Mine sisu juurde

Ristimine

Allikas: Vikipeedia
"Neofüütide ristimine", Masaccio (1425–1426)

Ristimine (kreeka k βαπτίζειν (baptizein, ‘kastma, sukeldama, pesema’), tegusõnast βαπτίζω (baptizō)) on kristluses levinud pühatalitus (paljudes kirikutes sakrament, mõnes traditsioonis talitus), millega inimene võetakse kristlikku kogudusse või tunnistatakse tema kuuluvust Kristusesse. Ristimine toimub tavaliselt veega (sukeldamise, valamise või piserdamise teel) ning paljudes kirikutes kolmainu nime lausumisega. Ristimise tähendust (nt pattude andeksand, uuestisünd, kogudusse liitmine, usu avalik tunnistamine) mõistetakse kristlikes traditsioonides erinevalt. Ristimine on kristlik initsiatsiooniriitus, mida enamik ajaloolisi kirikuid käsitab sakramendina, kuid mida vabakiriklikes traditsioonides käsitletakse talitusena.[1][2][3]

Ristimise algkristlik taust seostub nii juudi puhastuspraktikatega kui ka Ristija Johannese ristimispraktikaga. Varakristlikud allikad (nt Didache) kirjeldavad ristimist eelistatult voolavas vees, kuid lubavad vajadusel ka vee valamist, mis osutab juba varases perioodis praktikate mitmekesisusele.[4]

Ristimine Uues Testamendis

[muuda | muuda lähteteksti]

Uus Testament seostab ristimist nii Jeesuse käsuga kui ka kristliku initsiatsiooni ja koguduse praktikaga. Erinevad kristlikud traditsioonid rõhutavad kirjakohtade baasil eri aspekte (nt isiklik usu tunnistamine, pattude andeksandmine, kogudusse liitmine, uuestisünd, liit Kristuse surma ja ülestõusmisega).

  • Mt 28:19–20 – „suur misjonikäsk”: jüngriteks tegemine ja ristimine Isa, Poja ja Püha Vaimu nimes.
  • Mk 1:4–11; Lk 3:3, 21–22; Jh 1:31–34 – Ristija Johannese meeleparandusristimine ja Jeesuse ristimine; Johannese ristimist seostatakse meeleparanduse, pattude andeksandmise kuulutuse ning Jeesuse avaliku ilmumisega Iisraelile.
  • Lk 7:29–30 – Johannese ristimise vastuvõtmist või tagasilükkamist kujutatakse vastusena Jumala tahtele: rahvas ja tölnerid tunnistasid Jumala õigust, variserid ja seadusetundjad aga lükkasid Jumala nõu enda kohta tagasi, kui nad ei lasknud end Johannesel ristida.
  • Jh 3:22–26; 4:1–2 – Jeesuse jüngritega seotud ristimispraktika Juudamaal; Jh 4:2 täpsustab, et Jeesus ise ei ristinud, vaid tema jüngrid.
  • Ap 2:38–41 – nelipühapäev: meeleparandus, ristimine Jeesuse Kristuse nimel ning pattude andeksandmine; kogudusse lisandumine.
  • Ap 8:12–17 – Samaaria usklikud ristitakse pärast Filippuse kuulutust Jumala riigist ja Jeesuse Kristuse nimest; tekstis eristatakse ristimist ja apostlite käte pealepanemisega seotud Püha Vaimu anni saamist.
  • Ap 8:36–38 – Etioopia õukondlane: ristimine pärast evangeeliumi mõistmist ja usu tunnistamist.
  • Ap 9:17–18; 22:16 – Pauluse ristimine: Ap 22:16 seostab ristimist pattude mahapesemise ja Issanda nime appihüüdmisega.
  • Ap 10:47–48 – Korneeliuse koda: ristimine pärast Püha Vaimu anni avaldumist, küsimus „kas keegi võib keelata vett?”.
  • Ap 16:15; 16:33–34; 18:8; 1Kr 1:16 – „majapidamiste/pere” (oikos) ristimised, mida on ajaloolistes traditsioonides seostatud kogukondliku/perekondliku kuuluvusega.
  • Ap 18:24–26; 19:1–7 – Johannese ristimise ja kristliku ristimise eristamine: Apollos tundis ainult Johannese ristimist ning Efesoses ristitakse Johannese ristimise saanud jüngrid Issanda Jeesuse nimesse.
  • Rm 6:3–4; Kl 2:11–12; Gl 3:27 – ristimine kui osadus Kristuse surma ja ülestõusmisega ning „Kristusega riietumine”; Kl 2:11–12 seob ristimise kujundlikult ümberlõikamise temaatikaga, mida kristlased on ajalooliselt kasutanud uue ja vana lepingu märkide osalisele järjepidevusele osutamiseks.
  • 1Kr 10:1–2 – Iisraeli läbimine pilve ja mere kaudu kui tüpoloogiline „ristimine Moosesesse”; tekst seostab ristimise kujundi vana lepingu päästesündmuse ja kogukondliku identiteediga.
  • 1Kr 12:13 – „ühes Vaimus” ristimine üheks ihuks; ristimist seostatakse koguduse kui Kristuse ihu liikmeks saamisega.
  • Ef 4:5 – „üks Issand, üks usk, üks ristimine”; ristimine kuulub kiriku ühtsust kirjeldavate põhitunnuste hulka.
  • Jh 3:5; Tt 3:5 – „uuestisünd” ja „uuendamine” vee/pesemise kujundikeeles (tõlgendused varieeruvad konfessiooniti).
  • Hb 6:2 – „ristimiste/pesemiste õpetus” (βαπτισμῶν διδαχή, baptismōn didachē); tekst osutab algõpetuste hulgas veeriituste või puhastuspesemiste õpetusele.
  • Hb 10:22 – südame piserdamisega puhastamine ja ihu pesemine puhta veega; tekst kasutab puhastuse kirjeldamiseks nii piserdamise kui pesemise sõnavara.
  • 1Pt 3:20–21 – ristimine seostatakse Noa-aegse veeuputuse tüpoloogiaga: „ristimine, mis nüüd teidki päästab”, mitte ihult mustuse eemaldamisena, vaid hea südametunnistuse taotlusena Jumala ees Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu.[5]

Markuse pikemas lõpus leiduvat Mk 16:16 on samuti kasutatud aruteludes ristimise teemal, kuid kuna Mk 16:9–20 puudub varaseimates, usaldusväärseimatest ja tähtsamatest käsikirjadest, ei ole see tekstikriitiliselt sama kaaluga kui eespool nimetatud Uue Testamendi kirjakohad.

Ristimisviisid ja varane praktika

[muuda | muuda lähteteksti]

Ristimise teostusviisi järgi eristatakse kristlikes traditsioonides enamasti kolme põhivormi: kastmine (kogu keha või suurem osa kehast vees), pealevalamine (vee valamine pea peale) ja vee piserdamine.[2] Mitmes traditsioonis peetakse neid sama ristimise eri viisideks, kui talituses kasutatakse vett ning (paljudes kirikutes) Kolmainsuse nime (trinitaarne vormel).[1][2]

Uue Testamendi kreekakeelses tekstis seostub ristimisterminoloogia verbiga βαπτίζω (baptizō). Klassikalise kreeka keele leksikon (LSJ) seob sõna põhitähenduse kastmise/sukeldamisega, kuid märgib ka laiemat kasutusala (sh pesemise või ablutsiooni tähendusvälja).[6] Seetõttu ei piisa üksnes sõna etümoloogiast või põhitähendusest, et ajalooliselt üheselt tõestada ristimise teostusviisi kõigis varakristlikes kogudustes ja olukordades.

Varakristlikud allikad osutavad praktika mitmekesisusele. Varane kirikukäsiraamat Didache kohaselt on eelistatav ristimine küll „elavas” (voolavas) vees, kuid vajaduse/olustiku korral kasutada muud vett ning kui vett pole piisavalt, siis valada vett kolm korda pea peale Kolmainsuse nimes.[7] Üldkäsitluste järgi oli kastmine varakristluses sageli levinud ja mõnel pool eelistatud, kuid pealevalamine (ja hiljem ka piserdamine) on samuti ajalooliselt tunnistatud, mistõttu allikmaterjal ei võimalda üheainsa universaalse „algse” viisi kindlat tõestamist kõigis kogudustes ja tingimustes.[2][8] Ühe "ainuõige" algse viisi "tõestamine" on levinud populaarses apologeetikas, ega pole reeglina ajalooliselt faktipõhine. Ristimisviisi ajalooliseks hindamiseks tuleb seepärast kasutada koos keelelisi, kirjanduslikke, liturgilisi ja arheoloogilisi andmeid.

Mõned kirikud sõnastavad ristimise riituse tuuma nii, et kandidaat kas kastetakse vette või valatakse vesi tema pea peale, samal ajal lausudes Kolmainsuse vormelit.[9]

Leksikaalne ja tekstiline kasutus (LXX ja UT)

[muuda | muuda lähteteksti]

Ristimisega seotud kreeka sõnavara ei piirdu üheainsa teostusviisi kirjeldamisega. Olulisemad sõnad on verbid βαπτίζω (baptizō, ‘pesema, puhastama, kastma, ristima’) ja βάπτω (baptō, ‘kastma, midagi vedeliku sisse kastma, vedelikuga märjaks tegema’), samuti nimisõnad βάπτισμα (baptisma, ‘ristimine, veeriitus’), βαπτισμός (baptismos, ‘pesemine, puhastusriitus, veeriitus’), λουτρόν (loutron, ‘pesemine, pesemisvann’) ja ῥαντισμός (rhantismos, ‘piserdamine’). Kreekakeelse terminoloogia kasutus Septuagintas ja Uues Testamendis näitab, et veega seotud rituaalse puhastamise sõnavara on mitmekesine ning seda ei saa taandada ainult ühele füüsilisele toimimisviisile.

LXX näiteid

  • βαπτίζω (baptizō) esineb rituaalse või puhastava pesemise tähenduses. Jdt 12:7 järgi käis Juudit öösiti allika juures ja „pesi/vannitas end” (ἐβαπτίζετο, ebaptizeto); kontekstis järgneb sellele märkus, et ta tuli tagasi „puhtana” (καθαρά, kathara).[10]
  • 2Kn 5:14 kirjeldab, kuidas Naaman laskus Jordani jõkke ja „pesi/kastis end” (ἐβαπτίσατο, ebaptisato) seitse korda; eelnevas salmis on sama toimingu kohta kasutatud verbi λούω (louō, „pese end”) ja tulemusena öeldakse, et ta sai puhtaks (ἐκαθαρίσθη, ekatharisthē).[11]
  • Srk 34:25 (mõnes numeratsioonis 34:30) kasutab vormi ὁ βαπτιζόμενος (ho baptizomenos) inimese kohta, kes peseb end pärast surnu puudutamist. Kontekst on rituaalne puhastus, mitte kristliku ristimise hilisem tehniline tähendus.[12]
  • Lähedane verb βάπτω (baptō) tähistab esemete või kehaosade vedelikku kastmist. 3Ms 14:6 kirjeldab elusa linnu, seedripuu, helepunase lõnga ja iisopi kastmist tapetud linnu verre; 3Ms 14:16 kirjeldab preestri sõrme kastmist õlisse; 4Ms 19:18 kirjeldab iisopi kastmist vette, millele järgneb piserdamine.[13][14]
  • LXX puhastusriituste sõnavara ei kasuta ainult βαπτίζω tüve (baptizō). Näiteks 3Ms 14:9 ja 15:18–21 kasutavad pesemise kohta verbe πλύνω (plynō, „rõivaid pesema”) ja λούω (louō, „ihu pesema/vannitama”), samas kui 4Ms 19 kasutab väljendit ὕδωρ ῥαντισμοῦ (hydōr rhantismou, „piserdusvesi”) ja verbi περιρραίνω (perirrainō, „piserdama”).[15][16]

Uue Testamendi näiteid

  • βαπτίζω (baptizō) võib tähistada rituaalset pesemist või puhastamist. Lk 11:38 ütleb, et variser imestas, et Jeesus ei olnud enne sööki „pesnud” (ἐβαπτίσθη, ebaptisthē).[17]
  • Mk 7:4, 8 kasutab nii verbi βαπτίζω (baptizō) kui ka nimisõna βαπτισμός (baptismos) juudi puhastuskommete kohta: enne söömist pestakse end ning mainitakse karikate, kannude ja vasknõude pesemisi. Samas peatükis tähendab seega βαπτισμός (baptismos) ka esemete rituaalset pesemist.[18]
  • Hb 9:10 kasutab mitmust βαπτισμοί (baptismoi) vana lepingu kultuslike „mitmesuguste pesemiste” kohta. Sama kiri kasutab puhastuse kirjeldamiseks ka pesemise ja piserdamise sõnavara. Hb 6:2 väljend βαπτισμῶν διδαχή (baptismōn didachē, „pesemiste/ristimiste õpetus”) võib samuti osutada mitmesugustele veeriitustele. Hb 10:22 räägib südame piserdamisega puhastamisest ja ihu pesemisest puhta veega, Hb 12:24 aga „piserdamisverest” (αἷμα ῥαντισμοῦ, haima rhantismou).[19][20][21]
  • βάπτω (baptō) tähendab Uues Testamendis tavaliselt millegi vedelikku kastmist või millegagi millegi märjaks tegemist: Lk 16:24 kirjeldab sõrmeotsa kastmist vette (βάψῃ, bapsē), Jh 13:26 palakese kastmist ning Ilm 19:13 rõivast, mis on „verre kastetud” või „verega värvitud”.[22][23][24]
  • βάπτισμα (baptisma) on Uues Testamendis kristliku ja Johannese ristimise tavalisem nimisõna, kuid seda kasutatakse ka metafoorselt Jeesuse kannatuse kohta (Mk 10:38; Lk 12:50).[25][26]
  • βαπτίζω (baptizō) esineb ka metafoorses või tüpoloogilises kasutuses: 1Kr 10:2 ütleb, et Iisrael „ristiti Moosesesse pilves ja meres” (ἐβαπτίσαντο, ebaptisanto), kuigi jutustatud sündmuses läbis Iisrael mere kuiva maad mööda ning vesi tabas egiptlasi, mitte Iisraeli.[27]
  • λουτρόν (loutron) esineb ristimisega seotud teoloogilises tähenduses Ef 5:26 („veega pesemine sõna kaudu”; λουτρῷ τοῦ ὕδατος, loutrō tou hydatos) ja Tt 3:5 („uuestisünni pesemine”; λουτροῦ παλιγγενεσίας, loutrou palingenesias).[28][29]

Kokkuvõttes osutab LXX ja Uue Testamendi keelekasutus sellele, et βαπτίζω tüve (baptizō) ning sellega seotud pesemis- ja puhastussõnavara tähendusväli on laiem kui üks konkreetne füüsiline teostusviis. Sõnad võivad kirjeldada kastmist, pesemist, rituaalset puhastust, esemete või kehaosade vedelikku kastmist, piserdamisega seotud puhastusriitusi ning metafoorset või tüpoloogilist „ristimist” kui kastmist, sukeldumist või pesemist. Seetõttu ei ole uurimisseisus βαπτίζω (baptizō) etümoloogia põhjal järeldatud, nagu oleks kristlik ristimine alati ja kõikjal toimunud mingil hetkel üksnes täieliku vee alla kastmisena või mõne muu ainumeetodina. Praktika hindamiseks arvestatakse kogu tekstilist, rituaalset ja ajaloolist tõendusmaterjali.[30]

Ristimine 1.–3. sajandil

[muuda | muuda lähteteksti]

1.–3. sajandi allikad kirjeldavad ristimist üldiselt kui kristlikku initsiatsiooni, mida seostati patukahetsuse, usu tunnistamise, kogudusse liitmise ja sageli ka katehheesi (õpetusliku ettevalmistuse) protsessiga. Praktikas esines nii ideaalseks peetud lahendusi kui ka oludest tingitud erandeid (vee kogus, ristimiskoht, ajastus).

  • Didache (tõenäoliselt 1. saj lõpp, sisu standardiseerimine 2. saj alguses) eelistab ristimist „elavas” (voolavas) vees, kuid lubab vajadusel kasutada muud vett ja vee nappuse korral valada vett kolm korda pea peale Kolmainsuse nimes. Didache ei esita pealevalamist teise või kehtetu riitusena, vaid sama ristimise lubatud teostusviisina oludes, kus voolava vee kasutus ei ole võimalik.[7]
  • Justinus Märter (u 150–160) kirjeldab ristimist kui „pestakse veega” ning seob selle Kristuse nimel toimiva uuestisünni ja kogudusse kuulumisega (First Apology 61).[31]
  • Polykarpose märtrisurma kirjelduses (u 2. saj keskpaik) ütleb Polykarpos oma kohtumõistjale, et ta on Kristust teeninud „kaheksakümmend kuus aastat”. Seda on ajalooliselt kasutatud kaudse argumendina väga varase kristliku kasvatuse või lapsepõlves ristimise võimalikkuse kohta, kuid tekst ise ei kirjelda Polykarpose ristimist ega tõesta ühemõtteliselt, millal ta ristiti.[32]
  • Irenaeus Lyonist (u 180) kirjutab, et Kristus tuli päästma kõiki, kes tema läbi „uuesti Jumalale sünnivad” — imikud, lapsed, noorukid, noored ja vanad (Adversus haereses 2.22.4). Kuna Irenaeuse teoloogias seostub uuestisünd otseselt ristimisega, on seda kohta uurimuses sageli käsitletud kaudse tõendina, et lapsed arvati ristimise kaudu kiriku päästekorra sisse, kuigi tekst otsesõnu ristimistalitust siiski ei kirjelda.[33]
  • 3. sajandi alguses tunnistab Tertullianus, et väikelaste ristimine on levinud praktika, kuid soovitab teatud juhtudel ristimist edasi lükata (De baptismo 18).[34] Tertullianus uskus, et ristimine on ühekordne võimalus enda kõik senised patud maha pesta. Origenes osutab praktika kohta, öeldes, et see on apostlitest saadik olnud üldlevinud.[35]
  • 3. saj keskel kinnitab Põhja-Aafrika kirikukogulik kirjavahetus, et imikute ristimist ei peeta vajalikuks edasi lükata 8. päevani. Tõstatud küsimus oli, kas ristimine peaks veelgi lähemalt vastama vana lepingu ümberlõikamise talitusele, millele vastati, et Jumala armu ei tohi kellelegi sõltumata tema vanusest piirata (Cyprianus, kiri Fidusele; 252).[36]
  • 3. sajandist lisandub epigraafiline tõendusmaterjal laste ristimise või ristitud lapsena suremise kohta. Priscilla katakombi Appronianuse raidkiri nimetab last, kes elas ühe aasta, üheksa kuud ja viis päeva. Lapse vanaema palus kirikult, et laps võiks lahkuda maailmast „usklikuna”, mida uurimuses mõistetakse ristimisele osutava väljendina. Teised raidkirjad kasutavad laste kohta väljendeid nagu „neofüüt” või „usklik”. Need tekstid küll kinnitavad üle väikelaste ristimist varakristlikus praktikas, kuid neid on nüüdisajal sageli tõlgendatud ennekõike surmaeelsete või hädaristimiste kontekstis.[37]
  • 3. saj keskel kinnitab Põhja-Aafrika kirikukogulik kirjavahetus, et imikute ristimist ei peeta vajalikuks edasi lükata 8. päevani. Tõstatud küsimus oli, kas ristimine peaks veelgi lähemalt vastama vana lepingu ümberlõikamise talitusele, millele vastati, et Jumala armu ei tohi kellelegi sõltumata tema vanusest piirata (Cyprianus, kiri Fidusele; 252).[36]
  • Tavaliselt 3. sajandi alguse kirikukorraldusliku traditsiooniga seostatud, kuid autorsuse ja redaktsiooniloo poolest vaieldud Apostolic Tradition (Apostellik traditsioon) sisaldab ristimisriituse kirjeldust, milles väikesed lapsed ristitakse esimesena, kus need, kes suudavad, vastavad ise, kuid nende eest, kes ei suuda ise rääkida, vastavad vanemad või keegi perekonnast.[38]

Akadeemilises uurimises vaieldakse selle üle, kui varakult ja kui üldiselt oli lasteristimine 2. sajandil juba juurdunud. Ühed autorid rõhutavad varaste allikate (Tertullianus, Hippolytuse traditsioon, Origenes) arvukust ning kaalukust, nähes laste ristimist varase, apostelliku ja laialt tuntud praktikana. Uusimal ajal arvukamaks saanud üksnes usus ristimise pooldajad arvavad, et selge ja ühemõtteline tõendusmaterjal muutub domineerivaks alles 3. sajandist alates ning nad rõhutavad regionaalseid erinevusi ja katehheesikeskset initsiatsiooni mudelit. Varaseimad säilinud vaidlused varakristlaste seas ei vaidlusta laste ristimise võimalikkust nõnda nagu uusajal tekkinud usus ristijate poleemikas, vaid selle ajastust, pastoraalset otstarbekust ja/või konkreetset teoloogilist põhjendust.[39][40][41][42][43][44]

Ristimine 4.–5. sajandil

[muuda | muuda lähteteksti]

4.–5. sajandil, kui kristlus muutus Rooma impeeriumis avalikult tegutsevaks ja seejärel riiklikult soositud religiooniks, arenes ristimispraktika liturgiliselt ja õpetuslikult märksa keerukamaks. Täiskasvanute katehhumeenlus püsis (mõnikord ristiti ka elu lõpus), kuid samal ajal muutus imikute ristimine paljudes piirkondades üha tavalisemaks.

  • 4. sajandi katehhetiline kirjandus (nt Jeruusalemma Cyrilluse loengud) annab tunnistust ristimise ettevalmistusest ja liturgilisest vormist (sh kolmekordne kastmine mitmes traditsioonis).[45]
  • Läänekirikus kirjeldab Milano Ambrosius ristimisjärgseid seletuskõnesid ja rituaale (De mysteriis), mis peegeldavad 4. sajandi ristimisliturgia arengut (katehhees, sümboolsed toimingud, pühitsus).[46]
  • 5. sajandil seostas Augustinus laste ristimise teoloogiliselt tugevalt pärispatu ja armuõpetuse vaidlustega ning kaitses imikute ristimist kui üldkiriklikku praktikat.[47]
  • Põhja-Aafrika kirikukogu (Kartaago 418) sõnastas muu hulgas kaanonid, mis eeldavad imikute ristimist „pattude andeksandmiseks”, asetades selle vaidlusse pelagiaanlusega.[48]

Uurimuskirjanduses rõhutatakse 4.–5. sajandi puhul kahte paralleelset joont: (1) täiskasvanute ristimise katehhetiline ja liturgiline „kõrgaeg” (eriti suurpühade kontekstis) ning (2) imikute ristimise sagenemine, millele andsid hoogu nii pastoraalsed kaalutlused (suremus, perekondlik kristlus) kui ka teoloogilised rõhuasetused (ristimine kui armuvahend, pärispatu ja uuestisünni seosed).[49][50]

Ristimise adressaadid

[muuda | muuda lähteteksti]

Ristimise kandidaatide osas eristuvad kaks levinud praktikat:

  • laste ristimine (peamiselt roomakatoliku, õigeusu, luteri, anglikaani ning reformeeritud kirikutes);
  • usus ristimine (peamiselt baptistlik ja vabakoguduslik), kus ristimine seotakse üksnes isikliku usutunnistusega.[1]

Varakristlikus ja keskaja kirikuelus käsitleti laste ristimist üldlevinud ja normatiivse praktikana ning varaseimad teadaolevad vaidlused puudutavad ristimise ajastust, mitte laste ristimise välistamist.[51][52] Süsteemsem ja konfessionaalseks kujunenud lasteristimise tagasilükkamine kerkib esmakordselt esile 16. sajandi radikaalse reformatsiooni (anabaptistliku) traditsiooniga, mis sidus ristimise üksnes usu avaliku tunnistamisega.[53] Magisteriaalse reformatsiooni juhid (nt luterlased ja reformeeritud) lükkasid (ana)baptistide lasteristimise-eituse selgesõnaliselt tagasi; näiteks Augsburgi usutunnistuse käsitluses mõistetakse hukka anabaptistid, kes „mõistavad hukka väikelaste ristimise”.[54] Ka Zwingli vaidlustes 1520. aastatel tugines lasteristimise kaitse keskse argumendina Piibli-lepingute järjepidevusele: Aabrahami lepingus kuulusid lapsed lepingu alla ning said lepingu märgi (ümberlõikamise), mistõttu järeldati analoogia alusel, et kristlaste lapsed peaksid samuti saama lepingu märgi (ristimise).[55] Sarnast argumentatsiooni kasutas ka Calvin, seostades ristimise ja ümberlõikamise lepingu märkidena ning rõhutades, et lepingu kogukonda kuuluvad ka usklike lapsed.[56]

Tähendus ja teoloogilised tõlgendused

[muuda | muuda lähteteksti]

Ristimise tähendust sõnastatakse kristlikes õpetustes erinevate rõhuasetustega, sh:

  • ristimine kui kogudusse liitmine ja kristliku identiteedi algus;
  • ristimine kui pattude andeksand / puhastumine või uuestisünd;
  • ristimine kui usu avalik tunnistus ja kuulekus Kristuse käsule.

Konkreetne õpetus sõltub konfessioonist ja selle dogmaatilisest traditsioonist.[1]

Konfessioonide tõlgendused ristimisest

[muuda | muuda lähteteksti]

Alljärgnev ülevaade koondab peamised rõhuasetused eri traditsioonides (ristimise staatus, adressaadid, teostusviis, tähendus).[1][2][3]

Traditsioon Staatus Kes ristitatakse Tüüpiline teostusviis Teoloogiline rõhuasetus (lühidalt)
Roomakatoliku sakrament Imikud ja täiskasvanud Kastmine või pealevalamine Ristimine kui uuestisünd ja kirikusse liitmine; „olemuslik riitus” on kastmine või vee valamine pea peale Kolmainsuse nimes.[57]
Õigeusu (üldpilt) sakrament (müsteerium) Imikud ja täiskasvanud katehumeenid Sageli kolmekordne kastmine Rõhutatakse osadust Kristuse surma ja ülestõusmisega ning ristimist kui kristliku initsiatsiooni terviku osa (praktikas sageli koos krismatsiooniga).[58]
Luteri kirikud sakrament Imikud ja täiskasvanud Vesi + Sõna; viis võib varieeruda Ristimine on Jumala tegu ja armuvahend; seotud pattude andeksandmise ja päästega; rõhutatakse Jumala tõotust („vesi + Sõna”).[59][60]
Reformeeritud / presbüterlik (klassikaline) sakrament Usklikute lapsed ja usule tulnud täiskasvanud Kastmine, pealevalamine või piserdamine Reformeeritud teoloogias on ristimine (uue) lepingu märk ja pitser, mida nimetatakse mõjusaks armuvahendiks ning kohustuseks kõigile lepingurahva liikmetele. Uuestisünd ise (elu transformeerumine) jäetakse Jumala suveräänse teo hooleks (Vaimust uuesti sündimine)..[61]
Anglikaanlus sakrament Imikud ja täiskasvanud Praktika varieerub (kastmine või pealevalamine) Ristimine pole üksnes välise kuuluvuse märk, vaid „uuestisünni” tähis; rõhuasetused võivad traditsioonis erineda (evangeelne–anglo-katoliiklik spektrum, madalkiriklik ning kõrgkiriklik anglokatoliiklus).[62]
Metodistlik traditsioon sakrament Imikud ja täiskasvanud Praktika varieerub Ristimine kui armu vahend ja kogudusse liitmine; rõhutatakse Jumala ennetavat armu ning ristimislepingu välja elamist usus.[63]
Baptistlik traditsioon (klassikaline) talitus (ordinance) Usku tunnistavad Tavaliselt täielik kastmine Ristimine on enda isikliku usu avalik tunnistus ning kuulekusest lähtuv tegu, mida tehakse ainult täieliku vee alla kastmisena. Reeglina ei käsitleta seda sakramendina, rõhutatakse eeskätt isikliku usu avalikku tunnistamist.[64]
Nelipühilikud (paljud ühendused) talitus (ordinance) Usku tunnistavad Tavaliselt kastmine Ristimine kui Kristuse järgimise tunnistus; seda eristatakse „Püha Vaimuga ristimisest”, kus viimane väljendub üleloomulikus ekstaasis/eufoorias ning keeltes rääkimises. [65]

Märkused

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Paljud kirikud tunnustavad vastastikku ristimist, kui see on teostatud veega ning Kolmainsuse nimes; osa traditsioone seovad aga ristimise kehtivuse tihedalt uskliku isikliku usutunnistusega ning peavad ristimist eelnevalt isiklikule võimele kognitiivselt usku tunnistada ebapiisavaks, näiteks radikaalsest reformatsioonist välja hargnenud (ana)baptistlikus traditsioonis ei arvestata imiku/lapsena ristimist kui legitiimset ristimist, mistõttu nõutakse pöördunutelt "korrektset" ristimist ehk usutunnistusele järgnevat vee alla kastmist.
  • „Ristimise viis” (kastmine vs pealevalamine vs piserdamine) ei lange alati kokku „ristimise teoloogiaga” (sakrament vs talitus): nt mitmes ajaloolises kirikus kasutatakse eri oludes eri viise, samal ajal kui mitmed vabakirikud seovad teostusviisi rangemalt oma õpetusliku identiteediga.[1] Näiteks mõnes traditsioonis rõhutatakse üksnes ühe ristimise viisi ainuõigsust, kuigi samaaegselt võib ristimise teoloogias olla tegemist vaid avaliku tunnistusega, millele pole ei armu vahendamise, tõotuse pitseri või regenereerimise ehk uuestisünni-uuendamise mõju omistatud.

Ristimisest hoidujad ja erandid

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi ristimine on praktikas väga laialt levinud, on olemas ka kristlusega identifitseeruvaid rühmi, kes ei praktiseeri veega ristimist või ei rõhutagi väliseid sakramente (nt kveekerid / Sõprade Ususelts).[66] Samuti on konfessioone, mis ei praktiseeri ristimist ja armulauda tavapäraste sakramentidena (nt Päästearmee).[67]

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Everett Ferguson, Baptism in the Early Church: History, Theology, and Liturgy in the First Five Centuries. Grand Rapids: Eerdmans, 2009.[68]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 3 4 5 6 Dagmar Heller, „Baptism“, Science and Education in Theology and Ministry (SAET), 2023.
    "Baptism". saet.ac.uk. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  2. 1 2 3 4 5 "Baptism". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  3. 1 2 "Baptism". Oxford Reference. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  4. ↑ "The Didache's ancient wisdom on baptism..." The Christian Century. 9. märts 2022. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  5. ↑ οὐ σαρκὸς ἀπόθεσις ῥύπου ἀλλὰ συνειδήσεως ἀγαθῆς ἐπερώτημα εἰς θεόν; sõnasõnaline tõlge oleks ligikaudu: „mitte ihu mustuse eemaldamine, vaid hea südametunnistuse palve/pöördumine/taotlemine Jumala poole Jeesuse Kristuse ülestõusmise kaudu.”
  6. ↑ "LSJ – βαπτίζω". Perseus (Liddell–Scott–Jones). Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  7. 1 2 "CHURCH FATHERS: The Didache (Didache 7)". New Advent. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  8. ↑ "Roman Catholicism – Baptism". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  9. ↑ "The Sacrament of Baptism – In Brief (CCC 1278)". Vatican.va. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  10. ↑ "LXX tekst – Judith 12:7 (ἐβαπτίζετο)". septuagint.bible. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.[alaline kõdulink]
  11. ↑ "LXX tekst – 4 Kingdoms / 2 Kings 5:13–14". BibleHub (Swete’s Septuagint). Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  12. ↑ "LXX tekst – Sirach 34:25 (βαπτιζόμενος)". septuagint.bible. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.[alaline kõdulink]
  13. ↑ "LXX tekst – Leviticus 14:6, 16". Blue Letter Bible (LXX). Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  14. ↑ "LXX tekst – Numbers 19:18". Blue Letter Bible (LXX). Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  15. ↑ "LXX tekst – Leviticus 14:9". Blue Letter Bible (LXX). Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  16. ↑ "LXX tekst – Numbers 19:9, 18–21". Blue Letter Bible (LXX). Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  17. ↑ "Greek interlinear – Luke 11:38 (ἐβαπτίσθη)". BibleHub. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  18. ↑ "Greek interlinear – Mark 7:4 (βαπτίζω; βαπτισμός)". BibleHub. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  19. ↑ "Greek interlinear – Hebrews 9:10 (βαπτισμοί)". BibleHub. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  20. ↑ "Greek interlinear – Hebrews 10:22". BibleHub. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  21. ↑ "Greek interlinear – Hebrews 12:24 (ῥαντισμοῦ)". BibleHub. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  22. ↑ "Greek interlinear – Luke 16:24 (βάψῃ)". BibleHub. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  23. ↑ "Greek interlinear – John 13:26". BibleHub. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  24. ↑ "Greek interlinear – Revelation 19:13". BibleHub. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  25. ↑ "Greek interlinear – Mark 10:38 (βάπτισμα)". BibleHub. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  26. ↑ "Greek interlinear – Luke 12:50 (βάπτισμα)". BibleHub. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  27. ↑ "Greek interlinear – 1 Corinthians 10:2 (ἐβαπτίσαντο)". BibleHub. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  28. ↑ "Greek interlinear – Ephesians 5:26 (λουτρῷ τοῦ ὕδατος)". BibleHub. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  29. ↑ "Greek interlinear – Titus 3:5 (λουτροῦ παλιγγενεσίας)". BibleHub. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  30. ↑ Walter Bauer, Frederick W. Danker, William F. Arndt ja F. Wilbur Gingrich, A Greek-English Lexicon of the New Testament and Other Early Christian Literature, 4. köide, Chicago: University of Chicago Press, 2021, märksõna βαπτίζω.
  31. ↑ "CHURCH FATHERS: Justin Martyr, First Apology (ch. 61)". New Advent. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  32. ↑ "CHURCH FATHERS: The Martyrdom of Polycarp". New Advent. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  33. ↑ "CHURCH FATHERS: Irenaeus, Against Heresies, Book II, ch. 22". New Advent. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  34. ↑ "CHURCH FATHERS: Tertullian, On Baptism (ch. 18)". New Advent. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  35. ↑ "Anthony N. S. Lane – Origen on Infant Baptism" (PDF). Tyndale Bulletin (PDF). Vaadatud 27. jaanuaril 2026.[alaline kõdulink]
  36. 1 2 "CHURCH FATHERS: Cyprian, Epistle 64 (to Fidus) – on infant baptism". New Advent. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  37. ↑ Everett Ferguson, „Inscriptions and the Origin of Infant Baptism”, kogumikus The Early Church at Work and Worship, vol. 2. Cambridge: James Clarke & Co, 2014, lk 155–165.
  38. ↑ "The Apostolic Tradition – public domain translation (baptismal rite; children)". Project Gutenberg. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  39. ↑ Everett Ferguson, Baptism in the Early Church: History, Theology, and Liturgy in the First Five Centuries. Grand Rapids: Eerdmans, 2009.
  40. ↑ Maxwell E. Johnson, The Rites of Christian Initiation: Their Evolution and Interpretation. Rev. and expanded ed. Collegeville, MN: Liturgical Press, 2007.
  41. ↑ Kurt Aland, Did the Early Church Baptize Infants? Philadelphia: Westminster Press, 1963.
  42. ↑ "R. M. Grant (1963) – review of Aland, Did the Early Church Baptize Infants?" (PDF). Cambridge Core (PDF). Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  43. ↑ Joachim Jeremias, Infant Baptism in the First Four Centuries. London: SCM Press, 1962.
  44. ↑ "SCM Press – Infant Baptism in the First Four Centuries (Jeremias)". scmpress.hymnsam.co.uk. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  45. ↑ "Cyril of Jerusalem – Catechetical Lectures (baptismal practice)". CatholicLibrary.org. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  46. ↑ "CHURCH FATHERS: Ambrose, On the Mysteries". New Advent. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  47. ↑ "CHURCH FATHERS: Augustine, On the Merits and Forgiveness of Sins (on infant baptism)". New Advent. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  48. ↑ "Canons of the Council of Carthage (418) on sin and grace (incl. infant baptism)". earlychurchtexts.com. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  49. ↑ Maxwell E. Johnson, The Rites of Christian Initiation: Their Evolution and Interpretation. Collegeville, MN: Liturgical Press, 2007.
  50. ↑ Everett Ferguson, Baptism in the Early Church. Grand Rapids: Eerdmans, 2009.
  51. ↑ Anthony N. S. Lane (2004). "Did the Apostolic Church Baptise Babies? A Seismological Approach" (PDF). Tyndale Bulletin 55.1. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  52. ↑ "Infant Baptism". Oxford Reference. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  53. ↑ "Anabaptist Tradition: Mennonites". Oxford Research Encyclopedia of Religion. 28. märts 2018. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  54. ↑ "Apology of the Augsburg Confession, Article IX (Of Baptism)". The Book of Concord. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  55. ↑ "Zwingli's Covenantal Turn of 1525". Oxford Academic. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  56. ↑ "Calvin, Institutes of the Christian Religion (baptism and circumcision)". CCEL. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  57. ↑ "Catechism of the Catholic Church – In Brief (1277–1278)". Vatican.va. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  58. ↑ "Baptism and Chrismation". Orthodox Church in America (OCA). Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  59. ↑ "The Augsburg Confession, Article IX (Of Baptism)". The Book of Concord. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  60. ↑ "The Small Catechism, Part IV: The Sacrament of Holy Baptism". The Book of Concord. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  61. ↑ "Westminster Confession of Faith (Chapter 28)". Orthodox Presbyterian Church (OPC). Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  62. ↑ "Thirty-Nine Articles of Religion (Article 27)" (PDF). The Anglican Communion. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  63. ↑ "By Water and the Spirit: A United Methodist Understanding of Baptism". The United Methodist Church. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  64. ↑ "Baptist Faith and Message (2000), VII. Baptism and the Lord's Supper". Southern Baptist Convention. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  65. ↑ "Assemblies of God – Statement of Fundamental Truths (Baptism in Water)". Assemblies of God. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  66. ↑ "What Quakers say: baptism & communion". Quaker.org.uk. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  67. ↑ "Our beliefs". The Salvation Army Australia. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.
  68. ↑ "Baptism in the Early Church". eerdmans.com. Vaadatud 27. jaanuaril 2026.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ristimine&oldid=7202876"