Armeenia Apostlik Kirik

Allikas: Vikipeedia

Armeenia Apostlik Kirik on (armeenia: Հայաստանեայց Առաքելական Եկեղեցի, Hajastaneajtsh Arakhelakan Jekeghetshi) on maailma vanim rahvuskirik ja üks vanimaid kristlikke kogukondi.

Armeenia Apostliku Kiriku pea on katoolikos.

1994. aastal loodi Eesti Armeenia Apostliku Kiriku Püha Gregoriuse kogudus.

Läänepoolkera esimene Armeenia Apostlik Kirik ehitati aastal 1891 Ameerika Ühendriikides Worcesteris. Sealne Ameerika piiskopkond loodi seitse aastat hiljem, aastal 1898.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Armeenia kiriku olevat pärimuse kohaselt I sajandil rajanud apostlid Taddeus ja Bartolomeus, kes ravisid imeliselt pidalitõvest terveks Edessa valitseja Abgar IV.[1] Ka olevat mõningaid armeenlasi ametisse määranud Jaakobus, Issanda vend.[2]

Alguses kiusati armeenia kristlasi korduvalt taga. Olukord muutus siis, kui kuningas Trdat IV tegi kristluse riigiusuks. Pärimuse kohaselt olevat see sündinud aastal 301. Tänapäeval arvatakse, et see samm võeti peamiselt ette sassaniidide ärritamiseks.[3] Ühtlasi rajati Vagharšapati linna Etšhmiadzini katedraal.

Armeenia kirikupead osalesid esimestel kirikukogudel või siis kiitsid nende otsused heaks. Lõhe teiste kirikutega hakkas tekkima aastal 373, mil katoolikos Husik I astus ametisse, ilma et ta oleks Caesareas ametisse pühitsetud (varasemad katoolikosed olid kõik seda teinud).[4] Aastal 506 kogunesid Armeenia kirikupead koos Gruusia kirikujuhtide ja Kaukaasia Albaania Apostliku Kiriku esindajatega arutama Kalchedoni kirikukogu otsuseid. Nõupidamised jätkusid umbkaudu sajandi vältel, lõpuks teatasid grusiinid, et nemad toetavad kirikukogu otsuseid, armeenia ja albaania kirikud nendega ei nõustunud. Armeenia ja albaania kirikute liikmetel keelati ka osaleda teise kiriku armulaual, albaania kirikut see ei puudutanud.[5] Selle otsuse tõttu on armeenia kirikut nii katoliku kui ka õigeusu kirikutes peetud monofüsiitlikuks; armeenia kiriku dogmad mõistavad samas monofüsiitluse hukka ja ei nõustu lihtsalt Kalchedoni kirikukogu otsuste sõnastusega.[6]

V sajandil tõlgiti Piibel armeenia keelde; see pani ühtlasi aluse armeenia kirjakeelele ja armeenia tähestikule. Seni oli kirik kasutanud kreeka keelt või aramea keelt.[7] Erinevalt teistest idakirikutest sisaldas armeeniakeelne Vana Testament vaid 39 raamatut – nagu katoliku kirikuski. Apokriivasid tunnustas kirik alles XII sajandil.[8]

Pärast kirikulõhe tekkimist tehti nii õigeusu kirikute kui ka armeenia kiriku poolt arvukaid katseid erimeelsusi ületada. XIV sajandil langes Kiliikia Armeenia kuningriik mamelukkide rünnakute all; sealne kuningas pages Pariisi, paljud armeenlased asusid aga elama mägedesse.[9]

Türklaste võimu all armeenlaste olukord muutus. Kõik õigeusklikud koondati milletitesse, nende juhiks määrati aga Konstantinoopoli Õigeusu Kiriku patriarh. Sellesse süsteemi kaasati ka armeenlased, keda hakkas juhtima Konstantinoopoli Armeenia patriarh, kelle residentsiks oli Konstantinoopol. Ülejäänud armeenlased allusid aga Pärsiale, nende kirikuga liitus ka Albaania kirik. XVIII sajandil hõivas Ida-Armeenia Venemaa.

Aastal 1815 lasi Nikolai I Kaukaasia Albaania Apostliku Kiriku võimuorganid likvideerida. Aastal 1836 keelustas ta selle kiriku tegevuse täielikult ja kõik selle kogudused võttis üle Armeenia Apostlik Kirik.[10]

Osmanite impeeriumi milletite süsteem hakkas lagunema XIX sajandil. Kuigi riik tunnistas armeenlaste kirikujuhina ikka veel Konstantinoopolis resideeruvat Armeenia patriarhi, tunnustas see tegeliku armeenia kiriku peana Etšhmiadzinis resideeruvat katoolikost.

Esimene maailmasõda tõi Türgi aladel kaasa armeenlaste genotsiidi. Osa armeenlastest asus Armeenia NSV alale, aga ühtlasi tekkis ka armeenlaste diasporaa. See tõi kaasa vastuolusid, kuna kirikut süüdistati koostöös bolševikega. 24. detsembril 1933 tapeti sel põhjusel katoolikose määratud Ameerika peapiiskop.[11]

Armeenia Apostliku Kiriku Katolikoste (mittetäielik) loend[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mkrtich I Khrimian (1892–1907) -- Մկրտիչ Ա. Վանեցի (Խրիմեան Հայրիկ)
  • Matteos II (1908–1910) -- Մատթևոս Բ. Կոնստանդնուպոլսեցի (Իզմիրլեան)
  • Gevorg V (1911–1930) -- Գևորգ Ե. Սուրենեանց (Տփղիսեցի)
    • vakantne (1930–1932)
  • Khoren I (1932–1938) -- Խորեն Ա. Մուրադբեկեան (Տփղիսեցի)
    • vakantne (1938–1945)
  • Gevorg VI (1945–1954) -- Գևորգ Զ. Չորեքչյան (Նորնախիջևանցի)
  • Vazgen I (1955–1994) -- Վազգեն Ա. Պալճյան (Բուխարեստցի)
  • Karekin I (1995–1999) -- Գարեգին Ա. Սարգիսյան (Քեսաբցի)
  • Karekin II (1999–tänaseni) -- Գարեգին Բ. Ներսիսյան (Ոսկեհատցի)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Grousset, René (1947). Histoire de l'Arménie (1984 ed.). Payot Lk. 122.
  2. A Brief Historical Sketch of the Holy Apostolic Church of Armenia
  3. Mary Boyce. Zoroastrians: Their Religious Beliefs and Practices Psychology Press, 2001 ISBN 0415239028 lk. 84
  4. Drasxanakertci, History of Armenia, 86–87.
  5. "Armenian Apostolic Church". Encyclopedia Britannica.
  6. http://www.armenianchurch.org/index.jsp?sid=1&id=4093&pid=59
  7. Atiya, History of Eastern Christianity, 424-26.
  8. W. St. Clair Tisdall, "Armenian Versions of the Bible," The International Standard Bible Encyclopedia (Ed. James Orr; Grand Rapids, Mich.: Eerdmans, 1915).
  9. Ghazarian, Jacob G. (2000). The Armenian Kingdom in Cilicia during the Crusades: The Integration of Cilician Armenians with the Latins (1080–1393). Routledge. lk. 54–55.
  10. http://baku.eparhia.ru/history/albania/after_viii_centure/
  11. Мкртчян Т. Г. Армянская диаспора в США (1960-е — 1990-е гг.). Диссертация на соискание ученой степени кандидата исторических наук. — Тамбов, 2015. — Lk. 88 - 89.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]