Johannes Paulus II

Allikas: Vikipeedia
Johannes Paulus II
John Paul II Brazil 1997 3.jpg

Sünninimi Karol Józef Wojtyła
Valitsemisaja algus 16. oktoober 1978
Valitsemisaja lõpp 2. aprill 2005
Eelkäija Johannes Paulus I
Järeltulija Benedictus XVI
Sünnikuupäev 18. mai 1920
Sünnikoht Wadowice, Poola
Surmakuupäev 2. aprill 2005
Surmakoht Vatikan

Johannes Paulus II, ladinapäraselt Ioannes Paulus II (Karol Józef Wojtyła, [k'arol j'uzef voit'õua]; 18. mai 19202. aprill 2005) oli paavst 1978–2005. Ta oli 264. paavst.

Johannes Paulus II oli ainus slaavlasest paavst ja esimene mitteitaallasest paavst pärast Hadrianus VI-t (1522). Ta on ainus paavst, kes on külastanud Eestit. Ajakiri Time valis ta 1994. aasta inimeseks. Ta oli kõige enam välisvisiite teinud paavst. Karol Wojtyła hüüdnimi oli Lolek.

Karol Józef Wojtyła sündis 18. mail 1920 Poolas Wadowices ühele juudi perekonnale kuulunud majas aadressil Ulica Rynek 2 Poola armee 12. jalaväerügemendi 1. leitnandi Karol Wojtyła (18791941) ja Emilia Kaczorowska (18841929) 3-lapselises peres noorimana. Ta ristiti 20. juunil 1920 sõjaväekaplani Franciszek Żaki poolt, tema ristivanemad olid Józef Kucmierczyk ja Maria Wiadrowska. Wojtyła sai esimese armulaua mais 1929 ja konfirmeeriti 3. mail 1938 Krakovi peapiiskopi Adam Sapieha poolt, millega seoses võttis ta Karol Hubert Rostworowski järgi oma konfirmatsiooninimeks „Hubert”. Wojtyła teenis kaks aastat Wadowice kirikus altaripoisina. Suvel 1932, mais 1939 ja mais 1942 käis ta palverännakutel Częstochowas. 14. detsembril 1935 sai Wojtyła Neitsi Maarja Seltsi liikmeks.

Johannes Paulus II sünnikodu Wadowices.

Wojtyła läbis 20. juunist 17. augustini 1938 Poola armee tööpataljoni koosseisus ajateenistuse, kuid keeldus relva kasutamast ja tulistamast. Juulis 1939 viibis ta taas sõjaväelisel väljaõppel.

1938 kolis ta koos isaga Krakówisse. 6. veebruaril 1939 ühines ta Krakówis üliõpilasseltsi euharistliku halastusosakonnaga. Veebruaris 1940 kohtus ta Jan Tyranowskiga, kes mõjutas tema usulisi veendumusi ja kelle mõjul liitus Wojtyła põrandaaluse usurühmaga Zywy Rózaniec. 1941 liitus ta salaorganisatsiooniga Unia. 1942. aastast jätkas ta õpinguid põrandaaluses seminaris. 29. veebruaril 1944 sai ta löögi Saksa veoautolt ja viibis haiglas 12. märtsini 1944.

11. novembril 1944 tehti Wojtyłale tonsuur, 17. detsembril 1944 ja 21. detsembril 1944 sai ta madalamad vaimulikupühitsused. 13. oktoobril 1946 ordineeriti ta kardinal Adam Sapieha poolt alamdiakoniks, 20. oktoobril 1946 diakoniks ja 1. novembril 1946 preestriks. 2. novembril 1946 pidas ta Krakovi katedraalis püha Leonardi krüptis oma esimese missa.

Nii piiskopi kui peapiiskopina osales Wojtyła 19621965 Teisel Vatikani oikumeenilisel kirikukogul, andes oma panuse kirikukogu mõjukate dokumentide, nagu usuvabaduse dekreedi "Dignitatis Humanae" ja kiriku pastoraalse konstitutsiooni "Gaudium et Spes" koostamisele.

Piiskop Wojtyła külastas Ameerika Ühendriike, Lähis-Ida, Aafrikat, Aasiat ja Austraaliat.

Wojtyła osales 29. septembrist 29. oktoobrini 1967, 30. septembrist 6. novembrini 1971, 27. septembrist 26. oktoobrini 1974 ja 30. septembrist 29. oktoobrini 1977 maailma piiskoppide sinodil. Ta osales 1976 Philadelphias toimunud armulauakongressil.

Ta valdas lisaks emakeelele 8 võõrkeelt: hispaania, inglise, itaalia, ladina, portugali, prantsuse, saksa ja vene keelt.

Kardinal Wojtyła osales 2 konklaavil 1978. Enne teda osales viimase paavstina 2 konklaavil Gregorius XVI.

Karol Wojtyła 1929. aastal.

Sisukord

Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ametid[muuda | muuda lähteteksti]

1978. aasta teine konklaav[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II vapp.

Johannes Paulus II valiti paavstiks 16. oktoobril 1978 ja pühitseti ametisse 22. oktoobril, mil ta pidas jutluse sõnumiga „Ärge kartke!“ Ta on jäänud ainsaks paavstiks, kes oma ametissepühitsemisel võttis kardinalide õnnitlused vastu seistes, mitte istudes. Ta valis oma paavstinime Johannes Paulus I järgi. Johannes Paulus II sai paavstiks 58-aastaselt, olles noorim paavst pärast Pius IX-t.

14.–16. oktoobrini 1978 kestnud konklaavil osales 111 kardinali. Konklaavil olid peamised soosikud kardinal Giuseppe Siri ja kardinal Giovanni Benelli. Kui kumbki soosik ei saanud vajalikul arvul hääli, tegi kardinal Franz König ettepaneku valida paavstiks mitteitaallane. Vajalikku häältehulka ei saadud seni kokku, kuni kardinal Sebastiano Baggio asus toetama kardinal Wojtyłat. Ta osutus valituks konklaavi 8 voorus kompromisskandidaadina, saades 97 häält. 16. oktoobril kell 18:18 kohaliku aja järgi anti konklaavi otsusest Sixtuse kabelis teada valge suitsuga ja uus paavst ilmus paavstipalee palkonile kell 19:15.

Välispoliitilised suhted[muuda | muuda lähteteksti]

USA president Bill Clinton ja Johannes Paulus II.
Next.svg Pikemalt artiklis Johannes Paulus II välispoliitika.
Next.svg Pikemalt artiklis Johannes Paulus II suhted Eestiga.

Vatikani siseriiklikud otsused[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II ajal oli suurim finantsskandaal Vatikanis 19811982 peapiiskop Paul Marcinkuse juhitud Vatikani panka tabanud skandaal.

26. novembril 2000 kehtestati paavsti otsuse alusel Vatikani uus põhiseadus, mis jõustus 22. veebruaril 2001.

Pastoraalsed visiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Johannes Paulus II pastoraalsed visiidid.
Next.svg Pikemalt artiklis Johannes Paulus II suhted Eestiga.

Johannes Paulus II tegi 104 pastoraalset visiiti väljaspool Itaaliat, mille käigus ta külastas 129 riiki, sealhulgas Eestit. Ta tegi Itaalias 146 pastoraalset visiiti ja Roomas 748 pastoraalset visiiti. Seni polnud ükski paavst nii palju reisinud. Esimest korda mõnda riiki saabununa suudles paavst selle riigi maapinda, kuid alates 2000 ta seda toimingut terviseprobleemide tõttu enam ei teinud.

Atentaadid[muuda | muuda lähteteksti]

1981. aasta atentaat[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II liikus enne Vatikanis peetavat üldaudientsi 13. mail 1981 Püha Peetruse väljakul spetsiaalse autoga missale kogunenud rahva hulgas, kui umbes kella 17.15 paiku kohaliku aja järgi tulistas Mehmet Ali Ağca 9 mm Browningist tema suunas kaks lasku, millest üks tabas paavsti kõhtu ja teine vasakusse kätte. Tulistamises said haavata ka turistid Ann Odre ja Rose Hall. Teine atentaadis osaleja Oran Celik pidi lõhkama pommid, kuid ei teinud seda. Ağca taskust leiti varem valmiskirjutatud kiri, milles ta kinnitas oma teo motiivina, et tappis paavsti protestiks Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide imperialismi vastu ning protestiks El Salvadoris ja Afganistanis toimuva genotsiidi vastu.

Paavsti opereeriti Gemelli haiglas mitu tundi ja ta viibis haiglas kolm nädalat. Ağcale mõisteti 22. juulil 1981 eluaegne vanglakaristus. 27. detsembril 1983 kohtus Johannes Paulus II Ağcaga ja andestas talle. Paavsti palvel anti 14. juunil 2000 Ağcale amnestia ja ta siirdus Türgisse. 1985 toimus Itaalias atentaadi asjus uus kohtuprotsess, et uurida Bulgaaria eriteenistuse seotust atentaadiga, kuid süütõendite vähesuse tõttu ei suudetud seda kahtlustust tõestada.

Atentaadi uurimise muutsid raskeks Ağca pakutud erinevad vastuolulised versioonid. Esmalt kinnitas ta, et on PVO liige, seejärel seostas oma tegevust Bulgaaria eriteenistusega, Itaalia salateenistusega ja CIAga. Tema tegevust on seostatud ka Nõukogude Liidu poliitikaga ja Vatikani panga reformimispüüetega.

1982. aasta atentaat[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II viibis 12. mail 1982 palverännakul Fatima basiilikas, kui teda ründas täägiga relvastatud endine preester Juan María Fernández y Krohn, kes protesteeris Teise Vatikani oikumeenilise kirikukogu sätestatud muudatuste vastu. Turvamehed tõrjusid rünnaku, mistõttu paavst viga ei saanud.

Teised atentaadid[muuda | muuda lähteteksti]

16. veebruaril 1981 plahvatas Pakistanis Karachis enne paavsti peetud missa algust pomm (teistel andmetel granaat).

Novembris 1982 hoiti Hispaanias ära ETA rünnak paavsti vastu.

1. veebruaril 1983 arreteeriti Itaalias narkoäriga tegelenud türklane Mustafa Savas, kes oli kavatsenud mais korraldada atentaati paavsti vastu.

Märtsis 1983 avastati El Salvadoris paavsti vastu suunatud vandenõu.

Juulis 1983 taheti paavstile Poolas korraldada atentaati.

6. mail 1984 sihtis Sŏuli katedraali ees paavsti mängupüstoliga Lõuna-Korea tudeng.

Mais 1986 arreteeriti Amsterdamis türklane, kes kavatses paavsti tappa.

25. novembril 1986 vahistati Brisbane'is austraallane nelja molotovi kokteiliga, kes kavatses paavsti üllatada.

Al-Qā‘idah kavatses paavsti tappa jaanuaris 1995 Filipiinidel, kuid atentaadi ettevalmistuskohas puhkes 6. jaanuaril 1995 tulekahju. Seda atentaati seostati Ramzi Youssefiga, kes oli 1993 Maailma Kaubanduskeskuses toimunud plahvatuse korraldajaks.

12. aprillil 1997 avastati paavsti visiidil Bosnia ja Hertsegoviinasse 23 tankitõrjemürsku silla alt, mida paavsti autokolonn pidi ületama.

14. mail 1997 teatas Liibanoni julgeolekuteenistus, et avastati vandenõu, mille raames taheti paavsti lennukit rünnata Liibanonis rakettidega.

10. novembril 2002 avaldas ajaleht The Sunday Times artikli "Mastermind of 9/11 plotted to kill Pope", mille väitel kavatseti paavsti tappa 1999 Filipiinidel, kuid see visiit jäi tookord paavsti viletsa tervise tõttu ära. Teistel andmetel oli tegu 1995 plaanitud katsega.

Juunis 2003 ähvardasid islamiäärmuslased paavsti tappa Horvaatias. Bosnias ja Hertsegoviinas tehti samal ajal mitmeid ähvardusi võltspommidega.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | muuda lähteteksti]

Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Carlo Confalonieri, Agnelo Rossi, Bernardin Gantin, Joseph Ratzinger
Riigisekretär Jean Villot, Agostino Casaroli, Angelo Sodano
Camerlengo Jean Villot, Paolo Bertoli, Sebastiano Baggio, Eduardo Martinez Somalo
Rooma kardinalvikaar Ugo Poletti, Camillo Ruini

Üldkiriklikud sätted

Johannes Paulus II taunis preestrite osalemist poliitikas. Ta rõhutas 25. märtsil 1992 avaldatud apostellikus üleskutses "Pastores dabo" preestrite koolitust.

27. märtsil 1980 saatis ta läkituse Ukraina piiskoppidele,

10. märtsil 1986 kohtus ta Itaalia sõjaväekaplanitega,

Kuuria

Johannes Paulus II erasekretär oli Stanisław Dziwisz.

Johannes Paulus II reorganiseeris 26. juunil 1988 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga "Pastor bonus" kuuria.

Ta määras kardinalide kolleegiumi dekaaniks 19. detsembril 1986 Agnelo Rossi, 5. juunil 1993 Bernardin Gantini ja 30. novembril 2002 Joseph Ratzingeri.

Ta määras Vatikani riigisekretäriks 8. aprillil 1984 Agostino Casaroli ja 29. juunil 1991 Angelo Sodano.

Ta määras camerlengoks 5. mail 1979 Paolo Bertoli, 25. märtsil 1985 Sebastiano Baggio ja 5. aprillil 1993 Eduardo Martinez Somalo.

Ta määras Rooma kardinalvikaariks 1. juulil 1991 Camillo Ruini.

Ta määras 25. novembril 1981 Joseph Ratzingeri Usudoktriini kongregatsiooni prefektiks.

Aafriklaste Misjoni Selts

Ta saatis 23. oktoobril 1986 ja 15. juunil 1991 läkituse Aafriklaste Misjoni Seltsi (S.M.A.) üldkapiitlil osalejatele. Ta saatis 19. mail 1995 läkituse misjonäridele.

Anna ordu

Paavst saatis 31.detsembril 1990 ja 19. detsembril 2002 läkituse Anna ordu nunnadele ning 20. jaanuaril 1997 ordu üldkapiitlil osalejatele.

Augustiinlased

Ta kohtus 28. aprillil 1979 augustiinlastega. Ta saatis 7. mail 1982, 10. juulil 1984, 14. novembril 1987, 26. septembril 1989, 23. septembril 1995, 22. jaanuaril 2001, 7. septembril 2001 ja 11. oktoobril 2001 augustiinlastele läkitusi.

Barnabiidid

Ta saatis barnabiitidele 8. juulil 2000 ja 6. juulil 2002 läkitusi.

Basiliaanid

Ta saatis 14. veebruaril 1980, 9. juulil 1982 ja 8. juulil 2000 läkitusi Josafati basiliaanide ordu üldkapiitlil osalejatele. Ta külastas 11. juunil 1999 Varssavis basiliaanide kirikut.

Benediktiinid

Paavst kohtus 21. märtsil 1980 Monte Cassino kloostri abtiga, 23. märtsil 1980 Norcia ja Spoleto benediktiinidega, 19. märtsil 1986 Prato benediktiinidega ja 8. mail 1986 Cesena benediktiinidega,

Ta saatis 22. mail 1980 läkituse Itaalia benediktiinidele, 21. septembril 1980 benediktiini abtidele, 5. septembril 1982 Camaldoli munkadele, 2. septembril 1984 Alatri benediktiinidele, 15. juunil 1985 Vittoria Veneto benediktiinidele, 29. märtsil 1985 benediktiinidele, 26. septembril 1988 benediktiini abtidele, 14. juulil 1991 Aosta benediktiinidele, 19. märtsil 1993 Farfa benediktiinidele, vallombrosaanide benediktiini abtile 21. märtsil 1999, benediktiinide kongressile 8. septembril 2000, Itaalia benediktiinidele 7. septembril 2000, silvestriini benediktiinidele 8. septembril 2001, benediktiini konföderatsiooni kongressile 23. septembril 2004 ja Monte Cassino abtile 21. märtsil 2004.

Paavst külastas 17. septembril 1993 Camaldoli kloostrit,

Ta saatis 28. veebruaril 1979 läkituse Camaldolese nunnadele, 16. jaanuaril 1989 Itaalia benediktiinide abtissidele, 14. oktoobril 1999 ja 25. augustil 2000 benediktiini nunnadele.

Bernardiinid

Ta saatis 11. veebruaril 2003 läkituse bernardiinidele.

Birgitiinid

Ta saatis 5. veebruaril 1998 ja 3. oktoobril 2002 läkituse birgitiinidele ning birgitiinide üldkapiitlil osalejatele 9. veebruaril 2004.

Bosco salesiaanid

Paavst saatis 1. mail 1990, 1. aprillil 1996, 13. novembril 2000 ja 12. aprillil 2002 läkitused Bosco salesiaanidele.

Dominiiklased

Paavst saatis 5. septembril 1983 läkituse dominiiklaste üldkapiitlil osalejatele, 26. mail 1984 nunnadele, 19. märtsil 1986 Prato dominiiklastele, nunnadele 5. jaanuaril 2001 ja dominiiklastele 15. veebruaril 2002.

Egidio liikumine

Paavst saatis 6. veebruaril 1988, 25. märtsil 1989, 14. aprillil 1990, 18. aprillil 1992, 10. aprillil 1993 ja 8. veebruaril 2002 läkitused Egidio liikumise liikmetele.

Eliisabeti nunnaordu

Paavst saatis 14. novembril 1998 läkituse Eliisabeti nunnaordule ja üldkapiitlil osalejatele 15. novembril 2004.

Focolare

Paavst saatis 21. veebruaril 1982, 19. augustil 1984, 6. veebruaril 1997 ja 30. detsembril 1998 läkituse Focolare liikumise liikmetele. Ta kohtus 11. veebruaril 1988 ja 13. veebruaril 2003 Focolare liikumise piiskoppidega.

Frantsisklased

Paavst saatis oma läkitused frantsisklaste üldkapiitlil osalejatele 21. juunil 1979, 19. mail 1983, 14. juunil 1988 ja 7. juunil 2001. Ta saatis läkitused 8. märtsil 1982, 15. juunil 1989 ja 22. novembril 2002 frantsiskaanide kolmanda ordu assambleel osalejatele. Ta saatis 9. juulil 1983, 27. mail 1989 ja 12. juunil 1995 läkitused frantsiskaani konventuaalide üldkapiitlil osalejatele.

Ta külastas 18. mail 1982 Portugali frantsiskaane ja 22. veebruaril 1992 Senegalis frantsiskaanide nunnakloostrit,

Ta saatis läkitused erinevatele frantsiskaanide kogudustele 29. märtsil 1980, 15. novembril 1980 29. oktoobril 1981, 2. jaanuaril 1983, 27. veebruaril 1986, 23 mail 1987, 31. detsembril 1990, 10. jaanuaril 1993, 17. septembril 1993, 17. juunil 1995, 24. juunil 1995, 2. mail 1997, 5. mail 1997, 9. mail 1998, 28. oktoobril 1999 ja 17. veebruaril 2001.

Ta saatis 12. novembril 1986 läkitused frantsiskaani nunnadele, 11. juunil 1988 Montevergine klarisside kloostri nunnadele, 19. detsembril 1994 frantsiskaani Alcantarine nunnadele, 3. juunil 1995 Assisi klarissidele, teistele nunnadele 15. novembril 1999, 15. juunil 2000, 17. juunil 2000 ja 6. juulil 2001.

Ta saatis 23. septembril 1991, 2. augustil 1999 ja 4. juunil 2003 läkitused frantsiskaanide generaalministrile ning konventuaalide generaalministrile 17. märtsil 2003.

Gabrielliidid

Paavst saatis 5. jaanuaril 1989 läkituse gabrielliitide üldkapiitlile ja gabrielliitidele 7. jaanuaril 1995.

Halastuse misjonärid (Ema Teresa ordu)

Paavst kohtus 13. detsembril 1979, 15. detsembril 1981 ja 3. veebruaril 1986 Ema Teresaga. Ta saatis 5. septembril 2000 läkituse orduliikmetele.

Jesuiidid

Johannes Paulus II nõudis 1979 jesuiitide ülemkindralilt Pedro Arrupelt sekularismi likvideerimist jesuiitide seast ja vabastusteoloogia toetamise lõpetamist. 21. septembril 1979 saatis paavst kirja jesuiitide juhtkonnale. 1981 sai Arrupe ajurabanduse, tema tegevus ülemkindralina peatati ning jesuiidid määrasid tema asemele kohusetäitjaks generaalvikaar Vincent O'Keefe. Paavst ei tunnustanud O'Keefe ametit, vaid määras oma esindajateks Paolo Dezza ja Joseph Pittau. Paavst saatis 27. veebruaril 1982 kirja jesuiitide provintsiaalidele. Märtsis 1982 peeti Frascatis jesuiitide kongregatsioon. Dezza otsustas kokku kutsuda üldkongregatsiooni, kus 13. septembril 1983 valiti uueks ülemkindraliks Peter Hans Kolvenbach. Paavsti tegevust taunisid mitmed teoloogid, nagu Karl Rahner.

Paavst saatis 5. oktoobril 1986 kirja Kolvenbachile ja 5. jaanuaril 1995 jesuiitidele

Joosepi kongregatsioon

Paavst saatis 1. detsembril 1978 läkituse Püha Joosepi kongregatsioonile (C.S.J.).

Jumala Johannese hospitalliidid

Paavst saatis läkitused 7. mail 1987 ja 2. detsembril 1995 hospitalliitidele (O.H.), 25. novembril 1988 üldkapiitlil osalejatele ja 22. oktoobril 1997 ülempriorile.

Kamilliaanid

Paavst saatis läkitused kamilliaanidele (O.S.C.) 7. mail 1987, 20. mail 1989, 19. mail 1995, 15. mail 2000 ja nunnadele 15. juunil 2002.

Kanossiaanid

Paavst saatis 25. märtsil 1996 läkituse kanossiaanide üldkapiitlil osalejatele ja kanossiaanidele 16. veebruaril 2002.

Kapitulaarid

Paavst saatis läkitused kapitulaaridele 22. juunil 1985 ja 14. oktoobril 1988.

Kaputsiinid

Paavst saatis läkitused kaputsiinide üldkapiitlil osalejatele 5. juulil 1982, 12. juulil 1988, 1. juulil 1994 ja 25. oktoobril 2004. Ta kohtus 1. märtsil 1984 kaputsiinide juhtidega ja 28. septembril 1984 kaputsiinide ordumeistriga.

Ta saatis läkitused 31. oktoobril 1998 kaputsiini nunnadele, kaputsiinidele 7. juulil 2000 ja 7. veebruaril 2002 ning Itaalia kaputsiinidele 29. oktoobril 2003/

Karmeliidid

Paavst saatis läkitused 2. juunil 1980 Lisieux' karmeliitidele, 29. septembril 2000 ja 26. märtsil 2001 karmeliitidele. Ta saatis läkitused 4. mail 1985, 29. septembril 1989, 22. aprillil 1991, 23. septembril 1995 ja 9. novembril 2004 karmeliitide üldkapiitlil osalejatele.

Ta kohtus 7. mail 1980 Nairobi karmeliitidega, 20. juunil 1992 Lodis karmeliitidega ja paljasjalgsete karmeliitide ordukindrali Camillo Macisega 29. aprillil 2003].

Kartuuslased

Paavst saatis 5. oktoobril 1984 läkituse Calabria kartuuslastele ja kartuuslaste ülemkindralile 15. mail 2001.

Klaretaanid

Paavst saatis 13. oktoobril 1979, 21. septembril 1985 ja 8. septembril 2003 läkitused klaretaanide üldkapiitlil osalejatele. Ta saatis 19. septembril 1991 ja 22. septembril 1997 läkitused klaretaanidele.

Kolbe misjonärid

Johannes Paulus II tunnustas Kolbe misjonäre 25. märtsil 1992. Ta saatis 19. juunil 2000 misjonäridele läkituse.

Komboniaanid

Paavst saatis läkitused 7. mail 1987, 20. septembril 1991, 30. oktoobril 1992 ja 9. oktoobril 1998 komboniaanidele.

Kristuse Leegion

Paavst saatis Kristuse Leegionile läkitused 4. jaanuaril 2001, 30. novembril 2004 ja 31. jaanuaril 2005.

Kristlike Vendade kongregatsioon

Paavst saatis läkitused 16. mail 1986 ja 22. märtsil 2002 Kristlike Vendade kongregatsiooni (Congregatio Fratrum Christianorum) üldkapiitlil osalejatele, 25. märtsil 1988 Ploërmeli kristlike vendade üldkapiitlil osalejatele.

Loreto instituut

Paavst saatis 8. septembril 1979 läkituse Loreto Francesco Baracca instituudile.

Malta ordu

Paavst kohtus 9. juulil 1979, 26. juunil 1984, 4. juulil 1988, 19. oktoobril 2000 ja 22. juunil 2004 Malta ordu suurmeistriga. Ta saatis Malta ordu liikmetele 24. juunil 1999 läkituse.

Mariaanid

Paavst saatis läkitused mariaanidele 6. juulil 1984, 30. juunil 1987, 22. juunil 1993 ja 1. juulil 1999.

Mariannhilli misjonärid

Paavst saatis Mariannhilli misjonäridele 29. oktoobril 2002 läkituse.

Maristid

Paavst saatis 26. oktoobril 1985 läkituse maristide üldkapiitlil osalejatele ja 15. oktoobril 1993 maristidele.

Mertsedariaanid

Paavst saatis 22. mail 1986 ja 25. mail 1998 läkitused mertsedariaanide (O. de M.) üldkapiitlil osalejatele.

Minimi ordu

Paavst saatis läkitused Minimi ordule 24. mail 1996, 3. juulil 2000 ja 14. septembril 2002. Ta kohtus Minimi ordu ülemkindraliga Giuseppe Fiorini Morosiniga 1. aprillil 2003.

Neokatehumenaalne Tee

Johannes Paulus II tunnustas 30. augustil 1990 Neokatehumenaalse Tee liikumist ja kinnitas 29. juunil 2002 Neokatehumenaalse Tee liikumise esialgse põhikirja. 17. jaanuaril 1994 saatis paavst neokatehumeenidele eriläkituse.

Ta kohtus 5. septembril 1979 ja 2. novembril 1980 liikumise rajajatega.

Ta saatis 4. novembril 1979, 18. novembril 1979, veebruaris 1980, 2. novembril 1980, 14. detsembril 1980, 7. jaanuaril 1982, 7. märtsil 1982, 10. veebruaril 1983, 4. detsembril 1983, 23. märtsil 1984, 25. septembril 1984, 2. detsembril 1984, 3. märtsil 1985, 9. detsembril 1985, 4. mail 1986, 27. märtsil 1987, 26. aprillil 1987, 12. detsembril 1987, 27. jaanuaril 1988, 31. jaanuaril 1988, 10. aprillil 1988, 30. detsembril 1988, 3. jaanuaril 1991, 28. märtsil 1993, 20. juunil 1993, 12. detsembril 1994, 24. jaanuaril 1997 ja 21. septembril 2002 neokatehumeenide kogudustele läkitusi.

Notre Dame'i institutsioonid

Paavst saatis Notre Dame de Salette misjonäridele 5. novembril 1992 läkituse, 4. mail 2000 läkituse ja kongregatsiooni üldkapiitlil osalejatele 11. oktoobril 2004 läkituse.

Olivetiaanid

Paavst saatis 1. augustil 1998 läkituse olivetiaanidele.

Opus Dei

Paavst kinnitas 28. novembril 1982 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Ut sit validum" Opus Dei personaalprelatuuri. Ta alustas Josemaría Escrivá kanoniseerimisprotsessi ja kuulutas ta pühakuks 6. oktoobril 2002. Paavst ordineeris piiskopiks Álvaro del Portillo ja Javier Echevarria. Ta kohtus 16. augustil 1982 Opus Dei liikmetega, saatis 23. augustil 1990 läkituse Opus Dei naisliikmetele ja Opus Dei noortele 29. märtsil 1994. Ta saatis 12. jaanuaril 2002 läkituse Opus Dei rajaja Escrivá sünniaastapäeva puhul peetud kongressil osalejatele.

Oratoorium

Ta saatis läkituse Filippo Neri oratooriumile 5. oktoobril 2000.

Pallottiinid

Paavst saatis 6. oktoobril 1998 ja 14. oktoobril 2004 läkitused pallottiinidele.

Passionistid

Paavst saatis läkitused 1. oktoobril 1984 passionistidele, 17. detsembril 1999 passionistide nunnade üldkongregatsioonil osalejatele ja passionistide ülemkindralile 25. augustil 2000.

Pauliinid

Ta saatis läkitused pauliinidele 31. märtsil 1980, 21. märtsil 1983, 19. juunil 1983, 22. märtsil 1986, 13. aprillil 1992, 15. mail 1998 ja 13. septembril 2001. Ta saatis läkitused üldkapiitlil osalejatele 4. septembril 1995 ja 13. mail 2004.

Peter Claveri misjonärid

Ta saatis 14. oktoobril 1995 läkituse Peter Claveri misjonäride üldkapiitlil osalejatele ja kohtus misjonäridega 29. aprillil 1994.

Piaristid

Ta saatis 24. juunil 1997 kirja piaristide ülemale ja 5. juulil 1997 piaristide üldkongregatsioonil osalejatele.

Premonstratensiaanlased

Ta saatis läkituse premonstratensiaanlaste üldkapiitlil osalejatele 29. septembril 2003.

Providentsiaalid

Ta saatis üldkapiitlil osalejatele 16. mail 1992, 30. mail 1992, 24. mail 1993 ja 18. mail 1998 läkitused. Ta saatis 7. oktoobril 1997 läkituse providentsiaalide ülemale.

Püha Haua rüütliordu

Ta saatis läkitused Püha Haua rüütliordule 26. märtsil 1981, 11. detsembril 1983, 24. aprillil 1993, 17. oktoobril 1998, 2. märtsil 2000 ja 16. oktoobril 2003.

Püha Vaimu kongregatsioon

Paavst saatis läkituse Püha Vaimu kongregatsiooni ülemkindralile 24. mail 2002 ja 26. mail 2003. Ta saatis 28. juunil 1996 läkituse Püha Vaimu kongregatsiooni misjonäridele.

Pühima Perekonna kongregatsioonid

Ta saatis 20. novembril 1987 läkitused Pühima Perekonna nunnaordu üldkapiitlil osalejatele ja Pühima Perekonna munkade ülemkindralile 22. juunil 2001.

Pühima Südame institutsioonid

Paavst kohtus 2. juunil 1991 Poolas ordu nunnadega ja 4. juunil 1995 Brüsselis kongregatsiooni liikmetega. Ta saatis läkituse 22. juunil 1979 üldkapiitlil osalejatele, 8. septembril 1987 misjonäridele; 31. mail 1991, 15. oktoobril 1994, 25. märtsil 1996 ja 30. mail 1997 kongregatsioonile; misjonäridele 2. detsembril 1999 ja 4. juulil 2002, üldkapiitlil osalejatele 10. juunil 2003 ja kongregatsioonile 21. septembril 2000. Ta saatis 15. septembril 2001 läkituse preestritele.

Pühima Vere kongregatsioonid

Ta saatis 19. oktoobril 1989 ja 5. juulil 1999 läkitused kongregatsioonidele.

Redemptoristid

Ta saatis läkitused redemptoristide üldkapiitlil osalejatele 6. detsembril 1979 ning redemptoristidele 18. novembril 1985, 24. mail 1987 ja 3. oktoobril 2003.

Rogatsionistid

Ta saatis 23. aprillil 1983, 26. juulil 1997, 6. detsembril 2001 ja 10. juulil 2004 läkitused rogatsionistidele.

Rosminiaanid

Ta saatis 26. septembril 1998] läkituse rosminiaanidele.

Saksa ordu

Ta saatis 11. veebruaril 1991 läkituse Saksa ordule.

Salesiaanid

Paavst saatis läkitused salesiaanidele 5. mail 1979, 3. aprillil 1984, 27. aprillil 1985, 24. augustil 1989, 9. novembril 1990, 24. jaanuaril 1991, 27. mail 2000 ja 26. veebruaril 2002.

Schönstatti preestrid

Paavst saatis 28. novembril 1980 läkituse Schönstatti preestrite üldkapiitlil osalejatele, 19. detsembril 1993 ja 17. aprillil 1998 preestritele.

Serra Internazionale liikumine

Paavst saatis 29. märtsil 1980 läkituse Serra Internazionale liikumisele

Skalabriniaanid

Paavst saatis 16. oktoobril 1986 läkituse skalabriniaanide üldkapiitlil osalejatele ja skalabriniaanidele 9. veebruaril 2001.

Stigmatiini vennad

Ta saatis läkituse stigmatiini vendadele 12. veebruaril 2000.

Teatiinid

Paavst saatis 23. oktoobril 1993 läkituse teatiinidele.

Trinitariaanid

Paavst saatis 29. mail 1989 läkituse trinitariaanide üldkapiitlil osalejatele ja trinitariaanidele 15. juunil 2001.

Tsistertslased

Paavst saatis läkitused 17. detsembril 1987 tsistertslastele, 8. septembril 1995 tsistertslaste üldkapiitlil osalejatele, 18. augustil 1997 Itaalia tsistertslaste abtpresidendile, 6. märtsil 1998 tsistertslastele, 25. septembril 1998 tsistertslaste abtissidele ja tsistertslastele 19. septembril 2002.

Ursuliinid

Paavst külastas 22. mail 1983 ursuliinide konventi Milanos ja 1. juulil 1995 Bratislavas ursuliinide kirikut. Ta saatis ursuliinidele läkitused 23. juunil 1980, 29. mail 1984, 12. oktoobril 1995, 18. juulil 2002 ja 27. augustil 2003.

Vincenzo Pallotti apostolaat

Ta saatis Vincenzo Pallotti apostolaadile 2. novembril 1985 läkituse.

Vintsentiinid

Ta saatis 11. jaanuaril 1980, 28. aprillil 1983, 20. juunil 1985, 27. mail 1991 ja 6. novembril 1995 läkitused Vincent de Pauli rajatud kongregatsiooni nunnadele, 30. juunil 1986 Vincent de Pauli institutsioonide kongressil osalejatele ja Vincent de Pauli Seltsi presidendile 14. veebruaril 2001.

Vennaskonnad

Paavst saatis 3. mail 1981 läkituse Famiglie Nuove liikumise esindajatele, 27. septembril 1986 läkituse Charles de Foucauld' rajatud institutsioonile (Petits Frères de Jésus), 12. juulil 1988 Halastuse Vendade kongregatsiooni üldkapiitlil osalejatele, 11. juulil 1988 San Viatore institutsiooni üldkapiitlil osalejatele, 9. novembril 1988 Marcellina kongregatsioonile, 5. jaanuaril 1989 Siena Katariina kongregatsioonile, 27. oktoobril 1989 Maarja Teenrite üldkapiitlil osalejatele, 14. mail 1993 Jean-Baptiste de La Salle rajatud kongregatsiooni (Frères des Écoles chrétiennes, F.E.C.) üldkapiitlil osalejatele, 19. juunil 1993 Consolata nunnade üldkapiitlil osalejatele, 2. juunil 1993 Kõige Pühima Sakramendi kongregatsioonile, 30. oktoobril 1993 Sources Chretiennes instituudi liikmetele, Joosepi oblaatidele 3. veebruaril 1994, 2. jaanuaril 1995 Siena Katariina misjonäride nunnadele, 19. mail 1995 Jeanne Antida Thouret kongregatsiooni nunnadele, Paul de Chartres nunnade üldkapiitlile 30. septembril 1995, 16. detsembril 1995 Carlo Borromeo misjoninunnadele, 5. jaanuaril 1998 Mantellate nunnadele, 30. aprillil 1999 Capitano ja Gerosa nunnaordudele, 30. juunil 1999 Caburlotto instituudile, 5. juulil 1999 Consolata misjonäride nunnadele, Joosepi oblaatidele 17. veebruaril 2000, Cantalice nunnadele 16. juunil 2000, Cottolengo institutsioonile 2. septembril 2002 ja Siena Katariina nunnadele 11. aprillil 2003.

Liturgilised otsused[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II rõhutas 16. oktoobril 1979 avaldatud apostellikus üleskutses "Catechesi tradendae" katehheesi tähtsust.

25. jaanuaril 1983 avaldati uus kanoonilise õiguse koodeks, mille puhul paavst avaldas 11. oktoobril 1992 apostelliku konstitutsiooni "Fidei depositum".

Ta välistas 18. oktoobril 1990 preestrite abielud.

7. detsembril 1992 ilmus katoliku kiriku katekismus.

Ta taunis 30. mail 1994 naiste ordineerimist.

Ta kuulutas 19. oktoobril 1997 Kiriku doktoriks Thérèse Lisieux'st.

19831984 tähistati Kristuse lunastuse juubeliaastat. 2000. aastat tähistati juubeliaastana. Oktoobrist 2002 kuni oktoobrini 2003 peeti roosipärjaaastat.

Neitsi Maarja austamine[muuda | muuda lähteteksti]

29. september 2004

Johannes Paulus II seostas 1981.aasta atentaadist pääsemist neitsi Maarjaga. Ta käis palverännakutel neitsi Maarjaga seotud pühapaikades Fátimas, Lourdesis ja Loretos. Ta nimetas Međugorje pühapaika maailma spirituaalseks südameks. 14. juunil 1993 kroonis ta Hispaanias La Rabbida neitsi Maarja pühakuju.

Entsüklika "Redemptoris Mater" oli pühendatud neitsi Maarjale.

Ideoloogilised vaidlused[muuda | muuda lähteteksti]

1. mail 1991 avaldatud entsüklikas "Centessimus annus" mõistis Johannes Paulus II hukka marksismi ja tarbijaliku kapitalismi.

Teoloogilised vaidlused[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II avaldas 2003 entsüklika "Ecclesia de Eucharistia", milles ta rõhutas armulaua sakramendi tähtsust.

Vabastusteoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

28. jaanuaril 1979 kritiseeris Johannes Paulus II CELAMi konverentsil vabastusteoloogiat. Ta taunis eelkõige vägivalla õigustamist vabastusteoloogide poolt. Soosiva suhtumise pärast vabastusteoloogiasse saatis ta 1979 tauniva kirja jesuiitide ülemkindralile Pedro Arrupele. Visiidil Nicaraguasse 28. aprillil 1983 mõistis paavst vabastusteoloogia hukka, kuid tema jutlust kippus katkestama rahvas. Samal visiidil noomis ta preester Ernesto Cardenali.

Paavst taunis Leonardo Boffi vaateid.

Teised vaidlused[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II ajal olid Usudoktriini kongregatsiooni poolt hukka mõistetute või taunitud isikute seas peamiselt teoloogid ja vaimulikud.

Teoloog Hans Küng ei tunnustanud paavsti ilmeksimatuse dogmat ja jäi detsembris 1979 ilma õigusest õpetada teoloogiat.

Dominikaan Jacques Pohier sattus kirikuga vastuollu, sest eiras dogmaatilist vaadet Kristuse ülestõusmisest. 1979 keelati tal õpetada teoloogiat ja pidada missat.

Moraaliteoloogia professor Charles Curran oli vastu katoliku kiriku eetikale. Tal keelati 1986 õpetada teoloogiat.

Teoloog Edward Schillebeeckx vaidlustas arusaama Kristuse loomusest ja neitsi Maarja neitsilikkuse. Tema teoloogilisi vaateid tauniti.

Johannes Paulus II pani 2. jaanuaril 1997 kirikuvande alla Sri Lanka teoloogi Tissa Balasuriya. Järgmisel aastal loobus Balasuriya oma vaadetest ja tal lubati teoloogiat õpetada.

Johannes Paulus II ajal tauniti veel Anthony Kosniki, Bernhard Häringi, Matthew Foxi, Mary Agnes Mansouri, Elisabeth Morancy, Arlene Violeti, Raymond Hunthauseni, Robert Nugenti, Jeannine Gramicki, John McNeilli, Barbara Ferraro, Patricia Hussey, Eugen Drewermanni, Ivone Gebara ja Jacques Gaillot vaateid.

Entsüklikad[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Centesimus annus" 1. mai 1991
  2. "Dives in misericordia" 30. november 1980
  3. "Dominum et Vivificantem" 18. mai 1986
  4. "Ecclesia de Eucharistia" 17. aprill 2003
  5. "Evangelium vitae" 25. märts 1995; eestikeelne väljaanne: "Entsüklika „Elu Evangeelium” […] – inimelu väärtusest ja puutumatusest". Tlk Aive Haljand. Tallinn: Elukultuuri Instituut, 2010, 176 lk. ISBN 978-9949-21-067-1
  6. "Fides et ratio" 14. september 1998
  7. "Laborem exercens" 14. september 1981
  8. "Redemptor hominis" 4. märts 1979
  9. "Redemptoris Mater" 25. märts 1987
  10. "Redemptoris missio" 7. detsember 1990
  11. "Slavorum apostoli" 2. juuni 1985
  12. "Sollicitudo rei socialis" 30. detsember 1987
  13. "Ut unum sint" 25. mai 1995
  14. "Veritatis splendor" 6. august 1993

Katoliku kiriku sotsiaaldoktriin[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II avaldas katoliku kiriku sotsiaaldoktriini kohta entsüklikad "Redemptor hominis", "Laborem exercens", "Sollicitudo rei socialis" ja "Centesimus annus". Ta rõhutas inimese väärikust seoses tööga.

Tööliste ja töötajate õiguste rõhutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Oma ametiajal kohtus Johannes Paulus II erinevate ettevõtete töötajatega ja mitmete töölisdelegatsioonidega. Ta saatis 30. jaanuaril 1979 ja 1. veebruaril 1979 läkituse Mehhiko töölistele ja talupoegadele, kohtus 8. veebruaril 1979 Austria ajakirja Hörzu ajakirjanikega, 2. aprillil 1979 Genova töölistega, 6. juunil 1979 Poola töölistega, 22. detsembril 1979 lennufirma Alitalia töötajatega, 15. märtsil 1980 Carrara marmorikaevanduse töölistega, 31. mail 1980 Pariisi töölistega ja pidas neile missa, 30. juunil 1980 L'Aquila töölistega, 16. novembril 1980 Saksamaa töölistega, 26. oktoobril 1980 Itaalia raudteetöölistega, 12. novembril 1980 vabatahtlike tuletõrjujatega, 29. novembril 1980 Itaalia energeetikaettevõtte ENEL töötajatega, 4. detsembril 1980 kaevuritega, 21. veebruaril 1981 Filipiinide suhkrurooistanduste töölistega, 3. aprillil 1981 Merloni tehase töölistega, pidas 19. märtsil 1982 missa Solvay vabriku töölistele, osales 15. juunil 1982 Genfis Rahvusvahelisel Töökonverentsil, kohtus 16. oktoobril 1982 USA sadamatöölistega, 20. novembril 1982 Palermo töölistega, 19. märtsil 1983 Chieti töölistega, 12. septembril 1983 Austria töölistega, 24. septembril 1983 Hollandi mereväe ohvitseridega, 18. märtsil 1984 töölistega, pidas 12. augustil 1984 missa kalurite ja meremeeste eest, 12. septembril 1984 missa Newfoundlandi kalurite eest, kohtus 7. oktoobril 1984 Crotone töölistega, 4. veebruaril 1985 Peruu töölistega, 24. märtsil 1985 Avezzano töölistega, 15. mail 1985 Luksemburgi töölistega, 17. juunil 1985 Porto Marghera töölistega, saatis 21. septembril 1985 läkituse Genova töölistele, külastas 18. oktoobril 1985 Sardiinias Monteponi kaevandust ja kohtus kaevuritega, saatis 19. mail 1985 läkituse Belgia kristlike tööliste liikumisele, 1.oktoobril 1985 kohtus tuletõrjujatega, 17. jaanuaril 1986 Šveitsi lennufirma Swissair esindajatega, 19. märtsil 1986 Prato töölistega, 26. aprillil 1986 Itaalia farmatseutide föderatsioonile, 2. mail 1986 Belgia töölistega, 10. mail 1986 Faenza põllumeestega ja ANIC tehase töölistega, 19. mail 1986 briti meremeestega, 26. oktoobril 1986 Perugia töölistega, 26. novembril 1986 Sydney Transfieldi tehase töölistega, 6. detsembril 1986 katoliiklike töölistega, 19. märtsil 1987 energeetikaettevõtte ENEL töötajatega, 19. märtsil 1987 pidas missa Civitavecchia kaluritele ja meremeestele, palvetas 3. aprillil ja 5. aprillil 1987 Tšiili põllumeeste eest, 10. aprillil 1987 saatis läkituse Argentina töölistele, kohtus 2. mail 1987 Saksamaa töölistega, 25. mail 1987 Cerignola töölistega, 25. mail 1987 sõjaväelenduritega, 12. juunil 1987 Gdański töölistega, 15. septembril 1987 Los Angelese kommunikatsioonitöölistega, 17. septembril 1987 pidas missa põllumeestele, 4. jaanuaril 1988 USA meremeestega, 17. aprillil 1988 kohtus Verona raadiotöötajatega, 1. mail 1988 Civita Castellana töölistega, 11. mail 1988 Boliivia töölistega, 17. mail 1988 pidas missa Paraguay farmeritele, 9. oktoobril 1988 Strasbourgi sadama töölistega, 6. märtsil 1989 Prantsusmaa tuletõrjujatega, 1. aprillil 1989 Vigevano kingavabriku töölistega, 21. mail 1989 Casone töölistega, 25. juunil 1989 kohtus Gaeta sadama töölistega, 29. oktoobril 1989 Taranto põllumeestega, 19. märtsil 1990 San Benigno Canavese töölistega, külastas Olivetti ja Lancia tööstust, 6. aprillil 1990 Jaapani televisioonitöötajatega, 12. mail 1990 Mehhiko kaevurite ja põllumeestega, 26. mail 1990 Malta töölistega, 22. septembril 1990 Ferrara töölistega, 10. novembril 1990 Napoli töölistega, 13. novembril 1990 Aversa põllumeestega, 19. märtsil 1991 Merloni tehase töölistega ja Fabriano paberivabriku töölistega, 27. aprillil 1991 Basilicata töölistega, 15. juunil 1991 tuletõrjujatega, 23. juunil 1991 Mantova töölistega, 19. märtsil 1992 Castellammare di Stabia laevatehase töölistega, 1. mail 1992 Pordenones Zanussi vabriku töölistega, 24. mail 1992 kohtus Casertas telekommunikatsiooni töötajatega, 21. juunil 1992 töölistega, 19. märtsil 1993 Torri põllumeestega, 10. mail 1993 Sitsiila töölistega, 10. jaanuaril 1995 Rooma tänavakoristajatega, 19. märtsil 1995 kohtus Agnone töölistega, 30. märtsil 1996 Itaalia töölistega, 5. mail 1996 Como töölistega, kohtus 21. märtsil 1998 Abidjanis nunitsiatuuri hoone ehitajatega, 13. juunil 1999 Poola lennufirma LOT töötajatega ja 1. märtsil 2003 Olivetti tehase töölistega.

Professorite ja üliõpilaste väärtustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II kohtus oma ametiajal üliõpilastega 30. jaanuaril 1979 Mehhikos, 3. juunil 1979 ja 8. juunil 1979 Poolas, 3. oktoobril 1979 Ameerika Ühendriikides, 1. juunil 1980 Prantsusmaal, 4. mail 1980 Sairis, 9. mail 1980 Ghanas, 11. mail 1980 Abidjanis, 4. juunil ja 5. juunil 1980 Brasiilias, 30. juunil 1980 L'Aquilas, 5. oktoobril 1980 Otrantos, 17. novembril 1980 Fuldas.

Ta saatis 18. novembril 1980 läkituse professoritele, 15. mail 1982 kohtus Portugali professoritega, 12. septembril 1982 Padova akadeemikutega, 1. novembril 1982 Salamanca professoritega, 20. novembril 1982 Palermo professoritega, 7. märtsil 1983 Guatemala professoritega, 22. mail 1983 Milano professoritega, 26. oktoobril 1986 Perugia ülikooli professoritega, 23. septembril 1990 Ferrara ülikooli professoritega ja 15. veebruaril 2001 professoritega.

Vaeste toetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst saatis 18. veebruaril 1981 läkituse Pakistani vaestele. 3. jaanuaril 1988 kohtus ta Rooma vaestega.

Kinnipeetavate ja korravalvurite õiguste rõhutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst külastas 1. juulil 1980 Papadua vanglat Brasiilias.

Paavst saatis läkitused 27. detsembril 1983 Rooma Rebibbia vangla kinnipeetavatele, 27. mail 1984 Viterbo vangla kinnipeetavatele ja narkorehabilitatsioonikeskuse ametnikele, 7. oktoobril 1984 Reggio Calabria kinnipeetavatele, 16. mail 1985 Belgia kinnipeetavatele, 20. oktoobril 1985 Cagliari vangla kinnipeetavatele, 2. juulil 1986 Colombia kinnipeetavatele, 19. märtsil 1987 Civitavecchia vangla kinnipeetavatele, 6. aprillil 1987 Antafagosta vangla kinnipeetavatele, 10. aprillil 1987 Argentina kinnipeetavatele, 4. oktoobril 1988 Prantsusmaa kinnipeetavatele, 30. aprillil 1989 Madagaskari kinnipeetavatele, 23. Septembril 1989 Volterra vangla kinnipeetavatele, 9. mail 1990 Mehhiko Durango vangla kinnipeetavatele, 17. juunil 1990 Orvieto vangla kinnipeetavatele, 11. novembril 1990 Napoli vangla kinnipeetavatele, 7. juunil 1991 Płocki vangla kinnipeetavatele, 10. mail 1993 Malaspina vangla kinnipeetavatele, 9. veebruaril 1996 Caracase vangla kinnipeetavatele ja 22. augustil 1997 noortele kinnipeetavatele.

Paavst saatis Itaalia liikluspolitseile läkitused 18. aprillil 1981, 10. aprillil 1982, 2. aprillil 1983, 10. detsembril 1983, 20. jaanuaril 1984, 21. aprillil 1984, 6. aprillil 1985, 29. märtsil 1986, 28. septembril 1999 ja 20. jaanuaril 2000.

Paavst saatis läkituse 24. novembril 1983 Itaalia vanglakaplanitele, 20. jaanuaril 2000 Itaalia munitsipaalpolitseile ja 27. septembril 2004 Itaalia vangivalvuritele.

Uued piiskopkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Johannes Paulus II moodustatud piiskopkonnad.

Kanoniseerimised[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Johannes Paulus II poolt kanoniseeritud pühakud.
Next.svg Pikemalt artiklis Johannes Paulus II poolt õndsaks kuulutatud isikud.

Johannes Paulus II kuulutas pühakuks 482 isikut ja õndsaks 1338 isikut. Ta sätestas 25. jaanuaril 1983 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Divinus perfectionis" kanoniseerimisprotseduurid.

Moraaliteoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Moraaliteoloogia.

Perekondlike väärtuste rõhutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II taunis entsüklikas "Evangelium vitae" raseduse kontrolli ja mõistis hukka abordi. 1982 asutati Vatikanis paavstlik abielu- ja perekonnaprobleemidega tegelev instituut. Ta saatis 30. oktoobril 1978 läkituse Rahvusvahelisele Perekondade Kongressi liikmetele, rõhutas 22. novembril 1981 avaldatud apostellikus üleskutses "Familiaris consortio" kristliku perekonna tähtsust ja käsitles 7. oktoobril 1982 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Magnum Matrimonii" abielusakramenti. Ta avaldas 24. novembril 1983 harta perekonnaõigustest ja 19. mail 1991 kirja abordi vastu. Ta osales 1997 Rio de Janeiros II maailma perekondade kohtumisel.

Ta saatis perekondadele läkitused 30. mail 1980 Kinshasas, 1. juulil 1980 Rio de Janeiros, 19. veebruaril 1981 Filipiinidel, 19. märtsil 1981 Ternis, 13. mail 1982, 2. novembril 1982 Hispaanias, 3. veebruaril 1985, 10. mail 1986 Faenzas, 4. juulil 1986 Colombias, 2. aprillil 1987 Tšiilis, 8. aprillil 1987 Argentinas ja 25. septembril 1993 Astis.

Laste õiguste väärtustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kohtus lastega 5. märtsil 1980, 14. veebruaril 1983, 4. juulil 1986, 18. oktoobril 1986 Firenzes, 14. Septembril 1986 Roomas, 16. novembril 1986 Roomas, 7. detsembril 1986 Roomas, 1. veebruaril 1987 Roomas, 15. veebruaril 1987 Roomas, 13. mail 1988 Boliivias, 20. oktoobril 1991 Roomas, 16. novembril 1991 kohtus Venemaa ja Valgevene lastega, kohtus lastega 15. augustil 1993 Denveris, 18. septembril 1994 Lecces, 6. novembril 1994 Syracuses, 10. septembril 1995 Loretos, 5. oktoobril 1995 ÜRO peakorteris, 4. veebruaril 1996 Roomas, 18. veebruaril 1996 Roomas, 25. veebruaril 1996 Roomas ja kohtus 4. juunil 2001 vähihaigete Poola lastega.

Ta kohtus 24. mail 1986 perekondadega, kes on adopteerinud lapsi.

Noorte õiguste väärtustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II ajal hakati pidama ülemaailmseid noortepäevi. Ta saatis läkitused noortele 3. juunil 1979 Poolas, 5. oktoobril 1979 Chicagos, 23. märtsil 1980 Roomas, 13. aprillil 1980 Roomas, 7. septembril 1980 Velletris, 8. septembril 1980 Frascatis, 14. septembril 1980 Sienas, 20. septembril 1980 Cassinos, 5. oktoobril 1980 Otrantos, 19. novembril 1980 Baieris, 26. aprillil 1981 Bergamos ja 13. veebruaril 1982 Onitshas. Ta saatis 30. detsembril 1982 läkituse Euroopa noortele.

Homoseksuaalsuse taunimine[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst tegi 30. oktoobril 1986 avalduse ameeriklastele, milles ta taunis homoseksuaalsust. Ta taunis 1992 tehtud pöördumises Ameerika Ühendriikide piiskoppidele homoseksuaalsust. 31. juulil 2003 alustati kampaaniat samasooliste isikute abielude vastu, mille paavst 18. detsembril 2004 mõistis hukka.

Eutanaasia taunimine[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst taunis eutanaasiat entsüklikas "Evangelium vitae" ja 19. mail 1991 avaldatud kirjas.

Haigete tunnustamine ja arstide tunnustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst pidas mitmel korral oma avaldustes meeles haigeid ja puuetega inimesi. Ta saatis 9. detsembril 1978 läkituse pimedate liikumisele, 29. jaanuaril 1979 Mexico lastehaigla lastele, 23. detsembril 1979 Rooma haigla patsientidele, 14. juunil 1980 Siena haigla patsientidele, 7. juulil 1980 ja 8. juulil 1980 Brasiilia haigetele, 25. novembril 1980 Potenza haigla patsientidele, 29. jaanuaril 1981 Maailma Kurtide Föderatsiooni konverentsi liikmetele, 5. aprillil 1981 Fatebenefratelli haigla personalile, 13. veebruaril 1982 Onitsha haigla patsientidele, 26. septembril 1982 Brescia haigla patsientidele, 21. novembril 1982 Palermo haigla patsientidele, 22. mail 1983 Milano polikliiniku patsientidele, 24. septembril 1983 arstidele, 29. oktoobril 1983 maailma tervishoiu assotsiatsiooni assambleel osalejatele, 17. veebruaril 1984 Saksamaa haigetele, 25. veebruaril 1984 Vercelli haigla patsientidele, 4. mail 1984 Lõuna-Korea haigetele, 22. mail 1984 Rooma lastehaigla kardioloogidele, 11. juunil 1984 ülemaailmsest bronholoogia kongressist osavõtjatele, 8. septembril 1984 pimedatele, 6. oktoobril 1984 Catanzaro haigla patsientidele, 23. märtsil 1985 Rooma ortopeediakeskuse traumaosakonna patsientidele, 13. mail 1985 haigetele, 17. juunil 1985 Veneetsia haigla patsientidele ja tervishoiutöötajatele, 30 juunil 1985 Atri haigla patsientidele, 8. septembril 1985 haigetele, 22. septembril 1985 Genova haigla patsientidele, 7. oktoobril 1985 haigetele, 20. oktoobril 1985 Cagliari haigla patsientidele, 18. oktoobril 1985 tervishoiutöötajatele, 19. märtsil 1986 Prato haigla patsientidele, 12. aprillil 1986 ülemaailmsel neuropsühhaatria kongressil osalejatele, 9. mail 1986 Imola haigla patsientidele, 11. mail 1986 Ravenna haigla patsientidele, 7. juulil 1986 Saint Lucia haigetele, 6. septembril 1986 Aosta haigla patsientidele, 19. oktoobril 1986 Firenze haigla patsientidele, 23. novembril 1986 Wellingtoni haigla patsientidele, 25. novembril 1986 Brisbane'i haigla patsientidele, 28. novembril 1986 Melbourne'i haigla patsientidele, 19. veebruaril 1987 kirurgide kongressil osalejatele, 21. veebruaril 1987 Maailma Kurtide Föderatsiooni liikmetele, 3. aprillil 1987 Santiago haigla patsientidele, 1. mail 1987 Münsteri haigla patsientidele, 23. mail 1987 Puglia haigla personalile, 25. mail 1987 Foggia psühhaatriahaigla personalile, 14. juunil 1987 haigetele, 7. septembril 1987 Lourdes'i haigla patsientidele, kohtus 17. septembril 1987 Ameerika Ühendriike AIDSi-haigetega, 23. jaanuaril 1988 saatis läkituse Bambino Gesu lastehaigla vabatahtlikele, 12. märtsil 1988 haigetele, 17. aprillil 1988 Verona haigla personalile ja patsientidele, 12. mail 1988 Boliivia haigetele, 21. mail 1988 pimedate liikumise delegaatidele, 11. juunil 1988 Messina haigla patsientidele, 4. septembril 1988 Torino haigla patsientidele, 18. septembril 1988 Maputo haigla patsientidele, 30. aprillil 1989 nefroloogidele, 6. juunil 1989 Helsingi haigla patsientidele, 25. juunil 1989 Gaeta haigla patsientidele, 19. augustil 1989 haigetele, 22. septembril 1989 Cecina haigla patsientidele, 30. novembril 1989 Jaapani haigetele, 27. jaanuaril 1990 Guinea-Bissau haigetele, 2. juulil 1990 Benevento haigla patsientidele, 3. septembril 1990 Tansaania haigetele, 23. septembril 1990 Ferrara haigla patsientidele, 11. novembril 1990 Napoli haigla patsientidele, 10. märtsil 1991 Rooma oftalmoloogiahaigla patsientidele, 6. juunil 1991 Olsztyni haigla patsientidele, 22. juunil 1991 Mantova haigla personalile, 3. augustil 1991 haigetele, 17. oktoobril 1991 Brasiilia haigetele, 22. detsembril 1991 Rooma Sandro Petrini haigla patsientidele, 20. juunil 1992 Cremona haigla haigetele, 9. jaanuaril 1993 kohtus Assisis pimedate tudengitega, 7. veebruaril 1993 läkituse Uganda haigetele, 13. augustil 1993 Krakowi lastehaigla patsientidele, 19. detsembril 1993 Rooma Umberto I polikliiniku personalile, 9. detsembril 1994 pimedate apostelliku liikumisele, 10. detsembril 1994 Loreto haigla patsientidele, 18. jaanuaril 1995 Paapua Uus-Guinea haigetele, 6. septembril 1996 Ungari haigetele, 21. septembril 1996 Toursi haigla patsientidele, 26. aprillil 1997 Tšehhi haigetele, 24. jaanuaril 1998 Kuuba haigetele, 21. juunil 1998 Viini haigetele, 24. jaanuaril 1999 Mehhiko Adolfo Lopez Mateos haigla patsientidele, 26. jaanuaril 1999 Ameerika Ühendriikide St. Louise lastehaigla patsientidele ja 30. mail 1999 kohtus Anconas haigetega. Ta palvetas 26. jaanuaril 2003 Hanseni tõbe põdejate eest.

Mea Culpa[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II tunnistas 16. märtsil 1998 katoliku kiriku osalust holokausti toimumises. 12. märtsil 2000 tunnistas ta katoliku kiriku süüd ristisõdades, juutide tagakiusamises ja inkvisitsioonis.

Inimröövide taunimine[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst tegi 26. detsembril 1982 ja 4. jaanuaril 1984 apellid röövitud inimeste eest.

Johannes Paulus II palus avalikult järgmiste isikute eest:

Muud põhimõtted[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst rõhutas entsüklikas "Redemptor hominis" inimväärikust ja entsüklikas "Veritatis splendor" südametunnistusvabadust.

Ta saatis 22. märtsil 1979 läkituse Rahvusvahelisele Inimõiguste Instituudile.

Ta saatis läkituse 2. oktoobril 1979 Ameerika Ühendriikide mustanahalistele.

Ta saatis 12. novembril 1979 läkituse FAO-le.

Ta saatis 17. novembril 1980 läkituse immigrantidele.

Ta rõhutas 2. detsembril 1984 avaldatud läkituses "Reconciliatio" andeksandmist ja patukahetsust.

Ta sätestas 21. aprillil 1986 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Spirituali militum" sõjaväelaste vaimulikku abi.

Ta sätestas 30. detsembril 1988 avaldatud läkituses "Christifidelis laici" ilmikute kutsumust kirikus.

Pedofiiliaskandaal[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II vabandas 22. novembril 2001 preestrite poolt seksuaalselt väärkoheldud isikute ees. Ta pidas 23. aprillil 2002 istungi Ameerika Ühendriikides toimunud skandaali pärast.

Oikumeenia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Oikumeenia.

Johannes Paulus II käsitles oikumeeniat entsüklikates "Slavorum apostoli" ja "Ut unum sint". Ta külastas 13. aprillil 1986 sünagoogi ja 6. mail 2001 mošeed.

Ta pidas oikumeenilised teenistused 14. mail 1982 Lissabonis, 17. juunil 1983, 13. mail 1985 Haagis, 18. mail 1985 Mechelenis, 12. augustil 1985 Kamerunis, 2. veebruaril 1986 Indias, 4. oktoobril 1986 Lyonis, 24. novembril 1986 Christchurchis, 4. mail 1987 Augsburgis, 2. juunil 1989 Trondheimis, 3. juunil 1989 Islandil, 5. juunil 1989 Turus, 10. oktoobril 1989, 6. septembril 1990 Burundis, 5. juunil 1991 Poolas, 18. augustil 1991 Ungaris, 18. oktoobril 1991 Brasiilias, 20. veebruaril 1992 Senegalis, 7. juunil 1992 Angolas, 9. jaanuaril 1993 Assisis, 10. veebruaril 1993 Sudaanis, 10. augustil 1993 Jamaicas, 8. septembril 1993 Riias, 10. septembril 1993 Tallinnas, 7. novembril 1999 New Delhis, 25. veebruaril 2000 Kairos, 25. märtsil 2000 Jeruusalemmas ja 23. mail 2002 Bakuus.

Ta saatis 12. juunil 1984 ja 11. aprillil 1986 läkituse kirikute oikumeenilisele kontsiilile, kohtus 24. märtsil 1986 Etioopia oikumeenilise delegatsiooniga. Ta kohtus Soome luteri kiriku delegatsioonidega oma valitsemisaja teisel poolel iga aasta jaanuaris.

Animistid[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kohtus 9. augustil 1985 Togos animistidega ja 4. veebruaril 1993 Beninis voodoo järgijatega.

Budistid[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kohtus XIV dalai-laamaga 9. oktoobril 1980, oktoobris 1982, 3. veebruaril 1986, 27. oktoobril 1986, 14. juunil 1988, 1. juunil 1990, 17. juunil 1994, 20. mail 1996, 28. oktoobril 1999 ja 25. novembril 2003.

Hinduistid[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kohtus 7. mail 1980 ja 18. augustil 1985 Keenia hinduistidega.

Juudid[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst külastas 13 aprillil 1986 sünagoogi. Juudid taunisid 25. juunil 1987 paavsti kohtumist Austria presidendi Kurt Waldheimiga. Juudid taunisid 2000 toimunud Süüria visiidi ajal seda, et paavst ei kommenteerinud Bashār al-Asadi kõnet.

Ta kohtus Rooma pearabiga 8. veebruaril 1980, 7. aprillil 1994, 15. aprillil 1996, 13. veebruaril 2003, 13. veebruaril 2004 ja 23. mail 2004. Ta kohtus 23. märtsil 2000 Iisraeli pearabidega.

Ta saatis läkituse 12. märtsil 1979 ühele juudi organisatsiooni presidendile, 31. mail 1980 Prantsusmaa juutidele, 3. juunil 1980 Brasiilia juutidele, 17. novembril 1980 Saksamaa juutidele, 13. juunil 1984 Šveitsi juutidele, 15. veebruaril 1985 USA Juudikomitee delegatsioonile, 13.aprillil 1986 Rooma juuditele, 7. oktoobril 1986 Lyoni juutidele, 26. novembril 1986 Sydney juutidele, 9. aprillil 1987 Argentina juutidele, 11. septembril 1987 USA juutidele, 9. oktoobril 1988 Strasbourgi juutidele, 9. juunil 1991 Poola juutidele, 15. oktoobril 1991 Brasiilia juutidele, 3. septembril 1998 Põhja-Ameerika Juutide Föderatsioonile, Maailma Juudikongressi delegatsioonile 22. mail 2003 ja USA Juudikomitee liikmetele 5. veebruaril 2004.

Muhameedlased[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst suudles 14. mail 1999 koraani ja külastas 6. mail 2001 mošeed. Ta kohtus 26. augustil 1995 religioonidevahelist dialoogi edendava muhameedlaste grupiga.

Ta kohtus 26. märtsil 2000 Jeruusalemma mufti Ekrima Sa'id Sabriga.

Ta saatis läkituse 7. mail 1980 Keenia muhameedlastele, 8. mail 1980 Ghana muhameedlastele, 31. mail 1980 Prantsusmaa muhameedlastele, 14. veebruaril 1982 Nigeeria muhameedlastele, 19. mail 1985 Belgia muhameedlastele, 18. augustil 1985 Keenia muhameedlastele, 11. aprillil 1987 Argentina muhameedlastele, 22. veebruaril 1992 Senegali muhameedlastele, 25. veebruaril 1992 Guinea muhameedlastele, 4. veebruaril 1993 Benini muhameedlastele, 7. veebruaril 1993 Uganda muhameedlastele, 13. aprillil 1997 Bosnia ja Hertsegoviina muhameedlastele, 22. märtsil 1998 Nigeeria muhameedlastele ja 25. mail 2002 Bulgaaria muhameedlastele.

Õigeusu kirikud[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantinoopoli Õigeusu kirik

Paavst kohtus 30. novembril 1979 Ankaras Konstantinoopoli patriarhi Dimitrios I-ga. Alates 1985 saatis ta igal aastal 29. juuni paiku Konstantinoopoli patriarhile läkituse ja alates 1997 iga aasta novembri lõpus läkituse. Ta avaldas koos patriarhiga 7. detsembril 1987, 29. juunil 1995 ja 1. juulil 2004 ühisdeklaratsiooni.

Ta kohtus 27. juunist 30. juunini 1995 ja 29. juunil 2004 Vatikanis Bartholomeos I-ga.

Ta saatis läkitused Ateena õigeusu preestritele 19. septembril 2003 ja õigeusklikele 28. jaanuaril 2005.

Vene Õigeusu kirik

10. juulil 1988 tähistati Vatikanis Kiievi-Vene ristiusustamise 1000. aastapäeva.

Aleksandria Õigeusu kirik

24. septembril 1990 kohtus paavst Aleksandria Õigeusu kiriku patriarhi Parthenios III-ga.

Antiookia Õigeusu kirik

Ta kohtus 13. mail 1983 ja 22. oktoobril 2001 Antiookia Õigeusu kiriku patriarhi Ignatios IV-ga.

Bulgaaria Õigeusu kirik

Ta kohtus 24. mail 2002 Bulgaaria Õigeusu kiriku patriarhi Maximiga ja Bulgaaria õigeusu kiriku delegatsiooniga 26. mail 2003.

Gruusia Õigeusu kirik

Paavst kohtus 6. juunil 1980 Vatikanis ja 8. novembril 1999 Thbilisis Gruusia Õigeusu kiriku patriarhi Ilia II-ga.

Kreeka Õigeusu kirik

Ta kohtus 28. juunil 1984 Kreeka Õigeusu kiriku Austraalia peapiiskopiga Stylianosega. Ta kohtus 4. mail 2000 ja 14. veebruaril 2003 Kreeka Õigeusu kiriku priimase Christodoulosega. Ta kohtus 11. märtsil 2002 Kreeka metropoliidi Panteleimoniga.

Rumeenia Õigeusu kirik

Ta kohtus 8. mail 1999 ja 12. oktoobril 2002 Rumeenia Õigeusu kiriku patriarhi Teoctistiga.

Serbia Õigeusu kirik

Ta saatis 13. aprillil 1997 läkituse Bosnia ja Hertsegoviinas olevatele Serbia Õigeusu kiriku juhtidele.

Soome Õigeusu kirik

Ta saatis 7. jaanuaril 1985 läkituse Soome Õigeusu kiriku piiskopile.

Vanad oriendikirikud[muuda | muuda lähteteksti]

Armeenia Apostlik Kirik

Paavst kohtus 29. novembril 1979 Armeenia Apostliku Kiriku katoolikose Vazgeniga, katoolikos Karekin I-ga detsembris 1996 25. märtsil 1999 ja 29. juunil 1999, 16. aprillil 1983 katoolikos Karekin II-ga, 2001 septembris toimunud visiidi käigus Armeenias katoolikos Karekin II-ga. Ta tegi koos Karekin II-ga ühised avaldused 9. novembril 2000 ja 27. septembril 2001. Ta avaldas 25. jaanuaril 1997 ühisdeklaratsiooni koos katoolikos Aram I-ga.

Ta kohtus 26. märtsil 2000 Jeruusalemma patriarhi Torkom Manoogianiga.

Assüüria kirik

Ta kohtus 8. novembril 1984 ja 11. novembril 1994 assüüria kiriku patriarhi Mar Dinkha IV-ga.

Etioopia kirik

Ta kohtus juulis 1980 etioopia kiriku delegatsiooniga. Ta kohtus 17. oktoobril 1981 patriarhi Tekle Haimanotiga ja patriarh Paulosega 11. juunil 1993.

Kopti kirik

Ta kohtus 23. juunil 1979 Roomas kopti kiriku delegatsiooniga. Ta kohtus 24. veebruaril ja 25. veebruaril 2000 Egiptuses paavst Shenouda III-ga.

Süüria kirik

Ta kohtus 14. mail 1980 Süüria kiriku Antiookia patriarhi Ignatios Yaqub III-ga ja 23. juunil 1984 Ignatios Zakka I-ga. Ta kohtus India süüria õigeusu kiriku katoolikosega Baselios Marthoma Mathews I-ga 3. juunil 1983, 7. veebruaril ja 8. veebruaril 1986.

Uniaadikirikud[muuda | muuda lähteteksti]

Armeenia katoliku kirik

Ta saatis 7. juulil 1984 läkituse Armeenia katoliku kiriku patriarhile Hovhannes Bedros XVIII-le ja 13. detsembril 1999 patriarhile Nerses Bedros XIX-le.

Melkiidi katoliku kirik

Ta kohtus Antiookia melkiidi patriarhi Gregorios III-ga 12. veebruaril 2001.

Evangeelsed kirikud[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst tegi 29. mail 1982 ühisavalduse Canterbury peapiiskopi Robert Runciega, avaldas 5. novembril 1983 kirja Martin Lutheri 500. sünniaastapäeva puhul ja osales samal aastal luterlikul jumalateenistusel. Ta palvetas 5. oktoobril 1991 koos kahe luteri piiskopiga, külastas 22. mail 1995 Poolas Skoczów luteri kirikut ja 7. veebruaril 1993 anglikaani pühapaika Kampalas.

Ta kohtus 29. mail 1982 ja 30. septembril 1989 Canterbury peapiiskopi Robert Runciega. Ta kohtus 21. juunil 2002 ja 4. oktoobril 2003 Canterbury peapiiskopi Rowan Williamsiga.

Ta saatis 31. mail 1980 läkituse Prantsusmaa evangeelsetele kirikutele, 17. novembril 1980 evangeelsete kirikute kontsiilile, 30. oktoobril 1980 Itaalia luterlastele, 11. detsembril 1983 Rooma luterlastele, 14. juunil 1984 protestantlike kirikute föderatsioonile, 7. jaanuaril 1985 Soome luteri kiriku piiskoppidele, 29. aprillil 1985 USA luterlastele, 21. märtsil 1986 Hollandi reformeeritud kiriku esindajatele, 27. aprillil 1989 Soome Oulu luteri kiriku esindajatele, 6. juunil 1989 Taani luterlastele, 9. mail 1990 Mehhiko evangeelsete kirikute esindajatele, 2. septembril 1990 Tansaania evangeelsete kirikute esindajatele, 9. juunil 1991 Poola luterlastele, Maailma Luterliku Föderatsiooni presidendile 23. aprillil 1992, 22. juunil 1996 Saksamaa evangeelsetele kirikutele, Suurbritannia metodistide konverentsi presidendile 6. mail 1999, Maailma Luterliku Föderatsiooni presidendile 9. detsembril 1999, USA presbüteri kiriku delegatsioonile 22. märtsil 2001, 25. mail 2002 Bulgaaria luterlastele ja 12. septembril 2003 Slovakkia luterlastele.

Äärmuslased[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II taunis Teise Vatikani oikumeenilise kirikukogu otsuseid mittetunnustava Pius X Vennaskonna tegevust. 18. novembril 1978 kohtus ta Marcel Lefebvrega. 31. augustil 1985 saatis Lefebvre paavstile kirja. Kui Lefebvre pühitses 1988 ametisse uued piiskopid, mõistis paavst 2. juunil 1988 avaldatud apostellikus kirjas "Ecclesia Dei" tema tegevuse hukka ja Lefebvre oli kanoonilise õiguse koodeksi alusel ekskommunikeeritud.

Peapiiskop Emmanuel Milingo eiras tsölibaati ja abiellus mais 2001. Ta kohtus 8. augustil 2001 Vatikanis paavstiga, esitas 25. augustil 2001 paavstile ametliku vabanduskirja ja siirdus kloostrisse. Milingol võimaldati taas kiriku teenistusse naasta.

Johannes Paulus II tervis[muuda | muuda lähteteksti]

29. veebruaril 1944 sai Wojtyła Krakowis löögi Saksa veoautolt ja viibis haiglas 12. märtsini 1944.

Tal opereeriti 15. juulil 1992 seedekulglast kasvaja.

Tal ilmnesid Parkinsoni tõve nähud 1992, kuid avalikult teatati sellest 17. mail 2003.

Ta kukkus 11. novembril 1993 trepil ja nihestas paremat õlga.

Ta kukkus 28. aprillil 1994 vannitoas ja murdis parema reieluu. Talle tehti 29. aprillil operatsioon.

Ta kannatas 25. detsembril 1995 iivelduse käes, tal oli 13. märtsil 1996, 15. augustil 1996, veebruaris 1997 ja 15. juunil 1999 palavik.

Tal eemaldati 8. oktoobril 1996 pimesool.

Märtsis 2002 oli tal liigesepõletik.

Tal olid 24. septembril 2003 seedeprobleemid.

Johannes Paulus II kultuuriloos[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II tegeles nooruses ja hiljem paavstina aktiivselt spordiga. Ta harrastas jalgpalli, ujumist, kanuusõitu, suusatamist ja matkamist. Ta oli enne vaimuliku seisusse asumist andekas tantsija.

Ta tegeles luuletamisega ja liitus nooruses Krakówi ülikooli kirjandusseltsiga.

Ta käsitles oma filosoofilistes uurimustes Martin Buberi, Gabriel Marceli ja Max Scheleri vaateid.

Ta rajas 11. veebruaril 1994 Paavstliku Eluakadeemia.

Paavst andis välja CD vaimulike meditatsioonidega.

Ta sätestas 15. aprillil 1979 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Sapienta Christiana" ning 15. augustil 1990 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Ex corde" katoliiklike ülikoolide ja teaduskondade ümberkorralduse.

Ta saatis 14. juunil 1979 läkituse Rotary klubi liikmetele, tähistas 10. novembril 1979 Albert Einsteini sünniaastapäeva, kohtus 24. novembril 1979 Itaalia floristide klubi liikmetega, saatis 2. juunil 1980 läkituse UNESCO-le, 24. mail 1982 kohtus UNESCO liikmetega, 10. detsembril 1982 Nobeli auhinna laureaatidega, 16. juunil 1987 astronoomidega, paavstliku arheoloogiakomisjoni liikmetega 7. juunil 1996, 3. juulil 1997 saatis läkituse astrofüüsikute suvekoolile ja 26. novembril 1999 Itaalia panga juhtkonnale.

Sportlaste tunnustamine

Ta saatis 20. jaanuaril 1979 läkituse Monte Carlo rallil osalejatele, kohtus 18. märtsil 1979 sportlaste grupiga, 21. juunil 1980 jalgrattasportlastega, 27. mail 1982 Rahvusvahelise Olümpiakomitee liikmetega, 14. septembril 1985 pimedate Euroopa meistrivõistlustel osalejatele, 15. mail 1986 Itaalia tenniseföderatsiooni liikmetega, 2. septembril 1987 kergejõustiklastega.

Johannes Paulus II kohtus oma valitsemisajal mitmete jalgpallimeeskondade liikmetega:

Johannes Paulus II looming[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Johannes Paulus II looming.

Kardinalide pühitsemised[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Johannes Paulus II kardinalid.

Johannes Paulus II pühitses oma ametiajal 231 kardinali 9 konsistooriumil, sealhulgas hilisema paavsti Franciscuse. Seni polnud ükski paavst oma ametiajal pühitsenud sedavõrd arvukalt kardinale.

22. veebruaril 1996 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni "Universi Dominici Gregis", millega sätestati konklaavi tegevus. Selles dokumendis sätestati suurima muudatusena, et kui 30 hääletusvooruga ei suudeta paavsti valida 2/3 häälearvuga, otsustatakse järgmises voorus valik lihthäälteenamusega kahe enim hääli saanud kandidaatide vahel. Vastava otsuse tühistas Benedictus XVI.

Johannes Paulus II suurendas konklaavil osalemisõigust omavate kardinalide arvu 2001. aastal 135-ni, kuid Benedictus XVI vähendas selle taas 120-ni. 21. veebruaril 2001 pühitses ta kardinaliks 42 isikut. Seni polnud ükski paavst pühitsenud nii palju kardinale ühel konsistooriumil.

Johannes Paulus II rajatud titulaarkirikud[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Gesù Buon Pastore alla Montagnola
  2. Nostra Signora di Coromoto in S. Giovanni di Dio
  3. San Anselmo all'Aventino
  4. Santa Elena fuori Porta Prenestina
  5. Santa Immacolata Concezione di Maria a Grottarosa
  6. San Giovanni Evangelista a Spinaceto
  7. San Giovanni Evangelista e Petronio
  8. San Giovanni della Pigna
  9. Santa Maria delle Grazie a Via Trionfale
  10. Santa Maria delle Grazie alle Fornaci fuori Porta Cavalleggeri
  11. Santa Maria Immacolata di Lourdes a Boccea
  12. Santi Nome di Maria a Via Latina
  13. San Paolo della Croce a "Corviale"
  14. Santa Sofia a Via Boccea
  1. Beata Vergine Maria del Monte Carmelo a Mostacciano
  2. San Benedetto fuori Porta S. Paolo
  3. San Frumenzio ai Prati Fiscali
  4. San Gabriele Arcangelo all'Acqua Traversa
  5. Santi Giacchino ed Anna al Tuscolano
  6. Santa Maria Madre del Redentore a Tor Bella Monaca
  7. Santa Maria "Regina Mundi" a Torre Spaccata
  8. Santa Maria "Regina Pacis" a Monte Verde
  9. Santi Martiri dell'Uganda a Poggio Ameno
  10. Spirito Santo alla Ferratella
  1. Nostra Signora di Guadalupe e San Filippo Martire in Via Aurelia
  2. San Atanasio a Via Tiburtina
  3. San Giuseppe all'Aurelio
  4. San Ignazio di Loyola a Campo Marzio
  5. San Luigi Maria Grignion de Montfort
  6. San Spirito in Sassia
  1. Santi Aquila e Priscilla
  2. San Gerardo Maiella
  3. San Giulano dei Fiamminghi
  4. Santi Redentore a Valmelaina
  5. San Ugo
  6. Santi Urbano e Lorenzo a Prima Porta
  1. Santa Agnese in Agone
  2. San Andrea al Quirinale
  1. Dio Padre Misericordioso
  2. San Antonio in Campo Marzio
  3. San Francesco d'Assisi ad Acilia
  4. San Francesco Saverio alla Garbatella
  5. San Gregorio Magno alla Magliana Nuova
  6. San Liborio
  7. Santa Maria della Speranza
  8. Santa Maria Domenica Mazzarello
  9. Santa Silvia
  10. Trasfigurazione di Nostro Signore Gesú Cristo
  1. Santi Domenico e Sisto
  2. San Giustino
  3. Santa Lucia del Gonfalone
  4. San Maria in Montserrato degli Spagnoli
  5. San Saturnino

Johannes Paulus II ja Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Johannes Paulus II suhted Eestiga.

Viimased päevad ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

Body of John Paul II Daniel Scioli.jpg

Paavst sattus 1. veebruaril 2005 gripi tõttu haiglasse, kust siirdus tagasi Vatikani 10. veebruaril. 24. veebruaril sattus ta taas haiglasse hingamisvaevuste ja palavikuga. Talle tehti trahheotoomiaoperatsioon, mille käigus paigaldati paavstile hingamise hõlbustamiseks hingetorusse hapnikutoru. 1. märtsil oli ta vestelnud kardinal Ratzingeriga.

13. märtsil 2005 lahkus Johannes Paulus II haiglast ja esines avalikkuse ees, kuid ei osalenud enam aktiivselt liturgilistel toimingutel.

30. märtsil paigaldati paavsti ninna lisatoidu manustamiseks maosond.

31. märtsil kannatas ta kuseteede põletikust tekkinud palaviku käes. Samal õhtul andis peapiiskop Stanisław Dziwisz, talle Püha Viaticumi.

1. aprillil paigaldati paavsti ninna teine maosond. Tal oli septiline šokk ja seejärel hinnati tema seisundit raskeks. Samal päeval sai ta südamerabanduse.

Johannes Paulus II suri Vatikanis kohaliku aja järgi 2. aprillil 2005 kell 21:37 (Eesti aja järgi 22:37) septilise šoki ja südamepuudulikkuse tagajärjel. Tema viimaseks sõnaks oli „Aamen.” Paavsti ruumis peeti eelnevalt missat, seetõttu olid tema surma ajal paavsti juures peapiiskop Stanisław Dziwisz, Mieczysław Mokrzycki, Marian Jaworski, Stanisław Ryłko, Tadeusz Styczen, ihuarst Renato Buzzonetti koos kahe arsti ja abilise Tobiana Sobodkaga ning kolm Jeesuse Pühima Südame ordu nunna. 4.7. aprillil jättis paavstiga Vatikanis hüvasti hinnanguliselt 2 miljonit inimest. Johannes Paulus II maeti 8. aprillil Vatikani, millest kujunes katoliku kiriku rahvarohkeim üritus ajaloos.

Johannes Paulus II valitses 26 aastat 5 kuud ja 17 päeva. See oli pikim valitsemisaeg pärast Pius IX ja arvestades Peetruse traditsioonilist ametiaega Rooma piiskopina (25 aastat 4 kuud ja 7 päeva) võib Johannes Paulus II ametiaega pidada ajaloos pikkuselt Pius IX järel teiseks ametiajaks.

Johannes Paulus II oli surres vanim paavst pärast Leo XIII.

Johannes Paulus II kanoniseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II kuulutati õndsaks 1. mail 2011 paavst Benedictus XVI poolt ja pühakuks 27. aprillil 2014 Franciscuse poolt. Õndsaks kuulutamise aluseks sai nunn Marie-Simon-Pierre'i tervenemine 2. juunil 2005 Parkinsoni tõvest. Tema beatifikatsiooniprotsessi alustati 13. mail 2006 kardinal José Saraiva Martinsi poolt 9. mail 2006 dateeritud dokumendi alusel. 28. juunil 2006 alustati protsessi ametlikku osa.

Paavstiga on seotud veel mitmed imeteod. Jose Heron Badillo paranes 1990 kehvveresusest, Colombia nunn Ofelia Trespalacios paranes paavsti õnnistusel tasakaaluhäiretest.

Benedictus XVI kuulutas Johannes Paulus II 19. detsembril 2009 austusväärseks (venerabilis) ja tunnustas 14. jaanuaril 2011 paavstile omistatud imetegu Marie-Simon-Pierre'i tervenemise osas. Paavst Franciscus kuulutas ta 27. aprillil 2014 pühakuks.

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

  • Üle lootuse läve. Vittorio Messori intervjuu paavst Johannes Paulus II-ga (Giovanni Paolo II con Vittorio Messori. Varcare la soglia della speranza, Mondadori, Milano 1994). Tõlkinud Ülar Ploom, Jaanika Sild, Anneli Kavald. Eesti Ekspressi Kirjastus, Tallinn 2001, 224 lk. ISBN 9985-78-378-6.
  • Johannes Paulus II. Mälu ja identiteet. Isiklikud mõtisklused (Giovanni Paolo II. Memoria e identità. Conversazioni a cavallo dei millenni, Rizzoli, Milano 2005). Tõlkinud Helve Trumann. Tänapäev, Tallinn 2005, 176 lk. ISBN 9985-62-364-9.
  • Johannes Paulus II. (1) Pärast ränki aastaid on taas süttinud vabaduse valgus: kõne Tallinna lennujaamas 10. sept 1993 (lk 48-50), (2) Jumal õnnistagu Eestimaad ja kõiki tema lapsi!: kõne lahkumisel Eestis 10. sept 1993 (lk 57-60), (3) Paavst Johannes Paulus II testament (lk 255-262): Püha Isa: paavst Johannes Paulus II. Koostanud Enno Tammer, faktid kogunud ja tekstid tõlkinud Allan Espenberg. Tammerraamat, Tallinn 2005. ISBN 9985-9604-0-8
  • Johannes Paulus II. Entsüklika „Elu Evangeelium” – «Evangelium vitae» […] – inimelu väärtusest ja puutumatusest (Lettera enciclica „Evangelium vitae” del […] Giovanni Paolo II […] - sul valore e l'inviolabilità della vita umana, Libreria Editrice Vaticana, Città del Vaticano 1995). Tõlkinud Aive Haljand. Elukultuuri Instituut, Tallinn 2010, 176 lk. ISBN 978-9949-21-067-1.
  • Karol Wojtyła/Johannes Paulus II. Kaldad täis vaikust: luulet, palveid ja mõtisklusi. Koostanud Marge Paas. Järelsõna (Elava sõna kunst) autor Marge Paas. Tõlkinud Tiina Peterson ja Marge Paas. Maarja Gild, Tallinn 2013, 64 lk. ISBN 978-9949-33-030-0.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Johannes Paulus I
Paavst
19782005
Järgnev:
Benedictus XVI