Lucius II

Allikas: Vikipeedia
Lucius II
B Lucius II.jpg

Sünninimi Gerardo Caccianemici dell'Orso
Valitsemisaja algus 9. märts 1144
Valitsemisaja lõpp 15. veebruar 1145
Eelkäija Coelestinus II
Järeltulija Eugenius III
Sünnikoht Bologna
Surmakuupäev 15. veebruar 1145
Surmakoht Rooma

Lucius II (Gerardo Caccianemici dell'Orso, Gherardo Caccianemici dal Orso, Gherardo Caccianemici) oli paavst 11441145. Ta oli 166. paavst.

Gerardo Caccianemici dell'Orso (Caccianemici tõlkes: vaenlasi jahtima) sündis Bolognas Alberto dell'Orso peres.

Caccianemici dell'Orso ühines nooruses augustiini regulaarkanoonikutega. Kirikuloolase J. N. D. Kelly andmetel sai ta Lucca San Frediano kongregatsiooni kanoonikuks. Salvador Miranda arvates asus ta aga Bologna Santa Maria in Reno kloostrisse.

Calixtus II määras Caccianemici dell'Orso detsembris 1122 Santa Croce in Gerusalemme kardinalpreestriks. Ta oli 1125 legaat Saksamaal, kus osales Lothar III valimisel Saksa kuningaks. 1126 osales ta Saksamaal Norberti määramisel Magdeburgi peapiiskopiks ja Würzburgi piiskopiga seonduva tüli lahendamisel. Ta oli legaat Saksamaal 11271128, 11301131, 11331134 ja 1136.

Caccianemici dell'Orso oli 1128 või 1130 Benevento rektor (kuberner). Ta osales vaidluses Monte Cassino kloostri abti määramise üle. Innocentius II nimetas ta 1141 või 1143 kantsleriks ja raamatukoguhoidjaks.

Kardinal Caccianemici dell'Orso osales 4 paavsti valimistel 1124–1144.

1144. aasta paavsti valimised[muuda | muuda lähteteksti]

Lucius II valiti paavstiks 9. märtsil 1144 Roomas San Gregorio al Celio kloostris ja pühitseti ametisse 12. märtsil Rooma Peetri kirikus. Ta võttis nime Lucius I järgi. Paavsti valimistel osales 42 kardinali.

Sisepoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma kodanikud kuulutasid välja kommuuni, soovides ilmaliku ja kirikliku võimu eraldamist ja määrates patriitsiks vastupaavst Anacletus II venna Giordano Pierleoni. Sõjalist abi leidmata otsustas Lucius II endale ustavate vägedega rünnata veebruaris 1145 Kapitooliumi, kus paiknes Rooma kodanike senat.

Paavst sai rünnakus raskesti vigastada.

Suhted Portugaliga[muuda | muuda lähteteksti]

Lucius II tunnustas Portugali iseseisvumist.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | muuda lähteteksti]

Lucius II taastas mais 1144 Toursi metropoliidi jurisdiktsiooni Bretagne's.

Suhted Saksamaaga[muuda | muuda lähteteksti]

Lucius II otsis Rooma sisepoliitilise kriisi lahendamiseks abi Saksa kuningalt Konrad III-lt.

Suhted Sitsiiliaga[muuda | muuda lähteteksti]

Lucius II kohtus juunis 1144 Cepranos Sitsiilia kuninga Ruggero II-ga (Roger II), sõlmides 7-aastase vaherahu. Kuningas lubas mitte korraldada rüüsteretki Kirikuriigi aladele, kuid ei tagastanud varem vallutatud alasid.

Suhted Tšehhiga[muuda | muuda lähteteksti]

Lucius II kutsus Olomouci piiskopi Jindřich Zdíki Rooma.

Suhted Hispaania piiskoppidega[muuda | muuda lähteteksti]

Lucius II kinnitas Toledo peapiiskopi Pürenee poolsaare alade priimaseks.

Suhted Itaalia piiskoppidega[muuda | muuda lähteteksti]

Lucius II rajas 1145 Lesina piiskopkonna.

Munklus[muuda | muuda lähteteksti]

Lucius II palvel saatis Cluny kloostri abt Petrus Venerabilis Rooma 13 munka, kelle käsutusse andis paavst 19. jaanuaril 1145 San Sabba kloostri.

Onupojapoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Lucius II määras juunis 1144 kardinaliks oma sugulase Ubaldo Caccianemici.

Uued kardinalid[muuda | muuda lähteteksti]

Lucius II määras 9 uut kardinali.

  1. Berardo, diakon
  2. Bernardo, diakon
  3. Ubaldo Caccianemici
  4. Guido Cibo
  5. Cenzio, preester
  6. Guarino Foscari
  7. Villano Gaetani
  8. Nikolaus, diakon
  9. Pietro, Santa Maria in Via Lata kardinaldiakon

Lucius II kultuuriloos[muuda | muuda lähteteksti]

Lucius II lasi kardinalina renoveerida Rooma Santa Croce in Gerusalemme kiriku.

Lucius II ajal saabus Rooma teoloog Robert Pullen, kelle paavst määras kantsleriks.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Lucius II sai kroonik Godefriduse andmetel veebruaris 1145 Kapitooliumil asunud mässuliste Rooma kodanike vastases rünnakus kiviheitemasinast heidetud kivist raskelt vigastada ja suri saadud haavadesse 15. veebruaril Roomas San Gregorio al Celio kloostris.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Annales Casinense"
  • "Annales Ceccanenses"
  • "Historia pontificalis"
  • "Catalogus Casinensis"
  • "Catalogus Tiburtinus"
  • "Catalogus Viterbensis"
  • "Gotifredi Viterbensis Pantheon"
  • "Martini Oppaviensis Chronicon pontificum et imperatorum"
  • "Catalogus Imperatorum et Pontificum Romanorum cencianus"
  • "Catalogus pontificum Romanorum et imperatorum saeculi XI"
  • "Catalogus pontificum Romanorum, imperatorum et regum Francorum auctore monacho S. Gregorii"
  • "Chronica quae dicitur Hugonis de Sancto Victore"
  • "Liber pontificalis"
  • "Ottonis episcopi Frisingensis Chronicon"

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Johannes Bachmann: Die päpstlichen Legaten in Deutschland und Skandinavien (1125–1159). Berlin, 1913.
  • Fidel Fita y Colomé: Doce Bulas inéditas de Lucio II, Alejandro III, Lucio III, Celestino III, Inocencio IV y Alejandro IV. "Boletín de la Real Academia de la Historia", 29, 1896: 94–117.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Francis R. Swietek; Terrence M. Deneen: Pope Lucius II and Savigny. "Analecta Cisterciensia", 39, 1983: 3–25.
Eelnev:
Coelestinus II
Rooma paavst
11441145
Järgnev:
Eugenius III