib minategelase pedofiilsest suhtest oma 12-aastase kasutütrega, oli ilmudes paljude jaoks šokeeriv.

Kirjanik sündis 1899. aastal Peterburis rikkas aadliperekonnas, kes revolutsiooni ajal emigreerus Berliini, kus Vladimir elas järgmised 15 aastat ning pälvis vene kogukonnas noore andeka kirjamehe tunnustuse. 1937 siirdus Nabokov perega Pariisi ning 1940 Ameerikasse. USAs pidas ta lisaks kirjanikutööle loenguid ülikoolides. 1959 kolis ta Šveitsi, kus ta 1977. aastal suri.

Teosed eesti keeles

• "Lolita" (romaan). Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna: Hans Luik. Eesti Raamat, Tallinn 1990, 254 lk; 2. trükk: Kuldsulg, Tallinn 2000; 3. trükk: Kuldsulg 2004; 4. trükk: sari Eesti Päevalehe raamat, Tallinn 2005
• "Lužini kaitse" (Защита Лужина; romaan). Vene keelest tõlkinud ja järelsõna: Mare Mauer. Loomingu Raamatukogu 1990, nr 19/21, 144 lk
• "Läbipaistvad asjad" (Transparent things; romaan). Inglise keelest tõlkinud ja eessõna: Mati Soomre. Lisa: Toomas Raudam, "KS. Kõhklev essee heitlusest ajaga". Loomingu Raamatukogu 1992, nr 17/18, 76 lk
• "Kutse tapalavale; Kangelastegu" (Приглашение на казнь; Подвиг; romaanid). Vene keelest tõlkinud Rein Saluri. Sari Moodne klassika, Kupar, Tallinn 1999, 446 lk; romaani "Kutse tapalavale" 2. trükk: sari Eesti Päevalehe romaaniklassika, 2008, 155 lk
• "Ada ehk Arm: ühe suguseltsi kroonika" (Ada or Ardor: a family chronicle; romaan). Inglise keelest tõlkinud Rein Saluri. Eesti Raamat, Tallinn 2002, 496 lk
• "Räägi, mälu: üleloetud elulugu" (Speak, memory: an autobiography revisited; mälestusteraamat). Inglise keelest tõlkinud Rein Saluri. Sari Kuldsed elulood, Tänapäev, Tallinn 2009, 248 lk
• "On öö..." (luuletused). Tõlkinud Maria-Kristiina Lotman, järelsõna autor Mihhail Lotman – Vikerkaar 2009, nr 1/2, lk 62–74
• "Märgid ja sümbolid"; "Õed Vane'id" (novellid). Tõlkinud Märt Väljataga – Vikerkaar 2011, nr 3, lk 37–56

Kirjandus

• Toomas Raudam, "Lolita, Nabokov ja Kubrick" (Stanley Kubricku mängufilmist "Lolita", 1962) – Teater. Muusika. Kino 1991, nr 1, lk 53–58
• Toomas Raudam, "Minu Nabokov" – Vikerkaar 1991, nr 3 ja raamatus: T. Raudam, "Minu mina", Tallinn 1998, lk 121–132
• Marina Grišakova, "V. Nabokov ja modernismi visuaalkeeled" – Vikerkaar 2003, nr 12, lk 58–71
• Joachim Scholl, "20. sajand: sajandi suurimad romaanid". TEA Kirjastus, Tallinn 2005, lk 170–173 ("Lolita").
• Pia Pera, "Lolita päevik" (Vladimir Nabokovi romaani "Lolita" mõtteline järg). Itaalia keelest tõlkinud Merje Kala. Ersen, Tallinn 2001, 296 lk

Välislingid

• Vladimir Nabokov discusses Lolita (Vladimir Nabokov kõneleb "Lolitast"; video, YouTube); I osa; II osa
• Toomas Raudam, "Raamat ja film, liblikas ja libu" ("Lolita") – Postimees 19. aprill 1998
• Epp Petrone, "Vladimir, Véra ja VN" – Eesti Naine 2006, nr 11, lk 80–82
• Toomas Raudam, "Vladimir Geenius Nabokov (1899–1977)" – Sirp 24. jaanuar 2003, lk 11–12
• Peeter Olesk, Romaaniülikool: Vladimir Nabokov "Kutse tapalavale" – Eesti Päevaleht 4. aprill 2008
• Janar Ala, "Nabokovi mälulatern" (raamatu "Räägi, mälu" arvustus) – Postimees 7. märts 2009
• David Vseviov. Raamat, kus lendavad lummavad liblikad EPL.ee, 27. märts 2009
• "Ufgut, ufgut, velkam ut Semberland". Grigori Utgofi intervjuu Toomas Hendrik Ilvesega (Nabokovi loomingust ja selle tähendusest Eesti presidendile). Inglise keelest tõlkinud M. V. (= Märt Väljataga) – Vikerkaar 2011, nr 3, lk 57–61