Leo XII

Allikas: Vikipeedia
Leo XII
LeoXIIPapa.jpg

Sünninimi Annibale Francesco Clemente Melchiore Girolamo Nicola Sermattei della Genga
Valitsemisaja algus 28. september 1823
Valitsemisaja lõpp 10. veebruar 1829
Eelkäija Pius VII
Järeltulija Pius VIII
Sünnikuupäev 22. august 1760
Sünnikoht Genga
Surmakuupäev 10. veebruar 1829
Surmakoht Rooma

Leo XII (Annibale Francesco Clemente Melchiore Girolamo Nicola Sermattei della Genga, lühendatud kujul Annibale della Genga; 22. august 176010. veebruar 1829) oli paavst 1823–1829. Ta oli 252. paavst.

Annibale della Genga sündis Spoleto lähedal Genga lossis krahvi Flavio della Genga ja Maria Luisa Periberti di Fabriano 10-lapselises peres 6. lapsena. Ta asus 13-aastaselt õppima Osimos Campana kolleegiumis ja õppis seejärel 17731778 Roomas Piceno kolleegiumis. 1783 lõpetas ta Roomas Accademia dei Nobili Ecclesiastici, kus ta tegutses hiljem külalisprofessorina. 1782 pühitseti Genga alamdiakoniks ja 1783 diakoniks. Pärast ordineerimist 4. juunil (või 14. juunil) 1783 asus ta paavst Pius VI teenistusse, kes oli eelnevalt külastanud akadeemiat ja kellele avaldas Genga talent muljet. 1790 pidas Genga Saksa-Rooma keisri Joseph II surma puhul Sixtuse kabelis jutluse. 1806 sai ta ülesandeks pidada läbirääkimisi konkordaatide sõlmimiseks Baieri, Badeni ja Württembergiga. 18081814 tõmbus ta Napoleon I poliitika tõttu Monticelli kloostrisse. 1814 saadeti Genga Prantsusmaale, kus ta pidi taotlema paavstile kuulunud alade tagastamist, kuid ta ei saavutanud edu. Selle ülesande läbikukkumisega kaasnes kardinal-riigisekretär Ercole Consalvi kriitika, mistõttu Genga lahkus mõneks ajaks diplomaatilisest teenistusest ja viibis taas Monticelli kloostris, kus ta pühendus kogudusetööle ja õpetas talupoegade laulukoorile oreli saatel laulmist.

Leo XII pidas kassi Micettot ja koera, kelle leedi Shrewsbury võttis pärast paavsti surma oma hoole alla.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1823.aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII vapp.

Leo XII valiti paavstiks 28. septembri hommikul 1823 Roomas Quirinali palees ja krooniti 5. oktoobril kardinal Fabrizio Ruffo poolt. Ta võttis nime Leo XI järgi, kes andis tema suguvõsale aadlitiili.

2. – 28. septembrini 1823 toimunud konklaavil osales 49 kardinali. Sellel konklaavil olid suurimateks soosikuteks Zelanti fraktsiooni esindaja kardinal Antonio Gabriele Severoli ja mõõdukam kardinal Francesco Saverio Castiglioni. Kardinal Giuseppe Albani esitas Severoli vastu 21. septembril Austria keisri Franz I nimel veto. Leo XII valiti paavstiks Zelanti toetusel 34 häälega, kuid ta ei tunnustanud esialgu kardinalide otsust, põhjendades seda oma viletsa tervisega.

Välispoliitilised suhted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

4. juunil 1824 mainis Leo XII Prantsusmaa kuningale Louis XVIII-le saadetud kirjas 1817 sõlmitud konkordaadi läbikukkumist ja tegi talle etteheiteid mitmete revolutsiooni ajal kehtestatud seaduste jõussejätmise pärast.

Suhted Hispaania ja Ladina-Ameerikaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII teatas 21. mail 1827, et seoses riikide iseseisvumisega Ladina-Ameerikas hakkab ta nüüdsest ise määrama Hispaania kuninga asemel sealseid piiskoppe. Selle otsusega pälvis paavst Hispaania kuninga hukkamõistu.

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII sõlmis 1827 konkordaadi Ülem-Reini aladega. Ta saavutas 11. aprillil 1827 kokkuleppe Freiburgi peapiiskopi ja kapiitliga seoses Ignaz Heinrich von Wessenbergi määramise pärast puhkenud tüliga.

Suhted Sardiiniaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII saatis 1825 Sardiinia kuningannale kuldroosi.

Suhted Napoliga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII kohustas Napolit taastama vasallivande andmist paavstile, kuid sellel otsusel oli ainult sümboolne tähendus.

Suhted Suurbritanniaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII soovis saavutada katoliiklastele suuremaid õigusi ja vabadusi Suurbritannias.

Suhted Hannoveriga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Püha Tool sõlmis 26. augustil 1824 Hannoveriga konkordaadi.

Suhted Madalmaade kuningriigiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Püha Tool sõlmis 1827 Madalmaade kuningriigiga konkordaadi.

Suhted Šveitsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

7. mail 1828 avaldatud bullas 'Inter praecipua' reguleeris Leo XII Baseli piiskopkonna piire ja 13. juulil 1828 andis ta Solothurni kirikule katedraali õigused.

Suhted Türgiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII otsustas 1824 taastada katoliku patriarhaadi Aleksandrias.

Suhted Venemaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa saadik Andrei Italinski kohtus paavstiga.

Reformid Kirikuriigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII oli esimene paavst uusajal, kes elas pidevalt Vatikanis. Ta määras Ravenna legaadiks kardinal Agostino Rivarola, kes kasutas olukorra kontrolli alla hoidmiseks politsei jõudu ja spioonide abi. Leo XII asus tegutsema teeröövlite tegevuse vastu. Tema teostatud rahareformiga võeti Kirikuriigis rahaühikuna käibele leonina. Leo XII taastas Forlimpopoli linnale linnaõigused. Reguleerimaks roomlaste seas levivat purjutamist käskis ta kõrtside ette ehitada sissepääsu raskendamiseks vastavad takistused.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Giulio Maria della Somaglia, Lodovico Micara, Vincenzo Macchi
Riigisekretär Giulio Maria della Somaglia, Tommaso Bernetti
Camerlengo Bartolomeo Pacca, Pietro Francesco Galeffi
Rooma kardinalvikaar Giacinto Placido Zurla

Kuuria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valitsemisaja alguses kõrvaldas Leo XII endise kardinal-riigisekretäri Enrico Consalvi kuuria ametist, kuid paavst määras ta mõne aja pärast usupropaganda kongregatsiooni prefektiks. Leo XII edutas kuuria ametikohtadele pigem vanade aadlisuguvõsade liikmeid, kui lihtrahva seast pärit vaimulikke. Ta reorganiseeris Rooma inkvisitsiooni ja rajas 1824 kongregatsiooni, mille ülesandeks oli kontrollida Kirikuriigis antava kooliõpetuse vastavust seadusandlusega.

Benediktlased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII tunnustas 1827 avaldatud dekreediga 'Inter gravissimas' benediktlaste kongregatsiooni rajamist Brasiilias.

Bona Mors vennaskond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII andis 1827 Vincenzo Caraffa rajatud Bona Mors vennaskonna ülemusele loa rajada kongregatsioone jesuiitidele kuuluvates kirikutes.

Frantsisklased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII andis 1826 Rooma lähedal asuva San Vincenzo e Anastasio kloostri tsistertslaste alluvusest frantsiskaani observantide alluvusse.

Jeesuse Pühima Südame Selts[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII tunnustas 1826 Madeleine-Sophie Barat rajatud Jeesuse Pühima Südame Seltsi (Religieuses du Sacré Cœur de Jésus or Religiosa Sanctissimi Cordis Jesu, R.S.C.J.).

Jesuiidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII soosis jesuiitide tegevust ja volitas neid ellu viima katoliiklikku hariduspoliitikat, andes enamike katoliiklike kõrgkoolide juhtimise üle jesuiitidele. Leo XII kohustas 1826 avaldatud apostellikus konstititsioonis 'Plura ultra' jesuiite mitte tegelema bigaamilises suhtes olevate isikutega. Paavst reguleeris 1. jaanuaril 1829 jesuiitide volitused tegutsemiseks Inglismaal.

Kristliku doktriini kongregatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII tunnustas 17. septembril 1824 Ippolito Galantini rajatud Kristliku doktriini kongregatsiooni.

Laatsaristid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII taastas Vincent de Pauli rajatud laatsaristide kongregatsiooni (C.M.) tegevuse.

Leopoldiini Selts[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII tunnustas 30. jaanuaril 1829 avaldatud bullas 'Quamquam plura' Johann Friedrich Reze rajatud Leopoldiini Seltsi.

Montforti kongregatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII tunnustas 1825 Louis-Marie Grignion de Montforti rajatud kongregatsiooni (Les Filles de la Sagesse).

Oblatistid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII tunnustas 21. märtsil 1826 Charles de Mazenod rajatud Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise oblatiste (Congregatio Missionariorum Oblatorum B.M.V. Immaculatae, O.M.I.).

Püha Vaimu kongregatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII tunnustas 7. veebruaril 1824 Püha Vaimu kongregatsiooni (Congregatio Sancti Spiritus sub tutela Immaculati Cordis Beatissimae Virginis Mariae, C.S.Sp).

Picpusi kongregatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII tunnustas 1825 Pierre Coudrini rajatud Picpusi kongregatsiooni (S.S.C.C.) ja saatis selle kongregatsiooni misjonärid Hawaiile.

Xavieriaani vennad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Xaveriaani vendade kongregatsiooni (X.B.S.S.) rajaja Theodore James Ryken oli 1826 Roomas palverännakul ja kohtus paavstiga, kes andis talle selle kohtumise mälestuseks medali.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII rõhutas apostellike väärtuste järgimist kloostrites, vaimulike haridustaseme tõstmist ning sügavama religioossuse äratamist kristlastes.

1825 aastat tähistati juubeliaastana.

Leo XII kuulutas 27. septembril 1828 Petrus Damianuse Kiriku doktoriks.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII oli mõjutatud Félicité Robert de Lamennais' ja Gioacchino Ventura di Raulica teoloogiast.

Ta tunnustas usupropaganda kongregatsiooni otsust, mille järgi peab Kaldeas olema vaid üks patriarh, mitte rohkem, nagu neid seni oli olnud.

Ta mõistis 18. märtsil 1825 hukka vabamüürluse ja salaühingud.

Ta taunis 5. mail 1824 avaldatud entsüklikas 'Ubi primum' protestantlike piibliseltse. 18. detsembril 1825 andis ta eraaudientsi Kaspar Benedict Hagleitneri rajatud Manharteri liikumise esindajatele, kes hiljem teatasid, et Leo XII pole õiguspärane paavst.

Entsüklikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 'Charitate Christi' 25. detsember 1825 (juubeliaasta)
  2. 'Quanta laetitia' 13. veebruar 1827
  3. 'Quo graviora' 13. märts 1826
  4. 'Quod hoc' 24. mai 1824 (juubeliaasta)
  5. 'Ubi primum' 5. mai 1824 (protestantlike piibliseltside taunimine)

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beatifikatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII tunnustas 27. septembril 1828 Petrus Damianuse austamist pühakuna. Ta kuulutas Margareta María Alacoque austusväärseks (venerabilis).

Leo XII kuulutas õndsaks 20 isikut.

  1. Alfonso Rodrigues 5. juuni 1825
  2. Angelina Marscianost 8. märts 1825
  3. Angelo Acrist 18. detsember 1825
  4. Angelo de Valido 8. märts 1825
  5. Bernardino Fossast 26. märts 1828
  6. Bernardo Scammacca 8. märts 1825
  7. Elena Duglioli 26. märts 1828
  8. Giovanna Soderini 1. oktoober 1828
  9. Giovanni Sordi 30. märts 1824
  10. Imelda Lambertini 20. detsember 1826
  11. Ippolito Galantini 19. juuni 1825
  12. Jakob Griesinger 8. märts 1825
  13. Jolanda Galiitsiast 26. september 1827
  14. Jordanus Saksimaalt 10. mai 1826
  15. Juana Azast 1. oktoober 1828
  16. Julian Martinet 23. mai 1825
  17. Magdalena Panatieri 25. august 1828
  18. Maria Vittoria Fornari Strata 21. september 1828
  19. Niccolò Paglia 26. märts 1828
  20. Villana de' Botti 27. märts 1824

Suhtumine juutidesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII kohustas 1825 Kirikuriigis elavaid juute asuma getodesse ja laiendas Rooma geto territooriumi.

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII pühitses 25 kardinali 8 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Gregorius XVI. Lisaks itaallastele said kardinalideks 3 hispaanlast, 3 prantslast, 1 austerlane, 1 portugallane ja 1 ungarlane. Catholic Encyclopedia andmetel soovis Leo XII 1824 pühitseda kardinaliks ka teoloog Félicité Robert de Lamennais'.

  1. konsistoorium 3. mai 1824
    1. Giovanni Battista Bussi
    2. Bonaventura Gazzola
  2. konsistoorium 27. september 1824
    1. Teresio Maria Carlo Vittorio Ferrero della Marmora
    2. Karl Kajetan Gaisruck
    3. Patrício da Silva
  3. konsistoorium 20. detsember 1824
    1. Ludovico Micara in pectore
    2. Pedro Inguanzo y Rivero
  4. konsistoorium 21. märts 1825
    1. Alberto Cappellari in pectore (Gregorius XVI)
    2. Gustave-Maximilian-Just de Croy
  5. konsistoorium 13. märts 1826
    1. Francisco Javier de Cienfuegos y Jovellanos
    2. Jean-Baptist-Marie-Anne-Antoine de Latil
  6. konsistoorium 2. oktoober 1826
    1. Benedetto Barberini in pectore
    2. Giovanni Antonio Benvenuti in pectore
    3. Tommaso Bernetti
    4. Pietro Caprano in pectore
    5. Belisario Cristaldi in pectore
    6. Alexander Rudnay Divékújfalusi in pectore
    7. Giacomo Filippo Fransoni
    8. Giacomo Giustiniani
    9. Vincenzo Macchi
    10. Giovanni Francesco Marazzani Visconti in pectore
  7. konsistoorium 25. juuni 1827
    1. Joachim-Jean-Xavier d'Isoard
    2. Ignazio Nasalli
  8. konsistoorium 15. detsember 1828
    1. Antonio Domenico Gamberini
    2. Juan Francisco Marco y Catalán

Leo XII kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII jätkas Prantsusmaa okupatsiooni tagajärel Kirikuriigis tegevuse katkestanud kõrgkoolides õppetöö taastamist, sealhulgas taasavati 18. veebruaril 1826 Iiri kolleegium. Ta rajas ülikoolide juurde uusi õppetoole, kuid seadis 28. augustil 1824 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Quod divina' õppetöö range järelevalve alla ja sätestas 1825, et kõik teaduslikud ühendused Roomas peavad olema tunnustatud vastava kongregatsiooni poolt.

Leo XII muutis 27. augustil 1824 Perugia kolleegiumi (Collegio Pio) ülikooliks.

Ta taunis teatrites etendavate näidendite kasutatamist poliitiliseks agitatsiooniks.

Ta alustas tulekahjus kannatada saanud Rooma San Paolo fuori le Mura basiilika rekonstrueerimist.

Ta käskis keelatud raamatute indeksist eemaldada Galileo Galilei tööd.

Leo XII oli teoloogi Giacinto Placido Zurla ja Jean-François Champollioni patroon.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leo XII oli aastaid viletsa tervisega ja detsembris 1823 oleks ta peaaegu surnud, kuid oli piiskop Vincenzo Strambi palvetamise mõjul jäänud ellu. Leo XII haigestus 5. veebruaril 1829 pärast kardinal Tommaso Bernettile antud eraaudientsi ja tema ihuarst otsustas opereerida tema urotrakti (vie orinarie). Operatsiooni järel paavsti seisund halvenes, ta suri 10. veebruari hommikul arvatavasti kusepõie põletikku ja maeti 15. veebruaril Rooma Peetri kirikusse. 5. detsembril 1830 maeti tema säilmed ümber.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Edmond About: Storia arcana del pontificato di Leone XII, Gregorio XVI e Pio IX. Milano, 1861.
  • Alexis-François Artaud de Montor: Histoire du Pape Léon XII. Paris, 1843.
  • Giuseppe Baraldi: Leone duodecimo e Pio ottavo. Modena, 1829.
  • Yves-Marie Bercé, Jean-Claude Otteni: Pratique de la vaccination antivarioloque dans les provincers de l'État Pontifical au 19 siècle. Remarques sur le supposé interdit vaccinal de Léon XII. "Revue d'histoire ecclésiastique" 103, 2008: 448–466.
  • Eugenio Cipolletta: Memorie politiche sui conclavi da Pio VII a Pio IX. Milano, 1863.
  • Raffaele Colapietra: La Chiesa tra Lamennais e Metternich: II pontificato di Leone XII. Brescia, 1963.
  • Raffaele Colapietra: La formazione diplomatica di Leone XII. Roma, 1966.
  • Roberto Colzi: L'ampliamento del Ghetto disposto da papa Leone XII. "Archivio della Società Romana di storia patria" 117, 1994: 215–229.
  • Friedrich Engel-Jánosi: Die politische Korrespondenz der Päpste mit den oesterreichischen Kaisern, 1814–1914. Wien, München, 1964.
  • Sandro Fontana: La controrivoluzione cattolica in Italia (1820–1830). Brescia, 1968.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • James MacCaffrey: History of the Catholic Church in the Nineteenth Century. St. Louis, 1910.
  • Giuseppe Pignatelli: Aspetti della propaganda cattolica a Roma da Pio VI a Leone XII. Roma, 1974.
  • Mario Rossi: Il conclave di Leone XII. Lo Stato Pontificio e l'Italia all'indomani del Congresso di Vienna. 1935.
  • Joseph Schmidlin: Papstgeschichte der neuesten Zeit.. München, 1933.
  • Ernesto Vercesi: Tre pontificati. Leone XII-Pio VIII-Gregorio XVI. Torino, 1936.
  • Nicholas Wiseman: Recollections of the Last Four Popes. Boston, 1858.
Eelnev:
Pius VII
Rooma paavst
18231829
Järgnev:
Pius VIII