Malta ordu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Jeruusalemma, Rhodose ja Malta Püha Johannese Suveräänne Sõjaline Hospitaliitide Ordu
Sovrano Militare Ordine Ospedaliero di San Giovanni di Gerusalemme di Rhodi e di Malta
Malta ordu lipp Malta ordu vapp
Malta ordu lippMalta ordu vapp
deviis: Defensio fidei et obsequium pauperum
Suurmeistervakantne, (leitnant ad interim Giacomo Dalla Torre del Tempio di Sanguinetto)
Liikmeidumbes 10 000
Tekkis1048
Rahaühikscudo

Malta ordu on suveräänne katoliiklik ordu (ametlikult Sovrano Militare Ordine Ospedaliero di San Giovanni di Gerusalemme di Rhodi e di Malta 'Jeruusalemma, Rhodose ja Malta Püha Johannese Suveräänne Sõjaline Hospitaliitide Ordu').

Ordu omab vaatleja staatust ÜRO juures. Ordusse kuulub üle 10 000 rüütli ja daami üle kogu maailma. Malta ordul on diplomaatilised suhted 104 maailma riigiga [viide?]. Eesti Vabariigiga diplomaatilised suhted puuduvad. Ordu ajutine juht on 2018. aastani Giacomo Dalla Torre del Tempio di Sanguinetto.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Hospitaliitide, Johanniitide ordu[muuda | muuda lähteteksti]

Hospitaliitide, Johanniitide ordu varajane vapp
Johanniitide ordu vapp

Ordule eelnenud vennaskonna tegevuse algusaeg on ebaselge. Ühed allikad loevad selleks aastat 1012, teised aastat 1048. Vennaskond tekkis Jeruusalemmas benediktiini Jeruusalemma Püha Maarja konvendi abtile allutatud, esialgselt Aleksandria patriarhile, Pühale Johannesele pühitsetud hospidali juurde. Ordu kujunes välja Jeruusalemmas Amalfi (Itaalia) kaupmeeste asutatud palverändurite majast. Palverändurite maja, hospidali - pidasid mungad, keda kutsuti kas hospitaliitideks või nende kaitsepühaku järgi, johanniitideks.

Jeruusalemma kuningas Balduin I tunnistas aastatel 1107–1107 hospitalieeride vennaskonda kui sõjalis-vaimulikku ordut ja eraldas ordu omandusse ka maatüki. Paavst Paschalis II tunnistas vennaskonda iseseisvana 1113. aastal. Püha Tool ordu oma kaitse alla, vabastas maksudest ja andis samuti ordule õiguse valida ilma mingisuguse kirikliku või maise vahelesegamiseta endale juhte.

Johanniitide ordu Euroopas 1300

Ordu varandus suurenes tänu vürstide ja valitsejate ohtratele annetustele ning ehitati ka Püha Johannese hospidali lähedale Ristija Johannesele pühitsetud tempel. Ordule kaitsepühakuks sai Ristija Johannes, Johannes Halastaja asemel. Hospidali esimese juhi Gerardi (-1120) ajal lahkus hospidal seotud olevast kirikust ja lõi kindlate ordureeglite- ja sümboolikaga vennaskonna (must mantel lihtsa, valge ladina ristiga; ka Püha Magdalena hospidal koos seal teenivate õdedega võttis endale vendade omadele üsna sarnase sümboolika ja riietuse).

Johanniitide ordu Kesk-Euroopas 1300

Teise ordu juhi ehk meistri Raymond du Puy juhtimisel (1120–1160) kehtestati vendade riietusena musta, kaameli karvadest tehtud mantel (kinnitati nööriga ümber kaela, omas laiu, allapoole kitsenevaid käiseid ning samuti tahapoole kitsenevat kapuuts ja linasest riidest valmistatud kaheksaharulise risti ning kehtestati Jeruusalemma Püha Johannese Hospidali Rüütliordu põhikiri.

Raymond du Puy jagas orduvennad kolme erinevasse klassi:

  1. rüütlid (aadlisoost sündinud) – relvatöönduse juhtimiseks, usu ja palveränduritekaitseks; rahuajal palverändurite eest hoolitsemiseks,
  2. preestrid (kapellaanid) – kõikide jumalateenistuslike talituste läbiviimiseks nii rahu kui sõja ajal,
  3. teenijavennad – üheaegselt nii haigete hooldamiseks kui relvade kandmiseks/hooldamiseks.

Esimesed reeglid kinnitas vennaskonnale paavst Honorius II 1124. aastal. Vennaskond kujundati Johanniidide orduks 1154. aastal kui paavst Anastasius IV andis välja bulla "Christianae Fidei Religio", millega ühelt poolt viiakse Püha Johannese vennaskond välja Jeruusalemma patriarhi ja kõigi teiste kohalike piiskoppide võimkonnast ning allutatakse otse Pühale Toolile, teisalt aga keelati vannutatud orduvendadel minna üle teistesse ordudesse või vennaskondadesse.

Hiljemalt 1142. aastaks olid ordust eraldunud pidalitõbiste eest hoolitsemisele pühendunud vennad, kelle esimene iseseisev põhikiri kinnitati samuti 1154. aastal. Nemad valisid oma kaitsepühakuks Püha Laatsaruse. Püha Laatsaruse vennaskonnast kujunes välja Püha Laatsaruse ordu.

Raymond du Puy jagas ordu peale klasside veel ka keelteks ehk rahvusteks. Neid´oli tema ajal seitse: esimene ja vanim provantsi, siis overni, prantsuse, itaalia, aragoni, inglise, saksa ning kolmesaja aasta pärast lisandus ka kaheksas keeleklass – kastiilia.

Hospitalivendade ordu muutus 12. sajandi teisel poolel järkjärgult sõjaliseks rüütliorduks. Ordu sõjajõude on hinnatud peaaegu 6000 meheni. Ligemale 1000 neist olid rüütelvennad, ülejäänud teenijavennad. Ordu oli ristisõdade ajal Jeruusalemma kuningriigi tähtis sõjalis-poliitiline jõud.

Ordu oli kiriklikult ja sõjaliselt iseseisev jõud ning omas ja valdas lääniõiguse alusel hulgaliselt kinnisvara. Et ordu oli tegev palverändurite kaitsja ning piiride valvaja rollis, anti talle üle või ehitati võimsaid kindlusi ja muid fortifikatsioone üle terve Palestiina: Beth Gibelin (Bayt Jibrin) (1136), Krak de Chevaliers (1144), Marqab (Margat) (1186). 12. sajandi keskel oli rüütlite tähtsaimad kantsid Krak des Chevaliers ning pikka aega ordu üks peamisi residentse, Margat.

Next.svg Pikemalt artiklis Margati kindlus., Krak des Chevaliers, Montforti kindlus

Ristisõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ristisõjad.

Johanniitide ordu osales sõjalistes operatsioonides alates Teisest ristisõjast. Nad osalesid Ashkeloni ja Kairo lahingutes, kui Saladin alustas sõjaretki ristisõdijate kontrolli all olevatele aladele 1183. aastal ja said hävitava kaotuse osaliseks kui kogu ristirüütlite armeed löödi 1187. aasta juulis Hattini all, sama aasta oktoobris langes Egiptuse vesiiri Saladini kätte ka Jeruusalemm.

Kolmanda ristisõja ajal, 1191. aastal vabastasid ristirüütlid Akko, Johanniitide residentsi, kuhu viidi üle ka Jeruusalemma kuningriigi pealinn.

Neljandas ristisõjas, aitasid Johanniidid vallutada 1204. aasta aprillis Konstantinoopoli.

Viiendas ristisõjas osalesid Johanniidid 1217. aastal Tabori ebaõnnestunud piiramises ja Damista piiramises ja vallutamises.

1244. aastal osalesid Johanniidid Aijubiidide vahelises sõjas ning kandsid Baibarsi juhitud Horezmi-Egiptuse ja Franki-Süüria armeede lahingus suuri kaotusi, nii et lahingus osalenutest johhaniitidest-rüütlitest jäi ellu ainult kakskümmend seitse.

Next.svg Pikemalt artiklis Esimene ristisõda., Teine ristisõda, Kolmas ristisõda, Neljas ristisõda, Viies ristisõda

1271. aastal vallutas sultan Baibars Johanniitide ordu ja templirüütlite tugipunktid Krak des Chevaliers ja Montfortis.

1291. aastal langes Akko piiramise järel linn 18. mail, Egiptuse ja Süüria sultani (1290–1293) Al-Ashraf Khalil moslemi vägede kätte. Kokku umbes üheksasada mõlemast ordust rüütlit koos ca üheteist tuhande muu sõjamehega pidasid üle kuu aja vastu üle kahesajatuhandelise moslemite armee rünnakutele, kaitstes 1291. aastal Akkot.

Next.svg Pikemalt artiklis Jeruusalemma kuningriik#Akko langemine.

Ordu Rhodosel[muuda | muuda lähteteksti]

Ordumeistri kindlus Rhodosel

Palestiinast ja Süüriast tõrjuti ordu pärast viimase ristisõdijate kantsi langemist 1291. aastal Küprosele, kus Küprose kuningas kinkis rüütlitele tagasihoidliku Limisso linna. Küproselt liiguti 1310. aastal Rhodosele, kus kujunes välja sõltumatu ja iseseisev orduriik, millele hiljem omistati suveräänne staatus.

Aastal 1309 hõivasid Jeruusalemma Püha Johannese hospitaliitide rüütlid Bütsantsilt Egeuse mere Dodekaneeside saarerühmas Rhodose kõrval asuva Kastellorizo saare. Neli aastat kestnud võitlused Rhodose saarel seni asunud türklaste ja saratseenidega lõppesid 1310. aastal, kui johanniidid tõid sinna oma peakorteri. Ordu lõi riikliku aluse oma sõjalisele võimsusele ning johanniite hakati kutsuma Rhodose rüütliteks.

Kui Templirüütlite Ordu 1312. aastal likvideeriti ja tolle enamik varasid paavsti Clemens V-da bullaga johanniitidele üle anti, tõusid viimased oma suuruse ja kuulsuse tipule, maise võimu kulminatsioonipunkti.

Ordu Rhodose ajastul kujunes välja ordu laevastiku võimsus ja ordu peamiseks ülesandeks saigi võitlus Osmanite türklaste ja mamelukkide Egiptusega; 1320. aastal löödi oma kolmekümne Rhodose saare all tagasi türklaste kaheksakümnest alusest koosnev eskaader. 1343. aastal vallutati paavst Clemens VI poolt väljakuulutatud Smyrna ristisõdades (1343–1351) koos Veneetsia, Küprose, Dauphiné liitlastega Smyrna. 1365. aastal osalesid nad Küprose kuninga Pierre I korraldatud Mamelukkide sultanaadi Aleksandria vallutamises koos Küprose ja Veneetsia vägedega.

1396. aastal osalesid Johanniitide ordu väed Ungari ja Horvaatia kuninga Sigismund katses Ungari piiridelt tagasi tõrjuda Osmaneid, isegi alustada Bütsantsi abistamiseks ristisõda, kuid said Nikopolise lahingus (1396) lüüa. Lahingus kaotasid Ungari-Prantsuse (Ungari, Horvaatia, Bulgaaria, Valahhia, Prantsusmaa, Inglismaa, Burgundia, Saksa) väed Sigismundi ja Philippe d’Artois' juhtimisel, Bayezid I vägedele.

1397. aastal müüs Bütsantsi keiser Manuel II hospitaliitidele Korintose Peloponnesosel ning hospitaliitid osalesid ka Manuel II vägede sõjakäigul 1399. aastal osmanite Riva kindlustuste vastu Musta mere ääres.

Ordu võimu all olid ajutiselt : Smyrna (nüüd Izmir; 1344–1402), Attalia (nüüd Antalya; 1361–1373 ja Halikarnassos (nüüd Bodrum; 1412–14..), kõik kolm Anatoolias; Korintos Peloponnesosel (1397–1404), Salona (iidne Amphissa; 1407–1410) ning Ikaría (1424–1521) ja Kosi (1215–1522) saared.

Egiptuse mamelukkidega rahu sõlmimise järel taastasid johanniidid 1403. aastal oma Jeruusalemma hospidali.

Osmanite impeerium, aastail 1481–1683. Türgi sultanite (1481–1512) Bayezid II, (1512–1520) Selim I Julma, (1520–1566) Süleyman I Toreda jt. valitsusajal

1440. aastal ja 1444. aastal tõrjusid orduväed Rhodose alla vallutusplaanidega saabunud mamelukkide väed, sõjategevus lõppes 1448. aastal alla kirjutatud rahulepinguga.

Pärast 1453. aastal Osmanite poolt Konstantinoopoli vallutamist, hakkasid nood ka johanniite kimbutama. Ordu asus oma valdusi kindlustama ja valmistus võitluseks suurmeister Pierre de Aubusson (1476–1505) juhtimisel. 1480. aastal ründasid osmanid Rhodose saart, kuid osmanid löödi tagasi.

Selim I vallutas 1517. aastal Mamelukkide sultanaadi Egiptuses. 1522. aastal tuli Osmanite valitseja Suleiman I ise koos oma kahesajatuhandelise armee ja neljasaja sõjalaevaga Rhodose kolmesaja rüütli ja seitsmetuhande viiesaja meremehe ja kohaliku elaniku vastu. Pärast pool aastat kestnud ülimalt ebavõrdset võitlust, lahkusid rüütlid auga sama aasta detsembri lõpul saarelt, sõlmides enne väärika kapituleerumislepingu ja võttes kaasa kõik relvad, lipud ja reliikviad.

Osmanid muutusid Vahemere tugevaimaks merevõimuks.

Malta ordu[muuda | muuda lähteteksti]

Orduvaldused 1530-1798
Hospitaller colonization.png

1530. aastal sai ordu Saksa-Rooma keisrilt Karl V-lt endale Malta saare. 24. märtsil 1530. aastal kirjutas Karl V alla lepingule (mille 25. aprillil paavst Clemens VII ka oma bullaga kinnitas) Malta, Comino ja Gozo saarte ning Tripoli linna igavesest ajast igaveseks üleminekule vaba-aadelliku lääni näol Johanniitide ordule.

Keisri soov oli, et ordurüütlid kaitseksid tema laevu Vahemerel türklaste ja muude piraatide eest ning takistaksid osmanitel avada Tripolis omi baase. 26. oktoobril 1530. aastal randus ordu laevastik Maltal, mispeale johhaniidid end nüüd Malta rüütliteks kutsuma hakkasid. 1535. aastal tegi ordu laevastik koos liitlastega esimese võiduka retke piraatide vastu.

Alanud reformatsiooniliikumine mõjutas ordu tegevust Euroopas, Inglise kuningas keelas ordu tegevuse tema võimu all oleval territooriumil kogu inglise hospitalliitide omanduse rekvireerides, luterlusest sai kantud ka Brandenburgi baljaaži tegevus.

1551. aastal ründasid osmanid arvukate jõududega Maltat, ent ei suutnud vallutada saart, kuid kaotati Tripoli linn Põhja-Aafrikas.

1565. aasta kevadel ründas kolmekümnetuhandeline osmanite armee kuutesada Maltal asuvat rüütlit, kellel olid abiks veel seitse tuhat muud sõdurit. Suve lõpuks pidid osmanid edutult taganema.

1568. aastal hakkas suurmeister Jean de la Valette Parisot (1557–1568) rajama uut pealinna, mille nimeks pärast tema rajaja surma sai La Valetta.

Ordulaevastik arenes Euroopa merekilbiks, kindlustades Euroopa kristlaste alustele kaitse ja rünnates vaenlaste laevu – ainuüksi 17. sajandi esimesel poolel saavutasid ordurüütlid kaheksateist suurt võitu vaenlaste üle, ordu laevastikku peeti parimaks Vahemerel. Orduväed osalesid ka sõjategevusel maismaal, ühendatud kristlike väeüksuste koosseisus löödi Viini all osmaneid 1683. aastal.

Viimast korda proovisid osmanid edutult Maltat vallutada 1721. aastal.

Napoleoni sõdade ajal vallutasid Malta kõigepealt prantslased (1798) ning seejärel britid (1800). Malta ordu minetas oma valdused. Napoleon I valitseval territooriumil oli Malta ordu tegevus keelatud.

Alates 1834. aastast asub Malta ordu Roomas. Talle kuuluv Malta palee Roomas omab eksterritoriaalset staatust, ordu on rahvusvahelise õiguse subjekt, tegeleb meditsiini ja humanitaarabiga.

Juhid ja organisatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Malta ordu suurmeister

Luogotenente del magisterio (1805–1872 suurmeistri ametikoht vakantne)

Malta ordu suurmeister

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]