Franciscus

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paavstist; Assisi Franciscuse kohta vaata artiklit Franciscus Assisist

Franciscus
Franciscus 2014. a märtsis

Sünninimi Jorge Mario Bergoglio
Valitsemisaja algus 13. märts 2013
Eelkäija Benedictus XVI
Sünnikuupäev 17. detsember 1936 (80-aastane)
Sünnikoht Buenos Aires, Argentina
Franciscus (märts 2013)

Franciscus (Jorge Mario Bergoglio; hispaania hääldus: [[ˈxorxe ˈmaɾjo βerˈɣoɣljo]]; sündinud 17. detsembril 1936 Buenos Aireses Argentinas) on alates 13. märtsist 2013 paavst. Ta on 266. Rooma paavst ja 8. Vatikani riigipea. Ta on esimene väljastpoolt Euroopat pärit paavst pärast Gregorius III-t, esimene regulaarvaimulikust paavst pärast Gregorius XVI-t, ainus lõunapoolkeralt pärit paavst, ainus Ameerikas sündinud paavst ja ainus jesuiit, kes on valitud paavstiks. Ajakiri Time valis ta 2013. aasta inimeseks.

Jorge Mario Bergoglio sündis Buenos Aireses Floresi linnaosas Itaalia immigrandist raudteetöölise Mario Bergoglio ja koduperenaise Regina María Sivori 5-lapselises peres esimese lapsena. Tema isa siirdus 1928 seoses fašistide võimuletulekuga Piemontest Argentinasse. Onupojast José Luis Bergogliost sai jesuiidi preester.

Bergoglio õppis esmalt Bosco salesiaanide Wilfrid Barón de los Santos Ángelese koolis ja siis keemiatehnoloogiat 27. riiklikus tehnikakoolis. Õpingute järel töötas ta Hickethier-Bachmanni laboratooriumis toiduainete osakonnas.

Ta sai 11. märtsil 1958 Villa Devoto Inmaculada Concepcióni jesuiitide seminari noviitsiks. Ta lõpetas 1963 Máximo San José kolleegiumi filosoofia ja 1970 teoloogia erialal. 1970–1971 õppis ta Alcalá de Henarese ülikoolis. Juba õpingute ajal õpetas ta mitmes kolleegiumis kirjandust, psühholoogiat ja teoloogiat, valides oma erialaks spiritualiteedi.

Bergoglio ordineeriti 13. detsembril 1969 peapiiskop Ramón José Castellano poolt preestriks. Ta täitis hiljem Argentinas mitmesuguseid ülesandeid Jeesuse Seltsis. Ta siirdus 1986 Lääne-Saksamaale oma doktoritööd lõpetama. Argentinasse tagasipöördumisel oli ta Córdobas jesuiitide spirituaalne suunaja ja pihiisa.

Bergoglio määrati 20. mail 1992 Buenos Airese auksiliaarpiiskopiks ja kardinal Antonio Quarracino ordineeris ta 27. juunil 1992 piiskopiks. Ta osales 2.–29. oktoobril 1994 toimunud piiskoppide sinodil Vatikanis, 16. novembrist 12. detsembrini 1997 toimunud Ameerika piiskoppide sinodil ning 30. septembrist 27. oktoobrini 2001 ja 2.–23. oktoobril 2005 toimunud piiskoppide sinodil Vatikanis.

Ta määrati 30. novembril 1998 Argentina katoliku ülikooli suurkantsleriks ja 2001 kardinaliks. Kardinal Bergoglio osales 2 konklaavil 2005–2013.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Bergoglio elas piiskopina väikeses korteris, kus tegi ise süüa. Ta eelistas oma kardinaliks määramisel, et usklikud ei sõidaks tema pühitsemisele Vatikani, vaid annetaksid oma reisiraha vaestele.

Tal oli teismelisena suhe Amalia Damontega, kes lükkas tema abieluettepaneku tagasi. Ta oli hiljem seminaristina lühikest aega armunud.

Ta räägib hispaania, itaalia ja saksa keelt.

Talle meeldib jalgpall ja ta toetas San Lorenzo de Almagro jalgpalliklubi.

Nooruses meeldis talle tantsida tangot.

Tal on paavstina oma Twitteri konto ja 2016. aastast Instagrami konto.

Ametid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hickethier-Bachmanni laboratooriumi toiduainete osakonna töötaja.
  • 19641965 Inmaculada jesuiitide kolleegiumi õppejõud Santa Fés.
  • 1966 Salvadori jesuiitide kolleegiumi õppejõud Buenos Aireses.
  • Máximo San José jesuiitide kolleegiumi õppejõud ning hiljem teoloogia ja filosoofia teaduskondade rektor.
  • 19721973 San Migueli kolleegiumi noviitside õpetaja ja teoloogiaprofessor Villa Barilaris.
  • 31. juuli 1973 – 1979 Argentina jesuiitide provintsiaal.
  • 1980märts 1986 Máximo San José jesuiitide kolleegiumi direktor.
  • 1986 Sankt Georgeni filosoofia-teoloogia kõrgkooli õppejõud.
  • Cordóba jesuiitide spirituaalne suunaja ja pihiisa.
  • 20. mai 19923. juuni 1997 Auca titulaarpiiskop, Buenos Airese auksiliaarpiiskop ja Floresi piiskoplik vikaar (ordineeriti 27. juunil 1992).
  • 21. detsember 1993 – 3. juuni 1997 Buenos Airese peapiiskopkonna generaalvikaar.
  • 3. juuni 1997 – 28. veebruar 1998 Buenos Airese koadjuutor.
  • 28. veebruar 1998 – 13. märts 2013 Buenos Airese peapiiskop ja Argentina priimas.
  • 21. veebruar 2001 – 13. märts 2013 San Roberto Bellarmino kardinalpreester.
  • Jumalateenistuse ja Pühade Sakramentide Korralduse kongregatsiooni ning Vaimulikkonna kongregatsiooni, Pühitsetud Elu Instituudi, Apostelliku Elu Ühenduse ning Perekonna Paavstliku Nõukogu liige.
  • 9. november 20052008 Argentina piiskoppide konverentsi president.
  • 23. veebruar – 13. märts 2013 Ladina-Ameerika paavstliku komisjoni liige.

Tegevus jesuiitide provintsiaalina[muuda | muuda lähteteksti]

Kardinal Jorge Bergoglio ja Argentina president Cristina Fernández de Kirchner (detsember 2008).

Bergoglio oli 19731979 Argentina jesuiitide provintsiaal. Ta selgitas oma biograafile Sergio Rubinile, et pakkus Argentinas kehtinud sõjaväelise diktatuuri ajal alates 1976. aastast mitmel korral peavarju võimude repressioonide eest kaitset otsinud isikutele. Kord andis Bergoglio oma dokumendid temaga välimuselt sarnanenud mehele, kellel ta aitas niiviisi riigist põgeneda. Hiljem kuulutasid Gonzalo Mosca ja José Caravais, et nad jäid tänu Bergoglio abile ellu.

Vasakpoolsete vaadetega ajakirjanik Horacio Verbitsky heitis 2005 ilmunud teoses "El Silencio" Bergogliole ette, et ta ei kaitsnud diktatuuri ajal kahte jesuiidist preestrit: Orlando Yoriot ja Franz Jalicsit. Argentina merevägi nabis vaimulikud mais 1976 kinni ning 5 kuud hiljem leiti piinatud ja poolalasti mehed üles. Yorio süüdistas Bergogliot keeldumises teavitada võime nende tegevusest slummides. Samas rõhutas Jalics, et nende vangistamine ei toimunud Bergoglio algatusel.

Uuriv ajakirjandus pole veel leidnud tõendeid Verbitsky väitele, nagu oleks Bergoglio vabastanud vangistatud preestrid Jeesuse Seltsi turbe alt. Bergoglio sõnul õnnestus tal pääseda missat pidama diktaator Jorge Videla koju, kus ta taotles ühtlasi vangistatud vaimulike vabastamist.[1]

Inimõiguslased on Bergogliole heitnud ette ka piisava innukuse puudumist ühe diktatuuri ajal tapetud naise lapse otsingul, kes arvatavasti adopteeriti.

2013. aasta konklaav[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst Franciscuse vapp. Kuldne täht sümboliseerib Maarjat, viinamarjasarnast taime (harilik nard) seostatakse Joosepiga ning IHS embleem on jesuiitide sümbol.

Franciscus valiti paavstiks 13. märtsil 2013 ja pühitseti ametisse Püha Joosepi suurpühal 19. märtsil. Ta võttis nime Assisi Franciscuse järgi. Ta selgitas oma nime valikut kohtumisel ajakirjanikega. [2]

Paavsti sõnul istus ta valimisvoorude ajal kardinal Claudio Hummesi kõrval, kes julgustas teda vahetult enne otsustavat valimistulemust. Kui Bergoglio oli saanud 2/3 häältest, puhkes Sixtuse kabelis aplaus ja Hummes ütles talle: „Ära unusta vaeseid!“ Just vaestele mõeldes meenus uuele paavstile esmalt Assisi Franciscus, kelle nime ta otsustas valida. Hiljem soovitasid teised vaimulikud võtta tal nime kas reformatsiooniaja paavsti Hadrianus VI järgi või siis Clemens XIV järgi, kes saatis 1773. aastal ehk 240 aastat varem laiali Jeesuse Seltsi.

Sixtuse kabelis 12. märtsist 13. märtsini 2013 toimunud konklaavil osales 115 kardinali 48 riigist. Konklaav algas erandlikult varem, kui sätestas apostellik konstitutsioon "Universi Domini Gregis", sest Benedictus XVI võimaldas kardinalidel alustada valimisega juba siis, kui kõik valimisõiguslikud kardinalid on Vatikani jõudnud. Konklaavi esimene voor toimus 12. märtsi õhtul ja see lõppes tulemusteta kell 19:41 kohaliku aja järgi (Eesti aja järgi kell 20:41). 13. märtsi hommikul toimusid järgmised 2 vooru, mille läbikukkumisest anti teada kohaliku aja järgi kell 11:38. Veel 2 vooru toimus sama päeva õhtul ja kell 19:06 kohaliku aja järgi (kell 20:06 Eesti aja järgi) tõusis kabeli korstnast valge suits, andes märku, et paavst on valitud.

Euroopast osales 60, Ameerikast 33, Aafrikast 11, Aasiast 10 ja Austraaliast 1 kardinal. 28 kardinali tuli Itaaliast, 11 USA-st, 6 Saksamaalt. 20 kardinali kuulus erinevatesse religioossetesse institutsioonidesse. Konklaavile ei saabunud kardinalid Julius Riyadi Darmaatmadja ja Keith Michael Patrick O'Brien.

Välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Franciscuse välispoliitika.

Pastoraalsed visiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Paavsti pastoraalsed visiidid.

Paavst Franciscus on teinud 20 visiiti väljaspool Itaaliat ja 17 visiiti Itaalias.

Visiidid väljaspool Itaaliat

  1. Brasiilia (Rio de Janeiro, Aparecida) 22.29. juuli 2013
  2. Jordaania, Iisrael 24.26. mai 2014
  3. Lõuna-Korea (Soul, Daejeon, Kkottongnae), 13.18. august 2014
  4. Albaania, (Tirana) 21. september 2014
  5. Prantsusmaa (Euroopa Liidu esindused, Strasbourg) 25. november 2014
  6. Türgi (Ankara, İstanbul) 28.30. november 2014
  7. Sri Lanka (Colombo, Madhu), Filipiinid (Manila, Tacloban) 12.19. jaanuar 2015
  8. Bosnia ja Hertsegoviina (Sarajevo) 6. juuni 2015
  9. Ecuador, Boliivia ja Paraguay (Quito, Guayaquil, La Paz, Santa Cruz de la Sierra, Asunción) 5.13. juuli 2015
  10. Kuuba ja Ameerika Ühendriigid (Havanna, Holguin, Washington, New York) 19.28. september 2015
  11. Keenia, Uganda, Kesk-Aafrika Vabariik (Nairobi, Entebbe, Kampala, Bangui), 25.30. november 2015
  12. Kuuba ja Mehhiko (Havanna, México, Ecatepec, San Cristóbal de Las Casas, Tuxtla Gutiérrez, Morelia, Ciudad Juárez) 12.18. veebruar 2016
  13. Kreeka, (Lesbos) 16. aprill 2016
  14. Armeenia (Jerevan, Gjumri) 24.26. juuni 2016
  15. Poola (Kraków, Częstochowa, Oświęcimi koonduslaager, Birkenau koonduslaager) 27.31. juuli 2016
  16. Gruusia ja Aserbaidžaan (Thbilisi, Bakuu) 30. september2. oktoober 2016
  17. Rootsi (Malmö, Lund) 31. oktoober1. november 2016
  18. Egiptus (Kairo) 28.29. aprill 2017
  19. Portugal (Fátima) 12.13. mai 2017
  20. Colombia (Bogotá, Villavicencio, Medellín, Cartagena), 6.11. september 2017


Visiidid Itaalias

  1. Lampedusa 8. juuli 2013
  2. Cagliari 22. september 2013
  3. Assisi 4. oktoober 2013
  4. Cassano all'Jonio, 21. juuni 2014
  5. Molise, 5. juuli 2014
  6. Caserta, 26. juuli 2014
  7. Redipuglia, 13. september 2014
  8. Pompei ja Napoli 21. märts 2015
  9. Torino 21.22. juuni 2015
  10. Firenze 10. november 2015
  11. Assisi, 4. august 2016
  12. Assisi, 20. september 2016
  13. Milano 25. märts 2017
  14. Carpi piiskopkond 2. aprill 2017
  15. Genua 27. mai 2017
  16. Bozzolo ja Barbiana 20. juuni 2017
  17. Bologna 1. oktoober 2017

Visiidid Roomas

  1. Santi Elisabetta e Zaccaria kirik 26. mai 2013
  2. Sant'Agostino basiilika 28. august 2013
  3. Quirinali palee 14. oktoober 2013
  4. Aventine kamalduleeslaste klooster 21. oktoober 2013
  5. San Cirillo Alessandrino kirik 1. detsember 2013
  6. Sacro Cuore di Gesu a Castro Pretorio kirik 19. jaanuar 2014
  7. San Tommaso da Villanova kirik 16. veebruar 2014
  8. Sant' Anselmo basiilika, 5. märts 2014
  9. Santa Maria dell'Orazione kirik 16. märts 2014
  10. San Gregorio VII kirik 21. märts 2014
  11. San Gregorio Magno kirik 6. aprill 2014
  12. Santa Maria della Provvidenza keskus 17. aprill 2014
  13. Sant'Ignazio di Loyola in Campo Marzio kirik 24. aprill 2014
  14. San Stanislao kirik 4. mai 2014
  15. San Giuseppe all'Aurelio kirik 14. detsember 2014
  16. San Michele Arcangelo a Pietralata kirik 8. veebruar 2015
  17. Ognissanti 7. märts 2015
  18. Santa Maria Madre del Redentore a Tor Bella Monaca kirik 8. märts 2015
  19. Santa Maria Regina Pacis, 3. mai 2015
  20. Luteri kirik 15. november 2015
  21. Rooma sünagoog 17. jaanuar 2016
  22. Villa Nazareth 18. juuni 2016
  23. Rooma Tre ülikool 17. veebruar 2017
  24. Santa Maria Josefa del Cuore di Gesù kirik 19. veebruar 2017
  25. Anglikaani kirik 26. veebruar 2017
  26. Santa Maddalena di Canossa kirik 12. märts 2017
  27. San Pier Damiani kirik 21. mai 2017

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | muuda lähteteksti]

Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Angelo Sodano
Riigisekretär Tarcisio Bertone, Pietro Parolin
Camerlengo Tarcisio Bertone, Jean-Louis Tauran
Rooma kardinalvikaar Agostino Vallini

Kuuriareform[muuda | muuda lähteteksti]

Franciscus arutas 23. märtsil 2013 kohtumisel Benedictus XVI-ga olukorda kuurias ja pärast kohtumist määras ametisse 8 kardinalist koosneva nõuandva kogu. Nõukogusse kuulusid kardinalid Giuseppe Bertello, Francisco Javier Errázuriz Ossa, Oswald Gracias, Reinhard Marx, Laurent Monsengwo Pasinya, Seán Patrick O'Malley, George Pell ja Óscar Andrés Rodríguez Maradiaga.

Nõukogu esimene kohtumine toimus oktoobris 2013. Esimese kohtumise peateemaks oli kuuria revideerimine, lähtudes II Vatikani oikumeenilise kirikukogu eklesioloogiast. Muuhulgas tõdeti, et Johannes Paulus II apostellik konstitutsioon "Pastor Bonus" on aegunud ja tuleb asuda ette valmistama uut dokumenti. Nõukogu liikmed arutasid Vatikani riigisekretariaadi ja piiskoppide sinodi reorganiseerimist ning ilmikute vastutuse tähtsust. Nõukogu teine kohtumine toimus detsembris 2013. Nõukogu liikmed soovisid iga kuuria institutsiooni reformi, alustades Jumalateenistuse ja Sakramentide Korralduse kongregatsioonist. Vahetult pärast kohtumist otsustas paavst 5. detsembril 2013 moodustada laste väärkohtlemist uuriva komisjoni. Nõukogu oli uuesti koos 17.19. veebruaril 2014, et teha ettevalmistusi apostelliku konstitutsiooni "Pastor Bonus" läbitöötamiseks. 15.17. septembrini 2014 toimunud nõukogu istungil analüüsiti paavstlike kongregatsioonide tõhusust. 9.11. detsembrini 2014 toimunud nõukogu istungil olid põhiteemadeks kuuriareform, seksuaalselt väärkoheldute kaitsmiseks moodustatav komisjon ja Püha Tooli majandusasutuste reorganiseerimine. Paavst sarjas 22. detsembril 2014 kuuria ametnike tegevust ja kohustas neid järgima kristlikke põhimõtteid.

Paavst määras oma erasekretäriks Alfred Xuerebi. 21. aprillil 2013 ordineeris ta 10 preestrit. Ta määras 24. septembril 2013 Ilmikute paavstliku kontsiili presidendiks kardinal Stanisław Ryłko, 15. oktoobril 2013 uueks riigisekretäriks Pietro Parolini ja 30. novembril 2013 Katoliikliku hariduse kongregatsiooni prefektiks kardinal Zenon Grocholewski. Ta määras 19. veebruaril 2014 kardinal Leonardo Sandri Orientaalkirikute kongregatsiooni prefektiks. Ta rajas 24. veebruaril 2014 Rooma kuuria majandussekretariaadi, mille prefektiks määras kardinal George Pelli. Ta määras 30. märtsil 2014 kardinal João Braz de Avizi Pühitsetud Elu Instituudi kongregatsiooni prefektiks. Ta määras 8. novembril 2014 Apostelliku Signatuuri ülemtribunali prefektiks Dominique Mamberti ja 20. detsembril 2014 camerlengoks kardinal Jean-Louis Taurani. Ta likvideeris 1. septembril 2016 Perekonna ja Ilmikute Paavstlikud Nõukogud, luues Ilmikute, Perekonna ja Pühitsetud Elu dikasteeriumi ning määras selle juhiks peatselt kardinaliks saanud Kevin Joseph Farrelli.

Ta rõhutas 19. septembril 2013 piiskoppidega kohtudes, et piiskopid on pastorid, mitte vürstid. Ta märkis 26. novembril 2013, et mehed peavad olema preestrid, kuid naised on kiriku hääleks. Ta taunis 6. juunil 2013 preestrite karjerismi. Ta määras 8. novembril 2014 apostelliku signatuuri prefektiks Dominique Mamberti ja välisministriks Paul Richard Gallagheri. Ta likvideeris märtsis 2016 sotsiaalse kommunikatsiooni paavstliku kontsiili ja moodustas 1. jaanuaril 2017 Tervikliku Inimarengu Soodustamise dikasteeriumi.

Paavst tagandas juunis 2017 ametist nõuniku Francesco Coccopalmerio, kes tabati politseihaarangu käigus peol, kus tarvitati narkootikume. 26. mail 2017 määras ta Rooma generaalvikaariks Angelo De Donatise ja 10. juunil 2017 kardinalide kolleegiumi asedekaaniks kardinal Giovanni Battista Re. Ta nimetas 1. juulil 2017 Usudoktriini kongregatsiooni prefektiks jesuiit Luis Francisco Ladaria Ferreri.

Augustiinlased[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst osales 28. augustil 2013 augustiinlaste üldkapiitli avamisel.

Focolare[muuda | muuda lähteteksti]

Ta saatis 4. märtsil 2015 läkituse Focolare liikumisele.

Frantsisklased[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst määras 8. aprillil 2013 frantsisklaste ordukindrali Jose Rodriguez Carballo mungaordude ameti sekretäriks. Ta kohtus 26. mail 2015 frantsisklaste üldkapiitli osalejatega.

Jesuiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kohtus 18. märtsil 2013 jesuiitide ordukindrali Adolfo Nicolásiga.

Kaputsiinid[muuda | muuda lähteteksti]

Ta saatis 9. veebruaril 2016 läkituse kaputsiini ordu kerjusmunkadele, rõhutades andestamise tähtsust.

Karmeliidid[muuda | muuda lähteteksti]

Ta saatis 28. märtsil 2015 läkituse paljasjalgsete karmeliitide ordukindralile Saverio Cannistràle seoses püha Teresa 500 sünniaastapäevaga.

Malta ordu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta kohtus 22. juunil 2013 ja 20. juunil 2014 Malta ordu suurmeistri Matthew Festingiga.

Malta ordu humanitaarabi organisatsiooni Maltese International liikmed olid Myanmaris ordu suurkantsleri Albrecht von Boeselageri teadmisel HIV-viiruse levimise vältimiseks jaganud kondoome. Sellest ajendatuna tagandas Festing 8. detsembril 2016 Boeselageri ametist, kuid Boeselager appelleeris otsuse paavstile, kes vastava otsuse tühistas ja ta tagasi suurkantsleri ametisse ennistas. Franciscus määras juhtumi uurimiseks ametisse 5-liikmelise komisjoni, kuid Festing taunis paavsti otsust, pidades seda ordu siseasjadesse sekkumiseks. Paavsti nõudmisel pidi Festing pärast omavahelist kohtumist 28. jaanuaril 2017 ametist tagasi astuma ja 21. veebruaril 2017 tagandati ordu patrooni ametist kardinal Raymond Leo Burke. Paavst määras 4. veebruaril Püha Tooli erakorraliseks saadikuks ordu juurde peapiiskop Giovanni Angelo Becciu.

Mariaanid[muuda | muuda lähteteksti]

Ta tervitas 18. veebruaril 2017 mariaanide üldkapiitlile kogunenud osalejaid.

Neokatehhumenaalne Tee[muuda | muuda lähteteksti]

Ta kohtus 6. märtsil 2015 Neokatehhumenaalse Tee liikumise liikmetega ja kinnitas, et liikumine on kirikule tõeline ettemääratuse kingitus. Paavst rõhutas: "Ma olen kirikule rõhutanud vajadust liikuda enama alleshoidmise pastoraalsest teenimisest otsustava missionaarse pastoraalse teenimiseni."

Opus Dei[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kohtus 21. detsembril 2013 Opus Dei prelaadi Javier Echevarríaga. Paavst kuulutas 27. septembril 2014 õndsaks Opus Dei endise prelaadi Álvaro del Portillo ja saatis kirja Echevarríale. Ta kohtus 3. märtsil 2017 Opus Dei prelaadi Fernando Ocáriz Brañaga ning paavst kohustas Opus Deid tegelema rohkem keskklassi ja Jumalast eemaldunud intellektuaalidega. Paavst õnnistas audientsi lõpus kogu prelatuuri liikmeskonda.

Schönstatti preestrid[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kohtus 25. oktoobril 2014 Schönstatti preestritega tähistamaks 100 aasta möödumist institutsiooni rajamisest.

Kardinalide pühitsemised[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Franciscuse pühitsetud kardinalid.

Franciscus on pühitsenud 61 kardinali 4 konsistooriumil. Ta rajas Santi Simone e Giuda Taddeo a Torre Angela, San Giacomo in Augusta ja Santa Angela Merici titulaarkirikud. Ta rajas 12. juunil 2014 Santa Dorotea titulaarkiriku ja 13 uut titulaarkirikut 14. veebruaril 2015.

Rünnakud paavsti vastu[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Franciscus külastas juulis 2013 Brasiiliat, muutusid linnades sama aasta kevadel alanud korruptsioonivastased rahutused paavsti visiidi kulude vastasteks meeleavaldusteks. Lisaks leiti pomm Aparecida kirikust, mida paavst paar päeva hiljem külastas.

Entsüklikad[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Lumen Fidei" 29. juuni 2013
  2. "Laudato Si" 24. mai 2015

Ühiskonnateoreetilised avaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst vastas 1. oktoobril 2016 visiidil Gruusias olles ühe pastoraaltöötaja küsimusele sooteooria kohta, kuid otseselt teooriat hukka ei mõistnud.

Kristlik eetika[muuda | muuda lähteteksti]

Amoris Laetitia [3][muuda | muuda lähteteksti]

Paavst Franciscus sätestas 19. märtsil 2016 avaldatud apostellikus ekshortatsioonis "Amoris Laetitia", et abielu on Jumaliku kutsumusena lahutamatu, olles suunatud elu andmisele ja laste kasvatamisele. Ühiskonnas levivad vabaabielud ja abielulahutused ei vasta kristlikule õpetusele. Seepärast tuleb vaimulikel juhendada ja aidata neid, kelle pereelu pole vastavuses kristliku õpetusega, kuid kes püüavad elada vastavalt kristlikule õpetusele. Kirik peab patustajale andma lootust ja julgust, kuid samas ei tohi see viia vastuoluni kristliku õpetuse praktiseerimisega. Paavst taunis aborti ja viljakusravi.

Muud otsused[muuda | muuda lähteteksti]

Franciscus mõistis 31. märtsil 2013 hukka inimkaubanduse. Ta taunis 1. mail 2013 töötust ja 12. juunil 2013 lapstööjõu kasutamist. Ta rõhutas 17. juunil 2013, et majandus ja poliitika peaksid kaitsma kõiki inimesi. Ta tegi 19. juunil 2013 apelli immigrantide õiguste osas. Ta külastas Brasiilia visiidi käigus 25. juulil 2013 narkosõltlaste kirikut ja taunis narkootikumide legaliseerimist.

Ta sätestas 11. juulil 2013 avaldatud motu proprioga Vatikani kohtuvõimude jurisdiktsiooni kriminaalotsustes. Ta avaldas 8. augustil 2013 motu proprio rahapesu, terrorismi ja relvakaubanduse vastu.

Ta kutsus 9. septembril 2013 üles sõjaks kurjuse, eriti aga relvakaubanduse vastu.Ta mõistis 20. septembril 2013 hukka abordi kui „ükskõiksuse kultuuri” produkti. Ta taunis 23. septembril 2013 globaliseerumist ja töötust.

Ta mõistis 16. oktoobril 2013 hukka toiduainete riknema laskmise, pidades silmas seda, et ajal mil maailmas on paljud näljas, ei tohiks usklikud osta endale toitu kokku sellisel hulgal, et see läheb riknema. Ta ütles 21. oktoobril 2013, et raha on Jumala kink, millega abistada teisi. Ta kutsus 19. novembril 2013 hoolitsema vanavanemate eest. Ta palvetas 2. detsembril 2013 vaimulike poolt seksuaalselt ärakasutatud laste eest. Ta taunis 21. märtsil 2014 maffiat.

Paavst selgitas 2013 antud intervjuus kiriku suhtumist homoseksuaalsusse.

Ma olin harjunud Buenos Airesis saama kirju homoseksuaalsetelt inimestelt, kes olid "sotsiaalselt haavatud", kuna nad ütlesid mulle, et nad tunnevad, nagu oleks kirik neid alati hukka mõistnud. Aga kirik pole tahtnud seda teha. Ma ütlesin tagasilennul Rio de Janeirost, et kui homoseksuaalne isik on hea tahtega ja otsimas Jumalat, siis pole mina kellegi kohtunik. Seda öeldes ma rääkisin, mida katekismus ütleb. Religioon omab õigust väljendada seda arvamust inimeste teenimises, aga meid luues tegi Jumal meid vabaks; nii pole võimalik üksikisiku ellu vaimselt vahele sekkuda. Keegi küsis minult väljakutsuval viisil, kas ma tunnustasin homoseksuaalsust. Ma vastasin teise küsimusega: "Ütle mulle: kui Jumal vaatab geid, kas Ta kiidab armastusega heaks selle inimese olemise või heidab selle isiku välja ja mõistab hukka?" Me peame alati arvestama üksikisikuga. Nii me siseneme inimolemuse müsteeriumisse. Jumal saadab inimesi nende elus ja me peame saatma neid, alustades nende olukorrast. Neid on vajalik saata halastusega.

Ta mõistis 22. juunil 2014 hukka piinamise ja kutsus kristlasi üles ühendama jõud piinamise tühistamiseks.

Inimeste piinamine on surmapatt!

Paavst Franciscus kuulutas külaskäigul Calabriasse organisatsiooni 'Ndrangheta kogudusest väljaheidetuks. Missal osales umbes veerand miljonit inimest.[4]

Ta põhjendas 6. augustil 2014 perekonna tähtsust:

Perekond on "armastuse kese", kus valitseb tunnustuse ja osaduse seadus ning on võimalik tõrjuda maailma "võimukeskmete" manipulatsiooni ja domineerimise survet. Igatahes on armastus viljakas ja mitte vaid sellepärast, et see toodab uusi elusid, vaid sellepärast, et see laiendab olemise vaatepiiri, see loob ühe uue maailma; see paneb meid uskuma, hoolimata igasugusest äraheidutamisest ja nurjumisest, et tunnustusel ja usaldusel baseeruv kooseksisteerimine on võimalik. Seistes silmitsi maailma materialistliku vaatega, ei alanda perekond inimest viljatusse utilitarianismi, vaid pakub väljundit tema kõrgete ihalduste täideviimiseks.

Saksa ajakirjanik Christoph Schmidt küsis paavstilt 19. jaanuaril 2015 Filipiinide visiidi lõppedes arvamust küsitluste tulemuste kohta, mille alusel peavad paljud filipiinlased vaesuse põhjuseks suurt laste arvu. Paavst vastas, et rahvastiku säilimiseks on tähtis, et peres oleks vähemalt 3 last. Ta rõhutas aga, et lastevanematel on tarvis eelkõige vanemlikku vastutust, mitte suurt laste arvu.

Ta teatas 1. septembril 2015, et järgneva aasta jooksul võivad kõik preestrid anda absolutsiooni aborti teinud naistele. Ta taunis 17. jaanuaril 2016 Rooma sünagoogi külastades usklike vägivallategusid.

Ta taunis 1. mail 2016 laste väärkohtlemist.

Me ei tohi sallida laste väärkohtlemist! Me peame lapsi kaitsma ja karmilt karistama neid, kes väärkohtlevad lapsi."

Ta kutsus 6. novembril 2016 parandama vanglate kinnipidamistingimusi ja riigipäid loobuma surmanuhtlusest.

Paavst märkis visiidil Gruusias 1. oktoobril 2016:

Abielu on Jumala loodust kõige meeldivam asi... Kui abielupaarid kasutavad selliseid väljendeid, nagu "Vabandust, ma tegin vea!", "Kas ma võin seda teha?" või "Tänan sind selle suurepäraselt tehtud lõunasöögi eest!" - "Kas ma võin?", "Tänan sind!", "Vabandust!" - kui abielupaarid kasutavad neid väljendeid, siis abielu sujub.

Ta kutsus 8. veebruaril 2017 maailma riigipäid ja valitsusjuhte võitlema inimkaubandusega.

Ta kohtus 25. märtsil 2017 Milano San Vittore vangla vangidega.

Ta võrdles 23. aprillil 2017 Euroopa pagulaskeskusi koonduslaagritega.

Ta hoiatas 29. aprillil 2017 Kairos peetud missal religioosse fanatismi eest ja kutsus moslemite liidreid ühinema äärmuslaste põhjustatud vägivalla vastu.

Ta avaldas 18. juunil 2017 seoses rahvusvahelise põgenike päevaga kaastunnet sõja ja vägivalla eest põgenenud inimeste omastele ning nõudis 21. augustil 2017 riigipeadelt rohkemate migrantide vastuvõtu tõstmist ja kollektiivsete väljasaatmiste peatamist. Ta mõistis 30. juulil 2017 hukka inimkaubanduse.

Johannes Paulus II algatas jaanuari viimasel pühapäeval valgete tuvide vabastamise laste peost peale jutlust, et sümboliseerida maailmas rahu edendamist. Kui Franciscuse jutluse järel 26. jaanuaril 2014 langesid vabastatud tuvid röövlindude ohvriks, otsustas paavst, et 2015. aastast lennutavad lapsed rahu nimel taevasse õhupalle.

Ta rõhutas 11. oktoobril 2017, et surmanuhtlus on vastuvõetamatu.

Liturgilised otsused[muuda | muuda lähteteksti]

Franciscus kuulutas 12. aprillil 2015 Kiriku doktoriks Nareki Gregoriuse. Ta sätestas 21. jaanuaril 2016, et Suure Neljapäeva liturgial võib vaimulik jalgu pesta igal hea tahtega isikul. Senine traditsioon lubas vaimulikul jalgu pesta vaid meestel. Ta lubas 21. novembril 2016 preestritel anda absolutsiooni aborti sooritanud naistele.

Oikumeenia[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst Franciscus koos Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeos I-ga.

Budistid[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst keeldus detsembris 2014 kohtumast XIV dalai-laamaga.

Juudid[muuda | muuda lähteteksti]

Franciscus kinnitas 24. oktoobril 2013, et kristlased ja juudid peaksid lõpetama üksteise diskrimineerimise. Ta kohtus 11. novembril 2013 Rooma juutide kogukonna esindajatega ja 26. mail 2014 Jeruusalemmas Iisraeli pearabidega. Ta avaldas 20. aprillil 2015 kaastunnet seoses Rooma endise pearabi Elio Toaffi surmaga. Paavst külastas 17. jaanuaril 2016 Rooma sünagoogi. Ta väitis külastuse käigus, et oli Buones Airesis elades külastanud sealset sünagoogi sageli juudi pühade ajal.

"Religioonidevahelises dialoogis on fundamentaalne, et me kohtume teineteisega meie Looja ees kui vennad ja õed, ja me palume Teda; ning et me tunnustame ja austame teineteist ja püüame teha koostööd."

Ta kohtus 22. veebruaril 2017 rabi Abraham Skorkaga.

Ortodoksi kirikud[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos I viibis 19. märtsil 2013 Franciscuse ametisse pühitsemisel Vatikanis. Ta oli esimene Konstantinoopoli patriarh, kes viibis pärast 1054 alanud skismat paavsti ametisse pühitsemisel. Paavst kohtus 25. mail 2014 Jeruusalemmas ja 29. novembril 2014 Türgis Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeos I-ga.

Paavst tervitas 29. septembril 2013 Antiookia patriarhi Johannes X-t.

Paavst kohtus 12. veebruaril 2016 Havanna lennuväljal Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilliga, kellega kirjutati alla ühisdeklaratsioonile.

Ta kohtus 30. septembril 2016 gruusia õigeusu kiriku katoolikose Ilia II-ga.

Ta saatis 23. oktoobril 2017 läkituse Jeruusalemma patriarhile Theophilos III-le.

Vanad oriendikirikud[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kohtus 10. mail 2013 Aleksandria patriarhi Tawadros II-ga ja saatis talle 10. mail 2015 läkituse. Paavst kohtus patriarhiga ka 28. aprillil 2017. Ta tervitas 5. juunil 2014 kiliikia Armeenia Apostliku Kiriku katoolikost Aram I-st ja kohtus 24. juunil 2016 armeenia kiriku katoolikose Karekin II-ga. Ta kohtus 2. oktoobril 2014 Assüüria patriarhi Mar Dinkha IV-ga ja saatis tervituse uuele katoolikosele Mar Gewargis III-le.

Evangeelsed kirikud[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kohtus 14. juunil 2013 Canterbury peapiiskopi Justin Welbyga. Ta ütles 22. oktoobril 2013, et katoliiklased ja luterlased peaksid vastastikku vabandama üksteisele tekitatud ebameeldivuste eest. Ta kohtus 22. jaanuaril 2015 Soome oikumeenilise delegatsiooniga. 4. mail 2015 kohtus ta Uppsala peapiiskopi Antje Jackeléniga. Ta külastas 15. novembril 2015 Rooma luteri kirikut.

Soome luteri kiriku delegatsioon viibis 18. jaanuaril 2016 Vatikanis üldaudientsil ja delegatsiooni liikmed said missal armulauda. Püha Tool täpsustas hiljem, et tegu oli eksitusega. Ta pidas 31. oktoobril 2016 Rootsis Lundi katedraalis oikumeenilise palvuse.

Ta kohtus 19. oktoobril 2017 Maailma Metodisti Nõukogu delegatsiooniga seoses metodistide ja katoliiklaste vahelise teoloogilise dialoogi alustamise 50. aastapäevaga.

Muhameedlased[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kohtus 26. mail 2014 Jeruusalemmas suurmuftiga. Ta kohtus 28. aprillil 2017 al-Azhari suurimaamiga.

Äärmuslased[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kohtus 25. septembril 2013 Vabastusteoloogia esindaja Gustavo Gutiérreziga. Ta on vabastanud kiriklikest karistustes Vabastusteoloogia esindajaid Gustavo Gutiérrezi, Ernesto Cardenali ja Miguel d'Escoto.

Kanoniseerimised[muuda | muuda lähteteksti]

Franciscus on pühakuks kuulutanud 866 ja õndsaks 954 isikut. 12. mail 2013 kanoniseeris ta 800 isikut, mis oli suurim hulk korraga pühakuks kuulutatud isikuid ajaloos. 13. oktoobril 2013 kuulutas ta õndsaks 502 Hispaania kodusõja märtrit, mis on suurim hulk korraga õndsaks kuulutatud isikuid ajaloos. Ta kuulutas 18. oktoobril 2015 esmakordselt ajaloos pühakuks abielupaari. Ta on pühakuks kuulutanud Ema Teresa, paavstid Johannes Paulus II ja Johannes XXIII ning Fatima pühakud Francisco Marto ja Jacinta Marco.

Pühakud[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Alfonso Maria Fusco 16. oktoober 2016
  2. Amato Ronconi 23. november 2014
  3. André de Soveral ja tema kaaslased 15. oktoober 2017
    1. Ambrósio Francisco Ferro
    2. Antônio Baracho
    3. Antônio Vilela
    4. Antônio Vilela Cid
    5. Diego Pereira
    6. Domingos Carvalho
    7. Estêvão Machado de Miranda
    8. Francisco de Bastos
    9. Francisco Mendes Pereira
    10. João da Silveira
    11. João Lostão Navarro
    12. João Martins
    13. José do Porto
    14. Manuel Rodrigues Moura
    15. Mateus Moreira
    16. Simão Correia
    17. Vicente de Souza Pereira
  4. Angelo Falcone 15. oktoober 2017
  5. Cristóbal, Antonio ja Juan 15. oktoober 2017
  6. Élisabeth Catez 16. oktoober 2016
  7. Ema Teresa 4. september 2016
  8. Émilie de Villeneuve 17. mai 2015
  9. Euphrasia Eluvathingal 23. november 2014
  10. Faustino Míguez González 15. oktoober 2017
  11. Francisco Marto 13. mai 2017
  12. Giovanni Antonio Farina 23. november 2014
  13. Jacinta Marto 13. mai 2017
  14. Johannes XXIII 27. aprill 2014
  15. Johannes Paulus II 27. aprill 2014
  16. José Gabriel del Rosario Brochero 16. oktoober 2016
  17. José Sánchez del Río 16. oktoober 2016
  18. Joseph Vaz 14. jaanuar 2015
  19. Junípero Serra Ferrer 23. september 2015
  20. Kuriakose Chavara 23. november 2014
  21. Laura Montoya Upegui 12. mai 2013
  22. Lodovico Pavoni 16. oktoober 2016
  23. Louis Martin ja Marie-Azélie Guérin Martin 18. oktoober 2015
  24. Ludovico Palmentieri 23. november 2014
  25. Manuel González García 16. oktoober 2016
  26. María Guadalupe García Zavala 12. mai 2013
  27. Maria Cristina Brando 17. mai 2015
  28. María de la Purísima Salvat Romero 18. oktoober 2015
  29. Maria Elisabetta Hesselblad 5. juuni 2016
  30. Marie-Alphonsine Danil Ghaţţas 17. mai 2015
  31. Maryam Bawārdī 17. mai 2015
  32. Nicola Saggio 23. november 2014
  33. Otranto 800 märtrit 12. mai 2013
  34. Salomon Leclerq 16. oktoober 2016
  35. Stanisław Papczyński 5. juuni 2016
  36. Vincenzo Grossi 18. oktoober 2015

Õndsad[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Alessandro Dordi 5. detsember 2015
  2. Álvaro del Portillo 27. september 2014
  3. Anton Durcovici 17. mai 2014
  4. Antonio Franco 2. september 2013
  5. Arsenio Migliavacca 7. oktoober 2017
  6. Antonio Arribas Hortigüela ja tema kaaslased 6. mai 2017
    1. Abundio Martín Rodríguez
    2. Hermano Gumersindo Gómez Rodrigo
    3. Hermano Jesús Moreno Ruiz
    4. Hermano José del Amo del Amo
    5. José Vergara Echevarría
    6. Joseph Oriol Isern Massó
  7. Assunta Marchetti 25. oktoober 2014
  8. Benedict Daswa 13. september 2015
  9. Cristóbal de Saint Catherine Fernández de Valladolid 7. aprill 2013
  10. Elisabetta Sanna 17. september 2016
  11. Engelmar Unzeitig 24. september 2016
  12. Fidela Oller Angelats ja tema kaaslased 5. september 2015
    1. Josefa Monrabal
    2. Facunda Margenat
  13. Flaby’anūs Mykh’ayl Melkī 29. august 2015
  14. Francisca de Paula de Jesus 4. mai 2013
  15. Francesco Maria Greco 21. mai 2016
  16. Francesco Zirano 12. oktoober 2014
  17. Francisco de Paula Victor 14. november 2015
  18. Frederic Tarrés Puigpelat ja tema 25 kaaslast 21. november 2015
  19. Genaro Fueyo Castañón ja tema kaaslased 8. oktoober 2016
    1. Isidro Fernández
    2. Segundo Alonso González
  20. Giacomo Abbondo 11. juuni 2016
  21. Giovannina Franchi 20. september 2014
  22. Giuseppe Girotti 26. aprill 2014
  23. Giuseppe Puglisi 25. mai 2013
  24. Hispaania kodusõja 552 märtrit 13. oktoober 2013 ja 109 märtrit 21. oktoober 2017
  25. Irene Stefani 23. mai 2015
  26. Isidore Ngei Ko Lat 24. mai 2014
  27. Itala Mela 10. juuni 2017
  28. Iustus Takayama Ukon 7. veebruar 2017
  29. Jesús Emilio Jaramillo Monsalve 8. september 2017
  30. José Álvarez-Benavides de la Torre ja tema kaaslased 25. märts 2017
    1. Adolfo Martínez Sáez
    2. Agustín Navarro Iniesta
    3. Agustín Sabater Paulo
    4. Alfredo Almunia López Teruel
    5. Andrés Casinello Barroeta
    6. Andrés Iniesta Egea
    7. Andrés Molina Muñoz
    8. Andrés Navarro Sierra
    9. Ángel Alonso Escribano
    10. Ángel Noguera Gallegos
    11. Antonio Fuentes Ballesteros
    12. Antonio García Fernández
    13. Antonio García Padilla
    14. Antonio Lorca Muñoz
    15. Antonio Martínez García
    16. Antonio Martínez López
    17. Antonio Sierra Leyva
    18. Antonio Torres García
    19. Aquilino Rivera Tamargo
    20. Aurelio Leyva Garzón
    21. Bartolomé Caparrós García
    22. Carmelo Coronel Jiménez
    23. Carmen Godoy Calvache
    24. Diego Morata Cano
    25. Domingo Campoy Galbano
    26. Eduardo Romero Cortés
    27. Eduardo Valverde Rodríguez
    28. Emilia Fernández Rodríguez
    29. Emilio Antequera Lupiañez
    30. Enrique López Ruiz
    31. Enrique María Gómez Jiménez
    32. Enrique Rodríguez Tortosa
    33. Facundo Fernández Rodríguez
    34. Fernando González Ros
    35. Florencio López Egea
    36. Francisco de Haro Martínez
    37. Francisco Manzano Cruz
    38. Francisco Martínez Garrido
    39. Francisco Roda Rodríguez
    40. Francisco Rodríguez Carmona
    41. Francisco Rodríguez Martínez
    42. Francisco Romero Ortega
    43. Francisco Salinas Sánchez
    44. Gabriel Olivares Roda
    45. Ginés Céspedes Gerez
    46. Gregorio Martos Muñoz
    47. Gregorio Morales Membrives
    48. Herminio Motos Torrecillas
    49. Jaime Calatrava Romero
    50. Joaquín Berruezo Prieto
    51. Joaquín Gisbert Aguilera
    52. José Almunia López Teruel
    53. José Cano García
    54. José Castaño Galera
    55. José Fuentes Ballesteros
    56. José Gómez de Haro
    57. José Gómez Matarín
    58. José Lara Garzón
    59. José María Martínez Vizcaino
    60. José Pérez Fernández
    61. José Peris Ramos
    62. José Quintas Duran
    63. José Ramón Flores Beltrán
    64. José Román García González
    65. José Romero Ortega
    66. José Ruano López
    67. José Ruiz Berruezo
    68. José Tapia Díaz
    69. Juan Antonio López Pérez
    70. Juan Capel Segura
    71. Juan García Cervantes
    72. Juan Garrido Requena
    73. Juan Ibáñez Martínez
    74. Juan José Egea Rodríguez
    75. Juan José Vivas-Pérez Bustos
    76. Juan Manuel Felices Pardo
    77. Juan Moreno Juárez
    78. Juan Moya Collado
    79. Juan Muñoz Quero
    80. Juan Ortega Uribe
    81. Juan Sánchez Molina
    82. Juan Segura Rubira
    83. Juan Soler García
    84. Lisardo Carretero Fuentes
    85. Luciano Verdejo Acuña
    86. Luis Almécija Lázaro
    87. Luis Belda y Soriano de Montoya
    88. Luis Eduardo López Gascón
    89. Luis Quintas Duran
    90. Manuel Alcayde Pérez
    91. Manuel López Álvarez
    92. Manuel Lucas Ibáñez
    93. Manuel Martínez Jiménez
    94. Manuel Navarro Martínez
    95. Mariano Morate Domínguez
    96. Martín Salinas Cañizares
    97. Mateo López López
    98. Melitón Martínez Gómez
    99. Miguel Morano Sáez
    100. Nicolás González Ferrer
    101. Pascual Roda Díaz
    102. Pedro Antonio Almécija Morales
    103. Pedro Martín Abad
    104. Pedro Meca Moreno
    105. Pio Navarro Moreno
    106. Rafael Calatrava Ros
    107. Rafael García Torres
    108. Rafael Román Donaire
    109. Ramiro Argüelles Hevia
    110. Santiago Mesa Leyva
    111. Segundo Arce Majón
    112. Tomás Valera González
    113. Torcuato Pérez López
    114. Vicente Montserrat Millán
  31. José Antón Gómez ja tema kaaslased 29. oktoober 2016
    1. Antolín Pablos Villanueva
    2. Luis Vidaurrázaga González
    3. Rafael Alcocer Martínez
  32. José Gabriel del Rosario Brochero 14. september 2013
  33. Josef Mayr-Nusser 18. märts 2017
  34. Joseph Thạo Tiến ja tema kaaslased 11. detsember 2016
    1. Jean Wauthier
    2. Jean-Baptist Malo
    3. Joseph Boissel
    4. Joseph Outhany
    5. Louis Leroy
    6. Luc Sy
    7. Lucien Galan
    8. Maisam Pho Inpeng
    9. Marcel Denis
    10. Mario Borzaga
    11. Michel Coquelet
    12. Noel Tenaud
    13. Paul Thoj Xyooj
    14. René Dubroux
    15. Thomas Khampheuane
    16. Vincent L’Hénoret
  35. John Sullivan 13. mai 2017
  36. Klara Ludwika Szczęsna 27. september 2015
  37. Leopoldina Naudet 29. aprill 2017
  38. Louis Ormières 22. aprill 2017
  39. Luigi Bordino 2. mai 2015
  40. Luigi Caburlotto 16. mai 2015
  41. Louis-Édouard Cestac 31. mai 2015
  42. Luca Passi 13. aprill 2013
  43. Luigi Novarese 11. mai 2013
  44. Małgorzata Łucja Szewczyk 9. juuni 2013
  45. Maria de Jesus Santocanale 12. juuni 2016
  46. María Antonia de Paz Figueroa 27. august 2016
  47. Maria Bolognesi 7. september 2013
  48. Maria Celeste Crostarosa 18. juuni 2016
  49. Maria Cristina, Savoia printsess 25. jaanuar 2014
  50. María Esperanza Alhama Valera 31. mai 2014
  51. Maria Teresa Casini 31. oktoober 2015
  52. Maria Theresia Bonzel 10. november 2013
  53. Marie-Élisabeth Turgeon 26. aprill 2015
  54. Marie-Eugène Grialou 19. november 2016
  55. Mario Vergara 24. mai 2014
  56. Michał Tomaszek 5. detsember 2015
  57. Miriam Teresa Demjanovich 4. oktoober 2014
  58. Miroslav Bulešić 28. september 2013
  59. Nicolò Rusca 21. aprill 2013
  60. Odoardo Focherini 15. juuni 2013
  61. Óscar Arnulfo Romero Galdámez 23. mai 2015
  62. Paulus VI 19. oktoober 2014
  63. Pedro de Asúa Mendía 1. november 2014
  64. Pedro María Ramírez Ramos 8. september 2017
  65. Pio Alberto Del Corona 18. september 2015
  66. Pio Heredia Zubia ja tema kaaslased 3. oktoober 2015
    1. Álvaro González López
    2. Emérico Martín Rubio
    3. Ezequiel Álvaro de la Fuente
    4. Eulogio Álvarez López
    5. Francisco Delgado González
    6. Francisco de la Vega González
    7. Francisco Pastor Garrido
    8. Herminio García Pampliega
    9. Jacinto García Chicote
    10. Josep Camí y Camí
    11. Juan Bautista Ferris Llopis
    12. Julián Heredia Zubía
    13. Marcos García Rodríguez
    14. María de la Salud Baldoví Trull
    15. Robustiano Mata Ubierna
    16. Úrsula Medes Ferris
    17. Valeriano Rodríguez García
  67. Rolando Rivi 5. oktoober 2013
  68. Sándor Istvan 19. oktoober 2013
  69. Stanley Francis Rother 23. september 2017
  70. Zbigniew Adam Strzałkowski 5. detsember 2015
  71. Zofia Czeska-Maciejowska 9. juuni 2013
  72. Teofilius Matulionis 25. juuni 2017
  73. Titus Zeman 30. september 2017
  74. Tommaso Olera 21. september 2013
  75. Valentín Palencia Marquina ja tema kaaslased 23. aprill 2016
    1. Donato Rodríguez
    2. Emilio Huidobro
    3. Germán García
    4. Zacarías Cuesta
  76. Vincent Prennushi ja tema kaaslased 5. november 2016
    1. Alfons Tracki
    2. Anton Muzaj
    3. Anton Zogaj
    4. Bernardin Palaj
    5. Çiprian Nikaj
    6. Daniel Dajani
    7. Dedë Malaj
    8. Dedë Plani
    9. Ejëll Deda
    10. Fran Mirakaj
    11. Frano Gjini
    12. Gaspër Sumës
    13. Giovanni Fausti
    14. Gjelosh Lulashi
    15. Gjon Pantalia
    16. Gjon Shllaku
    17. Jak Bushati
    18. Josef Markseni
    19. Josif Mihali
    20. Jul Bonati
    21. Karl Serreqi
    22. Lazër Shantoja
    23. Lekë Sirdani
    24. Luigj Prendushi
    25. Maria Tuci
    26. Marije Nikollë Tuci
    27. Marin Shkurti
    28. Mark Çuni
    29. Mark Xhani
    30. Mati Prennushi
    31. Mikel Beltoja
    32. Ndoc Suma
    33. Ndre Zadeja
    34. Pjetër Çuni
    35. Qerim Sadiku
    36. Serafin Koda
    37. Shtjefën Kurti
  77. Vladimir Ghika 31. august 2013
  78. Vladislav Bukovinskij 11. september 2016
  79. Yun Ji-chung Paulus ja tema 123 kaaslast 16. august 2014

Uued piiskopkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Franciscus kultuuriloos[muuda | muuda lähteteksti]

Franciscus kasutab aktiivselt sotsiaalmeediat kristliku sõnumi levitamiseks. Paavst kohtus 10. aprillil 2013 lauljanna Patti Smithiga. Ta kohtus 21. mail 2013 Juventuse jalgpalliklubi liikmetega. Mais 2013 avati Itaalias Napoli lähistel paavsti monument.

Paavst tervitas 16. juunil 2013 Harley-Davidsoni motomehi ja Polizia di Stato motoklubi liikmeid.

Paavst kohtus 13. augustil Itaalia ja Argentina jalgpalluritega. Ta kohtus 1. veebruaril 2014 jalgpalliklubi Parma FC liikmetega. Ta tunnustas 9. veebruaril 2014 taliolümpiamängude avamist Sotšis ning lootis, et need kujunevad spordi ja sõpruse peoks. Ta kohtus 28. jaanuaril 2016 Itaalia rahvusliku bioeetika komitee esindajatega.

Daniele Luchetti 2015 linastunud filmis "Chiamatemi Francesco" kehastasid paavsti näitlejad Rodrigo de la Serna ja Sergio Hernández. Pablo Bossi 2015 linastunud filmis "Francisco – El Padre Jorge" kehastas paavsti näitleja Darío Grandinetti.

Itaalia helilooja Ennio Morricone komponeeris paavsti auks missa. Helilooja Ludger Stühlmeyer pühendas paavstile oma kooriseade.

Ta kohtus 22. veebruaril 2017 Rony Rolleri tsirkuse artistidega. Ta kohtus 16. aprillil 2017 Torino Juventuse ja Rooma Lazio jalgpalliklubide liikmetega ning Mönchengladbachi Borussia jalgpalliklubi liikmetega 2. augustil 2017.

Ta kandis 6. oktoobril 2017 esmakordselt ajaloos oma kõne ette Facebooki kaudu. Ta tegi 26. oktoobril 2017 videokõne Rahvusvahelise Kosmosejaama meeskonnale.

Tervis[muuda | muuda lähteteksti]

Bergoglio põdes 21-aastaselt rasket kopsupõletikku, mille tagajärjel eemaldati tal parema kopsu ülasagar. Ta jättis 25. veebruaril 2016 külmetuse tõttu ära planeeritud kohtumised. Ta kukkus 10. septembril 2017 Colombias ja sai vasakule silmale verevalumi, kui teda sõidutanud paavstimobiil järsult pidurdas.

Franciscus ja Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti president Toomas Hendrik Ilves õnnitles Franciscust tema ametisse asumise puhul ja kutsus ta visiidile Eestisse. Peaminister Andrus Ansip osales 19. märtsil 2013 Franciscuse ametisse pühitsemisel ja vestles temaga hiljem. Franciscus määras 22. märtsil 2014 uueks nuntsiuseks Eestis peapiiskop Pedro López Quintana. Piiskop Philippe Jourdan kohtus ad Limina visiidi käigus 11. juunil 2015 paavstiga. Paavst õnnitles 80. juubeli puhul Arvo Pärti. Preester Pedro Cervio kinkis 19. oktoobril 2015 paavstile Tallinna Peeter-Pauli katedraali koguduse pühapäevakooli laste foto. Paavst tervitas 5. juunil 2016 Püha Peetruse väljakule kogunenud Eesti palverändureid.

Seoses Rooma lepingu sõlmimise 60. aastapäevaga kohtus paavstiga 24. märtsil 2017 Eesti peaminister Jüri Ratas. Paavsti kultuurinõukogu andis 2017 Arvo Pärdile medali „Per artem ad Deum“. Tallinna katoliku koguduse liige Johanna Aus kohtus 28. juunil 2017 Rooma Peetri väljakul üldaudientsil paavstiga, kellega ta palvetas Eesti eest ning kellele andis üle kirja koos paari fotoga.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jorge Mario Bergoglio (1982). Meditaciones para religiosos. OCLC 644781822. 
  • Jorge Mario Bergoglio (1986). Reflexiones sobre la vida apostólica. OCLC 36380521. 
  • Jorge Mario Bergoglio (1992). Reflexiones en esperanza. Buenos Aires: Ediciones Universidad del Salvador. pp. pp. 351. 
  • Jorge Mario Bergoglio, toim. (1998). Diálogos entre Juan Pablo II y Fidel Castro. Buenos Aires: Ciudad Argentina. pp. pp. 144. ISBN 978-987-507-074-5. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2001). Hambre y sed de justicia. Desafíos del Evangelio para nuestra patria. Buenos Aires: Editorial Claretiana. pp. pp. 96. ISBN 978-950-512-427-5. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2003). Educar exigencia y pasión. Desafíos para educadores cristianos. Buenos Aires: Editorial Claretiana. pp. pp. 192. ISBN 978-950-512-457-2. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2004). Ponerse la patria al hombro. Buenos Aires: Editorial Claretiana. pp. pp. 144. ISBN 978-950-512-558-6. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2005). Corrupción y pecado. Algunas reflexiones en torno al tema de la corrupción. Buenos Aires: Editorial Claretiana. pp. pp. 48. ISBN 978-950-512-572-2. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2005). La nación por construir. Utopía, pensamiento y compromiso. Buenos Aires: Editorial Claretiana. pp. pp. 80. ISBN 978-950-512-546-3. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2006). Sobre la acusación de sí mismo. Buenos Aires: Editorial Claretiana. pp. pp. 48. ISBN 978-950-512-549-4. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2007). El verdadero poder es el servicio. Buenos Aires: Editorial Claretiana. pp. pp. 368. ISBN 978-950-512-628-6. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2009). Las deudas sociales de nuestro tiempo. Buenos Aires: Ciudad Argentina. pp. pp. 16. ISBN 978-987-507-346-3. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2010). Educar, elegir la vida. Propuestas para tiempos difíciles. Buenos Aires: Editorial Claretiana. pp. pp. 176. ISBN 978-950-512-541-8. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2010). Reflexiones sobre solidaridad y desarrollo. Buenos Aires: Ciudad Argentina. pp. pp. 18. ISBN 978-987-507-352-4. 
  • Jorge Mario Bergoglio; Abraham Skorka (2010). Sobre el cielo y la tierra. Buenos Aires: Editorial Sudamericana. pp. pp. 224. ISBN 978-950-07-3293-2. 
  • Jorge Mario Bergoglio (2012). Mente abierta, corazón creyente. Buenos Aires: Editorial Claretiana. pp. pp. 240. ISBN 978-950-512-778-8. 
  • Jorge Mario Bergoglio. Rehabilitación de la política y compromiso cristiano. pp. pp. 48. ISBN 978-987-24178-0-2. 

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev:
Benedictus XVI
Paavst
2013
Järgnev: