Antarktika

Allikas: Vikipeedia
Antarktika
Antarktika kaart
Antarktise reljeef šelfiliustiketa.
Antarktise reljeef hüpsomeetrilises värvingus.

Antarktika on maailmajagu, mis hõlmab Antarktise mandri ja seda ümbritsevad saared India, Atlandi ja Vaikse ookeani lõunaosas (nn Lõuna-Jäämeres).

Antarktika võtab enda alla 8,9% maismaast.

Antarktikasse kuuluvad muu hulgas Bouvet' saar, Lõuna-Georgia saar, Kerguéleni saared, Lõuna-Sandwichi saared, Lõuna-Orkney saared ja Lõuna-Shetlandi saared.

Antarktika kasutamist reguleerib 1959. aastal Washingtonis sõlmitud Antarktika leping koos 1991. aasta keskkonnakaitse protokolliga, mille kohaselt Antarktika on avatud rahumeelseks kasutamiseks ja teadustegevuseks. Vägede paigutamine Antarktikasse, maavarade kaevandamine jms pole aga lubatud. Antarktika leping jätab muutmata riikide varasemad nõuded teatud Antarktika piirkondade oma suveräänsusele allutamisele, kuid samas ei luba neil esitada ka uusi nõudeid. Lepingu kehtivuse ajal on kõik sellised nõuded "külmutatud." Eesti jaoks jõustus leping 17. mail 2001.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Antarktika asub antarktilises ja lähisantarktilises kliimavöötmetes, seetõttu on talle iseloomulikud väga madalad õhutemperatuurid ja väike sademete hulk. Rannikul on kliimatingimused natuke pehmemad, mandri keskel aga väga karmid.

Kliimadiagrammid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestlasi ja eestimaalasi Antarktikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kogumiku “Nabakirjad”, Eesti Kirjarahva Leksikoni ja Eesti Polaarklubi internetilehekülje andmed[1]

  • 1957–1958 oli meregeoloogina diiselelektrilaeval "Ob" 26-aastane Ivar Murdmaa.
  • 1957–1958 ekspeditsioonilaeval Kooperatsija viibis kirjanik Juhan Smuul. Muljete põhjal kirjutas ta "Jäise raamatu", mille eest pälvis 1961. aastal esimese ja viimase eestlasena Lenini kirjanduspreemia.
  • 1963–1965 talvitus USA lõunapooluse uurimisjaamas Amundsen-Scott virmaliste uurija Henn Oona, kes osales ka jääkihtide vanuse määramisel ning pingviinide koduinstinkti uuringutes. Tegemist võib olla esimese eestlasega, kes lõunapoolusel käinud.
  • 1967–1968 talvitus Amundsen-Scotti jaamas ionosfäärifüüsikuna Hain Oona.
  • 1968–1970 talvitus meteoroloog-aktionometristina Molodjožnaja jaamas Andres Tarand, hilisem keskkonnaminister, peaminister, Riigikogu liige ja Europarlamendi liige.
  • 1968–1969 töötas sesoonrühmas filmimees Andres Sööt. Koos Mati Kasega valmisid lõunamandril filmid "Jääriik" ja "Enderby valge maa".
  • 1971–1972 talvitus Molodjožnaja jaamas meteoroloog-aktionometristina Jaak Lembra. Samas jaamas töötas sellel talvel ehitajana Leo Saul.
  • 1971-72 ja 1982-84 talvitus roomikmasinate mehhaanik-juhina Molodjožnaja ning Novolazarevskaja jaamades Ivan Zevnerov.
  • Ainsa eestlasena on neli korda Antarktikas talvitunud Vello Park. 1972–1974 oli ta Molodjožnaja jaamas meteoroloog, 1975–1977 ja 1977–1979 Mirnõis aerometeoroloog ning 1981–1983 Vostokis meteoroloog. Viimasel talvitumisel elas üle tuleõnnetuse: süttis jaama elektrijaam, mehed jäid kütte ja valguseta, kuid talvitajate meelekindlus ja nutikus hoidis Vostoki töös. Vello Park sai vapruse eest Tööpunalipu ordeni.
  • 1983–1984 ja 1987–1988 oli sesoonses rühmas geograaf August Loopmann.
  • 1972–1973 talvitus meteoroloog-aktionometristina Molodjožnajas Enn Kaup. Kolm aastat hiljem talvitus ta Novolazarevskajas, hiljem tegi sesoonseid uurimistöid mitmel Antarktika veekogul.
  • 1981–1983 oli Mirnõis ja 1987–1988 Molodjožnajas aeroloog-geograaf Rein Männik.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]


-90.00.0