Leo IV (paavst)

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paavstist; samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Leo IV.

Leo IV
Pope St. Leo IV.jpg

Valitsemisaja algus 10. aprill 847
Valitsemisaja lõpp 17. juuli 855
Eelkäija Sergius II
Järeltulija Benedictus III
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 17. juuli 855
Surmakoht Rooma

Leo IV oli paavst 847855. Ta oli 103. paavst.

Leo sündis Roomas ja oli Radoaldi (Radualdo, Ridolfo) poeg. Kirikuajaloolane J. N. D. Kelly ja Salvador Miranda oletavad, et Leo võis päritolult olla langobard.

Leo asus Santi Silvestro e Martino ai Monti (San Martino) benediktiinide kloostrisse, kus ta pühitseti mungaks ja omandas hariduse. Paavst Gregorius IV ordineeris Leo alamdiakoniks ja ta hakkas tööle kuurias. Sergius II ordineeris Leo 844. aasta paiku Santi Quattro Coronati kiriku preestriks (kardinalpreester).

Paavstiks saamine[muuda | muuda lähteteksti]

Leo IV valiti paavstiks Sergius II surmapäeval 27. jaanuaril 847 ja pühitseti ametisse 10. aprillil. Ta pühitseti ametisse ilma Frangi keisri Lothar I ametliku tunnustuseta, mida sätestas 824. aasta konstitutsioon.

Suhted Frangi riigiga[muuda | muuda lähteteksti]

Leo IV sai keiser Lothar I-lt finantsilist abi Rooma kindlustuste rajamiseks. Paavst palus keisrilt ka mitmel korral tema poolt määratud piiskoppide tunnustamist.

Paavst lasi hukata kolm keisri ametnikku, keda ta süüdistas oma legaadi mõrvas. Keiser kahtlustas omakorda mitmeid oma lähikondseid tihedates sidemetes kuuriaga.

Magister militum Daniel teatas keisrile, et paavsti armee kapten Gratianus olevat tahtnud Bütsantsi abil likvideerida Frangi ülemvõimu Itaalias, et suurendada oma mõjuvõimu. Keiser kiirustas Rooma, kus paavst kinnitas talle, et Danieli väited on alusetud. Daniel ja Gratianus kutsuti kohtuprotsessile. Kuna Daniel ei suutnud oma süüdistusi tõestada, siis mõisteti ta surma, kuid tal õnnestus põgeneda.

Paavst kroonis aastal 850 Frangi kaaskeisriks Ludwig II.

Suhted araablastega[muuda | muuda lähteteksti]

Leo IV valitsemisaja algul rüüstasid Itaaliat araablased. Paavsti korraldusel asuti välja ehitama Rooma kindlustusi, mis pühitseti 27. juunil 852 ja nimetati tema järgi (Civitas Leonina). Uued kindlustused ümbritsesid ka Vatikani, mida 846. aastal rüüstasid araablased.

Paavsti korraldusel ehitati aastal 854 ümber Centumcellae kindlus, mis nimetati tema järgi Leopoliseks (Civitavecchia) ja Porto sadamasse määrati Korsika põgenikest garnison.

Leo IV organiseeris 849. aastal Napoli, Amalfi ja Gaetaga ühise laevastiku araablaste tagasilöömiseks. Liitlaste laevastik saavutas Napoli Cesariuse juhtimisel Ostia lähistel peetud merelahingus araablaste üle võidu.

Kohtumine Alfred Suurega[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsiooni järgi kohtus Leo IV aastal 853 tulevase Wessexi ja Inglise kuninga Alfred Suurega ning tema isa Æthelwulfiga.

Suhted Konstantinoopoli patriarhiga[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantinoopoli patriarh Methodios I katkestas Siracusa piiskopi Gregorios Asbestase volitused. Methodiose järeltulija Ignatios I keelas Gregoriosel 847. aastal ilmuda oma ametissepühitsemise tseremooniale.

Leo IV noomis patriarh Ignatiost, kuna too tagandas piiskopi ametist ilma paavstiga konsulteerimata. Paavst kutsus patriarhi ja piiskopi esindajad Rooma.

Suhted Briti piiskoppidega[muuda | muuda lähteteksti]

Leo IV saatis aastal 849 Briti piiskoppidele kirja.

Suhted gallikaani kirikuga[muuda | muuda lähteteksti]

Leo IV andis Reimsi peapiiskopile Hincmarile aastal 851 palliumi, kuid paavst ei määranud teda keisri soovitusest hoolimata apostellikuks vikaariks. Ta ei andnud palliumit Autuni piiskopile, kuigi keiser tegi vastava ettepaneku.

Ta tühistas aprillis 853 toimunud Soissons’i kirikukogu otsused, mis kuulutasid tagandatud Reimsi peapiiskopi Ebbo tehtud ordinatsioonid õigustatuks, sest Ebbo oli ennistatud tagasi ametisse ilma paavsti loata.

Paavst toetas Bretagne’i piiskoppe end kuningaks kroonida soovinud hertsog Nominoë vastu, kes süüdistas simoonias 851. aastal oma haldusalas tegutsenud piiskoppe, tagandas nad ja nimetas nende asemele ametisse uued mehed. Hertsog saatis paavsti juurde St. Sauveur’i kloostri abti Conwoion’i, kes pidi tema nõudmised edasi andma, kuid paavst teatas, et süüdistusi tuleb uurida vastava tribunali poolt.

Suhted Itaalia piiskoppidega[muuda | muuda lähteteksti]

Leo IV mõistis hukka Ravenna peapiiskopi Johannese tegevuse. Ta sõitis Johannese juurde Ravennasse, kus ta püüdis teda veenda järgima Rooma seadusi.

Paavst pühitses 847. aastal kardinaliks Anastasius Bibliothecariuse, kuid 850. aastal ja 853 ekskommunitseeris tema.

Reformid[muuda | muuda lähteteksti]

Leo IV pidas aastal 850 ja 8. detsembril 853 Rooma Peetri kirikus sinodi, milles ta uuendas paavst Eugenius II kaanoneid. Teise sinodi otsuse kohaselt pidid kardinalid korra nädalas kohtuma paavstiga.

Ta teatas Tripoli piiskopile Galeriusele, et Roomas tunnustatud patukahetsuse normid peavad jääma jõusse.

Ta andis korralduse, et armulaua sakramenti tuleb õnnistada kolme sõrmega, lausudes seejuures õnnistussõnad: In nomine Patris et Filii et Spiritu Sancti. (Isa [ja] Poja ja Püha Vaimu nimel.)

Ta andis korralduse, et iga preester õnnistaks igal pühapäeval oma kirikus vett ja piserdaks seda koguduse liikmetele sõnadega: Omni die Dominico, ante missam, aquam benedictam facite, unde populus et loca fidelium aspergantur.

Tema otsuse kohaselt tuli altarile asetada vaid evangeeliumid ja reliikviad.

Reliikviad[muuda | muuda lähteteksti]

Leo IV korraldusel viidi aastal 850 Via Labicana katakombist Santi Quattro Coronati kirikusse märtrite Claudiuse, Nicostratuse, Simpronianuse, Castoriuse ja Simplicituse reliikviad.

Ta andis 850 aasta paiku püha Felixi ja püha Adauctuse reliikviad keisrinna Irmengardile.

Uued kardinalid[muuda | muuda lähteteksti]

Leo IV pühitses 31 uut kardinali. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Benedictus III ja Nicolaus I ning vastupaavst Anastasius Bibliothecarius.

  1. Adriano (Hadrianus), Santi Vitale, Gervasio e Protasio preester
  2. Anastasius Bibliothecarius (Anastasio)
  3. Benedetto (Benedictus III)
  4. Benedetto (Benedictus), diakon
  5. Benedetto (Benedictus), diakon
  6. Giorgio (Georgius), Santa Anastasia preester
  7. Giorgio (Georgius), San Lorenzo in Lucina preester
  8. Giovanni (Johannes), Velletri piiskop
  9. Giovanni (Johannes), Santa Prisca preester
  10. Giovanni (Johannes), preester
  11. Giovanni (Johannes), diakon
  12. Giovanni (Johannes), diakon
  13. Gioviniano (Jovinianus), Santa Sabina preester
  14. Leone (Leo), Santa Cecilia preester
  15. Leone (Leo), San Ciariaco alle Terme preester
  16. Leone (Leo), San Lorenzo in Damaso preester
  17. Leone (Leo), Santi Quattro Coronati preester
  18. Leonzio (Leontius), diakon
  19. Lucino (Lucinus), San Eusebio preester
  20. Martino (Martinus), San Marcello preester
  21. Megisto (Megistus)
  22. Niccolò (Nicolaus I)
  23. Paolo (Paulus), Santa Balbina preester
  24. Petronacio (Petronatius), Albano piiskop
  25. Pietro (Petrus), Frascati piiskop
  26. Rodoaldo (Rodoaldus), Porto piiskop
  27. Romano (Romanus), Santi Giovanni e Paolo preester
  28. Romano (Romanus), Santa Pudenziana preester
  29. Sergio (Sergius), Sabina piiskop
  30. Sergio (Sergius), San Clemente preester
  31. Zaccaria (Zacharias), San Crisogono preester

Leo IV kultuuriloos[muuda | muuda lähteteksti]

Leo IV ajal taastati Roomas araablaste poolt hävitatud kirikud, sealhulgas Rooma Peetri kirik, San Paolo fuori le Mura kirik ja Lateraani palee. Tema ajal ehitati Roomas Santa Maria Nova kirik.

Tema ajal taastati Roomas Santi Silvestro e Martino ai Monti (San Martino) klooster, kus on teda kujutav mosaiik. Tema ajal taastati ka Subiaco klooster, kus paavst pühitses 854. aastal kaks altarit: ühe püha Benedictusele ja püha Scholasticale, teise aga püha Silvesterile.

Leo IV edendas kirikumuusikat. Ta seadis sisse Neitsi Maarja taevasseminemise oktaavi.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Leo IV suri 17. juulil 855 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse. Teda austatakse katoliku kirikus pühakuna ja tema nimi on lisatud Rooma martüroloogiasse. Leo IV mälestuspäev oli enne 1969. aastat 17. juuli.

Talle omistatud imeteo järgi kustus Roomas asuvas Borgo linnaosas lõõmanud põleng, kui paavst tegi ristimärgi.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Paul Willem Finsterwalder: Die sogenannte Homilia Leonis IV., ihre Bedeutung für Hinkmars Capitula und Reginos Inquisitio. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 27, 1938: 639–664.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Liber Pontificalis.
  • John Osborne: The portrait of pope Leo IV in S. Clemente in Rome: a re-examination of the so-called "square" nimbus in Medieval art. "Papers of the British School at Rome" XLVII, 1979: 58.
  • Adriano Prandi: Un'iscrizione di Leone IV recentemente scoperta. "Archivio della Società Romana di storia patria" 74, 1951: 149–159.
  • Walter Ullmann: Nos si aliquid incompetenter. "Ephemerides iuris canonici" 9, 1953: 275–287.
Eelnev:
Sergius II
Rooma paavst
847855
Järgnev:
Benedictus III