Pierre Abélard

Allikas: Vikipeedia
Jean Vignaud. Abélard ja Héloïse Fulberti poolt üllatatuna. Õli lõuendil. 1819.

Pierre Abélard [pj'eer abel'aar] (ladinapäraselt Petrus Abaelardus; (1079 Le Pallet Nantes'i lähedal – 21. aprill 1142 Saint-Marceli klooster Chalon-sur-Saône'i lähedal) oli prantsuse skolastiline filosoof ja teoloog.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abélardi eluloo tähtsad allikad on tema autobiograafiline kiri "Historia calamitatum" ja tema kirjavahetus Héloïse'iga.

Noorpõlv ja kuulsaks saamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abélard pärines rüütliseisusest.

Lapsepõlves oli ta lahtise peaga ning seetõttu otsustas ta saada haritlaseks, mitte sõjameheks, loobudes oma pärandusest. Ta hakkas varakult uurima loogikat ja Pühakirja kommentaare. Samuti luges ta hoolega Cicerot, Horatiust, Juvenalist, Ovidiust, Lucanust, Senecat ja Vergiliust.

Lapsena rändas ta koolist kooli hariduse omandamiseks. Umbes 1095 asus ta õppima Chartresis, kus ta muu hulgas Chartresi Thierry juhendamisel õppis matemaatikat, mis valmistas talle märkimisväärseid raskusi. Vannesi lähedal Lochesis kuulas ta 1095–1099 Roscellinuse dialektikaloenguid.

Umbes 1100 suundus ta Pariisi, kus dialektika oli au sees. Pariisi Jumalaema kiriku katedraalikoolis kuulas ta Champeaux' Guillaume'i, ühe juhtiva realistliku filosoofi loenguid. Peagi oli Abélard võimeline oma õpetajat vaidlustes seljatama, lükates juba noorena ümber realismi, mis oli toona filosoofias domineeriv, ning asendas selle enda välja töötatud nominalismiga. Vaadete lahknevuse tõttu katkestas Abélard kaks korda õpetajaga suhted.

Umbes 1104 lahkus Abélard koolist ning lõi oma kooli, alguses Meluni külas, siis Corbeil's, külas, mis oli Pariisile lähemal. Sealt pidas ta Guillaume'iga poleemikat. Seal sai ta väga populaarseks ja edukaks õpetajaks, tema loenguid tuldi kuulama kõikjalt Prantsusmaalt. Ta otsis oma tööks inspiratsiooni ja materjali erinevatelt õpetajatelt. Tema tervis halvenes ja ta tõmbus mõneks aastaks tagasi Bretagne'i.

Aastal 1108 naasis ta oma õpetaja, Champeaux' Guillaume'i juurde, ning leidis ta õpetamas kusagil linnast väljas. Taas astus Abélard filosoofilisse debatti oma õpetajaga, ning taas oli ta võidukas. Kõik see tõstis tohutult Abélardi prestiiži.

Peagi tõi Abélard oma kooli Pariisi linna sisse, Seine'i jõe äärde Sainte-Geneviève'i künkale, vaatega Jumalaema kirikule. Nüüd pühendus ta oma õpingutes ja õpetustes hoopis teoloogiale, sest tundis, et filosoofias oli ta juba jõudnud nii kaugele, kui võimalik. Käis Laoni Anselme'i loengutes, ning ka seal avaldus noormehe andekus. Uus õpilane oli võimeline pidama loenguid teoloogilistel teemadel, mis olid tema õpetaja omadest märksa paremad ja sisukamad, ilma et ta oleks mingitki haridust teoloogia vallas varem saanud. Tema andekus, haritus ja arutlusvõime olid taas toonud talle kuulsust ja tunnustust, ta oli oma kuulsuse tipus.

Umbes 1115. aastal (1113[viide?]) nimetati ta Jumalaema kiriku katedraalikooli kanoonikuks. Üks tema õpilastest oli tulevane paavst Coelestinus II.

Tema loenguid olevat külastanud tuhanded õpilased Lääne-Euroopa riikidest. Talle kogunes palju prestiiži ja rikkust. Ta pidas end ainsaks ümberlükkamatuks filosoofiks terves maailmas, mida ta tol ajal tegelikult ka oligi.

Oma XIV kirjas kirjutas ta: "Ma ei taha olla filosoof, kui see viib mind lahtiütlemiseni Pühast Paulusest; ma ei taha olla Aristoteles, kui see võib mind Kristusest eemale viia."

Héloïse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peagi hakkas Abélardi loengutel käima tüdruk nimega Héloïse (1101–1162). Ta olevat olnud äärmiselt ilus neiu, aga veel rohkem silmatorkav oma teadmiste ja intelligentsuse poolest. Ta oskas kreeka, ladina ja heebrea keelt, mis keskajal oli neidude puhul vägagi haruldane. Abélard armus temasse ning lõi suhteid Héloïse'i onu Fulbertiga, saavutades selle, et viimane pahaaimamatult võttis Abélardi oma majja koduõpetajaks, et Heloïse'i teadmisi filosoofias ja teoloogias suurendada. Peagi Abélard võrgutas neiu, kes armus samamoodi üle pea Abélardi nagu mees temassegi. Abélard oli võlutud endast 20 aastat noorema neiu ilust ja intelligentsusest, Héloïse'il oli raske vastu panna sellisele vaimsele suurkujule, nagu seda oli Abélard.

Peagi sai avalikkus Abélardi ja Héloïse'i afäärist teada; ainus, kes sellest midagi ei taibanud, oli Fulbert, Héloïse'i onu, kes usaldas Abélardi täielikult. Peagi sai aga ka tema teada ning keelas ära armunute kohtumised. Paarike jätkas salajas kohtumisi siiski.

Peagi jäi Héloïse Abélardist rasedaks ning sünnitas poja Astrolabe'i, mispeale paarike põgenes Bretagne'i. Onu oli raevus. Et onu viha leevendada, plaanis Abélard salaja Héloïse'iga abielluda, mida nad tegidki.

Héloïse'i onu oli siiski raevus ning otsustas Abélardile kätte maksta häbi eest, mis too perekonnale oli toonud. Ta palkas mehed, kes tungisid öösel salaja Abélardi juurde sisse ning kastreerisid mehe vägivaldselt. See tekitas skandaali: kohitsemine oli karistus, mida keskaegsel Prantsusmaal kasutati vaid vägistajate puhul. Antud juhul oli tegemist aga selge kättemaksuga. Samuti oli vägivallaakti objektiks üks tuntumaid ja austatumaid filosoofe ja teolooge maailmas. Héloïse'i onu saigi oma karistuse: ta hukati avalikult.

Ikka veel kahekümnendates eluaastates Héloïse läks seepeale nunnaks Argentueil' kloostrisse, sest Abélard ei saanud oma abielumehe kohuseid täita ning teisi mehi Héloise peale oma abikaasa ei soovinud. Abélard läks 1118 Saint-Denis' kloostrisse, jätkates siiski õpetamist. Armunud jäid elu lõpuni lahutatuks, suheldes teineteisega vaid läbi kirjavahetuse.

Abélard suri 21. aprillil 1142, Héloïse suri kakskümmend aastat hiljem.

Hilisem elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1121 tunnistas Soissonsi kirikukogu Abélardi hereetikuks ning mõistis tema esimese teoloogilise töö "Tractatus de unitate et trinitate divina" ("Traktaat Jumala ainsusest ja kolmsusest") põletamisele.

Abélard määrati elama Püha Medarduse kloostrisse, kuid ta põgenes sealt ning rajas umbes 1123 Quinceys oma Parakleedi (Püha Vaimu) kloostri. Ta viibis ka Rhuysi Saint-Gildasi kloostris.

Aastal 1141 kutsuti Clairvaux' Bernardi algatusel kokku Sensi kirikukogu, kus Abélardi õpetuse vead mõisteti veel kord hukka.

Filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Abélard tegeles peamiselt loogikaga, eriti universaalide probleemiga. Porphyriose Universaalidetülis pooldas Abélard nominalismile lähedast vaadet, mida nimetatakse sermonismiks. Abélard eristas sõna (vox) sõna tähendusest (sermo ('kõne')), mida ta seostas universaalidega: inimtunnetuses vastab universaalile ainult sermo. Vox väljendab üldist ja abstraktset mõistet ning niiviisi saab temast nomen (nimetus) ja sermo, mis oma sisus väljendab mõeldud tegelikkust. Nomen võib käia paljude konkreetsete asjade kohta. Universaalid ei ole asjad, sest viimased on singulaarid. Asjad ei saa olla üldised; reaalselt on olemas ainult üksikud, konkreetsed asjad. Üldisus on omane ainult sõnadele. Mõisted tekivad abstraheerimise teel, abstraheerimine põhineb asjadel. Mingit kindlat liiki üksikutel asjadel on alati ühine vorm, mille alusel neid saab nimetada ühise nimetusega. Propositsioon ei tähista asja, vaid asja olemise viisi.

Ta tegeles loogika ja grammatikaga, tundmata matemaatikat ja loodusteadust.

Teoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatus "Jah ja ei" kõrvutas ta Piibli ning eri kirikuisade omavahel vasturääkivaid seisukohti paljudes teoloogilistes küsimustes ning lepitas need, osutades väljendite kahemõttelisusele. Sellest sai alguse hoiak, et autoriteetsed tekstid nõuavad tõlgendamist ja neid ei saa sõna-sõnalt võtta. See pani aluse uuele teoloogia meetodile. Abélard leidis, et dialektika rakendamine teoloogias kergendab usu müsteeriumide vastuvõtmist ning filosoofide ja hereetikute rünnakute tõrjumist. Ta püüdis loogiliselt näidata, et dogma väitmine ei ole absurdne. Dialektilise

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Filosoofilised teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teoloogilised tööd[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Retseptsioon ja mõju[muuda | redigeeri lähteteksti]

13. sajandi loogikud võtsid üle Abélardi terminoloogia ning tema hoiaku, et meeleline tunnetus annab kindla teadmise ning üldine tunnetus on pigem arvamus.