Franciscus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paavstist; Assisi Franciscuse kohta vaata artiklit Franciscus Assisist

Franciscus
Franciscus 2014. a märtsis

Sünninimi Jorge Mario Bergoglio
Valitsemisaja algus 13. märts 2013
Eelkäija Benedictus XVI
Sünnikuupäev 17. detsember 1936 (81-aastane)
Sünnikoht Buenos Aires, Argentina

Franciscus (Jorge Mario Bergoglio; hispaania hääldus: [[ˈxorxe ˈmaɾjo βerˈɣoɣljo]]; sündinud 17. detsembril 1936 Buenos Aireses Argentinas) on alates 13. märtsist 2013 paavst. Ta on 266. Rooma paavst ja 8. Vatikani riigipea. Ta on esimene väljastpoolt Euroopat pärit paavst pärast Gregorius III-t, esimene regulaarvaimulikust paavst pärast Gregorius XVI-t, ainus lõunapoolkeralt pärit paavst, ainus Ameerikas sündinud paavst ja ainus jesuiit, kes on valitud paavstiks. Ajakiri Time valis ta 2013. aasta inimeseks. Paavst Franciscus võib esialgsetel andmetel 25. septembril 2018 külastada Eestit.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jorge Mario Bergoglio sündis Buenos Aireses Floresi linnaosas Itaalia immigrandist raudteetöölise Mario Bergoglio ja koduperenaise Regina María Sivori 5-lapselises peres esimese lapsena. Tema isa siirdus 1928 seoses fašistide võimuletulekuga Piemontest Argentinasse. Onupojast José Luis Bergogliost sai jesuiidi preester.

Bergoglio õppis esmalt Bosco salesiaanide Wilfrid Barón de los Santos Ángelese koolis ja siis keemiatehnoloogiat 27. riiklikus tehnikakoolis. Õpingute järel töötas ta Hickethier-Bachmanni laboratooriumis toiduainete osakonnas.

Ta sai 11. märtsil 1958 Villa Devoto Inmaculada Concepcióni jesuiitide seminari noviitsiks. Ta lõpetas 1963 Máximo San José kolleegiumi filosoofia ja 1970 teoloogia erialal. 1970–1971 õppis ta Alcalá de Henarese ülikoolis. Juba õpingute ajal õpetas ta mitmes kolleegiumis kirjandust, psühholoogiat ja teoloogiat, valides oma erialaks spiritualiteedi.

Bergoglio ordineeriti 13. detsembril 1969 peapiiskop Ramón José Castellano poolt preestriks. Ta täitis hiljem Argentinas mitmesuguseid ülesandeid Jeesuse Seltsis. Ta siirdus 1986 Lääne-Saksamaale oma doktoritööd lõpetama. Argentinasse tagasipöördumisel oli ta Córdobas jesuiitide spirituaalne suunaja ja pihiisa.

Bergoglio määrati 20. mail 1992 Buenos Airese auksiliaarpiiskopiks ja kardinal Antonio Quarracino ordineeris ta 27. juunil 1992 piiskopiks. Ta osales 2.–29. oktoobril 1994 toimunud piiskoppide sinodil Vatikanis, 16. novembrist 12. detsembrini 1997 toimunud Ameerika piiskoppide sinodil ning 30. septembrist 27. oktoobrini 2001 ja 2.–23. oktoobril 2005 toimunud piiskoppide sinodil Vatikanis.

Ta määrati 30. novembril 1998 Argentina katoliku ülikooli suurkantsleriks ja 2001 kardinaliks. Kardinal Bergoglio osales 2 konklaavil 2005–2013.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Franciscus (märts 2013)

Bergoglio elas piiskopina väikeses korteris, kus tegi ise süüa. Ta eelistas oma kardinaliks määramisel, et usklikud ei sõidaks tema pühitsemisele Vatikani, vaid annetaksid oma reisiraha vaestele.

Tal oli teismelisena suhe Amalia Damontega, kes lükkas tema abieluettepaneku tagasi. Ta oli hiljem seminaristina lühikest aega armunud.

Ta räägib hispaania, itaalia ja saksa keelt.

Talle meeldib jalgpall ja ta toetas San Lorenzo de Almagro jalgpalliklubi.

Nooruses meeldis talle tantsida tangot.

Tal on paavstina oma Twitteri konto ja 2016. aastast Instagrami konto.

Ametid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hickethier-Bachmanni laboratooriumi toiduainete osakonna töötaja.
  • 19641965 Inmaculada jesuiitide kolleegiumi õppejõud Santa Fés.
  • 1966 Salvadori jesuiitide kolleegiumi õppejõud Buenos Aireses.
  • Máximo San José jesuiitide kolleegiumi õppejõud ning hiljem teoloogia ja filosoofia teaduskondade rektor.
  • 19721973 San Migueli kolleegiumi noviitside õpetaja ja teoloogiaprofessor Villa Barilaris.
  • 31. juuli 1973 – 1979 Argentina jesuiitide provintsiaal.
  • 1980märts 1986 Máximo San José jesuiitide kolleegiumi direktor.
  • 1986 Sankt Georgeni filosoofia-teoloogia kõrgkooli õppejõud.
  • Cordóba jesuiitide spirituaalne suunaja ja pihiisa.
  • 20. mai 19923. juuni 1997 Auca titulaarpiiskop, Buenos Airese auksiliaarpiiskop ja Floresi piiskoplik vikaar (ordineeriti 27. juunil 1992).
  • 21. detsember 1993 – 3. juuni 1997 Buenos Airese peapiiskopkonna generaalvikaar.
  • 3. juuni 1997 – 28. veebruar 1998 Buenos Airese koadjuutor.
  • 28. veebruar 1998 – 13. märts 2013 Buenos Airese peapiiskop ja Argentina priimas.
  • 21. veebruar 2001 – 13. märts 2013 San Roberto Bellarmino kardinalpreester.
  • Jumalateenistuse ja Pühade Sakramentide Korralduse kongregatsiooni ning Vaimulikkonna kongregatsiooni, Pühitsetud Elu Instituudi, Apostelliku Elu Ühenduse ning Perekonna Paavstliku Nõukogu liige.
  • 9. november 20052008 Argentina piiskoppide konverentsi president.
  • 23. veebruar – 13. märts 2013 Ladina-Ameerika paavstliku komisjoni liige.

Tegevus jesuiitide provintsiaalina[muuda | muuda lähteteksti]

Kardinal Jorge Bergoglio ja Argentina president Cristina Fernández de Kirchner (detsember 2008).

Bergoglio oli 19731979 Argentina jesuiitide provintsiaal. Ta selgitas oma biograafile Sergio Rubinile, et pakkus Argentinas kehtinud sõjaväelise diktatuuri ajal alates 1976. aastast mitmel korral peavarju võimude repressioonide eest kaitset otsinud isikutele. Kord andis Bergoglio oma dokumendid temaga välimuselt sarnanenud mehele, kellel ta aitas niiviisi riigist põgeneda. Hiljem kuulutasid Gonzalo Mosca ja José Caravais, et nad jäid tänu Bergoglio abile ellu.

Vasakpoolsete vaadetega ajakirjanik Horacio Verbitsky heitis 2005 ilmunud teoses "El Silencio" Bergogliole ette, et ta ei kaitsnud diktatuuri ajal kahte jesuiidist preestrit: Orlando Yoriot ja Franz Jalicsit. Argentina merevägi nabis vaimulikud mais 1976 kinni ning 5 kuud hiljem leiti piinatud ja poolalasti mehed üles. Yorio süüdistas Bergogliot keeldumises teavitada võime nende tegevusest slummides. Samas rõhutas Jalics, et nende vangistamine ei toimunud Bergoglio algatusel.

Uuriv ajakirjandus pole veel leidnud tõendeid Verbitsky väitele, nagu oleks Bergoglio vabastanud vangistatud preestrid Jeesuse Seltsi turbe alt. Bergoglio sõnul õnnestus tal pääseda missat pidama diktaator Jorge Videla koju, kus ta taotles ühtlasi vangistatud vaimulike vabastamist.[1]

Inimõiguslased on Bergogliole heitnud ette ka piisava innukuse puudumist ühe diktatuuri ajal tapetud naise lapse otsingul, kes arvatavasti adopteeriti.

2013. aasta konklaav[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst Franciscuse vapp. Kuldne täht sümboliseerib Maarjat, viinamarjasarnast taime (harilik nard) seostatakse Joosepiga ning IHS embleem on jesuiitide sümbol.

Franciscus valiti paavstiks 13. märtsil 2013 ja pühitseti ametisse Püha Joosepi suurpühal 19. märtsil. Ta võttis nime Assisi Franciscuse järgi. Ta selgitas oma nime valikut kohtumisel ajakirjanikega. [2]

Paavsti sõnul istus ta valimisvoorude ajal kardinal Claudio Hummesi kõrval, kes julgustas teda vahetult enne otsustavat valimistulemust. Kui Bergoglio oli saanud 2/3 häältest, puhkes Sixtuse kabelis aplaus ja Hummes ütles talle: „Ära unusta vaeseid!“ Just vaestele mõeldes meenus uuele paavstile esmalt Assisi Franciscus, kelle nime ta otsustas valida. Hiljem soovitasid teised vaimulikud võtta tal nime kas reformatsiooniaja paavsti Hadrianus VI järgi või siis Clemens XIV järgi, kes saatis 1773. aastal ehk 240 aastat varem laiali Jeesuse Seltsi.

Sixtuse kabelis 12. märtsist 13. märtsini 2013 toimunud konklaavil osales 115 kardinali 48 riigist. Konklaav algas erandlikult varem, kui sätestas apostellik konstitutsioon "Universi Domini Gregis", sest Benedictus XVI võimaldas kardinalidel alustada valimisega juba siis, kui kõik valimisõiguslikud kardinalid on Vatikani jõudnud. Konklaavi esimene voor toimus 12. märtsi õhtul ja see lõppes tulemusteta kell 19:41 kohaliku aja järgi (Eesti aja järgi kell 20:41). 13. märtsi hommikul toimusid järgmised 2 vooru, mille läbikukkumisest anti teada kohaliku aja järgi kell 11:38. Veel 2 vooru toimus sama päeva õhtul ja kell 19:06 kohaliku aja järgi (kell 20:06 Eesti aja järgi) tõusis kabeli korstnast valge suits, andes märku, et paavst on valitud.

Euroopast osales 60, Ameerikast 33, Aafrikast 11, Aasiast 10 ja Austraaliast 1 kardinal. 28 kardinali tuli Itaaliast, 11 USA-st, 6 Saksamaalt. 20 kardinali kuulus erinevatesse religioossetesse institutsioonidesse. Konklaavile ei saabunud kardinalid Julius Riyadi Darmaatmadja ja Keith Michael Patrick O'Brien.

Välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Franciscuse välispoliitika.

Pastoraalsed visiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Paavsti pastoraalsed visiidid.

Paavst Franciscus on teinud 22 visiiti väljaspool Itaaliat ja 20 visiiti Itaalias.

Visiidid väljaspool Itaaliat

  1. Brasiilia (Rio de Janeiro, Aparecida) 22.29. juuli 2013
  2. Jordaania, Iisrael 24.26. mai 2014
  3. Lõuna-Korea (Soul, Daejeon, Kkottongnae), 13.18. august 2014
  4. Albaania, (Tirana) 21. september 2014
  5. Prantsusmaa (Euroopa Liidu esindused, Strasbourg) 25. november 2014
  6. Türgi (Ankara, İstanbul) 28.30. november 2014
  7. Sri Lanka (Colombo, Madhu), Filipiinid (Manila, Tacloban) 12.19. jaanuar 2015
  8. Bosnia ja Hertsegoviina (Sarajevo) 6. juuni 2015
  9. Ecuador, Boliivia ja Paraguay (Quito, Guayaquil, La Paz, Santa Cruz de la Sierra, Asunción) 5.13. juuli 2015
  10. Kuuba ja Ameerika Ühendriigid (Havanna, Holguin, Washington, New York) 19.28. september 2015
  11. Keenia, Uganda, Kesk-Aafrika Vabariik (Nairobi, Entebbe, Kampala, Bangui), 25.30. november 2015
  12. Kuuba ja Mehhiko (Havanna, México, Ecatepec, San Cristóbal de Las Casas, Tuxtla Gutiérrez, Morelia, Ciudad Juárez) 12.18. veebruar 2016
  13. Kreeka, (Lesbos) 16. aprill 2016
  14. Armeenia (Jerevan, Gjumri) 24.26. juuni 2016
  15. Poola (Kraków, Częstochowa, Oświęcimi koonduslaager, Birkenau koonduslaager) 27.31. juuli 2016
  16. Gruusia ja Aserbaidžaan (Thbilisi, Bakuu) 30. september2. oktoober 2016
  17. Rootsi (Malmö, Lund) 31. oktoober1. november 2016
  18. Egiptus (Kairo) 28.29. aprill 2017
  19. Portugal (Fátima) 12.13. mai 2017
  20. Colombia (Bogotá, Villavicencio, Medellín, Cartagena), 6.11. september 2017
  21. Bangladesh, Myanmar (Yangon, Dhaka) 26. november2. detsember 2017
  22. Tšiili ja Peruu (Santiago, Iquique, Lima, Puerto Maldonado); 15.22. jaanuar 2018

Visiidid Itaalias

  1. Lampedusa 8. juuli 2013
  2. Cagliari 22. september 2013
  3. Assisi 4. oktoober 2013
  4. Cassano all'Jonio, 21. juuni 2014
  5. Molise, 5. juuli 2014
  6. Caserta, 26. juuli 2014
  7. Redipuglia, 13. september 2014
  8. Pompei ja Napoli 21. märts 2015
  9. Torino 21.22. juuni 2015
  10. Firenze 10. november 2015
  11. Assisi, 4. august 2016
  12. Assisi, 20. september 2016
  13. Milano 25. märts 2017
  14. Carpi piiskopkond 2. aprill 2017
  15. Genua 27. mai 2017
  16. Bozzolo ja Barbiana 20. juuni 2017
  17. Bologna 1. oktoober 2017
  18. Pietrelcina ja San Giovanni Rotondo 17. märts 2018
  19. Alessano ja Molfetta, 20. aprill 2018
  20. Nomadelfia ja Loppiano, 10. mai 2018

Visiidid Roomas

  1. Santi Elisabetta e Zaccaria kirik 26. mai 2013
  2. Sant'Agostino basiilika 28. august 2013
  3. Quirinali palee 14. oktoober 2013
  4. Aventine kamalduleeslaste klooster 21. oktoober 2013
  5. San Cirillo Alessandrino kirik 1. detsember 2013
  6. Sacro Cuore di Gesu a Castro Pretorio kirik 19. jaanuar 2014
  7. San Tommaso da Villanova kirik 16. veebruar 2014
  8. Sant' Anselmo basiilika, 5. märts 2014
  9. Santa Maria dell'Orazione kirik 16. märts 2014
  10. San Gregorio VII kirik 21. märts 2014
  11. San Gregorio Magno kirik 6. aprill 2014
  12. Santa Maria della Provvidenza keskus 17. aprill 2014
  13. Sant'Ignazio di Loyola in Campo Marzio kirik 24. aprill 2014
  14. San Stanislao kirik 4. mai 2014
  15. San Giuseppe all'Aurelio kirik 14. detsember 2014
  16. San Michele Arcangelo a Pietralata kirik 8. veebruar 2015
  17. Ognissanti 7. märts 2015
  18. Santa Maria Madre del Redentore a Tor Bella Monaca kirik 8. märts 2015
  19. Santa Maria Regina Pacis, 3. mai 2015
  20. Luteri kirik 15. november 2015
  21. Rooma sünagoog 17. jaanuar 2016
  22. Villa Nazareth 18. juuni 2016
  23. Rooma Tre ülikool 17. veebruar 2017
  24. Santa Maria Josefa del Cuore di Gesù kirik 19. veebruar 2017
  25. Anglikaani kirik 26. veebruar 2017
  26. Santa Maddalena di Canossa kirik 12. märts 2017
  27. San Pier Damiani kirik 21. mai 2017
  28. Casa di Leda 2. märts 2018
  29. San Paolo della Croce kirik 15. aprill 2018
  30. Tor Vergata ülikool 5. mai 2018
  31. Santi Sacramento a Tor de’ Schiavi kirik 6. mai 2018
  32. Elisa Scala instituut 25. mai 2018

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | muuda lähteteksti]

Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Angelo Sodano
Riigisekretär Tarcisio Bertone, Pietro Parolin
Camerlengo Tarcisio Bertone, Jean-Louis Tauran
Rooma kardinalvikaar Agostino Vallini

Kuuriareform[muuda | muuda lähteteksti]

Franciscus arutas 23. märtsil 2013 kohtumisel Benedictus XVI-ga olukorda kuurias ja pärast kohtumist määras ametisse 8 kardinalist koosneva nõuandva kogu. Nõukogusse kuuluvad kardinalid Giuseppe Bertello, Francisco Javier Errázuriz Ossa, Oswald Gracias, Reinhard Marx, Laurent Monsengwo Pasinya, Seán Patrick O'Malley, George Pell ja Óscar Andrés Rodríguez Maradiaga. 2014 määrati nõuandva kogu liikmeks kardinal Pietro Parolin.

Nõukogu esimene kohtumine toimus oktoobris 2013. Esimese kohtumise peateemaks oli kuuria revideerimine, lähtudes Vatikani II kirikukogu eklesioloogiast. Muuhulgas tõdeti, et Johannes Paulus II apostellik konstitutsioon "Pastor Bonus" on aegunud ja tuleb asuda ette valmistama uut dokumenti. Nõukogu liikmed arutasid Vatikani riigisekretariaadi ja piiskoppide sinodi reorganiseerimist ning ilmikute vastutuse tähtsust. Nõukogu teine kohtumine toimus detsembris 2013. Nõukogu liikmed soovisid iga kuuria institutsiooni reformi, alustades Jumalateenistuse ja Sakramentide Korralduse kongregatsioonist. Vahetult pärast kohtumist otsustas paavst 5. detsembril 2013 moodustada laste väärkohtlemist uuriva komisjoni. Nõukogu oli uuesti koos 17.19. veebruaril 2014, et teha ettevalmistusi apostelliku konstitutsiooni "Pastor Bonus" läbitöötamiseks. 15.17. septembrini 2014 toimunud nõukogu istungil analüüsiti paavstlike kongregatsioonide tõhusust. 9.11. detsembrini 2014 toimunud nõukogu istungil olid põhiteemadeks kuuriareform, seksuaalselt väärkoheldute kaitsmiseks moodustatav komisjon ja Püha Tooli majandusasutuste reorganiseerimine. Paavst sarjas 22. detsembril 2014 kuuria ametnike tegevust ja kohustas neid järgima kristlikke põhimõtteid. Paavst taunis 21. detsembril 2017 kuuria ametnikke, kes takistavad tal kuuriareformi läbiviimist:

Rooma [kuuria] reformimine on nagu Egiptuse sfinksi puhastamine hambaharjaga.

Paavst määras oma erasekretäriks Alfred Xuerebi. 21. aprillil 2013 ordineeris ta 10 preestrit. Ta määras 24. septembril 2013 Ilmikute paavstliku kontsiili presidendiks kardinal Stanisław Ryłko, 15. oktoobril 2013 uueks riigisekretäriks Pietro Parolini ja 30. novembril 2013 Katoliikliku hariduse kongregatsiooni prefektiks kardinal Zenon Grocholewski. Ta määras 19. veebruaril 2014 kardinal Leonardo Sandri Orientaalkirikute kongregatsiooni prefektiks. Ta rajas 24. veebruaril 2014 Rooma kuuria majandussekretariaadi, mille prefektiks määras kardinal George Pelli. Ta määras 30. märtsil 2014 kardinal João Braz de Avizi Pühitsetud Elu Instituudi kongregatsiooni prefektiks, 8. novembril 2014 Apostelliku Signatuuri ülemtribunali prefektiks Dominique Mamberti, välisministriks Paul Richard Gallagheri ja 20. detsembril 2014 camerlengoks kardinal Jean-Louis Taurani. Ta likvideeris 1. septembril 2016 Perekonna ja Ilmikute Paavstlikud Nõukogud, luues Ilmikute, Perekonna ja Pühitsetud Elu dikasteeriumi ning määras selle juhiks peatselt kardinaliks saanud Kevin Joseph Farrelli. Ta likvideeris märtsis 2016 sotsiaalse kommunikatsiooni paavstliku kontsiili ja moodustas 1. jaanuaril 2017 Tervikliku Inimarengu Soodustamise dikasteeriumi. 26. mail 2017 määras ta Rooma generaalvikaariks Angelo De Donatise ja 10. juunil 2017 kardinalide kolleegiumi asedekaaniks kardinal Giovanni Battista Re. Ta nimetas 1. juulil 2017 Usudoktriini kongregatsiooni prefektiks jesuiit Luis Francisco Ladaria Ferreri.

Ta rõhutas 19. septembril 2013 piiskoppidega kohtudes, et piiskopid on pastorid, mitte vürstid. Ta märkis 26. novembril 2013, et mehed peavad olema preestrid, kuid naised on kiriku hääleks. Ta taunis 6. juunil 2013 preestrite karjerismi. Paavst tagandas juunis 2017 ametist nõuniku Francesco Coccopalmerio, kes tabati politseihaarangu käigus peolt, kus tarvitati narkootikume.

Augustiinlased[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst osales 28. augustil 2013 augustiinlaste üldkapiitli avamisel.

Benediktlased[muuda | muuda lähteteksti]

Ta saatis 19. aprillil 2018 läkituse benediktlastele.

Focolare[muuda | muuda lähteteksti]

Ta saatis 4. märtsil 2015 läkituse Focolare liikumisele. Paavst külastas 10. mail 2018 Focolare liikumise keskust ja kohtus liikumise liikmete ning juhtidega.

Frantsisklased[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst määras 8. aprillil 2013 frantsisklaste ordukindrali Jose Rodriguez Carballo mungaordude ameti sekretäriks. Ta kohtus 26. mail 2015 frantsisklaste üldkapiitli osalejatega. Ta saatis 23. novembril 2017 läkituse frantsisklastele.

Jeesuse Pühima Südame misjonärid[muuda | muuda lähteteksti]

Ta saatis 9. detsembril 2017 läkituse Jeesuse Pühima Südame misjonäriõdedele.

Jesuiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kohtus 18. märtsil 2013 jesuiitide ordukindrali Adolfo Nicolásiga.

Kaputsiinid[muuda | muuda lähteteksti]

Ta saatis 9. veebruaril 2016 läkituse kaputsiini ordu kerjusmunkadele, rõhutades andestamise tähtsust.

Karmeliidid[muuda | muuda lähteteksti]

Ta saatis 28. märtsil 2015 läkituse paljasjalgsete karmeliitide ordukindralile Saverio Cannistràle seoses püha Teresa 500 sünniaastapäevaga.

Malta ordu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta kohtus 22. juunil 2013 ja 20. juunil 2014 Malta ordu suurmeistri Matthew Festingiga.

Malta ordu humanitaarabi organisatsiooni Maltese International liikmed olid Myanmaris ordu suurkantsleri Albrecht von Boeselageri teadmisel HIV-viiruse levimise vältimiseks jaganud kondoome. Sellest ajendatuna tagandas Festing 8. detsembril 2016 Boeselageri ametist, kuid Boeselager appelleeris otsuse paavstile, kes vastava otsuse tühistas ja ta tagasi suurkantsleri ametisse ennistas. Franciscus määras juhtumi uurimiseks ametisse 5-liikmelise komisjoni, kuid Festing taunis paavsti otsust, pidades seda ordu siseasjadesse sekkumiseks. Paavsti nõudmisel pidi Festing pärast omavahelist kohtumist 28. jaanuaril 2017 ametist tagasi astuma ja 21. veebruaril 2017 tagandati ordu patrooni ametist kardinal Raymond Leo Burke. Paavst määras 4. veebruaril Püha Tooli erakorraliseks saadikuks ordu juurde peapiiskop Giovanni Angelo Becciu ja aprillis ordu ajutiseks juhiks Giacomo dalla Torre del Tempio di Sanguinetto, kes 3. mail 2018 sai ordu uueks suurmeistriks.

Mariaanid[muuda | muuda lähteteksti]

Ta tervitas 18. veebruaril 2017 mariaanide üldkapiitlile kogunenud osalejaid.

Neokatehhumenaalne Tee[muuda | muuda lähteteksti]

Ta kohtus 6. märtsil 2015 Neokatehhumenaalse Tee liikumise liikmetega ja kinnitas, et liikumine on kirikule tõeline ettemääratuse kingitus. Paavst rõhutas: "Ma olen kirikule rõhutanud vajadust liikuda enama alleshoidmise pastoraalsest teenimisest otsustava missionaarse pastoraalse teenimiseni."

Ta kohtus 5. mail 2018 Rooma neokatehumeenidega.

Opus Dei[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kohtus 21. detsembril 2013 Opus Dei prelaadi Javier Echevarríaga. Paavst kuulutas 27. septembril 2014 õndsaks Opus Dei endise prelaadi Álvaro del Portillo ja saatis kirja Echevarríale. Ta kohtus 3. märtsil 2017 Opus Dei prelaadi Fernando Ocáriz Brañaga ning paavst kohustas Opus Deid tegelema rohkem keskklassi ja Jumalast eemaldunud haritlastega. Paavst õnnistas audientsi lõpus kogu prelatuuri liikmeskonda.

Schönstatti preestrid[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kohtus 25. oktoobril 2014 Schönstatti preestritega tähistamaks 100 aasta möödumist institutsiooni rajamisest.

Kardinalide pühitsemised[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Franciscuse pühitsetud kardinalid.

Franciscus on pühitsenud 61 kardinali 4 konsistooriumil. Ta rajas Santi Simone e Giuda Taddeo a Torre Angela, San Giacomo in Augusta ja Santa Angela Merici titulaarkirikud. Ta rajas 12. juunil 2014 Santa Dorotea titulaarkiriku ja 13 uut titulaarkirikut 14. veebruaril 2015.

Rünnakud paavsti vastu[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Franciscus külastas juulis 2013 Brasiiliat, muutusid linnades sama aasta kevadel alanud korruptsioonivastased rahutused paavsti visiidi kulude vastasteks meeleavaldusteks. Lisaks leiti pomm Aparecida kirikust, mida paavst paar päeva hiljem külastas.

Entsüklikad[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Lumen Fidei" 29. juuni 2013
  2. "Laudato Si" 24. mai 2015

Ühiskonnateoreetilised avaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst taunis 15. märtsil 2015 ja 21. märtsil 2015 sooteooriat:

Siis on inimmeelsuse eksimus, mis tekitab liialt segadust - sooteooria.

Ta vastas 1. oktoobril 2016 visiidil Gruusias olles ühe pastoraaltöötaja küsimusele sooteooria kohta, kuid tookord otseselt teooriat hukka ei mõistnud.

Kristlik eetika[muuda | muuda lähteteksti]

Amoris Laetitia [3][muuda | muuda lähteteksti]

Paavst Franciscus sätestas 19. märtsil 2016 avaldatud apostellikus ekshortatsioonis "Amoris Laetitia", et abielu on Jumaliku kutsumusena lahutamatu, olles suunatud elu andmisele ja laste kasvatamisele. Ühiskonnas levivad vabaabielud ja abielulahutused ei vasta kristlikule õpetusele. Seepärast tuleb vaimulikel juhendada ja aidata neid, kelle pereelu pole vastavuses kristliku õpetusega, kuid kes püüavad elada vastavalt kristlikule õpetusele. Kirik peab patustajale andma lootust ja julgust, kuid samas ei tohi see viia vastuoluni kristliku õpetuse praktiseerimisega. Paavst taunis aborti ja viljakusravi.

Laste ärakasutamise taunimine[muuda | muuda lähteteksti]

Ta palvetas 2. detsembril 2013 vaimulike poolt seksuaalselt ärakasutatud laste eest. Ta taunis 1. mail 2016 laste väärkohtlemist:

Me ei tohi sallida laste väärkohtlemist! Me peame lapsi kaitsma ja karmilt karistama neid, kes väärkohtlevad lapsi."

Perekondlike väärtuste rõhutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ta mõistis 20. septembril 2013 hukka abordi kui „ükskõiksuse kultuuri” produkti. Ta kutsus 19. novembril 2013 hoolitsema vanavanemate eest.

Ta põhjendas 6. augustil 2014 perekonna tähtsust:

Perekond on "armastuse kese", kus valitseb tunnustuse ja osaduse seadus ning on võimalik tõrjuda maailma "võimukeskmete" manipulatsiooni ja domineerimise survet. Igatahes on armastus viljakas ja mitte vaid sellepärast, et see toodab uusi elusid, vaid sellepärast, et see laiendab olemise vaatepiiri, see loob ühe uue maailma; see paneb meid uskuma, hoolimata igasugusest äraheidutamisest ja nurjumisest, et tunnustusel ja usaldusel baseeruv kooseksisteerimine on võimalik. Seistes silmitsi maailma materialistliku vaatega, ei alanda perekond inimest viljatusse utilitarianismi, vaid pakub väljundit tema kõrgete ihalduste täideviimiseks.

Saksa ajakirjanik Christoph Schmidt küsis paavstilt 19. jaanuaril 2015 Filipiinide visiidi lõppedes arvamust küsitluste tulemuste kohta, mille alusel peavad paljud filipiinlased vaesuse põhjuseks suurt laste arvu. Paavst vastas, et rahvastiku säilimiseks on tähtis, et peres oleks vähemalt 3 last. Ta rõhutas aga, et lastevanematel on tarvis eelkõige vanemlikku vastutust, mitte suurt laste arvu.

Ta teatas 1. septembril 2015, et järgneva aasta jooksul võivad kõik preestrid anda absolutsiooni aborti teinud naistele.

Paavst märkis visiidil Gruusias 1. oktoobril 2016:

Abielu on Jumala loodust kõige meeldivam asi... Kui abielupaarid kasutavad selliseid väljendeid, nagu "Vabandust, ma tegin vea!", "Kas ma võin seda teha?" või "Tänan sind selle suurepäraselt tehtud lõunasöögi eest!" - "Kas ma võin?", "Tänan sind!", "Vabandust!" - kui abielupaarid kasutavad neid väljendeid, siis abielu sujub.

Arvamused põgenikest[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst tegi 19. juunil 2013 apelli immigrantide õiguste osas. Ta võrdles 23. aprillil 2017 Euroopa pagulaskeskusi koonduslaagritega. Ta avaldas 18. juunil 2017 seoses rahvusvahelise põgenike päevaga kaastunnet sõja ja vägivalla eest põgenenud inimeste omastele ning nõudis 21. augustil 2017 riigipeadelt rohkemate migrantide vastuvõtu tõstmist ja kollektiivsete väljasaatmiste peatamist. Ta kutsus 24. detsembril 2017 kristlasi mitte eirama põgenike saatust.

Kuritegevuse taunimine[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst sätestas 11. juulil 2013 avaldatud motu proprioga Vatikani kohtuvõimude jurisdiktsiooni kriminaalotsustes. Franciscus mõistis 31. märtsil 2013 ja 30. juulil 2017 hukka inimkaubanduse ning kutsus 8. veebruaril 2017 maailma riigipäid ja valitsusjuhte võitlema inimkaubandusega. Ta avaldas 8. augustil 2013 motu proprio rahapesu, terrorismi ja relvakaubanduse vastu. Ta kutsus 9. septembril 2013 üles sõjaks kurjuse, eriti aga relvakaubanduse vastu. Ta taunis 21. märtsil 2014 maffiat.

Paavst Franciscus kuulutas külaskäigul Calabriasse organisatsiooni 'Ndrangheta kogudusest väljaheidetuks.[4]

Ta mõistis 22. juunil 2014 hukka piinamise ja kutsus kristlasi üles ühendama jõud piinamise tühistamiseks.

Inimeste piinamine on surmapatt!

Ta taunis 17. jaanuaril 2016 Rooma sünagoogi külastades usklike vägivallategusid. Ta kutsus 6. novembril 2016 parandama vanglate kinnipidamistingimusi ja riigipäid loobuma surmanuhtlusest. Ta kohtus 25. märtsil 2017 Milano San Vittore vangla vangidega. Ta rõhutas 11. oktoobril 2017, et surmanuhtlus on vastuvõetamatu. Ta taunis 19. jaanuaril 2018 Peruus naistevastast vägivalda.

Naistevastast vägivalda ei saa pidada normaalseks, kuna see süvendab machismo-kultuuri alalhoidmist, mis on pime naiste juhtiva rolli osas meie kogukondades.

Muud otsused[muuda | muuda lähteteksti]

Ta taunis 1. mail 2013 töötust ja 12. juunil 2013 lapstööjõu kasutamist. Ta rõhutas 17. juunil 2013, et majandus ja poliitika peaksid kaitsma kõiki inimesi. Ta külastas Brasiilia visiidi käigus 25. juulil 2013 narkosõltlaste kirikut ja taunis narkootikumide legaliseerimist.

Ta taunis 23. septembril 2013 globaliseerumist ja töötust.

Ta mõistis 16. oktoobril 2013 hukka toiduainete riknema laskmise, pidades silmas seda, et ajal mil maailmas on paljud näljas, ei tohiks usklikud osta endale toitu kokku sellisel hulgal, et see läheb riknema. Ta ütles 21. oktoobril 2013, et raha on Jumala kink, millega abistada teisi.

Paavst selgitas 2013 antud intervjuus katoliku kiriku suhtumist homoseksuaalsusse.

Ma olin harjunud Buenos Airesis saama kirju homoseksuaalsetelt inimestelt, kes olid "sotsiaalselt haavatud", kuna nad ütlesid mulle, et nad tunnevad, nagu oleks kirik neid alati hukka mõistnud. Aga kirik pole tahtnud seda teha. Ma ütlesin tagasilennul Rio de Janeirost, et kui homoseksuaalne isik on hea tahtega ja otsimas Jumalat, siis pole mina kellegi kohtunik. Seda öeldes ma rääkisin, mida katekismus ütleb. Religioon omab õigust väljendada seda arvamust inimeste teenimises, aga meid luues tegi Jumal meid vabaks; nii pole võimalik üksikisiku ellu vaimselt vahele sekkuda. Keegi küsis minult väljakutsuval viisil, kas ma tunnustasin homoseksuaalsust. Ma vastasin teise küsimusega: "Ütle mulle: kui Jumal vaatab geid, kas Ta kiidab armastusega heaks selle inimese olemise või heidab selle isiku välja ja mõistab hukka?" Me peame alati arvestama üksikisikuga. Nii me siseneme inimolemuse müsteeriumisse. Jumal saadab inimesi nende elus ja me peame saatma neid, alustades nende olukorrast. Neid on vajalik saata halastusega.

Seksuaalse ahistamise ohver Juan Carlos Cruz väitis, et aprillis 2018 paavstiga kohtumisel olevat paavst kommenteerinud tema homoseksuaalsust sõnadega: "Jumal lõi su sellisena ning ta armastab sind sellisena ning mul on sellest ükskõik."

Ta hoiatas 29. aprillil 2017 Kairos peetud missal religioosse fanatismi eest ja kutsus moslemite liidreid ühinema äärmuslaste põhjustatud vägivalla vastu.

Johannes Paulus II algatas jaanuari viimasel pühapäeval valgete tuvide lendu laskmise laste peost peale jutlust, et sümboliseerida maailmas rahu edendamist. Kui Franciscuse jutluse järel 26. jaanuaril 2014 langesid vabastatud tuvid röövlindude ohvriks, otsustas paavst, et 2015. aastast lennutavad lapsed rahu nimel taevasse õhupalle.

Ta tervitas 13. mail 2018 meediatöötajaid ja ajakirjanikke, kes vahendavad uudistes tõde, et kujundada õiglast ja rahumeelset ühiskonda.

Liturgilised otsused[muuda | muuda lähteteksti]

Franciscus kuulutas 12. aprillil 2015 Kiriku doktoriks Nareki Gregoriuse. Ta sätestas 21. jaanuaril 2016, et Suure Neljapäeva liturgial võib vaimulik jalgu pesta igal hea tahtega isikul. Senine traditsioon lubas vaimulikul jalgu pesta vaid meestel. Ta lubas 21. novembril 2016 preestritel anda absolutsiooni aborti sooritanud naistele.

Ta teatas detsembris 2017 usutluses telekanalile TV2000, et meieisapalve tõlgetes tuleks ära muuta osa: "ära saada meid kiusatusse."

29. märtsil 2018 avaldas ajaleht La Repubblica ajakirjaniku Eugenio Scalfari intervjuu paavstiga, kus paavst olevat väitnud, et põrgut polevat olemas ja patuste hinged kaovad.

Oikumeenia[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst Franciscus koos Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeos I-ga.

Budistid[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst keeldus detsembris 2014 kohtumast XIV dalai-laamaga. Ta osales 29. novembril 2017 buda munkade sangha nõukogul ja kohtus 16. mail 2018 Tai budistidega.

Juudid[muuda | muuda lähteteksti]

Franciscus kinnitas 24. oktoobril 2013, et kristlased ja juudid peaksid lõpetama üksteise vastastikuse diskrimineerimise. Ta kohtus 11. novembril 2013 Rooma juutide kogukonna esindajatega ja 26. mail 2014 Jeruusalemmas Iisraeli pearabidega. Ta avaldas 20. aprillil 2015 kaastunnet seoses Rooma endise pearabi Elio Toaffi surmaga. Paavst külastas 17. jaanuaril 2016 Rooma sünagoogi ja väitis külastuse käigus, et oli Buenos Airesis elades külastanud sealset sünagoogi sageli juudi pühade ajal.

"Religioonidevahelises dialoogis on fundamentaalne, et me kohtume teineteisega meie Looja ees kui vennad ja õed, ja me palume Teda; ning et me tunnustame ja austame teineteist ja püüame teha koostööd."

Ta kohtus 22. veebruaril 2017 rabi Abraham Skorkaga.

Ortodoksi kirikud[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos I viibis 19. märtsil 2013 Franciscuse ametisse pühitsemisel Vatikanis. Ta oli esimene Konstantinoopoli patriarh, kes viibis pärast 1054 alanud skismat paavsti ametisse pühitsemisel. Paavst kohtus 25. mail 2014 Jeruusalemmas ja 29. novembril 2014 Türgis Bartholomeosega.

Paavst tervitas 29. septembril 2013 Antiookia patriarhi Johannes X-t.

Paavst kohtus 12. veebruaril 2016 Havanna lennuväljal Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilliga, kellega kirjutati alla ühisdeklaratsioonile.

Ta kohtus 30. septembril 2016 gruusia õigeusu kiriku katoolikose Ilia II-ga.

Ta saatis 23. oktoobril 2017 läkituse Jeruusalemma patriarhile Theophilos III-le ja Ta kohtus 11. mail 2018 metropoliit Ratislaviga.

Vanad oriendikirikud[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kohtus 10. mail 2013 Aleksandria patriarhi Tawadros II-ga ja saatis talle 10. mail 2015 läkituse. Paavst kohtus patriarhiga ka 28. aprillil 2017 ja tunnustas 6. jaanuaril 2018 Tawadoros II-t Kairo uue katedraali pühitsemise puhul. Ta tervitas 5. juunil 2014 kiliikia Armeenia Apostliku Kiriku katoolikost Aram I-st ja kohtus 24. juunil 2016 armeenia kiriku katoolikose Karekin II-ga. Ta kohtus 5. aprillil 2018 armeenia kiriku katoolikoste Karekin II ja Aram I-ga. Ta kohtus 2. oktoobril 2014 Assüüria patriarhi Mar Dinkha IV-ga ja saatis tervituse uuele katoolikosele Mar Gewargis III-le.

Evangeelsed kirikud[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kohtus 14. juunil 2013 Canterbury peapiiskopi Justin Welbyga.

Ta ütles 22. oktoobril 2013, et katoliiklased ja luterlased peaksid vastastikku vabandama üksteisele tekitatud ebameeldivuste eest. Ta kohtus 22. jaanuaril 2015 Soome oikumeenilise delegatsiooniga. 4. mail 2015 kohtus ta Uppsala peapiiskopi Antje Jackeléniga. Ta külastas 15. novembril 2015 Rooma luteri kirikut.

Soome luteri kiriku delegatsioon viibis 18. jaanuaril 2016 Vatikanis üldaudientsil ja delegatsiooni liikmed said missal armulauda. Püha Tool täpsustas hiljem, et tegu oli eksitusega. Paavst pidas 31. oktoobril 2016 Rootsis Lundi katedraalis oikumeenilise palvuse. Ta kohtus 7. detsembril 2017 Luterliku Maailmaliidu delegatsiooniga.

Ta kohtus 19. oktoobril 2017 Maailma Metodisti Nõukogu delegatsiooniga seoses metodistide ja katoliiklaste vahelise teoloogilise dialoogi alustamise 50. aastapäevaga.

Muhameedlased[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kohtus 26. mail 2014 Jeruusalemmas suurmuftiga. Ta kohtus 28. aprillil 2017 al-Azhari suurimaamiga.

Äärmuslased[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kohtus 25. septembril 2013 Vabastusteoloogia esindaja Gustavo Gutiérreziga. Ta on vabastanud kiriklikest karistustes Vabastusteoloogia esindajad Gustavo Gutiérrezi, Ernesto Cardenali ja Miguel d'Escoto.

Kanoniseerimised[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Franciscuse kuulutatud pühakud ja õndsad.

Franciscus on pühakuks kuulutanud 866 ja õndsaks 1025 isikut. 12. mail 2013 kanoniseeris ta 800 isikut, mis oli suurim hulk korraga pühakuks kuulutatud isikuid ajaloos. 13. oktoobril 2013 kuulutas ta õndsaks 502 Hispaania kodusõja märtrit, mis on suurim hulk korraga õndsaks kuulutatud isikuid ajaloos. Ta kuulutas 18. oktoobril 2015 esmakordselt ajaloos pühakuks abielupaari. Ta on pühakuks kuulutanud Ema Teresa, paavstid Johannes Paulus II ja Johannes XXIII ning Fátima pühakud Francisco Marto ja Jacinta Marco.

Uued piiskopkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Franciscus kultuuriloos[muuda | muuda lähteteksti]

Franciscus kasutab aktiivselt sotsiaalmeediat kristliku sõnumi levitamiseks. Ta kandis 6. oktoobril 2017 esmakordselt ajaloos oma kõne ette Facebooki kaudu. Ta tegi 26. oktoobril 2017 videokõne Rahvusvahelise Kosmosejaama meeskonnale. Paavst kohtus 10. aprillil 2013 lauljanna Patti Smithiga. Mais 2013 avati Itaalias Napoli lähistel paavsti monument.

Paavst tervitas 16. juunil 2013 Harley-Davidsoni motomehi ja Polizia di Stato motoklubi liikmeid.

Ta kohtus 21. mail 2013 Juventuse jalgpalliklubi liikmetega. Paavst kohtus 13. augustil Itaalia ja Argentina jalgpalluritega. Ta kohtus 1. veebruaril 2014 jalgpalliklubi Parma FC liikmetega. Ta tunnustas 9. veebruaril 2014 taliolümpiamängude avamist Sotšis ning lootis, et need kujunevad spordi ja sõpruse peoks. Ta kohtus 16. aprillil 2017 Torino Juventuse ja Rooma Lazio jalgpalliklubide liikmetega ning Mönchengladbachi Borussia jalgpalliklubi liikmetega 2. augustil 2017.

Ta kohtus 28. jaanuaril 2016 Itaalia rahvusliku bioeetika komitee esindajatega.

Daniele Luchetti 2015 linastunud filmis "Chiamatemi Francesco" kehastasid paavsti näitlejad Rodrigo de la Serna ja Sergio Hernández. Pablo Bossi 2015 linastunud filmis "Francisco – El Padre Jorge" kehastas paavsti näitleja Darío Grandinetti.

Itaalia helilooja Ennio Morricone komponeeris paavsti auks missa. Helilooja Ludger Stühlmeyer pühendas paavstile oma kooriseade.

Ta kohtus 22. veebruaril 2017 Rony Rolleri tsirkuse artistidega, 20. novembril 2017 raudteepolitsei juhtidega, 7. detsembril 2017 Mariele Ventre lastekoori liikmetega ja 16. detsembril 2017 Itaalia meediaühingute liikmetega. Ta kohtus 27. jaanuaril 2018 Itaalia Punase Risti juhtidega. Ta tunnustas 11. märtsil 2018 Vatikani Hackathoni üritust.

Tervis[muuda | muuda lähteteksti]

Bergoglio põdes 21-aastaselt rasket kopsupõletikku, mille tagajärjel eemaldati tal parema kopsu ülasagar. Ta jättis 25. veebruaril 2016 külmetuse tõttu ära planeeritud kohtumised. Ta kukkus 10. septembril 2017 Colombias ja sai vasakule silmale verevalumi, kui teda sõidutanud paavstimobiil järsult pidurdas.

Franciscus ja Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti president Toomas Hendrik Ilves õnnitles Franciscust tema ametisse asumise puhul ja kutsus ta visiidile Eestisse. Peaminister Andrus Ansip osales 19. märtsil 2013 Franciscuse ametisse pühitsemisel ja vestles temaga hiljem. Franciscus määras 22. märtsil 2014 uueks nuntsiuseks Eestis peapiiskop Pedro López Quintana. Piiskop Philippe Jourdan kohtus ad Limina visiidi käigus 11. juunil 2015 paavstiga. Paavst õnnitles 80. juubeli puhul Arvo Pärti. Preester Pedro Cervio kinkis 19. oktoobril 2015 paavstile Tallinna Peeter-Pauli katedraali koguduse pühapäevakooli laste foto. Paavst tervitas 5. juunil 2016 Püha Peetruse väljakule kogunenud Eesti palverändureid.

Seoses Rooma lepingu sõlmimise 60. aastapäevaga kohtus paavstiga 24. märtsil 2017 Eesti peaminister Jüri Ratas, kes kohtus paavstiga uuesti 9. veebruaril 2018. Paavsti kultuurinõukogu andis 2017 Arvo Pärdile medali "Per artem ad Deum" ja paavst andis Arvo Pärdile 18. novembril 2017 üle Ratzingeri preemia. Tseremoonial esitas Pärt oma teoseid "Vater Unser" ja "Aliinale". Tallinna katoliku koguduse liige Johanna Aus kohtus 28. juunil 2017 Rooma Peetri väljakul üldaudientsil paavstiga, kellega ta palvetas Eesti eest ning kellele andis üle kirja koos paari fotoga.

Ta õnnistas pianisti Kristiina Rokashevichi abielu. Ta kohtus 7. detsembril 2017 Luterliku Maailmaliidu delegatsiooniga, mille koosseisu kuulus ka peapiiskop Urmas Viilma.

Eesti visiidiga seoses avati 2. aprillil 2018 internetis visiidi koduleht ning mais 2018 koostasid Aili Mittal ja Fabienne Chmara paavstist rändnäituse.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jorge Mario Bergoglio (1982). Meditaciones para religiosos. OCLC 644781822. 
  • Jorge Mario Bergoglio (1986). Reflexiones sobre la vida apostólica. OCLC 36380521. 
  • Jorge Mario Bergoglio (1992). Reflexiones en esperanza. Buenos Aires: Ediciones Universidad del Salvador. pp. pp. 351. 
  • Jorge Mario Bergoglio, toim. (1998). Diálogos entre Juan Pablo II y Fidel Castro. Buenos Aires: Ciudad Argentina. pp. pp. 144. ISBN 978-987-507-074-5. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2001). Hambre y sed de justicia. Desafíos del Evangelio para nuestra patria. Buenos Aires: Editorial Claretiana. pp. pp. 96. ISBN 978-950-512-427-5. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2003). Educar exigencia y pasión. Desafíos para educadores cristianos. Buenos Aires: Editorial Claretiana. pp. pp. 192. ISBN 978-950-512-457-2. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2004). Ponerse la patria al hombro. Buenos Aires: Editorial Claretiana. pp. pp. 144. ISBN 978-950-512-558-6. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2005). Corrupción y pecado. Algunas reflexiones en torno al tema de la corrupción. Buenos Aires: Editorial Claretiana. pp. pp. 48. ISBN 978-950-512-572-2. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2005). La nación por construir. Utopía, pensamiento y compromiso. Buenos Aires: Editorial Claretiana. pp. pp. 80. ISBN 978-950-512-546-3. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2006). Sobre la acusación de sí mismo. Buenos Aires: Editorial Claretiana. pp. pp. 48. ISBN 978-950-512-549-4. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2007). El verdadero poder es el servicio. Buenos Aires: Editorial Claretiana. pp. pp. 368. ISBN 978-950-512-628-6. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2009). Las deudas sociales de nuestro tiempo. Buenos Aires: Ciudad Argentina. pp. pp. 16. ISBN 978-987-507-346-3. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2010). Educar, elegir la vida. Propuestas para tiempos difíciles. Buenos Aires: Editorial Claretiana. pp. pp. 176. ISBN 978-950-512-541-8. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2010). Reflexiones sobre solidaridad y desarrollo. Buenos Aires: Ciudad Argentina. pp. pp. 18. ISBN 978-987-507-352-4. 
  • Jorge Mario Bergoglio; Abraham Skorka (2010). Sobre el cielo y la tierra. Buenos Aires: Editorial Sudamericana. pp. pp. 224. ISBN 978-950-07-3293-2. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2012). Mente abierta, corazón creyente. Buenos Aires: Editorial Claretiana. pp. pp. 240. ISBN 978-950-512-778-8. 
  • Jorge Mario Bergoglio. Rehabilitación de la política y compromiso cristiano. pp. pp. 48. ISBN 978-987-24178-0-2. 

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Benedictus XVI
Paavst
2013
Järgnev: