Pius IV

Allikas: Vikipeedia
Pius IV
Pius IV 2.jpg

Sünninimi Giovanni Angelo de' Medici
Valitsemisaja algus 25. detsember 1559
Valitsemisaja lõpp 9. detsember 1565
Eelkäija Paulus IV
Järeltulija Pius V
Sünnikuupäev 31. märts 1499
Sünnikoht Milano
Surmakuupäev 9. detsember 1565
Surmakoht Rooma

Pius IV (Giovanni Angelo de' Medici, 31. märts 14999. detsember 1565) oli paavst 1559–1565. Ta oli 224. paavst.

Giovanni Angelo de' Medici sündis Milanos Bernardino de' Medici ja Clelia Serbelloni 11-lapselise pere 2. lapsena. Nime sarnasusele vaatamata pole ta suguluses Firenze Medicitega, kust pärinesid paavstid Leo X, Clemens VII ja hiljem Leo XI, kuid ta kasutas Medici suguvõsa atribuutikat.

Medici õppis Pavia ülikoolis filosoofiat, seejärel Bologna ülikoolis arstiteadust ja õigusteadust ning omandas 11. mail 1525 doktorikraadi tsiviil- ja kanoonilise õiguse alal. Ta oli 3 lapse isa.

Medici asus 26. detsembril 1526 Rooma, kus oli algul Clemens VII, seejärel Paulus III teenistuses. Giovanni de' Medici pääses mõjukatele ametikohtadele pärast seda, kui tema vanem vend abiellus paavsti sugulasega. Paulus III volitas teda Bussetos lahendama Ferrara hertsogiga tekkinud piiritüli. Tema võimeid hindas ka Julius III, kuid ta sattus Paulus IV silmis ebasoosingusse ja lahkus 1558 Roomast, viibides Lombardias ja Toscanas. Kardinal Medici osales ajavahemikul 1549–1559 toimunud 4 konklaavil.

Ametid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Medici suguvõsast pärit paavstide vapp.

1559. aasta konklaav[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IV valiti paavstiks esimesel jõulupühal, 25. detsembril 1559 Vatikanis Capella Paolina kabelis ja krooniti kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril 1560 kardinal Alessandro Farnese poolt. Ta oli neljas ja viimane Paulus III pühitsetud kardinal, kes valiti paavstiks.

1559. aasta konklaav kestis 112 päeva ja oli pikim pärast 13141316 toimunud konklaavi, mil valiti Johannes XXII. 5. septembrist 25. detsembrini 1559 toimunud konklaavi viimases voorus osales 44 kardinali, kellest 43 hääletasid Medici poolt.

Trento oikumeeniline kirikukogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Trento oikumeeniline kirikukogu
Kirikukogu istung Trentos 1563. aastal.

Pius IV avaldas 29. novembril 1560 bulla 'Ad ecclesiae regimen', milles kutsus 1552 peatatud oikumeenilise kirikukogu 18. jaanuaril 1562 taas kokku Trentosse. Ühtlasi seadis ta kirikukogu kaaspresidendiks rehabiliteeritud kardinali Giovanni Morone. Paavsti otsusega lõpetati katoliiklike valitsejate vahel puhkenud vaidlus kirikukogu jätkamise üle, sest keiser Ferdinand I ja Prantsusmaa kuninganna Caterina de' Medici soovisid uue oikumeenilise kirikukogu korraldamist, kuid Hispaania kuningas Felipe II tahtis senise kirikukogu tegevust jätkata.

Pius IV sulges Trento oikumeenilise kirikukogu 4. detsembril 1563, avaldas selle otsused 26. jaanuaril 1564 bullas 'Benedictus Deus' ja kinnitas need 30. juunil 1564 avaldatud bullas. 2. augustil 1564 avaldatud motu proprios määras ta 8 kardinali kirikukogu otsuseid üle vaatama.

Pius IV alustas oikumeenilise kirikukogu sulgemise järel selle otsustele rahvusvahelise tunnustuse otsimist, saates Trento dekreedid tutvumiseks Šotimaa kuningannale Mary Stuartile. 13. novembril 1564 kinnitati Trento usutunnistus (Professio fidei Tridentinae).

Ususõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IV toetas Prantsusmaa valitsejate võitlust hugenottidega ja pooldas sõda türklaste vastu. Ta taunis Elizabeth I tegevust katoliiklaste suhtes.

Protsess Carafa suguvõsa üle[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomas oli katoliku kiriku ametkondades pärast Paulus IV surma tekkinud Carafa suguvõsa liikmete vastu opositsioon ning Pius IV alustas kohe Carafa suguvõsa liikmete taandamist juhtivatelt ametikohtadelt, kuigi kardinal Carlo Carafa oli konklaavi viimases voorus hääletanud tema poolt. 30. jaanuaril 1560 tagandati Carlo Carafa ametist ja arreteeriti 7. juunil 1560 koos vennaga süüdistatuna ketserluses, Hispaania vastu peetava sõja õhutamises, mõrvas ja mitmes muus kuriteos. Neile määrati surmanuhtlus, kuid kohtuotsuse langetamisel ei arvestatud süüaluste tunnistusi, mille tõttu Pius V nad hiljem rehabiliteeris. Ametitest tagandatud Carlo Carafa kägistati Sant' Angelo kindluses 4. märtsil 1561, Giovanni Carafa ja tema kaks kaaslast hukati pea maharaiumise läbi. See jäi viimaseks paavsti otsuseks, millega mõisteti kardinalile surmanuhtlus, eelmine taoline süüdimõistev otsus oli 1517 Alfonso Petrucci üle.

Otsused Ancona kohta[muuda | redigeeri lähteteksti]

22. märtsil 1560 kinnitas Pius IV Ancona kogudusele privileegi kontrollimaks kohalikke apteekreid. 10. detsembril 1560 avaldas ta bulla Ancona piiskopi jaoks. 23. juulil 1562 saatis ta kirja Ancona kogudusele, milles leevendas surnud hobuste eest võetavat maksu.

Accolti vandenõu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1565 avastati Benedetto Accolti kavandatud vandenõu paavsti vastu.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IV mõjukaimaks nõuandjaks sai tema õepoeg kardinal Carlo Borromeo. Ta reformis kuuria ametkondi, rajas paavstliku trükikoja kristlike tekstide trükkimiseks ja toetas Ávila Teresat reformide läbiviimisel.

10. märtsil 1561 avaldatud bullaga 'Sacrosanta Romana' inkorporeeris ta Egmondi kloostri Harlemi piiskopkonna koosseisu ja järgmisel päeval avaldatud bullaga 'Ex injuncto nobis' sätestas Harlemi piiskopkonna jursidiktsiooni.

Pius IV avaldas 1. oktoobril 1561 kirja 'Eximiae devotionis', milles lubas Cosimo de' Medicil moodustada Püha Stephanuse rüütliordu. 1. veebruaril 1562 avaldatud bullas 'His quae pro' kinnitas ta Benedictuse reeglite alusel selle ordu põhikirja. 5. juunil 1562 kinnitas ta bullaga 'Altitudo divinae' Püha Stephanuse rüütliordu privileegid.

1. märtsil 1564 kohustas ta Roomas viibivaid piiskoppe resideerima oma piiskopkondades.

Ta kinnitas 13. aprillil 1564 Jeesuse Püha Nime Seltsi ja määras sellele indulgentse.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IV tühistas Paulus IV keelu kloostrist lahkunud munkade vahistamiseks, samuti mitu Paulus IV poolt Rooma inkvisitsioonile antud privileegi.

Ta sätestas 1560 avaldatud bullas 'Decens esse' vaimulike jaoks koostatava testamendi.

7. juulil 1563 avaldas ta bulla eksiilis viibivatele Syoni kloostri birgitiini nunnadele.

3. aprillil 1560 avaldas ta apostliku konstitutsiooni 'Sedis apostolicae'. 26. jaanuaril 1562 avaldas ta bulla 'Cum inter ceteras'. Ta avaldas 14. oktoobril 1562 apostliku konstitustiooni 'Pastoralis officii', 27. detsembril 1562 apostliku konstitutsiooni 'Cum inter crimina', 16. veebruaril 1564 apostliku konstitutsiooni 'Romanus Pontifex' ja samal aastal apostliku konstitutsiooni 'Cum nos per'.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

1560 nimetas Pius IV Prantsusmaa suurinkvisiitoriks kardinal Odet de Coligny de Châtilloni, kes aprillis 1561 teatas avalikult oma siirdumisest kalvinismi. 31. märtsil 1563 kuulutas Pius IV ta ketseriks ja tagandas ametitest.

24. märtsil 1564 avaldas ta bulla 'Dominici gregis', milles kinnitas oikumeenilise kirikukogu poolt koostatud keelatud raamatute nimestiku, millega revideeriti oluliselt Paulus IV nimekirja.

Suhtumine juutidesse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IV avaldas 27. veebruaril 1562 bulla 'Dudum felicis', milles kinnitas Paulus IV poolt juutidele sätestatud kohustused, kuid ta laiendas Rooma getot ja lubas juutidel rajada poode väljaspool getot. Tema soovituse tõttu tühistas Ferdinand I Böömi juutide vastu suunatud määrused. Pius IV ajal said juudid loa trükkida Talmudit, kuid pidid selle avaldama teise nime all.

Gonzalo de Amarante beatifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IV kuulutas 1560 õndsaks Gonzalo de Amarante.

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IV vanem vend Gian Giacomode' Medici sai 1528 Marignano markiiks ja abiellus 1545 Marzia Orsiniga, kelle õde Geronima oli abielus Paulus III poja Pier Luigi Farnesega.

Õde Chiara abiellus parun Wolfgang Dietrich Ludwig von Hohenemsiga. Tema poeg Mark Sittich von Hohenems sai kardinaliks.

Õde Margherita abiellus Arona krahvi Giberto Borromeoga. Nende poeg Carlo Borromeo sai kardinaliks ja Milano peapiiskopiks.

Pius IV ema venna poeg Giovanni Antonio Serbelloni sai kardinaliks.

Kardinalide pühitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IV pühitses oma ametiajal 46 kardinali 4 konsistooriumil, sealhulgas tulevase paavsti Gregorius XIII. Lisaks itaallastele said kardinalideks 3 prantslast, 1 hispaanlane ja 1 poolakas.

22. septembril 1561 avaldas Pius IV bulla 'Prudentis patrisfamilias'. Ta sätestas 19. novembril 1561 avaldatud dekreedis, et kui paavst sureb oikumeenilise kirikukogu ajal, peavad uue paavsti valima ikkagi kardinalid konklaavil, mitte kirikukogul. Ta keelas tulevasel paavstil määrata ametisse koadjuutorit, kellel oleks õigus järgneda talle paavstiametis. Ta avaldas 9. oktoobril 1562 apostliku konstitutsiooni 'In eligendis', milles kinnitas kõikide paavstide konklaavi kohta langetatud otsused alates Gregorius X valitsemisajast, kohustas kardinale simoonia välistamiseks mitte omandama konklaavi läbiviimiseks rohkem ressursse kui vaja ja ühtlasi kinnitas, et konklaav ei vastuta viimase paavsti võlgade eest. Samuti kohustas ta kardinale langetama konklaavil otsust ilmalike valitsejate sekkumiseta, kuid seda klauslit rikuti järgmistel sajanditel korduvalt.

15. mail 1565 rajas ta valmiva Santa Maria degli Angeli basiilika tõttu uue kardinalpreestri ametikoha.

Pius IV kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IV ajal ehitati Roomas Santa Maria degli Angeli basiilika, Porta Pia, Villa Pia ja Borgo Pio.

Ta määras Palestrina paavstliku kabeli heliloojaks.

Ta kinnitas 1560 Douai ülikooli privileegid.

Kunstnik Bartolomeo Passarotti on paavstist maalinud portree.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pius IV suri 66-aastaselt 9. detsembril 1565 Roomas palaviku ja kuseteede põletiku tõttu tekkinud nakkuse tagajärel. Tema surivoodi juures viibisid Carlo Borromeo ja Filippo Neri. Ta maeti Vatikani basiilikasse ja 4. jaanuaril 1583 maeti tema säilmed ümber Rooma Santa Maria degli Angeli kirikusse.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Solone Ambrosoli: Una medaglia poco nota di papa Pio IV nel R. Gabinetto Numismatico di Brera in Milano. "Archivio Storico Lombardo", 30, 1903: 408-427.
  • Cesare Amelli: Il cuore e la legge, Giovanni Angelo Medici papa Pio IV. Melegnano, 1995.
  • Alberto Aubert: Paolo IV. Politica, Inquisizione e storiografia. Firenze, 1999.
  • Luca Beltrami: Il Palazzo di Pio IV in Milano. Roma, 1889.
  • Leonida Besozzi: Giovannangelo Medici (Pio IV) nei documenti dell'Archivio di Frascarolo (1525-1559). "Libri e Documenti" (LD), 2, 1982: 1-23; LD 3: 14-30.
  • Elena Bonora: Morone e Pio IV. Massimo Firpo, Ottavia Niccoli, "Il cardinale Giovanni Morone e l'ultima fase del concilio di Trento". Bologna, 2010: 21-52.
  • Luigi Castano: Pio IV e la curia romana di fronte al dibattito sulla residenza, 7 marzo-11 maggio 1562. "Miscellanea Historiae Pontificiae", 7, 1943: 139-175.
  • F. Cerasoli: Il testamento di Pio IV (8 febbraio 1564). "Studi e Documenti di Storia del Diritto", 14, 1893: 373-381.
  • A. Ciceri: Pio IV e il Duomo. "Diocesi di Milano", 6, 1965: 412-417.
  • Angelo Cocconcelli: La rivalità dei Farnese e la riconciliazione voluta da Pio IV a mezzo di san Carlo Borromeo e del Cardinal di Mantova. Reggio Emilia, 1937.
  • Giovanni Drei: La politica di Pio IV e del cardinale Ercole Gonzaga (1559-1560), e Il card. Ercole Gonzaga alla presidenza del Concilio di Trento. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 40, 1917: 65-115, 205-223.
  • Henry Outram Evennett: Pie IV et les bénéfices de Jean du Bellay. Étude sur les bénéfices français vacants en curie après le concordat de 1516. "Revue d'Histoire de l'Église de France", 22, 1936: 28-461.
  • Maurizio Fagiolo, Maria Luisa Madonna: La Roma di Pio IV. "Arte Illustrata" (AI), 5, 1972: 383-400; AI 6, 1973: 186-212.
  • Massimo Firpo, Dario Marcatto: I processi inquisitoriali di Pietro Carnesecchi (1557-1567), I, I processi sotto Paolo IV e Pio IV (1557-1561). Città del Vaticano, 1998.
  • Michel François: Denis Lambin et le conclave de 1559. E. Droz, "Mélanges offerts à M. Abel Lefranc". Paris, 1936: 301-306.
  • Walter Friedlaender: Das Kasino Pius des Vierten. Leipzig, 1912.
  • Roberto Fusco: La medaglia di Pio IV in memoria del Cardinale Gabriello Serbelloni. "Bollettino di numismatica" 34/35 (2000): 305-315.
  • Helge Gamrath: Pio IV e l'urbanistica di Roma intorno al 1560. "Studia Romana in honorem Petri Krarup septuagenarii". Odense, 1976: 190-203;
  • Robert W. Gaston: Pirro Ligorio, the Casino of Pius IV and Antiques for the Medici: Some New Documents. "Journal of the Warburg and Courtauld Institutes", 47, 1984: 205-209.
  • John Nash Griffin: Sermons on the Creed of Pope Pius IV. 2009.
  • Ricardo de Hinojosa: Felipe II y el Cónclave de 1559. Madrid, 1889.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Romeo De Maio: La biblioteca vaticana sotto Paolo IV e Pio IV (1555-1565). "Collectanea Vaticana in onore del card. M. Anselmi Albareda". Città del Vaticano, 1962: 265-313.
  • Carlo Marcora: Lettere del cardinale Giovanni Angelo Medici (Pio IV) al nipote Carlo Borromeo. "Studia Borromaica", 3, 1989: 289-301.
  • Theodor Müller: Das Konklave Pius' IV. 1559. Gotha, 1889.
  • Michelangelo Pacciani: Pio IV e i certosini a Santa Maria degli Angeli. V. Di Martini, A. Montefusco, "Certose e certosini in Europa". I. Napoli, 1990: 109-126.
  • Pio Paschini: Venezia e l`Inquisizione romana da Giulio III à Pio IV. Padova, 1959.
  • A. Patrignani: Ombre sulla grande figura di un papa milanese. Pio IV. "Rivista Italiana di Numismatica", 52-53, 1950-1951: 75-84.
  • R. Quazza: Pio IV e il giuspatronato dulla cattedrale di Mantova. "Atti e Memorie dell'Accademia Virgiliana di Mantova", 27, 1949: 99-128.
  • Eduard Reimann: Unterhandlungen Ferdinands I. und Pius' IV. über das Konzil im Jahre 1560 und 1561. "Forschungen zur Deutschen Geschichte", 6, 1866: 585-621.
  • Roberto Rezzaghi: Cronaca di un conclave: l'elezione di Pio IV (1559). "Salesianum", 48, 1986: 539-81.
  • Karl Saftien: Die Verhandlungen Kaiser Ferdinand I. mit Papst Pius IV. über die fakultative Einführung des Laienkelches: in einzelnen Teilen des deutschen Reiches. Göttingen, 1890.
  • Joseph Schlecht: Das geheime Dispensbreve Pius IV. für die römische Königskrönung Maximilians II. "Historisches Jahrbuch" 14, 1893: 1-38.
  • Theodor von Sickel: Ein Ruolo di famiglia des Papstes Pius IV. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung", 14, 1893: 537-88;
  • Humphrey Shuttleworth: Lectures on the creed of Pope Pius IV: or the Trent confession of faith. 1785.
  • Raffaele de Simone: L'invito di Pio IV ad Ivan IV Zar di Russia per la partecipazione al Concilio di Trento. "Unitas", 17, 1962: 342-363.
  • Graham Smith: The Casino of Pius IV. Princeton, 1977.
  • Luigi Staffetti: L'elezione di papa Pio IV. "Archivio Storico Lombardo", 23, 1896: 158-163.
  • Josef Šusta: Die Römische Curie und das Conzil von Trient unter Pius IV. Wien, 1904-1914.
  • Johannes Baptist Sägmüller: Ein angebliches Decret Pius' IV. über die Designation des Nachfolgers durch den Papst. "Archiv für Katholisches Kirchenrecht", 5-6, 1896: 413-429.
  • José Ignacio Tellechea Idígoras: Cartas españolas y portuguesas dirigidas a Antonio Caraffa, Pío IV y Pío V. El manuscrito Barb. lat. 9920 de la Biblioteca Vaticana. "Anthologica annua" 9, 1961: 475-494.
  • José Ignacio Tellechea Idígoras: Carranza y Pio IV. El proceso (1559-1564) enjuiciado por el reo. "Salmanticensis", 22, 1975: 527-554.
Eelnev:
Paulus IV
Rooma paavst
15591565
Järgnev:
Pius V