Clemens VIII

Allikas: Vikipeedia
Clemens VIII
Clement VIII SM Maggiore.jpg

Sünninimi Ippolito Aldobrandini
Valitsemisaja algus 30. jaanuar 1592
Valitsemisaja lõpp 3. märts 1605
Eelkäija Innocentius IX
Järeltulija Leo XI
Sünnikuupäev 24. veebruar 1536
Sünnikoht Fano
Surmakuupäev 3. märts 1605
Surmakoht Rooma

Clemens VIII (Ippolito Aldobrandini, 24. veebruar 15363. märts 1605) oli paavst 1592–1605. Ta oli 231. paavst.

Ippolito Aldobrandini sündis Fanos advokaadi Silvestro Aldobrandini ja Lisa Donati 8-lapselises peres noorimana ning ristiti 4. märtsil Fano katedraalis. Tema isa elas varem Firenzes, kuid pidi Medicite eest põgenema Fanosse, kus ta määrati kuberneriks.

Ippolito Aldobrandini õppis Padova, Perugia ja Bologna ülikoolis õigusteadust. Tema õpetajaks oli Gabriele Paleotti ja tema õpinguid toetas kardinal Alessandro Farnese. Tema perekonna protektor oli Pius V, kes pühitses 1570 kardinaliks tema venna Giovanni Aldobrandini. Ippolito Aldobrandini tegutses pärast ülikooli lõpetamist advokaadina, 1569 määrati ta Rota Romana audiitoriks ja 15711572 lähetati ta kardinal Michele Bonelli juhitava delegatsiooni koosseisus Prantsusmaale.

1580 ordineeriti Aldobrandini preestriks, 15. mail 1585 määrati ta datariuseks ja 18. detsembril 1585 pühitseti San Pancrazio kardinalpreestriks. 15881589 viibis ta legaadina Poolas, kus lahendas Poola kuninga Zygmunt III ja Habsburgide vahel puhkenud tüli Poola kuningatrooni pärast. Ta oli 30 aasta jooksul Filippo Neri parim sõber. Ta osales 4 konklaavil 1590–1592.

1592. aasta konklaav[muuda | muuda lähteteksti]

Clemens VIII vapp

Clemens VIII valiti paavstiks 30. jaanuari pärastlõunal 1592 Vatikani paavstipalees ja krooniti 9. veebruaril kardinal Francesco Sforza poolt, kuid pühitseti enne seda 2. veebruaril kardinal Alfonso Gesualdo poolt piiskopiks. Ta võttis paavstiks saades nime Filippo Neri soovitusel.

10.–30. jaanuarini 1592 toimunud konklaavil osales 54 kardinali. Sellel konklaavil lõhenesid kardinalid Hispaania pooldajateks ja kardinal Montalto juhitavaks fraktsiooniks, kes soovis kardinal Giulio Antonio Santorio valimist. Santorio olekski 11. jaanuaril valituks osutunud, sest tema poolt nõustuti andma vähemalt 35 häält, kuid kardinalide Mark Sittich von Hohenemsi, Ascanio Colonna ja Alfonso Gesualdo mõjul sai Santorio 5 häält vähem. Pärast seda siirdus Montalto fraktsioon Vatikani Cappella Paolina kabelisse. Olukorra muutis keerulisemaks eakamate kardinalide keeldumine hääletamast. Kardinalid päästis tekkinud olukorrast Marco Antonio Colonna, kes saatis kirja kardinal Colonnale. Too teatas pärast kirja läbilugemist, et ei toeta Santorio valimist paavstiks, kuna Santorio pole Jumala poolt valituks osutunud. Mitme kandidaadi vaagimisel osutus lõpuks valituks kardinal Aldobrandini.

Välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Suhted Prantsusmaaga[muuda | muuda lähteteksti]

15. aprillil 1592 saatis paavst Prantsusmaale legaadiks kardinal Filippo Sega, kes teatas, et Prantsusmaa kuningale langetatud ekskommunikatsioon on endiselt jõus ja kuningat saab sellest vabastada vaid paavst. 25. juulil 1593 sai Prantsusmaa kuningas Henri IV katoliku kiriku liikmeks. Clemens VIII tunnustas kuninga otsust ja vabastas ta 17. septembril 1595 kirikuvandest.

Kui 1598 avaldati Nantes’i edikt, saatis paavst kõikidele piiskoppidele apostelliku konstitutsiooni 'Dives in misericordia', milles ta kutsus neid üles jääma kindlaks kiriku tunnustatud usule. Paavsti vahendusel sõlmiti 1598 Vervins’i rahu Prantsusmaa ja Hispaania vahel. Nende otsuste langetamisel sai väga oluliseks kardinal Medici tegevus, kes saadeti Prantsusmaale legaadiks pärast Sega surma.

1597 pöördus Lortringi hertsog paavsti poole Nancy pärast tekkinud probleemi lahendamiseks, kavatsedes Nancy’s moodustada piiskopkonna. Sellele plaanile oli vastu Henri IV saadik Roomas Arnaud d’Ossat. Paavst otsustas, et Nancy jääb primaatkirikuks ja selle prelaati tuleks nimetada Lorraine’i priimaseks, kuid tal puuduvad piiskopi volitused.

Ferrara pärilussõda[muuda | muuda lähteteksti]

27. oktoobril 1597 suri Ferrara hertsog Alfonso II d'Este pärijateta. Clemens VIII soovis Este suguvõsa valdused liita Kirikuriigiga, kuid Saksa-Rooma keiser ja Hispaania soovisid uue hertsogina näha Cesare d'Estet. Vältimaks sõda Prantsusmaaga, ei toetanud nad Cesaret sõjaliselt, mistõttu paavsti armee sisenes 24. jaanuaril 1598 Pietro Aldobrandini juhtimisel vastupanu kohtamata Ferrarasse. Clemens VIII kuulutas Ferrara bullas 'Sanctissimus' Kirikuriigi osaks, kusjuures Ferrara omandas privileegina oma esindaja lähetamise Rooma saadikuks.

Suhted teiste riikidega[muuda | muuda lähteteksti]

1598 määras Clemens VIII pärast kardinal William Alleni surma Inglismaa ülempreestriks George Blackwelli. See otsus tekitas rahulolematust Inglismaa vaimulikkonnas, kes saatis Rooma kaebuse. 1602 kinnitas paavst oma otsust, kuid vabastas kirikuvandest kõik need, keda Blackwell oli sellega ähvardanud.

Pärast Johan III surma sai Rootsi kuningaks tema poeg Sigismund. Paavst lootis, et Sigismund muudab Rootsi katoliiklikuks riigiks, kuid Sigismund sai Karl IX käest lüüa ja pidi Rootsi troonist loobuma.

Katoliiklike valitsejate liidu loomine ristisõjaks türklaste vastu kukkus Clemens VIII ajal läbi.

Sisepoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

1598 korraldas Beatrice Cenci koos vendade ja võõrasemaga vandenõu oma isa vastu, kes kohtles oma lapsi väga jõhkralt. Pärast vana Cenci tapmist ei andnud paavst vandenõulastele armu ja nad hukati.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | muuda lähteteksti]

Kuuria[muuda | muuda lähteteksti]

8. juunil 1592 sätestas Clemens VIII kardinalvikaari õigused.

Jesuiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Clemens VIII andis 1596 San Vitale kiriku jesuiitidele. Kuna see oli ühtlasi titulaarkirik, otsustas ta arusaamatuste vältimiseks kaotada San Vitale kardinali tiitli ja rajas San Cesareo in Palatio kardinaldiakoni tiitli.

Karmeliidid[muuda | muuda lähteteksti]

Ta tunnustas 20. detsembril 1593 avaldatud bullas 'Pastoralis officii' paljasjalgseid karmeliite kerjusorduna.

Üldkiriklikud otsused[muuda | muuda lähteteksti]

25. juunil 1599 avaldas ta dekreedi 'Nullus omnino', milles määratleti ordude meesorduliikmete klausuuri tingimused Itaalias.

Clemens VIII toetas José Calasanza tegevust.

19. märtsil 1603 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni 'Cum ad regularem', mille järgi ei tohi kloostrisse vastu võtta nooremaid kui 19-aastaseid liikmeid.

Liturgilised reformid[muuda | muuda lähteteksti]

Clemens VIII ja Salesi Franciscus.

Clemens VIII rõhutas Trento oikumeenilise kirikukogu otsuste tunnustamist katoliiklikes riikides. 1592 avaldati tema üleskutsel redigeeritud "Vulgata", mis asendas 1590 avaldatud Sixtus V oma ja jäi katoliku kirikus kasutatavaks ametlikuks piiblitõlkeks 20. sajandini.

1596 avaldati teenistusraamat "Pontificale Romanum", mille kasutamise kuulutas Clemens VIII apostellikus konstitutsioonis 'Ex quo' kohustuslikuks, keelates missal kasutamast teisi teenistusraamatuid ja keelates sellesse igasuguste muudatuste tegemise ilma paavsti loata.

Samal aastal avaldati ka uus keelatud raamatute nimekiri. 1602 avaldati redigeeritud breviaarium ja 1604 redigeeritud missaal.

Ta sätestas "Quarantore" palve 25. novembril 1592 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Graves et diuturnae'.

1598 avaldati 'Liber septimus'.

1600. aastat tähistati juubeliaastana.

1600 saadeti paavstile Maarja Magdaleena reliikvia.

1601 saatis ta Hispaania printsidele ja printsessidele pühitsetud riiet.

Bresti unioon ja misjon[muuda | muuda lähteteksti]

12. juunil 1595 saatsid Vladimiri, Lutski ja Pinski piiskopid paavstile ja Poola kuningale Zygmunt III palvekirja, milles nõustuti uue kalendri tunnustamisega, kuid sooviti säilitada oma riitused. Novembris saabusid piiskopid Adam Pociej ja Kirill Terletski Rooma. Roomas peetud läbirääkimistel lepiti kokku mitmes punktis, näiteks selles, et uniaadid ei lisa "Filioquet" usutunnistusse. 23. detsembril 1595 toetas Clemens VIII läbirääkimiste pidamist ukrainlastega. 1596 peeti Brest-Litovski sinod ja Vatikanis kuulutati bullaga 'Magnus dominus' välja Bresti unioon.

Clemens VIII ajal saabusid Rooma Aleksandria patriarhi saadikud, kes tunnustasid usutunnistust ja paavsti primaati.

Ta võimaldas misjoneerida igal kerjusordu liikmel. Tema ajal läksid misjonärid Pärsiasse ja Abessiiniasse.

1596 konfiskeeris Toyomi Hideyoshi Hispaania laeva "San Felipe", millega algas misjonäride tagakiusamine Jaapanis.

Vahendajaroll teoloogilises vaidluses[muuda | muuda lähteteksti]

1588 ilmus jesuiidi Luis de Molina teos 'Concordia', mis käsitles armu ja vaba tahet. See oli esimene süstemaatiline katse nende teoloogiliste probleemide selgitamiseks pärast Trento oikumeenilist kirikukogu. Molina kinnitas oma teoses, et pärispatt pole hävitanud tahtevabadust ja jääb kahjustamatuks jumaliku armu läbi.

Hispaania inkvisitsioon asus saadud süüdistuste järel uurima teose vastavust katoliikliku teoloogiaga. Uurimise käigus puhkes jesuiitide ja dominiiklaste vahel vaidlus, mis keskendus pigem arusaamatustele teose raskepärase stiili, sisu keerukuse ja mõistetavuse üle. 1596 nõudis Clemens VIII Hispaania inkvisitsioonilt Molinat puudutavate dokumentide saatmist Vatikani ja määras 1598 juhtumit uurima vastava kongregatsiooni (Congregatio de auxiliis). 12. oktoobril 1600 esitas kongregatsioon ettekande paavstile samal päeval surnud Molina vaadetest. 1602 määras Clemens VIII Molina vaateid uurima 8 teoloogi, kes kuulutasid Molina 60 väidet ekslikeks. Jesuiitide mõjul vähendati ekslike väidete arvu järgnevatel aastatel 20-ni.

Paulus V otsustas 1607 'Congregatio de auxiliise' laiali saata.

Kristlik eetika ja moraal[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kristlik eetika.

Clemens VIII mõistis 17. augustil 1592 karmilt hukka duellide pidamise ja ähvardas interdiktiga piirkondi, kus lubatakse duelle pidada.

12. jaanuaril 1597 avaldatud bullas 'Suspecti muneris' leevendas ta Pius V otsust härjavõitluste pidamise kohta. Bulla järgi ei tohi härjavõitlust pidada kiriklikel suurpühadel ja sellel ei tohi osaleda vaimulikud.

Suhtumine juutidesse[muuda | muuda lähteteksti]

28. veebruaril 1592 avaldatud bullas 'Cum saepe accidere' keelas Clemens VIII juutidel müüa Avignonis uusi kaupu. 25. veebruaril 1593 avaldatud bullas 'Caeca et obdurata' oli juutidel keelatud Kirikuriigile kuuluvatel aladel elada väljaspool Roomat, Anconat ja Avignoni. 28. veebruaril 1593 avaldatud bullas 'Cum haebraerum malitia' keelas ta Talmudi lugemise ja lasi keelatud raamatute indeksisse lisada juutide teosed, kuid ei soovinud juutide represseerimist, mistõttu avaldas dekreetide kogu nende kaitseks.

Uued piiskopkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Kanoniseerimised[muuda | muuda lähteteksti]

Clemens VIII kanoniseeris 17. aprillil 1594 Jacynthe ja 29. aprillil 1601 Peñaforti Raymondi.

Ta kuulutas oma valitsemisajal õndsaks kolm isikut:

  1. Juan de Sahagún 19. juuni 1601
  2. Carlo Borromeo 16. september 1602
  3. Colette 1604

Ta sätestas 1592 Bologna Katariina, 1602 Rudolfi ja 1603 Cardena märtrite austamise ning tituleeris Gregorio de Valencia doctor doctorum'iks.

Onupojapoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Clemens VIII venna Pietro poeg Pietro Aldobrandini sai kardinaliks.

Clemens VIII õde Giulia abiellus Aurelio Passeriga, nende poeg Cinzio Passeri Aldobrandini sai kardinaliks.

Kardinalide pühitsemised[muuda | muuda lähteteksti]

Clemens VIII pühitses oma valitsemisajal 53 kardinali 6 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Paulus V. Lisaks itaallastele sai kardinalideks 5 hispaanlast, 4 prantslast, 2 sakslast ja 1 poolakas.

Clemens VIII kultuuriloos[muuda | muuda lähteteksti]

Giordano Bruno hukkamõistmine[muuda | muuda lähteteksti]

Clemens VIII ajal mõistis inkvisitsioon tulesurma 30 süüdistatavat, kellest tuntuim oli endine dominiiklane Giordano Bruno, kes põletati 17. veebruaril 1600 Piazza dei Fioril Roomas. 1583 avaldas Bruno oma traktaadi 'Il spaccio della bestia trionfante', mis ründas katoliku kiriku õpetust. Veebruaris 1593 andis Venezia inkvisitsioon Bruno välja Rooma inkvisitsioonile ja ta viibis mitu aastat Roomas vangis. Bruno mõisteti süüdi, kuid teda ei hukatud tema astronoomiliste arvamuste, vaid teoloogiliste vaadete pärast, mis mõisteti jaanuaris 1600 hukka. Inkvisitsiooni süüdistuste järgi nõudis Bruno kloostrite varade konfiskeerimist, pidas Kristust ainult õpetlaseks ja väitis, et Saatan võib saada päästetud. Bruno anti 8. veebruaril 1600 üle tsiviilkohtule ja hukati.

Kolleegiumite rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

1600 rajas ta Šoti kolleegiumi ja Clemensi kolleegiumi.

Naispaavsti kuju kõrvaldamine[muuda | muuda lähteteksti]

Clemens VIII nõudel kõrvaldati naispaavst Johanna kuju Siena katedraalist.

Residentsid[muuda | muuda lähteteksti]

Tema ajal valmis Vatikani palee praegusel kujul. Ta omandas Castel Gandolfo, millest sai paavsti suveresidents.

Tubaka taunimine[muuda | muuda lähteteksti]

1600 ähvardas Clemens VIII ekskommunitseerida kõik, kes suitsetavad pühapaikades tubakat. Seevastu lubas ta kohvi tarbida ja legendi järgi kuulutas selle koguni kristlaste joogiks.

Clemens VIII kujutavas kunstis[muuda | muuda lähteteksti]

Paavsti hauamonumendi rajas 1611 skulptor Silla di Viggiù.

Clemens VIII näitekirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Ungari näitekirjanik Lajos Maróti on paavsti kujutanud 1972 esietendunud näidendis "Pärast viimast ööd". Ago-Endrik Kerge samanimelises telelavastuses 1978 oli paavsti osas Kalju Orro [1].

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Clemens VIII suri 3. märtsil 1605 Roomas kella 5 paiku hommikul, olles põdenud aastaid podagrat ja maeti Santa Maria Maggiore kirikusse. Ta ei surnud 5. märtsil, nagu väidavad mõned mõjukad allikad, sest Salvador Miranda andmetel [2] algas järgmine konklaav 14. märtsil ja konklaav ei tohtinud tollal alata enne 10 päeva möödumist paavsti surmast.

Hinnang[muuda | muuda lähteteksti]

Clemens VIII ajal vabanes paavstlus Hispaania mõjusfäärist. Kirikuloolane J. N. D. Kelly on oma teoses 'The Oxford Dictionary of Popes' iseloomustanud teda piinlikult kohusetruu, tööka, vaga ja rangena. Ta paastus, mediteeris, pidas missasid, käis pihil. Tema pihiisa oli Cesare Baronio ja igal kuul käis paavst jalgsi palverännakul. Tema soov pidevalt elukohta vahetada andis aga hoobi Kirikuriigi rahandusele.

'Catholic Encyclopedia' andmeil võrreldi teda apostel Filippusega. Clemens VIII visiteeris usinasti kirikuid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rait Avestik, "Urmas Kibuspuu" Tänapäev, 2009.
  2. Salvador Miranda, 1605. aasta I konklaav.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Morton Colp Abromson: Clement VIII's Patronage of the Brothers Alberti. "The Art Bulletin" 60, 1978: 531–547.
  • Morton Colp Abromson: Painting in Rome during the papacy of Clement VIII (1592–1605). New York, 1981.
  • Carlos Alonso: Clemente VIII y la fundación de las misiones católicas en Persia. "La Ciudad de Dios" 171, 1958: 196–240.
  • Carlos Alonso: Una embajada de Clemente VIII a Persia (1600–1609). "Archivum Historiae Pontificiae" 34, 1996: 7–126
  • Carlos Alonso: Una visita de Clemente VIII al Convento Romano de San Agustín y unos decretos de reforma para toda la Orden. "Analecta Augustiniana" 60, 1997: 341–356.
  • Fridolin Amann: Die Vulgata sixtina von 1590. Freiburg, 1912.
  • Bemard Barbiche: La politique de Clément VIII à l'égard de Ferrare. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire" 74, 1962: 289–328.
  • Bernard Barbiche: Lettres originales de Henri IV à Clément VIII. Miscellanea in onore di monsignor Martino Giusti, I. Città del Vaticano, 1978: 35–71.
  • Peter Bartl: "Marciare verso Costantinopoli". Zur Türkenpolitik Klemens' VIII. "Saeculum" 20, 1969: 44–56.
  • Paul Maria Baumgarten: Die Vulgata sixtina von 1590 und ihre Einführungs bulle. Münster, 1911.
  • Diego Beggiao: La visita pastorale di Clemente VIII. Roma, 1978.
  • Marcello Beltramme: La teoriche del Paleotti e il riformismo dell'Accademia di San Luca nella politica artistica di Clemente VIII (1592–1605). "Storia dell'Arte" 69, 1990: 201–233.
  • Agostino Borromeo: España y el problema de la elección papal de 1592. "Cuadernos de Investigación Histórica" 2, 1978: 175–200.
  • Vincenzo Buri: L'unione della Chiesa copta con Roma sotto Clemente VIII. Roma, 1931.
  • Dominik Burkhard: Clemens VIII., Bellarmin und Augustinus. Zur Valenz der Augustinus-Rezeption in den Gnadenstreitigkeiten des 16. und 17. Jahrhunderts. G. Förster, "Spiritus et Littera. Beiträge zur Augustinus-Forschung. Festschrift zum 80. Geburtstag von Cornelius Petrus Mayer". Würzburg, 2009: 459–528.
  • Domenico Caccamo: La diplomazia della Controriforma e la crociata: dai piani del Possevino alla "lunga guerra" di Clemente VIII. "Archivio Storico Italiano" 128, 1970: 255–281.
  • Miles L. Chappell, W. Chandler Kirwin: A Petrine Triumph: The Decoration of the Navi Piccole in San Pietro under Clement VIII. "Storia dell'Arte" 21, 1974: 119–170.
  • Michail Chatzidakis: "Imagines Pietatis Burghesianae". Die Papstgrabmäler Pauls V. und Clemens' VIII. in der Cappella Paolina in S. Maria Maggiore. H. Bredekamp, "Totenkult und Wille zur Macht. Die unruhigen Ruhestätten der Päpste in St. Peter". Darmstadt, 2004: 159–178.
  • Ivan Cloulas: L'armée pontificale de Grégoire XIV, Innocent IX et Clément VIII pendant la deuxième campagne en France d'Alexandre Farnèse (1591–1592). "Bulletin de la Commission Royale d'Histoire", 126, 1960: 83–102.
  • Anna Maria Corbo: Fonti per la storia artistica romana al tempo di Clemente VIII. Roma, 1975.
  • Fidel Elizondo: Comentario inédito de Victorio de Appeltern a un rescripto de Clemente VIII sobre la regla franciscana. "Lateranium" 21, 1980: 27–69.
  • Maria Teresa Fattori: Clemente VIII e il suo tempo negli studi storici. "Cristianesimo nella storia" 22, 2001: 23–64.
  • José Manuel Floristán Imízcoz: Cartas del papa Clemente VIII al rey Simón I de Kartli y al'católico' Demetrio de Mtskheta. "Orientalia christiana periodica" 66, 2000: 373–394.
  • Angelica Frezza: Documenti Fiorentini per il parato di Clemente VIII. "Paragone" 33, 391 (1982): 57–75.
  • Alberto Gasparini: Cesare d'Este e Clemente VIII. Modena, 1960.
  • Alvar González-Palacios: Jacopo Ligozzi e il ritratto in commesso di Clemente VIII. "Paragone" 43, 505–507 (1992): 31–37.
  • P. van Isacker: Notes sur l'intervention militaire de Clément VIII en France à la fin du XVIe siècle. "Revue d'histoire ecclésiastique" 12, 1911: 702–713.
  • Klaus Jaitner: De officio primario Summi Pontificis. Eine Denkschrift Kardinal Bellarmins für Papst Clemens VIII. (Sept.-Okt. 1600). E. Gatz, "Römische Kurie. Kirchliche Finanzen. Vatikanisches Archiv. Studien zu Ehren von Hermann Hoberg". I, Roma, 1979: 377–403.
  • Klaus Jaitner: Die Hauptinstruktionen Clemens' VIII. für die Nuntien und Legaten an den europäischen Fürstenhöfen, 1592–1603. I-II Tübingen 1984.
  • Klaus Jaitner: Il nepotismo di Clemente VIII (1592–1605): il dramma del cardinale Cinzio Aldobrandini. "Archivio Storico Italiano" 146, 1988: 57–93.
  • Helmut Jaschke: Das "persönliche Regiment" Clemens' VIII. Zur Geschichte des päpstlichen Staatssekretariats. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 65, 1970: 133–144.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • León Lopetegui: Felipe III y la residencia de los obispos. Intervención del nuncio Camilo Caetani y breve de Clemente VIII. "Estudios Eclesiásticos" 18, 1944: 233–256.
  • Armand Louant: L'intervention de Clément VIII dans le traité de Vervins. "Bulletin de L'Institut Historique Belge de Roms" 12, 1932: 127–186.
  • Georg Lutz: Das Papsttum, die Christenheit und die Staaten Europas, 1592–1605. Forschungen zu den Hauptinstruktionen Clemens' VIII. Tübingen, 1994.
  • Stefania Macioce: Undique splendent. Aspetti della pittura sacra nella Roma di Clemente VIII Aldobrandini (1592–1605). Roma, 1990.
  • Josef Martin: Clemente VIII et Jacques Stuart. "Revue d'histoire diplomatique" 25, 1911: 279–307.
  • L. Mathaus-Voltolini: Die Beteiligung des Papstes Clemens VIII. an der Bekämpfung der Türken in den Jahren 1592–1595. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 15, 1901: 303.
  • L. Mathaus-Voltolini: Die Legation des Cardinals Hippolyt Aldobrandini nach Polen. "Bessarione", 8, 1904–1905: 294–310.
  • Walerian Meysztowicz: Antonii Martinelli relatio de Hippolyti Aldobrandini legatione in Polonia. "Antemurale", 12, 1968: 29–42.
  • Arnold Oskar Meyer: Clemens VIII und Jakob I. von England. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 7, 1904: 268–308.
  • Elisabeth Oy-Marra: Profane Repräsentationskunst in Rom von Clemens VIII. Aldobrandini bis Alexander VII. Chigi. München, 2005.
  • Sergio M. Pagano: L'edizione delle istruzioni generali di Clemente VIII. "Benedictina" 33, 1986: 183–198.
  • Fausto Parente: The Index, the Holy Office, the Condemnation of the Talmud and Publication of Clement VIII's Index. G. Fragnito, "Church, censorship and culture in early modern Italy". Cambridge, 2001: 163–193.
  • Burkhard Roberg: Türkenkrieg und Kirchenpolitik. Die Sendung Kardinal Madruzzos an den Kaiserhof und zum Reichstag von 1594. "Quellen und Forschungen aus Italienischen Archiven und Bibliotheken" (QFIAB), 65, 1985: 192–305; QFIAB 66, 1986: 192–268.
  • Rossi: Di una controversia tra la republica di Venezia e Clemente VIII. Archivio Veneto. 1889.
  • Joseph Schmidlin: Eine Vorläuferin der Propaganda unter Klemens VIII. "Zeitschrift für Missionswissenschaft" 11, 1921: 232–234.
  • I. Sicard: La reforma de los religiosos intentada por Clemente VIII. Bogotá, 1954.
  • Lino Sighinolfi: Il possesso di Cento e delle Pieve e la legazione di Cesare Cremonino a Clemente VIII in Ferrara. "Atti e memorie (Romagna)" 25 (1906–1907): 423–467.
  • Paolo Simoncelli: Clemente VIII e alcuni provvedimenti del Sant'Uffizio. "Critica Storica" 13, 1976: 129–172.
  • Elisabeth Springer: Kaiser Rudolf II., Papst Clemens VIII. und die bosnischen Christen. Taten und Untaten des Cavaliere Francesco Antonio Bernucci in kaiserlichen Diensten in den Jahren 1594–1602. "Mitteilungen des Österreichischen Staatsarchivs" 33, 1980: 77–105.
  • José Ignacio Tellechea Idígoras: Clemente VIII y el episcopado español en las postrimerías del reinado de Felipe II. "Anthologica Annua" 44, 1997: 205–380.
  • Fabio Vecchi: La "derogatio amplissima", replica di Clemente VIII sulle controversie giurisdizionali tra fori speciali in Portogallo. "Antonianum" 84, 2009: 323–346.
  • Wadding: Vita Clementis VIII. Roma, 1723.
  • J. W. Wos: La legazione diplomatica in Polonia del cardinale I. Aldobrandini in una lettera di Emilio Pucci. "Rinascimento" 10, 1970: 219–234.
Eelnev:
Innocentius IX
Rooma paavst
15921605
Järgnev:
Leo XI