Liège

Allikas: Vikipeedia
Liège

prantsuse Liège
hollandi Luik
vallooni Lîdje

LuikSchild.gif
Liège'i vapp
LuikVlag.svg
Liège'i lipp

Pindala: 69,4 km²
Elanikke: 197 000 (2012)

Koordinaadid: 50° 38′ N, 5° 34′ E50.6333333333335.5666666666667koordinaadid: 50° 38′ N, 5° 34′ E
Liège (Belgia)
Liège
Liège'i raekoda

Liège (varem Liége, hollandi keeles Luik (varem Luick), vallooni keeles Lîdje, saksa keeles Lüttich, ladina keeles Leodium) on linn Belgias, Liège'i provintsi keskus.

Liège asub Maasi jõe ääres Hollandi ja Saksamaa piiri lähedal.

Liège'is tegutseb Euroopa Teaduste Akadeemia.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liège'is elati juba Vana-Rooma ajal, aga esimest korda mainiti seda asulat alles 558 nime all Vicus Leudicus.

Pühale Maastrichti Lambertile omistatakse selle piirkonna ristiusustamine 8. sajandi esimestel aastatel, mis näitab, et antiikaja usutavad säilisid selles kandis nii kaua ja veel kaueminigi, kui arvestada, et Lambert tapeti ja teda austatakse sellepärast märtrina.

Tema järglane Püha Hubert ehitas Lamberti residentsi juurde basiilika, kus hoiti Lamberti säilmeid, ja selle basiilika ümber hakkas kujunema tänapäeval Liège'ina tuntav linn. Linna lääneosas olevale järsule mäele rajati varsti kindlus.

985 loodi Liège'i piiskopkond, mis eksisteeris seni, kuni Prantsusmaa selle 1794 likvideeris. Piiskopkond kuulus vormiliselt Saksa-Rooma riiki, aga sisuliselt oli ta peaaegu sõltumatu. Esimene Liège'i piiskop Liège'i Notger muutis linna intellektuaalseks ja usukeskuseks ning kultuurilises mõttes tähtsaks jäi linn kogu keskaja jooksul. Nii näiteks värbas paavst Clemens VI oma õukonda Avignoni Liège'ist muusikuid ja see aitas polüfoonial levida.

Liège oli tuntud oma kirikute poolest. Neist vanim, Püha Martini kirik, pärines aastast 682.

1345 mässasid linnakodanikud piiskopi Engelbert de la Marcki vastu ja võitsid teda linna lähedal toimunud lahingus. Pärast seda kujunes linnas enneolematu poliitiline süsteem. Linna juhtisid gildid ning igal 32 gildist oli linnavalitsuses üks hääl. Omakorda igal gildi hingekirjas oleval isikul oli õigus võimu teostamises osaleda ja see muutis Liège'i linnavalitsuse kõige demokraatlikumaks, mis Madalmaades iial olnud. See süsteem võeti üle ka Utrechtis ja Liège'i demokraatlik vaim püsis kogu keskaja.

1468, pärast linlaste ülestõusu Burgundia võimu vastu, piirasid Prantsusmaa kuningas Louis XI ja hertsog Charles Südi linna tükk aega, vallutasid selle üllatusrünnakuga ja tekitasid sellele suuri purustusi. Liège kuulus sel ajal endiselt Saksa-Rooma riiki. 1477 läks linn Habsburgide ja 1555 Hispaania võimu alla. Vastureformatsiooni ajal piiskopkond jagati ja pikkamööda lakkas linn olemast piirkonna keskus. 17. sajandil olid Liège'i piiskopid Wittelsbachid, kes valitsesid piiskopkonda Kölnist.

18. augustil 1789 puhkes linnas Liège'i revolutsioon. 1794 vallutas Prantsusmaa linna, ühendas kogu Belgia ala enesega ja kehtestas kirikuvastase režiimi, mille käigus hävitati Püha Lamberti katedraal. Ametlikult loeti piiskopkond lõppenuks 1801 Napoleon I ja paavsti Pius VII vahel sõlmitud lepinguga. Prantsusmaa kaotas linna 1815, mil Viini kongress andis selle Hollandile. Belgia revolutsiooniga 1830 sai Belgia iseseisvaks.

Liège'i Ülikool on asutatud 1817. aastal.

Pärast iseseisvumist hakkas Liège kiiresti arenema ja sai suureks terasetööstuse keskuseks. 1886 toimus Valloonia žakerii, tööliste ülestõus, mis levis kõigis Belgia kaevanduspiirkondades ja mida toodi maha suruma vähemalt 6000 sõdurit.

1880-ndatel projekteeris Henri Alexis Brialmont Liège'i kindlustused, 12 kindlustust, mis linna igast suunast ümbritsesid. Nende eesmärk oli takistada vaenlase edasiliikumist. Siiski olid kaitserajatised ebakvaliteetsed ja mõeldud oma projekteerimise aegsete, mitte 20. sajandi relvadega ründava vaenlase vastu sõdimiseks. Sellegipoolest, kui puhkes Esimene maailmasõda, olid nad Saksa sõjaväele suureks takistuseks. Schlieffeni plaan nägi ette kogu Belgia läbimise kiirmarsil, peaaegu vastupanu kohtamata, kuid kindlustused panid Saksamaa rünnakutele vastu 12 päeva (4.16. augustini 1914), aidates nurjata Saksamaa välksõja plaani. Seevastu järgnenud vastupanuliikumine oli märksa lühiajalisem kui valitsuse plaanid ette nägid. Pärast sõja lõppu sai Liège Auleegioni ordeni.

Pärast Teise maailmasõja lõppu tekkis rahva seas protest kuninga Léopold III vastu, keda osa rahvast nägi kollaboraatorina Saksa okupatsiooni ajal. 1950. aasta juulis puhkes Liège'is üldstreik, mis viis lõpuks kuninga loobumiseni oma troonist oma vanima poja Baudouini kasuks.

Pärast maailmasõda käisid selles piirkonnas alla nii söe kaevandamine kui terasetööstus. See tekitas piirkonnas suure tööpuuduse ja teisi sotsiaalseid pingeid. 1960. ja 1961. aasta vahetusel toimus Liège'is taas üldstreik, mille käigus sai kümneid inimesi võitluses korrakaitseorganitega vigastada.

Liège on tähtis logistikakeskus. Linnas on suur jõesadam. Liège'i lennujaam oli 2006. aastal kaubaveo mahult Euroopas 8. kohal.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]