Benedictus V

Allikas: Vikipeedia
Benedictus V
Valitsemisaja algus 22. mai 964
Valitsemisaja lõpp 23. juuni 964
Eelkäija Johannes XII, Leo VIII
Järeltulija Leo VIII, Johannes XIII
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 4. juuli 966
Surmakoht Hamburg

Benedictus V oli paavst maist juunini 964 koos Leo VIII-ga. Ta oli 132. paavst.

Benedictus (Benedetto, Benedictus Grammaticus) oli sündinud Roomas ja ta oli Ildebrando poeg.

Benedictus sai Johannes XII ajal umbes aastal 961 diakoniks (kardinaldiakon) ja töötas Salvador Miranda järgi kohalikus õppeasutuses. Ta osales 4. detsembril 963 Leo VIII valimisel. Veebruaris 964 Rooma naasnud Johannes XII ei hakanud vaatamata Benedictuse osalemisele Leo valimistel teda taga kiusama, vaid Benedictus osales 26. veebruaril 964 toimunud Rooma sinodil, kus Leo VIII ekskommunitseeriti.

Paavstiks saamine ja skisma[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes XII suri 14. mail 964. Rooma vaimulikud ja aadlikud ei soovinud Otto I nõudel määratud Leo VIII-d paavstiks, vaid saatsid keisri juurde Rietisse saadikud, kes soovisid saada temalt toetust diakon Benedictusele, kuid keiser keeldus.

Benedictus V valiti vaatamata Otto I vastuseisule paavstiks 22. mail 964 Rooma vaimulike ja aadlike poolt, kes lubasid Benedictust toetada. Otto I saatis Roomat piirama oma väe. Piiramise tõttu puhkes linnas näljahäda ja 23. juunil 964 alistus Rooma Otto I sõduritele.

Leo VIII ja Otto I pidasid seejärel Lateraani palees sinodi, kus Benedictus V tagandati ametist. Leo VIII lõi ise Benedictuse karjasesaua talle vastu pead puruks ja rebis palliumi ära. Cremona piiskopi ja krooniku Liutprandi järgi astus Benedictus V ise tagasi, loobudes vabatahtlikult paavsti ametitunnustest.

Leo VIII kavatses Benedictuse vaimulikuseisusest tagandada, kuid Otto I otsusega jäi ta diakoniks ja saadeti Hamburgi asumisele, kus peapiiskop Adaldag kohtles teda väärikalt ning mõned Saksa vaimulikud pidasid teda isegi legitiimseks paavstiks. Kui Leo VIII 965 suri, palusid Rooma elanikud Ottot, et Benedictusel võimaldataks Rooma tagasi pöörduda, kuid keiser keeldus.

Uued kardinalid[muuda | muuda lähteteksti]

Salvador Miranda järgi määras Benedictus V 4 uut kardinali. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Johannes XIII.

  1. Bonifatius (Bonifazio), diakon
  2. Ianuarius (Gianver)
  3. Johannes (Giovanni), Narni piiskop
  4. Johannes (Giovanni), preester

Benedictus V kultuuriloos[muuda | muuda lähteteksti]

Hamburgis rajati Benedictuse auks monument, mis 1804 hävis.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus V suri 4. juulil 966 Hamburgis ja maeti esmalt Hamburgi katedraali. 988 toodi tema säilmed Rooma.

Salvador Miranda järgi suri Benedictus V ajutraumasse, mille ta oli saanud 964, kui Leo VIII lõi talle karjasesauaga vastu pead.

Benedictus V oli Agapetus I järel esimene paavst, kes suri väljaspool Itaaliat.

Hinnang[muuda | muuda lähteteksti]

Kirikuloolase J. N. D. Kelly järgi on kaasaegsed hinnanud Benedictust vaga ja õpetatud (grammaticus) vaimulikuna.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ralf Busch: Benedict V.: Ein Papst in Hamburg und sein Grabmal im Hamburger Dom. D. Zbikowski, "Die Kunst des Mittelalters in Hamburg". Hamburg, 1999: 81–84.
  • Ralf Busch: Ein Papst in Hamburg: ein historisches Essay über Benedikt V. Hamburg, 1999.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Liber Pontificalis.
  • Arthur Obst: Über die sog. Privilegien des Papstes Benedict V. für Hamburg. "Zeitschrift des Vereins für Hamburgische Geschichte" 10, 1899: 117–125.
  • Harald Zimmermann: Die Deposition der Päpste Johannes XII., Leo VIII. und Benedikt V. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 68, 1960: 209–225.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
Johannes XII, Leo VIII
Rooma paavst
964
Järgnev
Leo VIII, Johannes XIII