Abort

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib raseduse katkemisest, arvutiprogrammi täitmise lõpetamise kohta vaata artiklit Abortimine.

Abort on embrüo või loote iseeneslik väljumine või tehislik väljutamine emakast enne sündi, mille tagajärjel katkeb rasedus. Iseenesliku aborti nimetatakse spontaanseks, tehislikku ehk esilekutsutud aborti aga indutseeritud abordiks.

Spontaanse abordi ehk nurisünnituse puhul on tegemist raseduse katkemisega mingi geneetilise või füsioloogilise häire/haiguse tagajärjel. Tavakeele kasutuses tähistab sõna "abort" üldjuhul esilekutsutud aborti, st raseduse katkestamist embrüo või loote elu lõpetamisega ning surnud embrüo või loote eemaldamisega emakaõõnest.[1]

Abordil on pikk ajalugu ning selle esilekutsumiseks on kasutatud mitmeid kirurgilisi võtteid ja medikamente. Teoloogid, filosoofid ja seadusandjad on läbi sajandite olnud eri meelel selle suhtes, kas või siis millise piirini peaks abordi esilekutsumine olema lubatud või keelatud. Tehisabordi lubatavus erineb riigiti maailma eri paigus. Küsimus on selles, millist hetke lugeda elu alguseks. [2]

Iseeneslik abort[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nurisünnitus.

Raseduse iseeneslik katkemine on üks sagedasemaid raseduse tüsistusi, mille põhjuseks võib olla embrüo või loote väärareng (peamiselt varaste iseeneslike abortide korral), platsenta patoloogia või emapoolsed tegurid (peamiselt hilisemate iseeneslike abortide korral). Iseenesliku abordi esinemissagedus ei ole täpselt teada, ent erinevatest uuringutest nähtub, et see on suhteliselt kõrge. Enamik nurisünnitusi esineb raseduse esimesel trimestril, vaid üks protsent nurisünnitusi tuleb ette pärast 20. rasedusnädalat.

Katkenud raseduse tõttu surnud loote eemaldamist ema ihust nimetatakse puhastuseks.

Abort ja eetika[muuda | muuda lähteteksti]

Abordi lubatavuse üle käiva vaidluse kesksed küsimused on järgmised:[viide?]

  1. Kes on isik? See küsimus hõlmab arutelu selle üle, kas loode on isik. Kui loodet lugeda isikuks, siis tuleks teda kohelda võrdselt inimesega. Kui loodet isikuks mitte lugeda, tekib küsimus sellest, millal saab temast isik?
  2. Kas loode on inimõiguste kandja? on esimese küsimusega seotud. Kui see on nii, siis on abordi lubamine inimõiguste rikkumine.
  3. Kas naisel on absoluutne õigus määrata, mis tema kehaga toimub?
  4. Kas loote saatuse üle otsustamisel mängivad rolli viljastamise asjaolud? See hõlmab nii juhtumeid, mil naine on rasestunud intsesti või vägistamise tõttu, kui ka alt vedanud rasestumisvastaseid vahendeid[viide?].
  5. Kas loote saatuse üle otsustamisel mängib rolli lapse eeldatav tulevik? Kas emaduseks mitte valmis naistele on olemas majanduslik või muu toetus? Kas adopteerimine on abordile kohane alternatiiv?
  6. Milline on/peaks olema valitsuse roll abordi reguleerimisel? Seadused, mis reguleerivad aborti, sekkuvad sügavale inimeste eraellu ning põrkuvad erinevate põhiõigustega. On see õigustatav ja lubatav?

Ingliskeelses kultuuriruumis jagatakse seisukohad kaheks: valikuvabaduse pooldajad (pro-choice) ja loote õiguste ehk elu pooldajad (pro-life).

Loote õigused[muuda | muuda lähteteksti]

Üldise bioloogiaalase konsensuse järgi saab inimorganism alguse viljastamishetkel.[viide?] See seisukoht kajastub näiteks "Encyclopedia Britannica" artiklis: "Ehkki organismidest mõeldakse sageli kui täiskasvanutest ja paljunemist käsitletakse uue, eelmise põlvkonna täiskasvanuga sarnaneva täiskasvanu kujunemisena, on elav organism tegelikult organism kogu oma elutsükli jooksul, viljastunud munarakust täiskasvanuni, mitte ainult lühikese aja jooksul sellest tsüklist."[3] Osa entsüklopeediaid[4][5][6] ja inimembrüolooge[7][8][9] jagavad seda seisukohta.

Sellest seisukohast vaadates on mõnede arvates lootel kui inimesel õigus elule ning abort rikub seda õigust. Abordipooldajad tõmbaksid aga eraldusjoone inimisiku ja lihtsalt individuaalse inimorganismi vahele. Näiteks Ameerika kirjanik ja filosoofiaprofessor Mary Ann Warren leiab, et isikuks olemine nõuab eneseteadvuse olemasolu, võimet olla ratsionaalne ja suhelda teistega; lootel puuduvad kõik need omadused. Säärase definitsiooni vastased leiavad, et see peaks ka kõigi vastsündinute või koomas viibivate inimeste isiku staatuse kustutama.[10]

Mõned abordivastased väidavad ka, et kui on ebaselge, kas lootel on õigus elule, siis abordi tegemine võrdub teadlikult võetud riskiga tappa teine isik.

Naiste õigused[muuda | muuda lähteteksti]

Abordipooldajad leiavad, et igal naisel on õigus kontrollida tema kehas toimuvat, ning see õigus väljendub ühtlasi õiguses valida abort. Kui naisel pole õigust aborti teha, oleks ta n-ö sunnitud olema inkubaator kellelegi teisele.

Seotud teemad[muuda | muuda lähteteksti]

Abordi mõju kuritegevusele[muuda | muuda lähteteksti]

2001. aastal ilmus Quarterly Journal of Economicsis Steven Levitti ja John Donohue artikkel "The Impact of Legalized Abortion on Crime". Artikkel näitab 1973. aasta Roe v. Wade kohtuotsuse ja 1990. aastatel USA-s langenud kuritegevuse määra vahelist seost. Autorid leiavad, et abordi legaliseerimine aitas kaasa kuritegevuse langusele 18 aastat hiljem. Nad omistavad languse neile indiviididele, kel on statistiliselt kõrgem tõenäosus kuritegusid toime panna: soovimata lapsed, eriti afroameerika, vaeste, hariduseta ja vallasvanemate lapsed. Langus kuritegevuses leidis aset ajal, mil Roe v. Wade'i tõttu sündimata jäänud oleksid olnud läbinud puberteedi (see on statistiliselt kuritegude toimepaneku tippiga). Uuring märkis, et nendes osariikides, kus legaliseerimine leidis aset 1970, leidis ka kuritegevuse langus varem aset.[11]

Majandusteadlased Christopher Foote ja Christopher Goetz kritiseerisid Donohue ja Levitti uuringu metoodikat. Nad juhtisid tähelepanu sellele, et uuring ei arvesta mitmeid välja toodud kõikumisi. Uute arvutuste tulemusena nad korrelatsiooni abordi legaliseerimise ja kuritegevuse languse vahel ei leidnud.[12] Levitt ja Donohue vastasid omapoolse uuringu korrigeerimisega; nende väitel statistiline tähendus säilis.[13]

Levitti ja Donohue uuringut on kritiseeritud kui utilitaristlikku, rassist ning sotsiaalökonoomilisest klassist lähtuvalt diskrimineerivat ja kui eugeenikat kuritegevuse vastase lahendusena propageerivat. Steven Levitt väidab oma raamatus Freakonomics et ta ei ole ühegi lahenduse poolt ega vastu, vaid lihtsalt esitab andmeid majandusteadlasena.

Abordi mõju psüühikale[muuda | muuda lähteteksti]

Abordi teinud naiste intervjuude kohaselt ei põhjusta abort 70% naistel mingeid psüühilisi häireid; 20% kannatab kergekujulise mööduva depressiooni all, mis aga ei tähenda, et probleem poleks nende jaoks tõsine; 10% juhtudest võib tegemist olla kestva, süü- ja kahetsustunnet hõlmava depressiooniga. Sama allikas väidab, et on seos selle vahel, mida hilisemas staadiumis abort tehakse ja psüühiliste häirete sageduse vahel. Naise hingelist seisundit pärast aborti võivad mõjutada tema seisund enne protseduuri, samuti see, milliste hoiakutega ta protseduuri tegemisel kokku puutus.[3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vanim kirjalik tõendusmaterjal tehisabordi kohta pärineb Vana-Hiina dokumendist, mis loetleb keisri konkubiinidele sooritatud aborte aastatel 500–515 eKr. [14] Hiina folkloori järgi oli legendaarne keiser Shennong 5000 aastat tagasi abordi esilekutsumiseks ette kirjutanud elavhõbeda kasutamist. [15]

Kreekas elanud Sokrates ja Platon olevat toetanud naiste õigust ise otsustada ja Vana-Kreekas oli abort tavaline vahend rahvaarvu piiramiseks. Abordi abil hoiti riigi sotsiaalne ja majanduslik seisund stabiilne.

Kuna rasestumisvastaseid vahendeid enne 18. sajandil leiutatud kondoomi ei tuntud[viide?], siis oli abort kaua aega ainuke viis soovimatust rasedusest pääsemiseks. Lisaks elavhõbeda abil raseduse katkestamisele oli rahva seas laialt levinud kuuma õliga üsa loputamine ja mürgistest ravimtaimedest valmistatud segude joomine.[viide?]

Ülevaated riigiti[muuda | muuda lähteteksti]

Albaania[muuda | muuda lähteteksti]

Abort on vabatahtlikult lubatud aastast 1991. Nädal enne tuleb läbida kohustuslik nõustamine. ÜRO hinnangul lõppesid Albaanias 1980. aastatel pooled rasedused abordiga.[16]

Andorra[muuda | muuda lähteteksti]

Abort on Andorras õiguslikult keelatud, kuid praktika lubab seda ema elu päästmiseks. ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee on selle katoliikliku riigi õigust seetõttu kritiseerinud.[17]

Austria[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast seaduste lõdvendamist 1974. aastal on abort Austrias lubatud esimeses trimestris pärast arstiga konsulteerimist. Praktikas on oluliseks teguriks naise maksuvõime.[18]

Belgia[muuda | muuda lähteteksti]

Belgias on abordi tegemine lubatud esimese 12 nädala vältel kui naine väidab, et on "hädaolukorras." 1990. aastal vastu võetud seadus lubab ka aborte 28 nädala vältel kui kaks arsti nõustuvad, et esineb terviserisk emale või lapsele.[19]

Bosnia ja Hertsegoviina[muuda | muuda lähteteksti]

Lubatud vabatahtlikult esimese 10 rasedusnädala jooksul. Abordiseaduste lõdvendamine endises Jugoslaavias toimus vastusena ebaseaduslikele aborditegemistele järgnenud kõrgele surmade arvule. Bosnia kasutab endiselt 1977. aasta seadust, mille järgi on "inimõigus otsustada laste sünni üle."[20]

Bulgaaria[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1956. aastast on abordi tegemine Bulgaarias lubatud vabatahtlikult vähem kui 12 nädalat kestnud rasedustele. Kauem kestnud raseduste puhul on abort lubatud üksnes ohu korral emale või loote väärarengu korral.[20]

Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Abort Eestis.

Eestis on naistel abordiõigus aastast 1955. Eesti Vabariigis on raseduse katkestamine naise soovil ja ilma meditsiiniliste näidustusteta lubatud kuni 10. rasedusnädala lõpuni ehk kuni rasedus on kestnud maksimaalselt 10 nädalat ja 6 päeva, arvutatuna viimase menstruatsiooni esimesest päevast (see piir kehtib alates 2010. aastast). 1993. aastast reguleeris abordi tegemist Sotsiaalministeeriumi 25. juuni 1993. a käskkirjaga nr 116 kinnitatud "Raseduse kunsttehisliku katkestamise juhend" (trükis avaldamata).[21] 1998. aastal asendas selle "Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus," mille kohaselt võib rasedust katkestada üksnes naise soovil.

Nõukogude ajal oli abort naisele täiesti tasuta. Mais 2006 maksis haigekassa 70 protsenti tehisabordi maksumusest, sellest üle jääva 544 krooni pidi tasuma inimene.[4]

Abordiregistri andmetel oli 2004. aastal registreeritud abielus olevaid naisi raseduse katkestajate hulgas 29,4 protsenti, vabaabielus naisi 25,2 protsenti ja üksikuid ligikaudu 39 protsenti. Tartu Ülikooli kliinikumi naistekliiniku juhataja Helle Karro sõnul ei kasuta naised siiski aborti pereplaneerimise vahendina, vaid põhjusteks on suhted, tervis ja rasestumisvastaste vahendite altvedamine.[5]

2010. aastal tehti Eestis 9087 aborti. 100 elussünni kohta tehti 57,4 aborti.[22]

Kärneri süüasi[muuda | muuda lähteteksti]

2000. ja 2001. aastal arutas Riigikohus kahel korral I. Kärneri süüasja.[23] [24] I. Kärner anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta erakliinikus katkestas patsiendi tahte vastaselt raseduse, mis oli kestnud üle 12 nädala. I. Kärner põhjustas sellega kannatanule üliraske kehavigastuse – emaka perforatsiooni soole kinnisti vigastusega. Kärner oli eelnevalt patsiendi nõusolekul teinud abordi, mis rasedust ei katkestanud. Hilisemaks tehisabordiks Kärner patsiendi nõusolekut ei küsinud. Riigikohus kohaldas Eesti NSV Tervishoiuseaduse §-i 52, mis sätestab, et operatsioone tehakse haigete nõusolekul. Riigikohus saatis asja uuesti läbi vaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule, kes mõistis I. Kärneri süüdi.[25]

Aktivism[muuda | muuda lähteteksti]

14. jaanuaril 2001 esitas Eesti Kirikute Nõukogu õiguskantslerile avalduse "Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse" ja "Karistusseadustiku" aborti lubavate sätete põhiseadusvastaseks tunnistamiseks.[6](PDF) Eesti Kirikute Nõukogu lähtus eeldusest, et inimene on olemas eostamise hetkest. Sellest tulenevalt väitis EKN, et põhiseaduse ja rahvusvaheliste lepingutega kaitstud õigus elule laieneb lootele.

Õiguskantsler leidis oma vastuses [7](PDF), et õigust elule tuleb mõista kui riigi objektiivset kohustust kaitsta elu, mitte kui loote subjektiivset õigust elule. Teisisõnu ei ole tulevane elu kaitstud samas ulatuses juba sündinud inimese eluga. Õiguskantsleri hinnangul on riigil kohustus kaitsta loodet kolmandate isikute rünnete eest, kuid loote ja ema erilise suhte tõttu on õiguskorra võimalused sellesse suhtesse sekkuda piiratud. Õiguskantsler leidis, et abordi regulatsioon oli kooskõlas põhiseadusega.

Horvaatia[muuda | muuda lähteteksti]

Horvaatias on abort lubatud vabatahtlikult esimese 10 rasedusnädala jooksul. Sarnaselt Bosniaga säilitas ka Horvaatia Jugoslaavia abordiseadused.[26]

Iirimaa[muuda | muuda lähteteksti]

Iirimaal on abort lubatud üksnes naise elu päästmiseks. Iirimaa on 20 aasta jooksul viis korda abordiseaduste kohta rahvahääletusi läbi viinud. Viimasel rahvahääletusel otsustati alles jätta abordi tegemise alus, mille kohaselt abort on lubatud, kui naine väidab, et on suitsidaalne.[27]

Island[muuda | muuda lähteteksti]

Islandis on abort lubatud naise elu, vaimse või füüsilise tervise päästmiseks, majanduslikel ja sotsiaalsetel põhjustel vägistamise või intsesti või loote väärarengu korral. 1975. aasta seadus kohustab naisi nõustamiseks enne ja pärast raseduse katkestamist ning omandama teadmisi rasestumisvastastest vahenditest.[28]

Kanada[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige enam on abordi üle vaieldud Kanadas, kus abordiseadus oli pikka aega küllalt konservatiivne. Vastavalt 1971. aasta kriminaalkoodeksile otsustasid abortide lubatavuse haiglakomiteed. Nüüdseks võib naine ise otsustada, kas teha aborti või mitte.[viide?]

Kreeka[muuda | muuda lähteteksti]

Kreekas on abort lubatud vabatahtlikult, üldjuhul kuni 12 nädala jooksul, kauem vägistamise, intsesti ja loote väärarengu juhtudel. ÜRO andmete kohaselt ei ole avalikkus endiselt oma õigustest teadlik ja illegaalsed abordid on tavalised.[29]

Küpros[muuda | muuda lähteteksti]

Kuni 1974. aastani oli Küprosel abort lubatud üksnes elu päästmiseks. Praegu on abort lubatud ka vaimse või füüsilise tervise säästmiseks või vägistamise, intsesti ja loote väärarengu juhtumitel. Praktikas tehakse aborte ka sotsiaalsetel ja majanduslikel põhjustel.[30]

Prantsusmaa[muuda | muuda lähteteksti]

Abort on Prantsusmaal lubatud vabatahtlikult. 2001. aastal vastu võetud seadusega pikendati abordi tegemise perioodi 10 nädalalt 12-le.[31]

Saksamaa[muuda | muuda lähteteksti]

Saksamaa lubab abordi tegemist esimeses trimestris, nõustamise ja ooteaja läbimisel ning erakorralistel juhtudel hiljem. Enne kahe Ida- ja Lääne-Saksamaa ühendamist olid abordiseadused erinevad. Praegune seadus on vastu võetud 1992.[viide?]

Soome[muuda | muuda lähteteksti]

Lubatud naise elu päästmiseks, vaimse või füüsilise tervise ohustamise korral, majanduslikel või sotsiaalsetel põhjustel või vägistamise, intsesti ja loote väärarengu juhtumitel. Abort tuleb Soomes üldjuhul sooritada esimese 12 nädala jooksul.[32]

Taani[muuda | muuda lähteteksti]

Taanis on abordi tegemine lubatud vabatahtlikult kuni 12 nädala vältel. 1937. aastani oli abort lubatud üksnes ohu korral ema elule, sellest ajast lõdvendati seadust hõlmamaks ka vägistamise, intsesti ja loote väärarengu juhtumid. Sotsiaalsed põhjused lisati 1956 ja 1970 ning viimane muutus oli aastal 1973.[33]

Tšehhi[muuda | muuda lähteteksti]

Tšehhis on abort lubatud vabatahtlikult. 1990. aastatel langes abortide arv umbes kahe kolmandiku võrra, 107 000 abordilt 1990. aastal 32 500-ni aastal 2000. Põhjuseks peetakse rasestumisvastaste vahendite levikut.[34]

Ungari[muuda | muuda lähteteksti]

Ungaris on abort lubatud vabatahtlikult aastast 1992 kuni 12 nädalat kestnud raseduste jaoks pärast nõustamist. Enne aastat 1953 olid abordid legaalsed üksnes tervislikel põhjustel. Seadusi lõdvendati 1953 ja 1956 enne taaskarmistamist 1973, kui aborte pidi heaks kiitma komitee. See piirang kõrvaldati 1988 ja kuigi 1992. aasta seadus rõhutas austust loote vastu, lubas see aborti, kui naine oli hädas.[35]

Valgevene[muuda | muuda lähteteksti]

Lubatud vabatahtlikult esimese 12 nädala vältel ja kuni 28 nädalat tervislikel põhjustel.[36]

Venemaa ja Nõukogude Liit[muuda | muuda lähteteksti]

1920. aastal tagati Venemaal esimese riigina maailmas naistele abordiõigus. 1936. aasta seadus kehtestas rangemad tingimused abordiks. 1955. aasta Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega kehtestati abordiõigus uuesti. Seadlusega loeti ebaseaduslikuks abort, mis oli tehtud kas meditsiinilise kõrghariduseta isiku poolt, pärast 12. rasedusnädalat või enne 6 kuu möödumist eelmisest abordist. Sellel seadlusel põhines ka Eesti Vabariigi kriminaalkoodeksi § 120 olnud regulatsioon.

USA[muuda | muuda lähteteksti]

USAs 20. sajandi keskpaiku erinesid abordiseadused osariigiti. Näiteks New Yorgis olid need täiesti liberaalsed, enamikus osariikides järgiti aga Briti abordiseadust. 1973. aasta kahe kohtuasjaga olukord muutus. Kokkuvõtvalt leiti, et kui seadusega piiratakse abordi tegemist, siis rikutakse sellega naise põhiseaduslikku õigust segamatule eraelule. See kehtib ka koolilaste puhul, kuigi nende vanematele võib sellisest olukorrast teatada. Nii võib öelda, et Ameerika naistel on võõrandamatu õigus abordile esimese kolme kuu jooksul. Samas pole jäetud tähelepanuta areneva loote mõningaid õigusi. Esimese kolme kuu jooksul otsustavad abordi tegemise naine ja tema arst, järgneva kolme kuu jooksul peavad ema tervise huvides sekkuma osariigi vastavad võimud. Niisuguse sekkumisega määratakse muuhulgas, kus abort tehakse ja kes seda teeb. Pärast 24.–28. rasedusnädalat, mil loode saavutab eluvõimelisuse, arvestatakse juba ka loote tervisega, välja arvatud juhud, mil ema elu või tervis on ohus.

Saksamaa[muuda | muuda lähteteksti]

Kahe Saksamaa ühinemislepinguga nähti ette Lääne-Saksamaa institutsioonide ja seadusandlike kogemuste laiendamine Ida-Saksamaale. Ainukesena jäeti üldlepingust välja aborti puudutav osa. Ida-Saksamaal võis naine esimese 12 rasedusnädala jooksul ise otsustada, kas ta jätab loote alles või soovib aborti. Lääne-Saksamaal oli abort aga reeglina ebaseaduslik. Lubatud oli see vaid erandjuhtudel ja sõltuvalt loote arengufaasist. Nii Ida- kui ka Lääne-Saksamaal tegi aborti umbes 33 protsenti rasestunutest. Erinevus oli seega vaid ideoloogiline. Kaks aastat pärast ühinemist pidi asja otsustama Bundestagis läbiviidav vaba hääletus. Föderaalparlament võttis vastu seaduse, mille järgi rasedal oli esimese kolme kuu jooksul õigus abordile, kui ta vähemalt 3 päeva enne protseduuri oli konsulteerinud arstiga. Pärast pikki arutelusid leidis konstitutsioonikohus, et niisugune seadus on põhiseadusega vastuolus, kuna ei vasta sündimata inimelu kaitse miinimumstandarditele. Leiti ajutine kompromiss: esimese 3 kuu jooksul tehtud abort on ebaseaduslik, kuid kriminaalsanktsioone selle suhtes siiski ei kohaldata. Konstitutsioonikohtu otsuses lähtuti sellest, et abort on vastuolus Saksamaa põhiseaduses sätestatud põhiõigusega elule ja kaitsele kehavigastuste tekitamise eest – õigusega, mis modifitseeritud kujul laienevat ka lootele.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Vastavalt Merriam-Websteri sõnaraamatule: Abort – raseduse katkestamine, mis võib toimuda pärast embrüo või feetuse surma, millega võib kaasneda embrüo või feetuse surm, mis lõppeb embrüo või feetuse surmaga või millele peaaegu kohe järgneb embrüo või feetuse surm.
  2. Toivo Maimets "Teaduse teed" 2012, lk 160 " Millal algab inimese elu "
  3. Encyclopedia Britannica 1998, v 26, p 611: “Although organisms are often thought of only as adults, and reproduction is considered to be the formation of a new adult resembling the adult of the previous generation, a living organism, in reality, is an organism for its entire life cycle, from fertilized egg to adult, not for just one short part of that cycle.”
  4. The Gale Encyclopedia of Science 1996, v 3, p 1327: “Esimese kaheksa nädala jooksul pärast viljastumist nimetatakse arenevat inimolendit embrüoks.”
  5. Collier’s Encyclopedia 1987, v 9, p 121: “Uus indiviid moodustub viljastumise ajal ja embrüonaalne areng lihtsalt valmistab seda indiviidi ette täiskasvanuelu heitlikkuseks ning tulevaste embrüote arenguks.”
  6. Van Nostrand’s Scientific Encyclopedia 2002, v 1, p 1291: “Rasedusaeg algab spermi ja munaraku ühinemisest. Munaraku viljastumise hetkest (eostumine) algab uus elu.”
  7. Keith L. Moore: “See viljastatud munarakk, mis on tuntud sügoodina, on suur diploidne rakk, mis on inimolendi algus, või primordium.”(1988. Essentials of Human Embryology. p. 2. B.C. Decker Co., Toronto.)
  8. William J. Larsen: “… gameedid, mis ühinevad viljastumisel, et algatada uue indiviidi embrüonaalne areng.”(1993. Human Embryology. p. 1. Churchill-Livingston, New York.)
  9. Bradley M. Patten: “Viljastatud munarakust kujuneb uus indiviid.” Lk 43: “… viljastumisprotsess… tähistab uue indiviidi elu algust.”(1968. Human Embryology, 3rd Ed. p. 13. McGraw-Hill, New York.) Tsiteerides F.R. Lillie’t lk 41: “… viljastumisaktis … sõlmitakse kokku kaks elu … ja kootakse need uueks individuaalseks elu-looks.”(1919. Problems of Fertilization. The University of Chicago Press, Chicago.)
  10. Marquis 1989: 197; Schwarz 1990: 89
  11. Donohue, John J. and Levitt, Steven D. (2001). The impact of legalized abortion on crime.Quarterly Journal of Economics. (Külastatud 18.08.2006)
  12. Foote, Christopher L. and Goetz, Christopher F. (2005). Testing economic hypotheses with state-level data: a comment on Donohue and Levitt (2001). Working Papers, 05-15. (Külastatud 18.08.2006)
  13. Donohue, John J. and Levitt, Steven D. (2006). Measurement error, legalized abortion, and the decline in crime: a response to Foote and Goetz (2005). Kättesaadav University of Chicago, Initiative on Chicago Price Theory veebisaidil: http://pricetheory.uchicago.edu/levitt/Papers/ResponseToFooteGoetz2006.pdf (Külastatud 18.08.2006).
  14. Glenc, F. (1974). Induced abortion – a historical outline. Polski Tygodnik Lekarski, 29 (45), 1957–8.
  15. Christopher Tietze & Sarah Lewit, "Abortion", Scientific American, 220 (1969), 21.
  16. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  17. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  18. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  19. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  20. 20,0 20,1 Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  21. Viidatud teoses Uno Lõhmus (koostaja). "Inimõigused ja nende kaitse Euroopas." (Tartu: Iuridicum 2003), lk 41.
  22. Abortide arv langeb jätkuvalt
  23. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2005. aasta otsus asjas 3-1-1-63-00.[1]
  24. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. veebruari 2001. aasta otsus asjas 3-1-1-119-00 [2]
  25. Uno Lõhmus (koostaja). "Inimõigused ja nende kaitse Euroopas." (Tartu: Iuridicum 2003), lk. 43
  26. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  27. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  28. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  29. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  30. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  31. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  32. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  33. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  34. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  35. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002
  36. Europe's terms for terminations. BBC News, 2.06.2002

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Meditsiin[muuda | muuda lähteteksti]

Ennetus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Artur Müller. "Intiimnõuandeid naistele: Rasedus – naiste nüüdisaja suurmure. Loomulikud, mechaanilised ja keemilised wahendid rasedusest hoidumiseks. Retseptid", Riia, 1933.
  • Erika Kruup. Ida-Virumaal õpetatakse noortele pereplaneerimist. – Eesti Õde, 1999, nr 3, lk 12.
  • Marika Mikelsaar. Meditsiinidoktor Helle Karro. – Eesti Arst, 2000, nr 5, lk 312.
  • Inkari Lindve. Müüdid, mis soodustavad aborte. – Eesti Naine, 2001, juuli, lk 48–49.
  • Inge Tael. "Tähtis on anda lapsele nimi." – Kodutohter, 2001, nr 6, lk 35–37.
  • Agnes Männiste. Kontratseptiivid – abortide arvu vähendamise loomulikem viis. – Hippokrates, 2002, detsember, lk 694–708.
  • Kai Heldre. Reproduktiivtervis. – Eesti rahva tervis 1991–2000, Tartu: 2002, lk 54–62.

Statistika[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Psühholoogia[muuda | muuda lähteteksti]

Õigus[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Religioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kuritegevus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ämmaemanda päevaraamat: Ühe salasünnituseasutuse tegewus ja selle awalikuks tulemine, Tallinn: 1908.

Veterinaaria[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]