Aleksander VIII

Allikas: Vikipeedia
Aleksander VIII
Alexander VIII 1.jpg

Sünninimi Pietro Vito Ottoboni
Valitsemisaja algus 6. oktoober 1689
Valitsemisaja lõpp 1. veebruar 1691
Eelkäija Innocentius XI
Järeltulija Innocentius XII
Sünnikuupäev 22. aprill 1610
Sünnikoht Venezia
Surmakuupäev 1. veebruar 1691
Surmakoht Rooma

Aleksander VIII, ladinapäraselt Alexander VIII (Pietro Vito Ottoboni, 22. aprill 16101. veebruar 1691) oli paavst 1689–1691. Ta oli 241. paavst.

Pietro Vito Ottoboni sündis Venezias kantsler Marco Ottoboni ja Vittoria Tornielli 9-lapselises peres noorima lapsena. Ta õppis Padova ülikoolis õigusteadust. Andeka õpilasena omandas ta 17-aastaselt 1627 doktorikraadi. Hiljem sai ta kohtunikuna tuntuks õiglaste otsuste langetajana. 1655–1689 osales kardinal Ottoboni 5 konklaavil, kuuludes Squadrone volante fraktsiooni ja Zelanti fraktsiooni.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1689. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VIII valiti paavstiks 6. oktoobril 1689 Vatikani paavstipalees ja krooniti 16. Oktoobril kardinal Francesco Maidalchini poolt. Ta võttis paavstiks saades nime Aleksander III järgi. Aleksander VIII oli paavstiks saades 79-aastaselt vanim paavst pärast Clemens X-t. Hiljem pole ükski paavst nii kõrges eas valituks osutunud.

23. augustist 6. oktoobrini 1689 toimunud konklaavi viimases voorus osales 51 kardinali. Esmakordselt ajaloos saatsid Saksa-Rooma keiser ja Prantsusmaa kuningas konklaavile erakorralised suursaadikud. Hispaania pani kardinal Francesco Lorenzo Branciati di Lauro valimisele paavstiks veto.

Välispoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Alderano Cibo
Cardinal nipote Pietro Ottoboni
Riigisekretär Giambattista Rubini
Camerlengo Paluzzo Paluzzi Altieri degli Albertoni
Rooma kardinalvikaar Gasparo Carpegna

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VIII ajal jätkus vaidlus Prantsusmaa kuningaga regaaliõiguse ja asüüliõiguse üle. Louis XIV tagastas paavstile 1688 vallutatud Avignoni ja Venaissini, Aleksander VIII tunnustas omakorda markii Henri Charles de Lavardini Prantsusmaa suursaadikuna ja pühitses kardinaliks piiskop Toussaint de Forbin Jansoni, kes oli 1682 osalenud assambleel, kus võeti vastu gallikaani artiklid. Aleksander VIII omistas kuningale õiguse nimetada isikuid piiskoppideks Metzi, Touli, Verduni, Arras' ja Perpignani piiskopkondades. Samas ei kinnitanud paavst ametisse kuninga nimetatud piiskoppe ja soovis kuningat mõjutada Maintenoni läbi meelt muutma, kuid tulemusteta. 4. augustil 1690 koostatud ja 31. jaanuaril 1691 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga 'Inter multiplices' ei kinnitanud Aleksander VIII Prantsusmaa kuninga regaaliõigust 4 Prantsusmaa piiskopkonnas ja tunnistas õigustühiseks gallikaani artiklid.

Suhted teiste riikidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa-Rooma keiser Leopold I kutsus oma suursaadiku Roomast tagasi. Aleksander VIII ei pühitsenud kardinaliks ühtki keisri soovitatud isikut ega toetanud keisri võitlust türklastega. See-eest toetas ta Venezia vabariigi võitlust türklastega Albaanias. Ta saatis doodžile stocco ja berrettone.

Portugal saatis Rooma suursaadikuks Daniel O'Daly.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VIII vähendas Kirikuriigis makse. Tema ajal odavnes toiduainete import Kirikuriiki.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VIII.

Aleksander VIII taastas Innocentius XI poolt likvideeritud kuuriaametid.

1690 reguleeris ta piaristide (Sch.P.) ordu reegleid, kohustades neid liikuma jalanõudes (kaltsediidid).

29. novembril 1690 avaldatud otsusega reguleeris ta kardinalide finantsilisi kulutusi konklaavil.

Ta kinnitas 1690 Silvestro Gozzolini rajatud silvesteriinide ordu konstitutsiooni.

Teoloogilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VIII mõistis 24. augustil 1690 hukka 2 laksistlikku teesi ja 7. detsembril 1690 31 jansenistlikku teesi.

Ta lasi vangistada Miguel de Molinose poolehoidjad ja mõistis 1690 hukka teoloogi Martin de Barcose vaated.

Ta kinnitas Innocentius XI otsuse María de Ágreda teose lugemise kohta.

Lootes suhete paranemist Prantsusmaaga, kohustas Aleksander VIII jesuiite kõrvaldama ringlusest jesuiitide ülemkindrali Tirso González de Santalla koostatud traktaadi paavsti ilmeksimatusest.

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VIII avaldas 30. märtsil 1690 bulla 'Animarum saluti', milles kinnitas neofüütide õigused Kagu-Aasias.

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VIII rajas 1690 Hiinas Pekingi ja Nankingi piiskopkonnad.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VIII kanoniseeris 5 isikut 16. oktoobril 1690:

Ta kuulutas 11. juunil 1690 õndsaks Ungari Kunigunde (Zinga, Kinga).

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VIII venna Agostino Ottoboni poeg Antonio Ottoboni sai paavstivägede kindraliks. Antonio Ottoboni poeg Pietro Ottoboni sai 1689 kardinaliks ja temast sai viimane isik, kes pidas cardinal nipote ametit.

Antonio Ottoboni poeg Marco Ottoboni abiellus 1. oktoobril 1690 Isabella Colonnaga, kes oli Carbognano vürsti Egidio Colonna ja Anna Vittoria Altieri tütar. Isabella Colonna suguvõsast pärinesid paavstid Martinus V ja Clemens X.

Aleksander VIII õde Cristina abiellus Giambattista Rubiniga. Nende poeg Giambattista Rubini sai 1690 kardinaliks.

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VIII pühitses kardinaliks 14 isikut 3 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Clemens XI. Ainsa mitte-itaallasena sai kardinaliks prantslane Toussaint de Forbin Janson.

  1. konsistoorium 7. november 1689
    1. Pietro Ottoboni
  2. konsistoorium 13. veebruar 1690
    1. Ferdinando d'Adda
    2. Giovanni Francesco Albani (Clemens XI)
    3. Carlo Bichi
    4. Giacomo Cantelmo
    5. Giambattista Costaguti
    6. Toussaint de Forbin Janson
    7. Francesco del Giudice
    8. Giuseppe Renato Imperiali
    9. Luigi Omodei
    10. Bandino Panciatici
    11. Giambattista Rubini
  3. konsistoorium 13. november 1690
    1. Lorenzo Altieri
    2. Francesco Barberini

Aleksander VIII kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VIII. Lorenzo Ottoni büst.

Aleksander VIII andis Vatikani raamatukogule üle Rootsi kuninganna Kristiina manuskriptid.

Ta oli Francesco Bianchini patroon.

Aleksander VIII soovitusel avati 1691 Tor di Nonas Kirikuriigi esimene teatrihoone.

Lorenzo Ottoni tegi temast büsti.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander VIII suri 1. veebruaril 1691 Roomas, olles valitsenud 1 aasta 3 kuud ja 26 päeva. See oli lühim valitsemisaeg pärast Leo XI-t, hiljem on veel vähem valitsenud ainult Johannes Paulus I. Ta maeti Vatikani basiilikasse.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jeanne Bignami-Odier: Premières recherches sur le fonds Ottoboni. Città del Vaticano, 1966.
  • Sigismund von Bischoffshausen: Papst Alexander VIII. und der Wiener Hof (1689-1691). Stuttgart, 1900.
  • Charles Gérin: Pape Alexandre VIII et Louis XIV. "Revue des questions historiques" 22, 1877: 135-210.
  • Marc Dubruel: Le pape Alexandre VIII et les affaires de France. Le conclave de 1689. "Revue d'histoire ecclésiastique" 15, 1914: 282-302, 495-514.
  • Antonio Menniti Ippolito: 'Amor proprio' e 'amor di patria' in due epistolari seicenteschi: le lettere di Pietro Basadonna e Angelo Correr a Pietro Ottoboni. G. Benzoni, "Studi veneti offerti a Gaetano Cozzi". Venezia, 1992: 261-274.
  • Antonio Menniti Ippolito: Fortuna e sfortune di una famiglia veneziana nel Seicento. Gli Ottoboni al tempo dell'aggregazione al patriziato. Venezia, 1996.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Eugène Michaud: La politique de compromis avec Rome. Le pape Alexandre VIII et le duc de Chaulnes. Bern, 1888.
  • Tomaso Montanari: La dispersione delle collezioni di Cristina di Svezia, Gli Azzolino, gli Ottoboni e gli Odescalchi. "Storia dell'arte" 90, 1997: 250-300.
  • Edward Olszewski: Satire and scatology during the papacy of Alexander VIII Ottoboni. "Source. Notes in the history of art" 17, 2 (1998): 26-32.
  • Sylvano Pera: Historical notes concerning ten of the thirty-one rigoristic propositions condemned by Alexander VIII (1690). "Franciscan Studies" 20, 1960: 19-95.
  • Karl Primbs: Mittheilungen über eine Bulle des Papstes Alexander VIII. mit heraldischer Andeutung. "Archivalische Zeitschrift" 5, 1894: 284-285.
  • Gianvittorio Signorotto: Lo 'squadrone volante'. I cardinali 'liberi' e la politica europea nella seconda metà del XVII secolo. G. Signorotto, "La Corte di Roma tra Cinque e Seicento. "Teatro" della politica europea". Roma, 1998.
Eelnev:
Innocentius XI
Paavst
16891691
Järgnev:
Innocentius XII