Suusatamine

Allikas: Vikipeedia
Suusatajad Kanadas aastal 1887.

Suusatamine on traditsiooniline viis liikumiseks lumel vms libiseva kattega pinnasel.

Suusatamiseks tarvitatakse sidemete abil jalgade külge kinnitatud lamedapõhjalisi abivahendeid, mida nimetatakse suuskadeks. Liikumise hõlbustamiseks ja tasakaalu hoidmiseks kasutatakse suusakeppe. Parema libisemise või vastupidi, pidurdamise tarbeks määritakse suuski sageli suusamäärdega, suuskade kinnitamiseks jalgade külge pruugitakse suusasaapaid.

Vanimad jäljed suusatamisest pärinevad kaljujoonistelt ja koopamaalingutelt. Vanim suusk on pärit Rootsist ning see oli lai ja lühike. Tänapäeval harrastatakse suusatamist paljudes maades, eriti külmema kliimaga riikides.

Suusatamine on ka harrastus- ja võistlusspordiala. See on kõige populaarsem taliolümpiamängude spordiala. Suusatamist harrastatakse mitmes variandis, näiteks murdmaa-, mäe- ja vigursuusatamisena. Suusahüpetes on oluline mitte otseselt suuskadega laskumine, vaid sellele järgnev õhulend. Samuti kombineeritakse suusatamist teiste spordialadega, näiteks laskesuusatamises laskmisega. Kahevõistlus ühendab suusahüpped ja murdmaasuusatamise, Alpi kahevõistlus aga kaks mäesuusatamise ala: kiirlaskumise ja slaalomi.

Kuna traditsiooniline suusatamine on võimalik ainult talvel, on sellele leiutatud suvised alternatiivid: rullsuusatamise puhul on suuskade all rullikud, veesuusatamine toimub aga veepinnal, kus suusatajat veab edasi mootorpaat.

Sõidustiilid[muuda | muuda lähteteksti]

Klassikaline sõidustiil[muuda | muuda lähteteksti]

Klassikaline sõidustiil oli murdmaasuusatamise ainus stiil kuni 1980. aastateni. Klassikalise sõidustiili puhul eristatakse diagonaal- või vahelduvsammu, käär- või mäkketõususammu (vahelduvtõukeline sõiduviis), paaristõukeid ja vahesammuga paaristõukeid (paaristõukeline sõiduviis).

Klassikaline sõidustiil sobib sõitmiseks paksus lumes ja ettetehtud raja puhul. Klassikalise sammu sõitmise puhul määritakse suusa keskosale pidamismääret ja muule osale libisemismääret. Suusakepid on klassikalise sammu sõitmisel lühemad kui uisusammu sõitmise puhul. Suusasaapad on madalad ja lubavad kanna-pöialiigesel liikuda.

Uisu- ehk vabastiil[muuda | muuda lähteteksti]

Uisustiili sõitmine eeldab suhteliselt tihke lumekihi olemasolu ja laia rada. Selle stiili puhul sõidetakse peamiselt paaristõugetega ja seetõttu kasutatakse üsna pikki suusakeppe. Uisusuusk on lühem ja jäigem kui klassikalise sammu sõitmiseks mõeldud suusk. Suusasaabas toetab jala külgede peal tugevalt liigeseid, peamiselt kanna- ja pöialiigeseid. Uisusammu sõitmiseks määritakse libisemismääret tervele suusale.

Suusatamise maailmameistrivõistlused[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvaheline Suusaföderatsioon korraldab põhja suusaaladel maailmameistrivõistluseid, kus võistlusaladeks on murdmaasuusatamine, suusahüpped ja suusakahevõistlus.

Aastal 1925 tehti algust niinimetatud FIS-i meistrivõistlustega meestele, mis 1937. aastast hakkasid kandma ametlikult maailmameistrivõistluste nimetust. Ka varem peetud samalaadsed võistlused tunnistati tagantjärele maailmameistrivõistlusteks.

Kuni 1939. aastani peeti murdmaasuusatamise maailmameistrivõistlusi igal aastal. Taliolümpiamängude aastail maailmameistrivõistlusi eraldi ei korraldatud, 1956. aastal võeti vastu otsus arvestada olümpiamängude võistlusi suusatamises ühtlasi maailmameistrivõistlustena.

Pärast Teist maailmasõda peeti maailmameistrivõistlused 1950. aastal Lake Placidis (USA). Seal otsustati, et edaspidi korraldatakse maailmameistrivõistlusi kord nelja aasta tagant.

Naissuusatajate esmakordne etteaste maailmameistrivõistlustel toimus 1954. aastal Falunis (Rootsi), kus neile oli kavas 10 km murdmaasuusatamine ja 3×5 km teatesuusatamine. Samas toimus ka NSV Liidu suusatajate esmakordne osavõtt niisuguse kaaluga võistlustest. Naistest tuli kahekordseks maailmameistriks Ljubov Kozõreva, kes võitis 10 km distantsi ja kuulus 3×5 km teatesuusatamises võitjaks tulnud NSV Liidu koondisesse. Meestest võitis suusakuninga tiitli Vladimir Kuzmin, võites 30 ja 50 km distantsid.

Maailmameistrivõistlustel tegid ilma peaaegu samad nais- ja meessuusatajad, kes olid oma nimed jäädvustanud suusatamise ajalukku taliolümpiamängudel. Mõningase erandi moodustasid ehk venelane Alevtina Koltšina (7 kuldmedalit) ja norralane Gjermund Eggen (3 kuldmedalit 1966. aasta MM-ilt).

Kuni 1980. aasta taliolümpiamängudeni olümpial kavas olnud põhja suusaaladel oli ka maailmameistrivõistluste väärtus.

1982. aasta maailmameistrivõistlustel määrati kindlaks, et järgmised maailmameistrivõistlused toimuvad 1985. aastal ja sellest alates iga kahe aasta järel.

Võistlusalasid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]