Venemaa meedia

Allikas: Vikipeedia

Venemaa meedia on meediasüsteem (massimeedia) Venemaal.

Seda saab kirjeldada kui suure levialaga üle-riigilist meediumit, kuhu kuuluvad trükimeedia, televisioon, raadio ja Internet. Siiski oluline puudus riigi massimeedia puhul on sõnavabadus ja objektiivsus, kuna võim kontrollib ligi 80% riigi massimeedia väljaannetest otse ning suuremad meediatööstused on seotud erakonnaga Ühtne Venemaa. Seega ei saa rääkida Venemaa puhul liberaalsest massimeediast.

Ajalehed[muuda | redigeeri lähteteksti]

2009. aasta seisuga on Venemaal registreeritud 28 011 ajalehte, nendest päevalehti on 582. Päevalehtedest on tasulised 541 väljaannet, millest 24 on riiklikud ajalehed. Tasuta päevalehti on Venemaal aga 41, mille kogutiraaž on 1 185 000. Tasuta päevalehtede arvu järgi on Venemaa maailmas esikohal. Veel juhib riik maailmaedetabelit mittepäevalehtede arvuga – ligikaudu 27 000 registreeritud ajalehte. [1]

Ajalehtede jagunemine Venemaal arvuliselt [1]
2005 2006 2007 2008 2009 Muutus 2009/2005 (%) Muutus 2009/2008 (%)
Kõik päevalehed 494 552 545 33 582 17,81 9,19
Kõik tasulised päevalehed 491 521 510 495 541 10,18 9,29
Riiklikud tasulised päevalehed 23 25 25 25 24 4,35 −4,00
Piirkonna ja kohalikud tasulised päevalehed 468 496 485 470 517 10,47 10,00
Hommikused tasulised päevalehed 470 497 486 47 520 10,64 9,94
Õhtused ning lõunased tasulised päevalehed 21 24 24 22 21 0,00 −4,55
Kõik tasuta päevalehed 3 31 35 38 41 1266,67 7,89
Piirkondlikud ja kohalikud tasuta päevalehed 3 31 35 38 41 1266,67 7,89
Kõik mitte päevalehed 25 984 26 542 26 610 27 510 28 011 7,80 1,82
Kõik tasulised mitte päevalehed 25 686 26 112 26 100 26 930 27 391 6,64 1,71
Riiklikud tasulised mitte päevalehed 7056 7145 7080 7120 6980 −1,08 −1,97
Piirkondlikud ja kohalikud tasulised mitte päevalehed 18 630 18 967 19 020 19 810 20 441 9,56 3,03
Kõik tasuta mitte päevalehed 298 430 510 580 620 108,05 6,90
Piirkondlikud ja kohalikud tasuta mitte päevalehed 298 430 510 580 620 108,05 6,90


Venemaa suurim tasuline päevaleht on Moskovski Komsomolets, mis 700 000-lise tiraažiga on maailma suurimate ajalehtede edetabelis 86., sellele järgneb 668 000-lise tiraažiga Komsomolskaja Pravda, mis on maailmaedetabelis 92.

Suurimad tasulised ajalehed Venemaal [1]
Ajalehe nimi Asutamisaasta Suunitlus Väljastav ettevõte Tiraaž 2009. aastal(tuh)
Moskovski Komsomolets 1919 kvaliteetpäevaleht Moskovsky Komsomolets 700
Komsomolskaja Pravda 1925 tabloid Komsomolskaja Pravda 668
Vetšernaja Moskva 1923 kvaliteetpäevaleht Vechernaja Moskva 300
Rossiiskaja Gazeta 1993 Kvaliteetpäevaleht 220
Trud 1921 kvaliteetpäevaleht Media3 220
Sport-Express 1991 spordileht Media3 200
Sovetski Sport 1924 spordileht Komsomolskaja Pravda 180
Izvestija 1917 kvaliteetpäevaleht Izvestija(National Media Group) 176
Kommersant 1989 kvaliteetpäevaleht Kommersant 130
Tvoi Den tabloid News Media Rus 10
Vedomosti 1999 ärileht Independent Media Sanoma Magazines 75
Nezavisimaja Gazeta 1990 kvaliteetpäevaleht Nezavisimaja Gazeta 40
Novaja Gazeta 1993 kvaliteetpäevaleht Novaja Gazeta 535
Argumentõ i Faktõ 1978 nädalaleht Media3 2770


Venemaa suurim tasuta päevaleht on Metro (Novaja Gorodskaja Gazeta), mis maailma arvestuses on tasuta päevalehtede tiraaži alusel 14. – tiraažiga 600 000. Teisel kohal on riigis tasuta päevalehtedest Metro (Peterburi) (tir 400 000) ja kolmandal ingliskeelne Moscow Times (tiraaž 35 000).

Suurlehed nagu Izvestija, Rossiiskaja Gazeta ja Kommersant kuuluvad riigile, sellega seotud isikutele või riigistatud ettevõtetele. Välisinvesteeringud Vene meedias on minimaalsed.

Venemaal jääb vajaka jõudsatest kohalikest ning regionaalsetest päevalehtedest. Paljudes kohtades on nende asemel moskvakesksed ajalehed nagu KP, Tvoi Den, Rossiiskaja Gazeta.

Paljusid kohalikke ja piirkonnalehti rahastavad kohalikud võimud, seetõttu ei paku need meediaturul erilist konkurentsi. Paljud kohalikud lehed on vanamoelised ning madala kvaliteediga, mille tõttu ei ole need reklaamiostjate seas populaarsed. 2009. aastal sulges valitsus mitmed kohalikult ülalpeetavad väljaanded.

Ajalehed Internetis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaal on 11 tasulise päevalehe võrguväljaannet. Venemaa suurim ajalehe veebileht on ajalehel Komsomolskaja Pravda, millel käib 2009 aastate andemete järgi kuus keskmiselt 12 618 000 külastajat. Maailma edetabelis on see lehekülg ajalehtede veebilehtede külastatavuse arvestuses 12. kohal.

Venemaa enim külastatavate ajalehtede koduleheküljed 2009. aasta seisuga [1]
Ajaleht Väljastav ettevõte Külastajaid kuus (tuh)
Komsomolskaja Pravda Komsomolskaja Pravda 12618
Sport-Express Sport-Express 6798
Iz ruk v ruki Pronto Moskva 5016
Gazeta Gazeta 3742
Vedomosti Independent Media Sanoma Magazines 3491
Kommersant Kommersant 3408
Rossiiskaja Gazeta Rossiiskaja Gazeta 3311
Izvestija Izvestija 3212
Moskovski Komsomolets Moskovski Komsomolets 2997
Sovetski Sport Komsomolskaja Pravda 2867
RBC daily Rocbussinessconsulting 2564
Nezavisimaja gazeta Nezavisimaja gazeta 2286
Trud Media3 2217
Novõe Izvestija Novõe Izvestija 998

Lugejaskond[muuda | redigeeri lähteteksti]

2009. aasta andmete kohaselt jõudsid paberkandjal ajalehed 9,3%-ni täiskasvanutest Venemaa elanikest [1]. Lugejatest suurima osa moodustavad 45-54-aastased (20%), järgnevad 35 – 44-aastased (16,5%), üle 65-aastased(16,5%), 25-34-aastased (16,4%), 16-24-aastased (15,7%) ja viimasena 55-64-aastased (14,8%).

Riigi elanikud kulutavad ajalehtede lugemisele kogu meediatarbimisest keskmiselt 9,4 minutit päevas, mis on vähenenud märgatavalt 2005. aasta tulemiga, mil oli selleks ajaks 18 minutit. Siiski loevad venelased rohkem ajalehti kui ajakirju. 2009. aastal kulus ajakirjade lugemiseks kogu meediatarbimisest 5,6 minutit päevas.

Ajalehetööstuse viimaste aastate olukord[muuda | redigeeri lähteteksti]

Majanduslangusega kahanes 2009. aastaks reklaamiturg (2009. aastal tervelt 26%) ja tarbijahuvi, mis mõjutas omakorda vastavalt ajalehtede tiraaži. Et majandusraskustega paremini toime tulla, vähendasid omanikud väljaannete arvu, trükkimiseks võeti kasutusele odavam paber, koondati töötajaid. Üleriigilised väljaanded sulgesid kohalikke kontoreid. Meediaturult kadusid paljud eraviisiliselt rahastatavad väljaanded. Sealhulgas lõpetati 2009. aasta novembris Muramanski oblasti vanima ajalehe Poljarnaja Pravda väljastamine.

2010. aastaks oli Venemaa majanduse olukord paranenud, tänu millele kasvas 2009. aasta viimases kvartalis nädalalehtede üldine sissetulek riigis 9% võrreldes aasta varasema tulemusega [1].

Ka ettevõtjad on ise hoolitsenud, et ajalehetööstus tuleks majanduslangusest kiiresti välja. Näiteks loodi selle tarbeks 2009. aastal reklaamiostjate arvu suurendamiseks Regionaalsete Ärilehtede Liit, mille eesmärgiks on esindada ärilehti vahetult reklaamiagentuurides, võimaldades panna reklaami kas kindlates ajalehtedes või kõikides väljaannetes korraga.


Ajakirjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajakirjade valik on Venemaal äärmiselt lai – Cosmopolitanist ja Playboy´st Harward Business Review ja Newsweek’ini välja. Palju on ka erinevaid kohalikke väljaandeid, millest ühed tähtsamad on majandust kajastavad nädalakirjad Profil ja Dengi. Elustiili nišši kajastavad üldiselt populaarsed lääne brändid, kuid kohalik Afisha on neist siiski populaarsem. 2008. aastal oli Venemaal 20 433 erinevat ajakirja.

2009. aastal tabas Venemaa trükimeediat ülemaailmse finantskriisi tõttu langus, mistõttu otsisid ajakirjade väljaandjad võimalusi kulude optimiseerimiseks. Osade ajakirjade väljaandmine lõpetati ning uute ajakirjade väljastamised peatati. Samuti langesid ajakirjade reklaamitulud märgatavalt, lugejaskond püsis üldiselt aga stabiilsena. Suurim lugejaskonna kasv oli majandus-, disaini-, kokandus-, tervise-, aianduse-, meeste- ja tehnikaajakirjade seas. Kõige populaarsemad on Venemaal siiski tele- ja naisteajakirjad.

Suurimad ajakirjade kirjastused [2]

  • Independent Media Sanoma Magazines
  • Hachette Filipacchi Shkulev / InterMediaGroup
  • Burda
  • Condé Nast
  • 7 Dney
  • ESN
  • Forward Media Group
  • Axel Springer Russia
  • Expert
  • RBC Media
Suurima tiraažiga ajakirjad [3]
Väljaande nimi Tüüp Tiraaž Keskmine lugejate arv
Antenna-telesem teleajakiri 3 948 109 10 204 000
Lyublju Gotovit! kokandusajakiri 1 500 000 2 838 000
Teleprogramma teleajakiri 1 250 883
Telenedelja teleajakiri 1 163 162 3 858 000
7 Dnei teleajakiri 1 006 013 3 399 000
Karavan Istorii. Kollektsija naisteajakiri 910 000
Cosmopolitan naisteajakiri 883 878 6 120 000
Glamour naisteajakiri 700 000 1 911 000
Starhit naisteajakiri 683 333 543 000
Burda naisteajakiri 460 000 2 210 000
Ajakirjade arvu muutumine [3]
Aasta 2004 2005 2006 2007 2008
Ajakirjade arv 14 973 16 784 18 188 23 428 20 433

Televisioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Televisioonil on Venemaa meediasüsteemis keskne roll, mida tarbib iga päev umbes 94 protsenti elanikkonnast. Venemaal on litsents välja antud umbes 1600 telekanalile. Kanaleid on tegelikult oluliselt vähem, sest paljud kanalid, mis omavad litsentsi, on tegelikult tegevuse juba lõpetanud. Väga palju on erinevaid teemakanaleid (sport, kunst, muusika jt). Leidub ka palju regionaalseid kanaleid, näiteks üleriiklike telekanaleid on 15, millest riik kontrollib kõiki, sest kanaleid omab kas riik, riigi omanduses olevad firmad või riigi juhtidega lähedastes suhetes olevad ettevõtted. Sellepärast on telekanalid poliitikute poolt mõjutatud. Televisioon jõuab 99 protsendini Venemaa ligi 142 miljonist elanikust. 2009. aasta andmetel pole televisiooni ligi miljonis majapidamises, samas kui ligikaudu pooltel elanikel on kodus kaks või enam televiisorit. Televisiooni vaadatakse päevas keskmiselt kolm ja pool tundi[4].

Viimastel aastatel on Venemaa satelliit televisiooni turg kiirelt arenenud. 2008. oli satelliitteenuse pakkujaid Venemaal 5 tükki: NTV-Plus, Tricolor TV, Orion Express, Platforma HD ja Raduga TV. Digitaalsele televisioonile on plaan üle minna aastaks 2015. Kuigi üldiselt kasvasid 2000 aastatel Venemaa reklaamituru mahud mitu korda, siis 2008. aastal alanud majanduskriis on ka reklaamiturgu negatiivselt mõjutanud.

Televisioonimaastikul on kolm suurt kanalit, Pervõi Kanal, Rossija-1 ja NTV, mille osakaal on vastavalt 20, 16,6 ja 12,7 protsenti vene linnades elavate inimeste meediaturust. Neil järgnevad kolm väiksemat kanalit – CTC, TNT ja REN TV, mille osakaal meedia turust on vastavalt 8,5, 6,9 ja 4,4 protsenti. Ülejäänud telekanalite osakaal jääb paari protsendi juurde.

Suuremad kanalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pervõi Kanal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanali ajalugu ulatub tagasi juba aastasse 1951, mil ta alustas Nõukogude Liidu Kesktelevisiooni 1. programmi nime all. Aastatel 1991–1995 kandis ta Ostankino 1 kanali nime, 1995–2002 oli kanali nimeks ORT ning 2002 aastast on nimeks Pervõi Kanal. Kuigi 2000 aastate keskel langes Pervõi Kanal’i vaadatavus umbes 5%, siis on ta ikkagi kõige populaarsem telekanal Venemaal. Kanali käes on kõige suurem osa reklaamiturust. Enamusosalus kuulub Vene riigile. Vaadatavus oli 2011. aasta aprillis 4-aastaste ja vanemate seas 17%.

Rossija-1[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rossija-1 esimene eelkäija loodi juba 1965. aastal, 3. Programmi nime all, sellest ajast on kanal nime vahetanud 10 korda ja seda nime kannab ta juba 2010. aastast. Rossija-1 on telekanalitest Venemaal kõige suurema levikuga, jõudes ligi 99 protsendini vaatajatest. Kuigi kanal oli 2005. aastal Pervõi Kanal’iga üsna võrdses seisus, on viimasel ajal Rossija-1 vaatajaid oluliselt kaotanud. Kanal kuulub VGTRK-le. Vaadatavus oli 2011. aasta aprillis 4 aastaste ja vanemate seas 15,2%.

NTV[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanali esimene eelkäija, 4. Programm, loodi juba 1967. aastal, NTV nime kantakse juba 1993. aastast. NTV-l on tegelikult kaks telekanalit, millest üks on Venemaa suurim kommertskanal ja teine on üks kahest satelliit platvormiga kanalist. Kahepeale kokku on nende vaadatavus ligi 13,8 protsenti. Kuulub Gazprom Mediale. Vaadatavus oli 2011. aasta aprillis 4 aastaste ja vanemate seas 15,3%.

CTC (STS)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanal loodi 1996. aasta detsembris. CTC-i signaali ulatuses elab umbes 100 miljonit inimest. Kanal näitab palju lääne sarju ja filme (Nip/Tuck, Meeleheitel koduperenaised, Beverly Hills 90210 jpt.). Kuulub CTC Mediale. Vaadatavus oli 2011. aasta aprillis 4 aastate ja vanemate seas 7,6%.

TNT[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loodud 1.jaanuaril 1998 aastal. Jõuab üle 100 miljoni elanikuni. Telekanal pakub kerget meelelahutust, mis on pigem suunatud nooremapoolsele publikule (16–30 aastased). Kuulub Gazprom Mediale. Vaadatavus oli 2011. aasta aprillis 4 aastate ja vanemate seas 7,1%.

REN TV[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loodud 1997. aasta 1.jaanuaril. Peamine sihtrühm on noored kuni keskealised linnas elavad töölised. Venemaa üks väheseid üsna vabasid telekanaleid. Ainuke kanal, mis kajastab ka sotsialistide ja liberaalide juhtide kohtumisi ning intervjueerib neid. Enamusosalus kuulub National Media Groupile. Vaadatavus oli 2011. aasta aprillis 4 aastate ja vanemate seas 4,4%.

Raadio[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa avalik-õiguslike raadiojaamade loend: Venemaa raadiojaamade loend

Raadiot jälgitakse Venemaal muudest kanalitest enam (210 minutit päevas).[1]

Raadio on venelaste elus mänginud olulist rolli alates ajast, kui Vladimir Lenin ühena esimestest mõistis raadio ja televisiooni täit võimu propagandavahendina. Raadio domineeris propagandavahendina varajasel Nõukogude perioodil. Pea kõikides vabrikutes, kolhoosides ja lõpuks ka kodudes olid lihtsad Nõukogude Liidus valmistatud raadioaparaadid, mis olid seadistatud nii, et need võtsid vastu vaid kohalike raadiojaamade lainesagedusi.

Siiski mängisid välismaised raadiokanalid venelaste raadiokuulamisharjumuste kujunemisel tähtsat rolli. "Vaenlaste hääled" andsid venelastele teateid nii välismaailmas toimuvast kui ka selles, mis toimus riigis sees. 1977.-1980. aastatel toimunud uuringu kohaselt kuulas kolmandik täiskasvanud venelastest Lääne raadiojaamu aastas korduvalt ning viiendik puutus Lääne jaamadega kokku iga nädal. Rahvas kuulas Lääne raadiot lootuses saada objektiivset infot maailmas toimuva kohta.

1993. aastal 12. detsembril tunnustab Venemaa põhiseadus ametlikult pressivabadust ning keelustab tsensuuri.

Suure riigina on Venemaal palju erineva suunitlusega raadiojaamu ning raadiote kuulatavus on üldiselt kõrgem kui Lääne- Euroopas, mis võib olla tingitud Interneti raskemale ligipääsule hõredalt asustatud maapiirkondades. Peale üleriigiliste raadiokanalite on Venemaa erinevates piirkondades ka palju kohalikke väiksema levimispiirkonnaga raadiojaamu. Samuti on erinevaid niširaadiojaamu (näiteks Gay Radio, mida saab kuulata vaid online´is). Pea kõiki üleriigilisi raadiojaamu on võimalik kuulata online´is raadiojaamade kodulehekülgedel.[5]

Internet[muuda | redigeeri lähteteksti]

Interneti kasutajaskond Venemaal on igal aastal jõudsalt kasvanud. 2010. aasta lõpus kasutas Internetti 43% täisealisest elanikkonnast ehk 50,3 miljonit inimest, kellest 72% tegi seda igapäevaselt[6], samas kui 2009. aastal kasutas Internetti igakuiselt 41,1 miljonit inimest. Püsiühendus oli 2010. aastal 34%-l majapidamistest ehk 17,9 miljonil inimesel[7]. Mobiiltelefonis kasutab internetti 18% elanikke[8].

Internetikasutuse muutus aastatel 2002–2010
Aasta 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010
Kasutajaid (mln) 7,7 11,6 14,2 20,1 23,9 27,5 31,7 41,1 50,3
% elanikkonnast 7 10 13 18 21 24 28 35 43

Kõige aktiivsemalt kasutas Internetti 2011. aasta märtsi seisuga 12-24-aastane elanikkond (93% kasutas vähemalt kord kuus). 25-44-aastaste seas kasutab Internetti 80% ja üle 45-aastaste seas 31% elanikkonnast.[8]

Ettevõtetest kasutas 2008. aastal 93,7% oma töös arvutit ning 73,7% ka Internetti[9]. Keskmiselt oli 100 töötaja kohta ettevõttes 15 arvutit[10].

Venemaa külastatavaimad leheküljed 2011. aasta märtsis olid Yandex (yandex.ru), Mail.ru, Google (google.ru), Odnoklassniki.ru ja vKontakte.ru, millest kaks viimast on sotsiaalvõrgustikud ja Yandex ning Google on otsimootorid.[11]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "World Press Trends 2010", Pariis: World Association of Newspapers, 2009. Lk 904–915. ISBN 9782918652014
  2. TNS Russia
  3. 3,0 3,1 "FIPP WORLD MAGAZINE TRENDS 2009/2010": International Federation of the Periodical Press (FIPP), 2010. Lk 186–190. ISBN 1-872274-54-4
  4. Mary et al 2004
  5. Russian Federation Press, Media, TV, Radio, Newspapers. pressreference.com. Kasutatud mai 2011. (inglise keeles)
  6. Интернет в России. Выпуск 32. Зима 2010–2011. Фонд Общественное Мнение. (PDF) Kasutatud mai2011. (vene keeles)
  7. Российский рынок широкополосного доступа в интернет. Итоги IV квартала 2010 г.. iKS-Consulting, 20.04.2011. Kasutatud mai 2011. (vene keeles)
  8. 8,0 8,1 TNS Россия представляет последние тренды развития Интернета в России. TNS Russia, 28.04.2011. Moskva. Kasutatud mai 2011. (vene keeles)
  9. Россия в цифрах – 2010 г.. (20.3. ЧИСЛО ПЕРСОНАЛЬНЫХ КОМПЬЮТЕРОВ В ОРГАНИЗАЦИЯХ ПО ВИДАМ ЭКОНОМИЧЕСКОЙ ДЕЯТЕЛЬНОСТИ). Федеральная служба государственной статистики (Riiklik Statistikaamet). Kasutatud mai 2011. (vene keeles)
  10. Россия в цифрах – 2010 г.. (20.2. ЧИСЛО ПЕРСОНАЛЬНЫХ КОМПЬЮТЕРОВ НА 100 РАБОТНИКОВ). Федеральная служба государственной статистики (Riiklik Statistikaamet). Kasutatud mai 2011. (vene keeles)
  11. gemiusAudience. Russia. märts 2011. Gemius Russia. Kasutatud mai 2011. (inglise keeles)