Tšingis-khaan

Allikas: Vikipeedia
Tšingis-khaani portree 14. sajandist.

Tšingis-khaan, sünninimega Temutšin, (1155 või 11621227) oli ajaloo suurima riigi, Mongoli impeeriumi, rajaja ning suurkhaan.

Tšingis-khaani esivanemate kaugem päritolu pole selge. Hiinlased mainivat ta isa Jesugei-bagaturi punakaid juukseid ja heledaid silmi. Temutšini sünnikohaks on praegune Burjaatia.

Mongolite riik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tšingis-khaan ja ta jäglased (tšingisiidid) rajasid ajaloo suurima impeeriumi Aasias, vallutades-allutades kahekümne aasta jooksul enamiku Hiinast, Kesk-Aasia (Horezm), Kaukaasia (Gruusia), Lõuna-Siberi ning teisi alasid. 1223 toimus mongolite ekspeditsioonikorpuse ning kolme Vene vürstiriigi ja nende liitlaste polovetside vägede kokkupõrge Kalka lahingus, mille mongoli väed võitsid.

Mongolite riik 1227. aastal, Tšingis-khaani surma ajal

Tšingis-khaan ühendas enda alla kõik mongolite hõimud ja rajas võimsa impeeriumi, mis oli pindalalt suurem kui NSVL. Siiani on see ajaloos teadaolevalt suurim impeerium (mis hõlmas 22% Maa pindalast), teisele kohale jääb Briti impeerium. Impeerium hõlmas osa Venemaast, Kaukaasia, Volga-äärased alad, Tiibeti, Korea, Hiina, Kesk-Aasia, Iraani, Iraagi, Afganistani, Siberi lõunaalad ja muid alasid. Riik püsis sõjalise võimsuse, riiklike seaduste, kohalike rahvaste seaduste ning jumalate austamise ja elanikele julgeoleku tagamisel.

Tema seadusi (Jassa) kasutasid kõik Aasia nomaadid. Tšingis-khaani Seaduste kogu "Джасак" räägib: "Tšingis-khaani seadus (jassa) keelab valetada, varastada, kurja teha. Nõuab inimestelt, et nad suhtuksid teistesse sama hästi kui endasse. jne" "Джасак"i loomine oli seadusandluse aluseks.

Pärast Tšingis-khaani surma (1227) jagati riik tema poegade vahel ulussideks, riigi valitsejaks sai ta kolmas poeg Ugedei (Ögödei) (1227–1241) – teine suurkhaan, kes jätkas edukalt isa vallutuspoliitikat. Ulussid pidid andma ühise sõjakäigu jaoks sõjaväe. Mongolite rahvaarvuks on pakutud 13. sajandi alul umbes 500 000 hinge (võrdluseks: Hiinas rohkem kui 50 miljonit elanikku, Venemaal umbes 5 miljonit, polovetse 400 000 – 500 000, eestlasi 150 000 – 200 000).

Neljanda mongolite suurkhaani Munke (Mönkge) (surnud 1260) ajal laiendati nn. "kollase ristiretkega" impeeriumi veelgi, kui vallutati Bagdad ja Süüria. Baalbeki all kaotati siiski otsustav lahing mamelukkidele.

Mongolid olid ususallivad, nende seas leidus ka ristiusulisi. Pühakodade hävitamist pole nad maininud. 13. sajandi keskel olid mongolite jaoks lindpriid üksnes ismaeliidid (muslimi radikaalne usulahk). Pakutakse, et kui Munke oleks veel elanud või poleks riigis kodusõda alanud (pojapoeg Hubilai valimine vägede poolt Hiinas suurkhaaniks), siis oleks islam Aasiast välja tõrjutud. Pärast Munke surma algas kodusõda ja impeerium lagunes erinevateks ulussideks-hordideks.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tšingis-khaanil oli neli poega:

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Džutši, Eesti entsüklopeedia (vaadatud 30.12.2014)
  2. Ugedei, Eesti entsüklopeedia (vaadatud 30.12.2014)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]