Eutanaasia

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib inimese halastussurmast; teiste loomade suremisabi kohta vaata artiklit Loomade eutanaasia


Eutanaasia ehk suremisabi ehk halastussurm ehk surmaabi on teise inimese elu tahtlik lõpetamine selle inimese enda heaks. Tavaliselt on tegu paranemislootusteta ja piinleva haige elu lõpetamisega.[1]

Eutanaasia pooldajad nimetavad eutanaasiat „väärikaks surmaks“ kannatavale inimesele.[2]

Eutanaasias kasutatakse peamiselt barbituraatide gruppi kuuluvaid ravimeid, st kesknärvisüsteemi depressante, mida manustatakse ette antud seaduste järgi.


Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Arvatakse, et eutanaasia sai alguse Vana-Kreekas ja Roomas 5. sajandil eKr. Eutanaasia sai alguse abordi tegemisest, aga see oli vastuolus Hippokratese vandega, millejärgi oli keelatud anda kellelegi surmavat ravimit, kui seda küsitakse.

Aasta 1870 oli eutanaasia ajaskaalal väga oluline. Sel aastal soovitas Samuel Williams kasutada morfiini ja valuvaigisteid sisaldavaid ravimeid, et abistada kiiret ja valutut surma. See tõi Ameerika Ühendriikides taas esile arutelu eutanaasia kohta. Eutanaasia ajaloos oli läbimurdeks piirata valuvaigistite kättesaadavust inimeste seas, et patsient ei saaks valuvaigistitega enesetappu sooritada.[3]

Aasta 1940 oli esimene kord, kui praktiseeriti mittevabatahtlikku eutanaasiat Saksamaal, selleks et kõrvaldada haigeid ja puudega sakslasi, kellel olid psühholoogilised probleemid. Seda tehti suletud gaasikambrites. Aastaks 1945 oli tapetud 300 000 sakslast. Hiljem kasutasid natsid sama meetodit, et kõrvaldada venelasi, juute ja mustlasi.[3]

Arutelu eutanaasia kohta jätkub siiani ja käib kindlasti veel lähiaastatel edasi. Eutanaasial on nii eelised kui ka puudused, aga pole veel selgelt selgusele jõutud, kas olla eutanaasia poolt või vastu. 60-80% inimestest Lääne-Riikidest on poolt abistatud enesetapule.[3]

Liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Aktiivne eutanaasia: eutanaasiavorm, kus arst võtab patsiendi surma tagamisel aktiivselt osa. Surm tagatakse ravimite üleannustamise teel, aktiivne eutanaasia on valutu, see sulgeb inimese füsioloogilise süsteemi kuni inimene justkui uinub.
  • Passiivne eutanaasia: eutanaasiavorm, kus patsiendi nõusolekul loobutakse surija elu kunstlikust pikendamisest, vähendades vajaduse korral valuraviga tema piinasid.
  • Abistatud enesetapp: inimesele antakse võimalus ja vahendid, et ise kontrollitud keskkonnas enesetapp sooritada. Kindel reegel on, et patsient peab ise ravimeid manustama. [4]

Eutanaasia eelised[muuda | muuda lähteteksti]

  • Piinade lõpetamine ehk vanana või haigena valu vältimine.
  • Väärikas surm ehk haigena või vanana ei pea teiste hoole alla jääma.
  • Fondidesse jääb rohkem raha ja raviseadmed on vabad teistele patsientidele.
  • Võimalus valida oma saatust. [5]

Eutanaasia puudused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ei väärtusta inimelusid.
  • Religioossed ja eetilised probleemid, st et igas usundis pole eutanaasia lubatud.
  • Eutanaasia kasutamine raha säästmise eesmärgil, st et väga haigete patsientide ravikulude pealt raha säästmine.[5]

Kus on surmaabi lubatud?[muuda | muuda lähteteksti]

Aktiivne eutanaasia on seaduslikult lubatud viies riigis. Need on Uruguay, Belgia, Holland, Luksemburg ja Kolumbia. Teatud tingimustel on Jaapanis eutanaasia lubatud, kuigi seal ei ole eutanaasia kohta ühtegi seadust.

Belgias legaliseeriti eutanaasia 2002. aastal. Belgias on eutanaasiat puudutavad seadused liberaalsed - surma abi on õigus saada - nii lastel kui ka vaimse tervise probleemidega inimestel.

Hollandis legaliseeriti eutanaasia 2001. aastal. Hollandis on aktiivne eutanaasia lubatud alates 12. eluaastast.

Luksemburgis legaliseeriti eutanaasia 2008. aastal.

Kolumbias on eutanaasia lubatud vaid vähi, AIDSi ja maksa- ning neerupuudulikkuse käes kannatajatel.[4]

Abistatud enesetapp on lubatud Šveitsis, mitmes USA osariigis[4], näiteks Washingtonis, Oregonis, Montanas.[6] Näiteks Soomes ja Saksamaal pole abistatud enesetapp otseselt keelatud, aga arstidel pole eetiliselt lubatud abistada kellegi enesetappu.[4] Soomes ja Saksamaal on võimalik saada kriminaalkaristus abivajaja ravita jätmise eest. Esimene abistatud enesetapu vastane seadus loodi 1828. aastal New Yorgis.[3]

Organisatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandi alguses said inimesed teadlikuks abistatud tapmisest ja eutanaasiast. Samuti hakati moodustama erinevaid organisatsioone eutanaasiaga seotud murede käsitlemiseks. 1935. aastal moodustati esimene ühinfg eutanaasia legaliseerimiseks, Voluntary Euthanasia Legislation Society (VELS), asutajateks olid Londoni arstid.

1938. aastal asutati sarnane organisatsioon, mis oli tuntud kui National Society for the Legalization of Euthanasia (NSLE).

1980. aastal asutati eutanaasia toetamiseks World Federation of Right to Die Societies ja Hemlock Society. Hemlock Society’s on registreerinud rohkem kui 60 000 osalist.[3]

Surmaturism[muuda | muuda lähteteksti]

Surmaturism tähendab seda, et potentsiaalne patsient reisib abistatud enesetapu sooritamises välismaale. Reisitakse mujale, sest enda riigis pole eutanaasia legaalne. Peamised surmaturismi sihtmärgid on Belgia ja Šveits. Šveitsi MTÜ Dignitase andmete järgi on nende käe all oma elutee lõpetanud inimesed peamiselt sakslased.[4]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 195:2004.
  2. Wiesen, G. "What is Active Euthanasia? WiseGEEK". 27. september 2019. Vaadatud 09.10.2019.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "The Long History of Euthanasia Will leave You Truly Suprised". Vaadatud 29.10.2019.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Maran, Kaur. "Põhjalik ülevaade: kus on surmaabi lubatud ja kuidas seda tehakse?". Heureka, 25. jaanuar 2+19. Vaadatud 09.10.2019.
  5. 5,0 5,1 "7 Important Euthanasia Pros and Cons". FLOW psychology, 2015. Vaadatud 09.10.2019.
  6. "Mercy Killing Facts". Vaadatud 29.10.2019.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]