Clemens I

Allikas: Vikipeedia
Clemens I
Giovanni Battista Tiepolo Püha Clemensi nägemus

Valitsemisaja algus 88/92
Valitsemisaja lõpp 97/101
Eelkäija Anacletus I
Järeltulija Evaristus
Sünnikoht Rooma

Clemens I oli neljas paavst, kes valitses 1. sajandi lõpus üheksa aasta jooksul. Allikate puudumisel pole võimalik tema täpseid valitsemisaastaid määrata, kuid enim on pakutud aastaid 8897 ja 92101.

Clemens oli pärit Roomast, tema isa oli Faustinus või Faustinianus, ema nimi oli Macidiana. Clemensil olid vennad Faustinus ja Faustus.

Kristliku traditsiooni järgi oli Clemens ori keisri õukonnas või libertiin, kelle Peetrus pühitses piiskopiks. Peetrus määras ta kiriku ametnikuks. Clemensit seostatakse isikuga, keda on maininud Hermas või konsul Titus Flavius Clemensiga, keiser Domitianuse sugulasega, keda süüdistati ateismis. Teda on seostatud ka apostel Pauluse kaaslasega, keda on mainitud kirjas filiplastele 4. peatüki 3. salmis. Eesti keeles kõlab salm järgmiselt:

Ja ma palun ka sind, tõsine kaastööline, aita neid naisi, kes on võidelnud evangeeliumi eest ühes minuga ja Kleemensiga ja mu teiste abimeestega, kelle nimed on eluraamatus

Clemensit peetakse üheks "apostlikuks isaks." Tema tegemistest on allikate puudumisel teada vähe. Ta seadis sisse konfirmatsioonisakramendi. Talle omistatakse ka sõna "aamen" kasutamist kristlikes liturgilistes palvetes, ehkki see komme on tunduvalt varasem. Ta määras ametisse 7 notarit.

Clemensile omistatakse üks 1. sajandi tähtsamaid Uue Testamendi väliseid kristlikke dokumente – 1. Kleemensi kiri, mis on kirjutatud 95. aasta paiku Korintose kogudusele, kus erimeelsuste tõttu presbüterite ametiaja tõttu tagandati ametist mõned presbüterid. Clemens manitses korintlasi säilitama üksmeelt ja rahu ning kuuletuma õigusjärgsetele ametikandjatele.

Selles kirjas käsitletakse esmakordselt sõna "liturgia", mida peetakse "kõikidest kahtlustest vabaks pühaks korraks." Kirjas on esile toodud kristlikud eluviisid, muuhulgas palvetamine, paastumine, almuste andmine, külalislahkuse osutamine, üksikasjalik palve koos kollektiivse patutunnistusega ja palve kollektiivse andeksandmise kohta. 1. Kleemensi kirja peetakse katoliku kiriku (kuid mitte veel paavsti) varasemaks sekkumiseks teise kiriku asjadesse. See kiri sisaldab ka teavet apostlite Peetruse ja Pauluse surma kohta.

Clemensile on omistatud ka 2. Kleemensi kiri, "Homiiliad", "Apostlikud konstitutsioonid", "Apostlikud kaanonid", "Meie Issanda Testament" ja viis lühemat kirjutist, kuid neid peetakse palju hilisemateks kirjatöödeks.

Kristliku traditsiooni järgi küüditati Clemens keiser Traianuse ajal Krimmi, kus ta pühendus jutlustamisele, mille tulemusena ehitati kolooniasse 75 uut kirikut. Keisri käsul visati rauast ankru külge seotud Clemens Musta mere voogudesse. 9. sajandil väitsid Kyrillos ja Methodios, et leidsid Clemensi surnukeha, mis viidi 868 Rooma väidetavalt tema elukoha asemele ehitatud San Clemente kirikusse .

Clemens I on meremeeste, kalurite, majakavahtide, marmoritöötlejate ja kiviraidurite kaitsepühak. Tema ikonograafiliseks sümboliks on ankur või kala. Mõnikord on teda kujutatud koos veskikividega, võtmetega või raamatuga. Teda on mõnikord seostatud egiptuse eluristi kujutisega.

Clemensi nimi sisaldub missakaanonis, teda austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna, katoliku kirikus on tema mälestuspäev 23. november, õigeusu kirikus 24. november.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • C. Amati: La nazionalità di San Clémente I, papa e martire, e l'invenzione delle sue reliquie a Chersona. Velletri, 1941.
  • Benjamin Bacon: The Doctrine of Faith in Hebrews, James and Clement of Rome. "Journal of biblical literature" 19, 1900: 12–21.
  • Hans Urs von Balthasar: Die apostolischen Väter. Einsiedeln, 1984.
  • Gustave Bardy: Expressions stoïciennes dans la Prima Clementis. "Recherches de Science Religieuse" 12, 1922: 73–85.
  • Gustave Bardy: La théologie de l'Église de saint Clément à saint Irénée. Paris, 1945.
  • Leslie William Barnard: Clement of Rome and the Persecution of Domitian. "New Testament Studies" 10, 1963–1964: 251–260.
  • Maurice Bévenot: Clement of Rome in Irenaeus's Succession-List. "The journal of theological studies" 17, 1966: 98–107.
  • Karlmann Beyschlag: Clemens Romanus und der Frühkatholizismus. Untersuchungen zu I. Clemens 1–7. Tübingen, 1966.
  • Charles Bigg: The Clementine Homilies. Oxford, 1890.
  • Marie-Emilie Boismard: Clément de Rome et l'évangile de Jean. "Revue biblique" 55, 1948: 376–387.
  • Barbara Bowe: A Church in Crisis: Ecclesiology and Paraenesis in Clement of Rome, Philadelphia, 1988.
  • Barbara Bowe: Many Women Have Been Empowered Through Gods Grace... (1 Clem. 55.3): Feminist Contradictions and Curiosities in Clement of Rome. A.-J. Levine, "A feminist companion to Patristic literature". London, 2007: 15–25.
  • Harold Bertram Bumpus: The Christological Awareness of Clement of Rome and its Sources. Winchester, 1972.
  • Robert van Cauwelaert: L'intervention de l'Église de Rome à Corinthe vers l'an 96. "Revue d'Histoire Ecclésias-tique" 31, 1935: 267–306.
  • Jean Colson: Klemens von Rom. Stuttgart, 1962.
  • O. Cullmann: Les causes de la mort de Pierre et de Paul d'après le témoignage de Clément Romain. "Revue d'Histoire et de Philosophie Religieuses" 10, 1930: 294–300.
  • Alphonse Dain: Notes sur le texte grec de l'Epître de saint Clément de Rome. "Recherches de science religieuse" 39 (1951–1952): 353–361.
  • Hugo Duensig: Die dem Klemens von Rom zugeschriebenen Briefe über die Jungfräulichkeit. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 63 (1950–1951): 166–188.
  • Giselbert Deussen: Weisen der Bischofswahl im I. Clemensbrief und in der Didache. "Theologie und Glaube" 62, 1972: 125–135.
  • Geoffrey Dunn: Clement of Rome and the Question of Roman Primacy in the Early African Tradition. "Augustinianum" 43, 2003: 5–24.
  • Pierre Duthilleul: Les reliques de Clément de Rome. "Revue des études byzantines" 16, 1958: 85–98.
  • Eleuterio Elorduy: Clemente Romano y la virtud de la clemencia: La clemencia de Cristo en el hijo pródigo. "Gerión" 2, 1989: 267–276.
  • Eusebios: Historia ecclesiastica.
  • Roger Evans: Soteriologies of early Christianity within the intellectual context of the early Roman Empire: Barnabas and Clement of Rome as case studies. Ohio, 1996.
  • Alexandre Faivre: L'Église en questions dans la Lettre de Clément de Rome: une ecclésiologie de conflit et d'intégration. M.-A. Vannier: "Les Pères et la naissance de l'ecclésiologie". Paris, 2009: 37–64.
  • Pio Pietro Franchi de' Cavalieri: La leggenda di S. Clemente papa e martire. P. Franchi de' Cavalieri, "Note agiografiche". V, Roma 1915: 3–40.
  • John Fuellenbach: Ecclesiastical Office and the Primacy of Rome. An Evaluation of Recent Theological Discussion of First Clement. Washington, 1980.
  • Stanislas Giet: Le témoignage de Clément de Rome. "Recherches de Science Religieuse" 43, 1955: 123–36; 333–345.
  • Federico Guidobaldi: San Clemente. Roma, 1992.
  • James Rendel Harris: The Authorship of the So-Called Second Epistle of Clement. "Zeitschrift für die Neutestamentliche Wissenschaft" 23, 1924: 193–200.
  • Werner Heintze: Der Clemensroman und seine griechischen Quellen. Leipzig, 1914.
  • Philippe Henne: La christologie chez Clément de Rome et dans le Pasteur d'Hermas. Fribourg, 1992.
  • Anne Jaubert: Clément de Rome. Épître aux Corinthiens. Paris, 1971.
  • Anne Jaubert: Les sources de la conception militaire de l'Église en I Clément 37. "Vigiliae Christianae" 18, 1964: 74–84.
  • Antonio María Javierre: La primera Diadoché de la Patrística y los "Ellogismoi" de Clemente romano. Datos para el problema de la sucesión apostólica. Torino, 1958.
  • Hans Katzenmayer: Zur Frage ob Petrus in Rom war. I. Klemensbrief Kap. 5 bis 6. "Internationale Kirchliche Zeitschrift" 28, 1938: 129–149.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Otto Knoch: Clemens Romanus und der Frühkatholizismus. Zu einem neuen Buch. "Jahrbuch für Antike und Christentum" 10, 1967: 202–210.
  • John Lightfoot: Saint Clement of Rome: An appendix containing the newly recovered portions. London, 1877.
  • Johannes Lehmann: Die clementinischen Schriften. Gotha, 1889.
  • Kwa Joe Liang: Het begrip deemoed in I. Clemens. Utrecht, 1951.
  • Liber Pontificalis.
  • Philippe Luisier: Studi su Clemente Romano. Roma, 2003.
  • Dominique-Aimée Mignot: Clément de Rome, apôtre de l'unité. "Revue historique de droit français et étranger" 70, 1992: 211–223.
  • Pierre Ndoumai: Richesse et foi selon Clément de Rome et Hermas. "Theoforum" 38, 2007: 185–209.
  • Bronwen Neil: The Cult of Pope Clement in Ninth-Century Rome. "Ephemerides liturgicae" 117, 2003: 103–114.
  • Charles Merritt Nielsen: Clement of Rome and Moralism. "Church History" 31, 1962: 131–150.
  • Calogero Riggi: La liturgia della pace nella Prima Clementis. "Salesianum" 33, 1971: 31–70, 205–261.
  • Henri Rondet: Le péché originel dans la tradition de Clément de Rome à saint Irénée. "Bulletin de Littérature Ecclésiastique" 66, 1965: 241–271.
  • Louis Sanders: L'hellénisme de saint Clément de Rome et le paulinisme. Louvain, 1943.
  • Wilhelm Schneemelcher: Die apostolischen Väter. Tübingen, 1956.
  • M. Schuler: Klemens von Rom und Petrus in Rom. "Trierer Theologische Studien" 1, 1941: 94–116.
  • Vinzenz Schweitzer: Glaube und Werke bei Klemens Romanus. "Theologische Quartalschrift" 85, 1903: 417–437, 547–575.
  • Natalino Spaccapelo: Clemente Romano fonte di Ireneo? E. Cattaneo, "Consonantia salutis: studi su Ireneo di Lione". Trapani, 2005: 61–79.
  • Michel Spanneut: Le stoïcisme des pères de l'église: de Clément de Rome à Clement d'Alexandrie. Paris, 1957.
  • Mario Ziegler: Der heilige Clemens von Rom – sein Leben und seine kultische Verehrung. W. Falkowski, "Cultus sanctorum". Varssavi, 2009: 27–40.
  • C. Tarelli: Clement of Rome and the Fourth Gospel. "The journal of theological studies" 48, 1947: 208–209.
  • Hélène Toubert: "Rome et le Monte-Cassin": nouvelles remarques sur les fresque de l'église inférieure de Saint-Clément de Rome. "Dumbarton Oaks papers" 30, 1976: 1–33.
  • Tatiana Tsarevskaja: The Image of St. Clement of Rome in Novgorodian Art of the 13th Century. A. Batalov, "Древнерусское искусство". Peterburi, 1999: 272–273.
  • Gerhard Uhlhorn: Die Homilien und Recognitionen des Clemens Romanus. Göttingen, 1854.
  • Willem Cornelis van Unnik: Is I Clement 20 Purely Stoic? "Vigiliae Christianae" 4, 1950: 181–189.
  • Willem Cornelis van Unnik: I Clement 34 and the Sanctus. "Vigiliae Christianae" 5, 1951: 204–248.
  • Ulrich Wickert: Paulus, der erste Klemens und Stephan von Rom: drei Epochen der frühen Kirche aus ökumenischer Sicht. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 79, 1968: 145–158.
  • David F. Wright: Clement and the Roman Succession in Irenaeus. "The Journal of Theological Studies" 18, 1967: 144–154.
Eelnev:
Anacletus I
Rooma paavst
88/9297/101
Järgnev:
Evaristus