Iisrael

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Artiklit tuleb tõlkida ja kohandada!
Iisraeli Riik
heebrea מדינת ישראל
Medinat Yisra'él
araabia دولة اسرائيل
Dawlat Isrā'īl
Iisraeli lipp Iisraeli vapp
Iisraeli lipp Iisraeli vapp
Iisraeli asendikaart
Riigihümn HaTikva (Lootus)
Pealinn Jeruusalem
Pindala 20 770 km²
Riigikeel(ed) heebrea ja araabia
Rahvaarv 8 891 800 (juuli 2018)[1] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus 428,1 in/km²
Riigikord parlamentaarne demokraatia
President Reuven Rivlin
Peaminister Binyamin Netanyahu
Iseseisvus 14. mai 1948
SKT 350,851 mld $ (2017)[2] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 35 728 $ (2015)[3] Muuda Vikiandmetes
Rahaühik uus seekel (NIS)
Ajavöönd maailmaaeg +2
Tippdomeen .il
ROK-i kood ISR
Telefonikood 972
Märkused ÜRO Peaassamblee 29.09.1947. a. otsusega on Iisraeli pindala 14 100 km²

Iisrael on riik Aasias Vahemere rannikul Lähis-Idas. Iisraeli naaberriigid on Jordaania, Süüria, Liibanon, Egiptus ning piiratud autonoomiaga Palestiina.

Iisraeli valitsus ja riigijuhtimine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Iisraeli riigipeade loend.
Next.svg Pikemalt artiklis Knesset.

Iisraeli peaministrid[muuda | muuda lähteteksti]

Iisraeli kaart
Next.svg Pikemalt artiklis Iisraeli peaministrite loend.

Iisraeli valitsusorganid kujunesid välja Suurbritannia Ühendkuningriigi hallatud rahvusvahelise Palestiina valitsusmandaadi ajal.

Next.svg Pikemalt artiklis Palestiina Juudi Agentuur.
Next.svg Pikemalt artiklis Haganah.
Next.svg Pikemalt artiklis Irgun.

Riigi haldusasutused[muuda | muuda lähteteksti]

Riiklik- ja sisejulgeolek[muuda | muuda lähteteksti]

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Iisrael jaguneb kuueks ringkonnaks ning Juudamaa ja Samaaria aladeks (Samaaria ei ole Iisraeli osana rahvusvaheliselt tunnustatud, sarnaselt Jeruusalemma ringkonna ja Põhjaringkonna piirkondadega).

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Iisraeli ajalugu., Iisraeli kuningriik (ühendatud monarhia), Juuda kuningriik, Iisraeli kuningriik (Samaaria), Iisraeli kuningate loend

Nimetus Iisrael võeti Kaananimaa kohta kasutusele aastal 1211 eKr. Iisraeli ajaloo alguseks loetakse Aabrahami elu ja tegevust umbes aastal 2000 eKr. Samast ajast pärineb ka Iisraeli usundi eellugu. Heebrea hõimude liit Iisrael hõivas Palestiina 13. sajandil eKr; nendel aladel jäid hõimud paikseks. Iisraeli kuningriik tekkis aastal 1000 eKr, ühtse riigi valitsejateks said Saul, Taavet ja Saalomon. Juuda suguharu esiletõus algas peale ühtse kuningriigi lagunemist aastal 928 eKr. Kuningas Omri rajas Iisraeli pealinna Samaaria u. aastal 880 eKr. Judaismi usukombestik kujunes välja peale Paabeli vangipõlve. Pärast Jeruusalemma hävitamist aastal 70 pagendati Iisraeli juudid kodumaalt.

Next.svg Pikemalt artiklis Palestiina (piirkond).

Sionismiliikumise mõjul algas 1870. aastatel juutide naasmine Palestiinasse, mis oli eriti populaarne Aškenazi juutide seas 1920.–1930. aastatel, pärast seda soositi Suurbritannia Balfouri deklaratsiooni (1917).

Juutide tagakiusamine Natsi-Saksamaa okupeeritud aladel II maailmasõja ajal võimendas veelgi juudiriigi loomise ideed.

1880. aastal algas juutide massiline immigreerumine Palestiinasse.

I maailmasõda ja Palestiina[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1917–1918 vallutasid Briti Egiptuse Ekspeditsioonikorpuse väed Edmund Allenby juhtimisel koostöös kohalike vastupanugruppidega Palestiina piirkonna, kuhu aga Suurbritannia väed jäid paigale, et tagada rahu juutide ja araablaste vahel.

1. novembril 1917. aastal võttis Suurbritannia valitsus vastu otsuse võimaldada juutidel rajada oma "rahvuslik kodu" Briti vägede vallutatud territooriumil nn Balfouri deklaratsiooniga.

Suurbritannia Ühendkuningriigi rahvusvaheline Palestiina valitsusmandaat[muuda | muuda lähteteksti]

25. aprillil 1920. aastal anti Suurbritannia Ühendkuningriigile Balfouri deklaratsiooni täideviimiseks rahvusvaheline mandaat. See mandaat anti välja San Remo konverentsil. 2. juunil 1922. aastal kinnitasid mandaadi Rahvasteliidu 51 liikmesriiki. 30. juunil kinnitas seda ka Rahvasteliitu mitte kuuluva Ameerika Ühendriikide Kongress.

1923. aastal jagasid britid Palestiina kaheks administratiivpiirkonnaks – juutidele anti Jordani jõest läände jääv osa ning araablastele ida poole jääv osa. Selle jagamise tulemusel said araablased 75 protsenti Palestiina alast, kuhu loodi Transjordaania riik. Ülejäänud Palestiina territoorim pidi saama juutide kodumaaks.

Osa araablastest, kes jäid Jordani jõest läände, aga polnud sellise maajaotusega rahul ning alustasid seal elavate juutide ründamist. Kuigi Briti väed püüdsid alguses korda luua, loobuti sellest varsti[4].

II maailmasõda ja Palestiina[muuda | muuda lähteteksti]

Palestiina juudid moodustasid Palestiina araablaste vastu organiseeritud kaitseorgani Haganah, mis on praeguste Iisraeli kaitsejõudude eelkäija. Samuti moodustus põrandaalune organisatsioon Irgun, mida juhtis hilisem Iisraeli peaminister Menaẖem Begin.

1947. aasta ÜRO partitsioneerimisresolutsiooni järgi pidi moodustatama allesjäänud 25 protsendile Palestiina alast juudiriik ning teine Palestiina araablaste riik (Transjordaania oli esimene). Jagamine pidi toimuma vastavalt rahvaarvudele. Juudid nõustusid resolutsiooniga, araablased aga lükkasid selle tagasi.

Iisraeli riigi väljakuulutamine[muuda | muuda lähteteksti]

14. mail 1948 kuulutasid juudid oma territooriumil välja Iisraeli riigi. Järgmisel päeval ründasid vastloodud riiki seitse naaberriiki – Egiptus, Jordaania, Süüria, Liibanon, Saudi Araabia, Iraak ja Jeemen.

Next.svg Pikemalt artiklis Araabia-Iisraeli konflikt.

Iisraeli rünnanud Araabia riikide valitsused kutsusid Iisraeli alal elavaid araablasi üles lahkuma, kuid neile lubati võimalust pärast sõjategevuse lõppu tagasi pöörduda.

Esimese välisriigina tunnistas Iisraeli riiklikku iseseisvust Nõukogude Liit, kes andis Iisraeli sõjaväele ka relvastust. Nõukogude Liidu poliitilise toetuse eesmärk oli leida liitlasriik Lähis-Idas, kuna teised Araabia riigid olid Suurbritannia liitlased. Euroopast ja Nõukogude Liidust emigreerunud vene juurtega väljarändajad olid pärast teist maailmasõda lojaalsed Nõukogude Liidule ja Jossif Stalinile. Iisrael ei vastanud NSVLi välispoliitilistele ootustele, mistõttu NSVL katkestas suhted Iisraeliga 1949. aastal. Sellega algas ka Nõukogude Liidus elavate juutide represseerimine.

Pärast sõda anti Iisraeli alale jäänud araablastele Iisraeli kodakondsus, neid ja nende järeltulijaid tuntakse Iisraeli araablastena. Lahkunuid tunti aga esimeste „palestiina põgenike“ nime all.

1949. aastal lõppenud Iseseisvussõja järel oli Iisraeli territoorium suurem kui 1947. aastal tehtud ÜRO plaan ette nägi. Ala, millest oleks pidanud saama teine Palestiina araablaste riik, oli okupeeritud. Gaza maariba kuulus Egiptusele ning Juudea ja Samaaria ehk Läänekallas Transjordaaniale. Transjordaania valdusesse jäi ka enamik Jeruusalemmast, sealhulgas vanalinn ja Nutumüür.

Transjordaania annekteeris Läänekalda ametlikult 1950. aastal ning kõigile seal elavatele araablastele anti kodakondsus. Kuna Transjordaania paiknes Jordani jõe mõlemal kaldal, sai riigi nimeks Jordaania. Nii läks araablaste valdusesse kokku 85 protsenti kunagisest Suurbritannia mandaadiga piiritletud alast.

Aastatel 1949 – 1967, kui Juudea-Samaaria ning Gaza olid araablaste poolt okupeeritud, ei püütud neil aladel iseseisvat riiki välja kuulutada. Palestiinlaste liider Yasser Arafat ning tema 1964. aastal loodud Palestiina Vabastusorganisatsioon asusid iseseisvust taotlema alles seda taotlema alles pärast kuuepäevast sõda 1967. aastal, millega Läänekallas ja Gaza olid Iisraeli valdusse läinud.

Kuuepäevane sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Kuuepäevane sõda oli kolmas sõda Iisraeli ja Araabia riikide vahel. Sõda lõppes juba esimese päeva varahommikul. 1967. aasta mais mobiliseerisid Egiptus, Jordaania ja Süüria oma sõjaväed sissetungi alustamiseks Iisraeli piiri äärde. Sissetungi ennetamiseks ründasid Iisraeli väed Egiptust 5. juuni hommikul, hävitades selle õhuväe. Egiptus kaotas sõja esimestel tundidel 300‒310 oma 340st lennukist. Järgnevatel tundidel korraldas Iisrael õhurünnakud ka Jordaania ja Süüria õhuväe vastu, mille käigus hävitati u 450 vastasvägede sõjalennukit. 5. juuni keskpäevaks kindlustas kindralmajor Mordechai Hodi juhitud sõjaväeoperatsioon Iisraeli ülemvõimu õhus ja pani aluse nende maavägede kiirele edasitungile.

1949. aastast kuni 1967. aastani oli Gaza piirkond Egiptuse valduses, Golani kõrgendikud Süüria valduses ja Läänekallas Jordaania valduses. Pärast Kuuepäevast sõda aga kuulusid need alad ning Siinai kõrb Iisraelile.

Läänekaldal ja Gaza piirkonnas elas toona 850 000 araablast, kellest pärast kuuepäevast sõda sai teine põgenike laine.

Läänekalda ja Gaza araablased olid valmis pärast 1967. aastat piirkonnast lahkuma, kuid toonane Iisraeli kindral Moshe Dayan palus neil jääda. Dayani plaan oli inimesi harida, pakkuda neile töökohti, arstiabi ja muud.

Jom Kippuri sõda[muuda | muuda lähteteksti]

1973. aasta oktoobris toimus Jom Kippuri sõda, milles Egiptus ja Süüria üritasid eelmistes sõdades kaotatud alasid tagasi vallutada. Sõda algas Egiptuse ja Süüria vägede jaoks edukalt, kuid löödi Iisraeli vägede vasturünnakutega tagasi.

1982. aastal sõlmisid Iisrael ja Egiptus rahulepingu ning Iisrael andis Siinai poolsaare Egiptuse valdusesse tagasi. Golani kõrgendikud, Läänekallas ja Gaza piirkond jäid Iisraeli valdusesse.

1982. aastal tõi Iisrael väed välja Siinaist; 1985. aastal Liibanonist (v.a. puhvertsoonist riigi piiril).

1993. aastal tunnustasid Iisrael ja PVO teineteist. 2005. aastal tõi Iisrael oma väed välja Gaza piirkonnast ning likvideeris sealsed asundused.

2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt.

Aastal 2006 tungisid organisatsiooni Ḩizb Allāh sissid üle Iisraeli-Liibanoni piiri, tappes viis Iisraeli sõdurit ja võttes vangi kaks. Vangi võetud sõdureid hoiti Liibanoni territooriumil ja nad anti Iisraelile välja 2008. aastal toimunud vangide vahetuse käigus.

Ḩizb Allāh tulistas konflikti käigus üle Liibanoni piiri Iisraeli pihta ligi 4000 raketti. Iisrael vastas õhu- ja maarünnakuga peamiselt Lõuna-Liibanoni aladel. Kõige rohkem said kannatada Liibanoni tsiviilrajatised. Lisaks viis Iisrael osa oma sõjaväest Liibanoni, hoides Ḩizb Allāh liikmeid blokaadis.

Viimased Iisraeli väed lahkusid Liibanonist 2006. aastal kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga relvakonflikti lõpetamise ja Ḩizb Allāhi desarmeerimise kohta. ÜRO rahuvalvajad pole veel täitnud resolutsiooni desarmeerimise sätet. Iisraeli luureandmetel on Ḩizb Allāh oma relvastust täiendanud ja suurendanud[5].

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

Tel Aviv
Haifa

2011. aasta seisuga elab Iisraelis 7 746 000 inimest.[6]

Iisraeli rahvusgrupid on järgmised:[6]

Suuremad linnad[muuda | muuda lähteteksti]

Koht Linn Elanike arv
(2009)
1 Jeruusalemm 780 200
2 Tel Aviv 404 400A
3 Haifa 265 500
4 Rishon LeZion 228 200
5 Be'er-Sheva 194 300

^2010. aasta seisuga

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

2011. aastal oli Iisraeli SKP 219,43 miljardit USA dollarit.[7]

2010. aastal oli töötuse määr 6,4%. 2007. aastal elas 23,6% elanikkonnast allpool vaesuspiiri.[8]

SKP jaotus (2010)[8]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
2,4%
Tööstus
32,6%
Teenindus
65%
Tööjõu jaotus (2008)[8]
Sektor Osakaal
Põllumajandus
2%
Tööstus
16%
Teenindus
82%

Eksport[muuda | muuda lähteteksti]

Iisraeli peamised ekspordiartiklid on[8]

Iisraeli peamised ekspordipartnerid on Ameerika Ühendriigid 35,05%, Hongkong 6,02%, Belgia 4,95% (2009).[8]

Import[muuda | muuda lähteteksti]

Iisraeli peamised impordiartiklid on[8]

  • toorained
  • sõjaväevarustus
  • tootmisvahendid
  • töötlemata teemandid
  • kütused
  • teraviljad
  • tarbekaubad.

Iisraeli peamised impordipartnerid on Ameerika Ühendriigid (12,35%), Hiina (7,43%), Saksamaa (7,1%), Šveits (6,94%), Belgia (5,42%), Itaalia (4,49%), Suurbritannia (4,03%) ja Holland (3,98%) (2009).[8]

Iisraeli kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Juudid on traditsiooniliselt pidanud judaismi kultuuriks, millel on oma ajalugu, keel (heebrea keel) ja kodumaa – Iisrael. Igas Iisraeli linnas on sünagoog, mis on filosoofia, eetika ja religioosse praktika keskus. Rabid on judaismi nimetanud arenevaks religioosseks tsivilisatsiooniks.

Next.svg Pikemalt artiklis Jidiši keel. ja Jidiši kirjandus
Next.svg Pikemalt artiklis Heebrea keel.
Next.svg Pikemalt artiklis Heebrea kirjandus.
Next.svg Pikemalt artiklis Juudi keel.
Next.svg Pikemalt artiklis Juudi kirjandus.
Next.svg Pikemalt artiklis Iisrael Eurovisiooni lauluvõistlusel.
Next.svg Pikemalt artiklis Iisraeli jalgpallikoondis.

Iisrael — süüdistused rassismis, antisemitism ja rahvustevahelised suhted[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]