Honorius III

Allikas: Vikipeedia
Honorius III
Portrait of Honorius III - Apse Mosaic of the Basilica of Saint Paul Outside the Walls - Roma - Italy.jpg

Sünninimi Cencio Savelli
Valitsemisaja algus 18. juuli 1216
Valitsemisaja lõpp 18. märts 1227
Eelkäija Innocentius III
Järeltulija Gregorius IX
Sünnikuupäev 1150 ?
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 18. märts 1227
Surmakoht Rooma

Honorius III (Cencio Savelli, ka Cencius või Cencius Camerarius; 1150 ? – 18. märts 1227) oli paavst 1216–1227. Ta oli 177. paavst.

Cencio Savelli sündis Roomas Aimerico Savelli (Aimerico da Sabello) peres. Samast suguvõsast pärines ka hilisem paavst Honorius IV.

Savelli õppis Roomas Lateraani kloostris, kirikuajaloolase Onofrio Panvinio arvates aga Lateraani regulaarkanoonikute juures.

Savelli oli Rooma Santa Maria Maggiore kiriku kapiitli kanoonik ja seejärel ülempreester. Ta sai kardinal Giacinto Bobo (hilisem paavst Coelestinus III) prokuraatoriks ning 1188 või 5. detsembril 1189 paavstlikuks kantsleriks ja varahoidjaks. Coelestinus III määras Savelli 20. veebruaril 1193 Santa Lucia in Orphea või Santa Lucia in Silice kardinaldiakoniks ja Innocentius III 1200 Santi Giovanni e Paolo kardinalpreestriks. Ta oli 11941198 Rooma kiriku asekantsler. 1197 sai Savellist Sitsiilia kuninga Friedrich II tuutor.

Kardinal Savelli koostas katoliku kiriku majanduskogumiku "Liber censuum Romanae ecclesiae". Ta osales 2 paavsti valimistel 1198–1216.

1216. aasta paavsti valimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III valiti paavstiks 18. juulil 1216 Perugias, ordineeriti piiskopiks 24. juulil 1216 Perugias San Pietro kirikus ja krooniti paavstiks 31. augustil 1216 Roomas.

16 – 18. juulini 1216 toimunud paavsti valimistel osales Salvador Miranda andmetel 27, kuid "Catholic Encyclopedia" väitel 19 kardinali. Savelli valiti paavstiks kompromisskandidaadina. Kardinalide valikut mõjutasid sellised tegurid, nagu Itaalia sisepoliitiline olukord, oht skisma tekkimiseks ja mongolite sissetung Euroopasse.

Ristisõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Damietta vallutamine 1219 ristisõdijate poolt. Henri Delaborde'i maal, 1850

Viies ristisõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Viies ristisõda

Honorius III saatis ametisse asudes kirjad Euroopa valitsejatele, kutsudes neid osalema ristisõjas. Ta püüdis ristisõja kordaminekuks lahendada Euroopa valitsejate vahelisi erimeelsusi.

Paavst määras 1218 legaadiks ristisõtta kardinal Robert Curzoni ja 1219 Pelagio Galvani. Paavstile andis ristisõja käigust ülevaate Akko piiskop Jacques de Vitry.

Ristisõja rahastamiseks eraldasid paavst ja kardinalid kümnendiku ning ülejäänud prelaadid 20 protsenti oma sissetulekutest 3 aasta jooksul.

Paavst kroonis 9. aprillil 1217 Roomas San Lorenzo fuori le Mura kirikus Ladina keisririigi keisriks Pierre de Courtenay. Ta tunnustas tema järeltulijana Robert de Courtenay'd, keda ta toetas võitluses Epiruse despoodi Theodoros Komnenosega. Ta kroonis "Catholic Encyclopedia" andmetel 1220 Orvietos Jeruusalemma kuningaks Pierre d'Artois.

Ta määras 1217 ametisse Kreekas asuva Olenuse piiskopi.

Paavst saatis kardinal Ugolino dei Conti di Segni 14. märtsil 1221 Kesk- ja Ülem-Itaaliasse pidama jutlusi uue ristisõja korraldamiseks.

Ristisõda albilaste vastu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Albilaste ristisõda

Honorius III nõudis detsembris 1217 ja jaanuaris 1218, et Toulouse ja teised Lõuna-Prantsusmaa linnad hoiduksid ülestõusust ning hoiatas Toulouse'i krahvi Raymond VII-t tagajärgede eest. Pärast Simon de Montforti surma nõudis paavst Prantsusmaa kuningalt Philippe II Auguste'ilt ristisõja korraldamist albilaste vastu ja käskis tal toetada Simoni poega Amaury de Montforti. Paavst saatis 1220 legaadiks Prantsusmaale kardinal Konrad von Urachi ja pärast teda Romano Bonaventura. Ta kutsus 1226 Louis VIII-t alustama ristisõda albilaste vastu.

Rekonkista[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rekonkista

Honorius III kuulutas 1218 ristisõja Pürenee poolsaare muhameedlaste vastu.

Preislaste ristisõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III kutsus 1222 alustama ristisõda preislaste vastu. Ta tunnustas piiskop Christiani tegevust Preisimaal. Ta määras ristisõja legaadiks Gniezno piiskopi Wincenty I Niałeki.

Honorius III ja Eesti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lihula linnuse varemed. Honorius III kinnitas 1220 Lihula piiskopkonna moodustamise
Next.svg Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus
Next.svg Pikemalt artiklis Liivi ristisõda

Honorius III lubas 30. septembril 1217 Riia (Liivimaa) piiskopil Albertil määrata ametisse piiskoppe, kuid sätestas, et nende ordineerimisel peab osalema 2 või 3 piiskoppi. Paavst nõudis 2. jaanuaril 1219 Riia piiskopilt, et ta annetaks 20 protsenti oma sissetulekutest Püha Maa heaks. Ta määras 28. oktoobril 1219 Liivimaa alad Peetruse ja paavsti protektsiooni alla.

Paavst nõudis 30. aprillil 1218 Bremeni peapiiskopilt, et too ei takistaks ristisõdijatel Liivimaale sõita. Ta nõudis 26. oktoobril 1219 ja 21. detsembril 1223 peapiiskopilt, et too loobuks metropoliidi taotlustest Riia piiskopkonna üle. Ta keeldus 7. novembril 1219 Liivimaa piiskoppide palvel rajama Liivimaal peapiiskopkonda.

Lindanise lahing 1219 taanlaste ja eestlaste vahel. Christian August Lorentzeni maal, 1809

Honorius III sätestas 9. oktoobril 1218, et Taani kuningas Valdemar II võib paganatelt vallutatud alad inkorporeerida Taani koosseisu. Ta nõudis 29. oktoobril 1219 kuningalt, et ta kaitseks Liivimaale suunduvaid palverändureid (peregrinos). Ta käskis 18. aprillil 1220 kuningat, et see aitaks ristiusustada Liivimaad.

Paavst andis 19. märtsil 1220 avaldatud bullas "Cum zelo caritatis" tsistertslastele korralduse jutlustada eestlaste seas. Ta tunnustas 19. märtsil 1220 Tallinna piiskopkonna ning 18. aprillil 1220 Lihula piiskopkonna rajamist, kuid kohustas Riia ja Lihula piiskoppe, et need soodustaksid uute usklike liitumist ordudega, mis tooks regioonis kaasa munkade arvukuse tõusu [1].

Riia piiskopi Alberti ja Taani kuninga vahel puhkes 1220 vaidlus Liivimaa alade jurisdiktsiooni üle, mistõttu Riia piiskop siirdus Rooma paavsti juurde õigust nõudma [2], kes ta küll ära kuulas [3], kuid et ka Taani kuningas saatis oma esindajad Rooma, jäi Alberti soovi rahuldamata. Piiskop läks siis õigust otsima Saksa-Rooma keisri Friedrich II juurde, kuid ei saanud ka temalt soovitut otsust.

Paavst keelas 1222 vastavalt IV Lateraani oikumeenilise kirikukogu otsusele Mõõgavendade ordul kasutada vastristitute piinamisel rauaproovi. Ta käskis Riddagshuseni tsistertslaste kloostri abtil jätta Liivimaale ühe priori misjoneerima.

Paavst käskis 8. veebruaril 1222 Liivimaa õigusmõistjatel (iudicibus) sundida regiooni elama asunud venelasi järgima katoliku kiriku kombeid. Ta käskis 16. novembril 1224 Venemaa katoliiklasi, et nad abistaksid Liivimaa ristiusustajaid (evangelizant) [4].

Honorius III määras 31. detsembril 1224 legaadiks Eestimaal, Virumaal, Kuramaal, Holsteinis, Zemgales ja Samlandis (Holzsten, Hestonia, Semigallia, Samblandia, Curlandia, Wirlandia) Wilhelmi [5]. Legaat saatis Rooma saadikud, kes kirjeldasid paavstile Liivimaa olukorda [6]. Paavst volitas 9. jaanuaril 1225 legaati rajama kirikuid ja määrama piiskoppe. Ta nõudis katoliiklikelt Vene vürstidelt, et nad toetaksid Wilhelmi tegevust.

Paavst võttis 3. jaanuaril 1225 avaldatud bullas "Ecclesia Romana" vastristitud Preisi- ja Liivimaal paavstliku protektsiooni alla. Ta sätestas, et vastristitud peavad jääma vabadeks inimesteks, mitte rõhututeks:

Ubi Spiritus Dei est, debeat esse libertas.

[Kus on Jumala Vaim, seal peab olema vabadus.]

Wilhelm nõudis 1225, et sakslased loovutaksid Virumaa paavsti protektsiooni alla, samuti soovis ta taanlastelt, et nad annaksid alasid paavsti protektsiooni alla. Taani loovutas legaadi nõudmisel paavstile Virumaa, Järvamaa, Harjumaa ja Läänemaa [7], kuid legaat andis 1226 Harjumaa taas Taanile tagasi. Wilhelm võttis Virumaa vanemad 1226 paavstliku protektsiooni alla [8].

Paavst kinnitas 19. novembril 1226 Riia piiskopi Alberti ja Riia linna vahel 1225 sõlmitud lepingu. Ta kinnitas 19. novembril 1226 Wilhelmi otsused 15. märtsist 1226 Riia linna piiride osas.

Ta lubas 27. novembril 1226 Mõõgavendade ordul Liivimaale tulnud palverändureid oma teenistusse võtta. Ta kinnitas 10. detsembril 1216 Wilhelmi otsuse Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi vahelises jurisdiktsioonivaidluses. Ta kinnitas 11. detsembril 1226 Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu ja Lihula piiskopi vahel sõlmitud leppe vaidlusaluste alade osas.

Paavst kutsus 28. novembril 1226 avaldatud bullas "Etsi omnes" Lübecki elanikke osalema Liivimaal ristisõjas. Ta võttis 17. jaanuaril 1227 Visby elanikud paavstliku protektsiooni alla ja kutsus neid kaitsma vastristituid Eesti- ja Liivimaal [9].

Suhted Saksamaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III nõudis, et Saksa kuningas Friedrich II osaleks ristisõjas. Friedrich II andis 1217 paavstile lubaduse, kuid ei soostunud ristisõtta minema, et võidelda oma rivaali Otto IV-ga. Kui Otto 1218 suri, kordas paavst taas oma nõudmist, kuid kuningas lükkas otsust mitmel põhjusel edasi.

Paavst kroonis Friedrichi 22. novembril 1220 Rooma Peetri kirikus Saksa-Rooma keisriks. Friedrich aitas omakorda paavstil 1221 Rooma naasta. Paavsti nõudmisel lubas keiser alles 1225 temaga San Germanos kohtumise järel osaleda ristisõjas.

Paavst taunis, kui Friedrich soovis Sitsiilias saavutada kontrolli kirikuametnike määramise üle ja soovis vallutada Spoletot.

Paavst nõudis Kölni peapiiskopilt Engelbertilt, et see abistaks Esseni nunnasid, keda kiusas taga Isenbergi krahv Friedrich.

Suhted Aragóniga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III tunnustas Aragóni kuningana Jaime I-t ja taunis mässulisi aadlikke.

Suhted Iirimaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III määras Iirimaal asuva Croagh Patricku mäe Tuami peapiiskopi jurisdiktsiooni alla.

Suhted Inglismaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III tunnustas Inglismaa kuningana Henry III-t. Ta saatis Inglismaale legaadina Guala Bicchieri, kes nõudis, et mässulised aadlikud tunnustaksid kuningana Henryt. Legaat kroonis Henry 16. oktoobril 1216 Inglise kuningaks. Paavst volitas legaati ekskommunitseerima igaüht, kes tunnustas Henry asemel Inglise kuningana Prantsusmaa kroonprintsi Louis'd.

Paavst andis 19. jaanuaril 1217 Pembroke'i krahvile William Marshalile korralduse valmistada ette sõda Prantsusmaa kroonprintsi Louis' vastu. Legaadi abiga tunnustasid mässumeelsed aadlikud Henryt 11. septembril 1217 Inglise kuningana.

Suhted Leóniga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III kutsus Leóni kuningat Alfonso IX-t ja Kastiilia kuningat Fernando III-t rahu pidama.

Suhted Poolaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III kinnitas 9. veebruaril 1217 Poola vürsti Władysław III ja Władysław Odonici vahelise kokkuleppe.

Ta tunnustas 1218 Krakówi peapiiskopi Wincenty Kadłubeki tagasiastumist.

Suhted Portugaliga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III ekskommunitseeris Portugali kuninga Afonso II. Ta tunnustas peapiiskop Estêvão Francisco Suárezi tegevust.

Suhted Prantsusmaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ristisõjast albilaste vastu vaata artiklis albilaste ristisõda.

Honorius III vahendas Prantsusmaa kuninga Philippe II Auguste'i ja Aragóni kuninga Jaime I vahelist tüli.

Paavst nõudis, et Philippe II ei tungiks Inglismaale.

Paavst külastas "Catholic Encyclopedia" andmetel 12201221 Prantsusmaad, käies Déols'is ja Tre-Fontane'i kloostris.

Suhted Rootsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III taunis 1220 Rootsi kuningat Johan I-t, kes määras kiriklikesse ametitesse endale sobivaid isikuid. Paavst nõudis, et Rootsi vaimulikud järgiksid tsölibaati.

Paavst saatis 1221 kirja Turu piiskopile.

Suhted Serbiaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III tunnustas 1217 Serbia vürsti Stefan II-st kuningana.

Suhted Šotimaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III kinnitas 1218 Šoti kuningale Alexander II-le, et šoti kirik on Rooma subjekt ega allu anglikaani kirikule.

Suhted Taaniga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III sätestas 9. oktoobril 1218, et Taani kuningas Valdemar II võib paganatelt vallutatud alad inkorporeerida oma riigi koosseisu. Ta nõudis 29. oktoobril 1219 kuningalt, et ta kaitseks Liivimaale suunduvaid palverändureid. Ta käskis 18. aprillil 1220 kuningat, et see aitaks ristiusustada Liivimaad[10].

Paavst nõudis 1224 Schwerini krahvilt Heinrichilt Taani kuninga vabastamist pantvangistusest.

Suhted Tšehhiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III vaidles Tšehhi kuninga Otakar I-ga kirikuametnike määramise üle.

Suhted Ungariga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ungari kuningas András II nõudis 1222 oma pojalt Bélalt abielu lahutamist, kuid poeg keeldus ja paavst tunnustas teda. Honorius III vahendusel saavutasid isa ja poeg kokkuleppe.

András II määras Béla halduriks Dalmaatsias ja Horvaatias, kus prints hakkas paavsti heakskiidul tagasi võtma maid, mis isa oli läänistanud oma toetajatele.

Suhted Venemaaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III saatis dominiiklased eesotsas Jacek Odrowążiga (Hyacinth) Kiievi-Vene suurvürstiriiki misjoneerima.

Paavst kutsus Pihkva elanikke pöörduma katoliiklusesse.

Paavst käskis 8. veebruaril 1222 Liivimaa õigusmõistjatel (iudicibus) sundida regiooni elama asunud venelasi järgima katoliku kiriku kombeid. Ta käskis 16. novembril 1224 Venemaa katoliiklasi, et nad abistaksid Liivimaa ristiusustajaid (evangelizant). Ta nõudis katoliiklikelt Vene vürstidelt, et nad toetaksid Wilhelmi tegevust [11].

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roomas puhkenud rahutuste tõttu oli Honorius III sunnitud 1220 linnast lahkuma ja naasis alles 1221 Saksa-Rooma keisri Friedrich II abiga.

Honorius III määras kardinal Ugolino dei Conti di Segni legaadiks vahendama tüli Pisa ja Genova vahel, kes 1217 saavutasid kokkuleppe. Legaadi vahendusel sõlmisid 1218 kokkuleppe Milano ja Cremona ning 1219 Bologna ja Pistoia. Tema ajal taastus paavsti võim Perugias, Assisis, Noceras, Folignos ja Ternis.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üldkiriklikud otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III sätestas et ka kabelid peavad olema cathedraticumi maksu subjektideks.

Antoniinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III tunnustas 1218 antoniinide hospitaliite.

Dominiiklased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III tunnustas 22. detsembril 1216 avaldatud bullas "Religiosam vitam" dominiiklaste ordut ning kohtus Dominicusega, kelle ta määras ordu suurmeistriks ja paavstlikuks teoloogiks. Ta nõudis 11. veebruaril 1218, et kõik prelaadid abistaksid dominiiklasi.

Ta andis 3. detsembril 1218 dominiiklaste käsutusse Rooma San Sisto kiriku ja märtsis 1219 Milano San Eustorgio kiriku.

Frantsisklased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III tunnustas 9. detsembril 1219 avaldatud bullas "Sacrosancta" klarisside tegevust. Ta tunnustas 29. novembril 1223 avaldatud bullas "Solet annuere" frantsisklaste ordut ja kohtus Franciscusega.

Ta määras frantsisklaste kardinal-protektoriks kardinal Ugolino dei Conti di Segni.

Franciscuse kaaslasele Masseo da Marignanole tuginedes peetakse Honoriust Porziuncola indulgentsi andjaks, mille ta oli andnud juulis või augustis 1216.

Karmeliidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III tunnustas 30. jaanuaril 1226 avaldatud bullas "Ut vivendi normam" karmeliite.

Kongregatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III tunnustas 7. märtsil 1219 Val des Ecoliers'i kongregatsiooni.

Ta tunnustas Pietro Nolasco rajatud kongregatsiooni.

Saksa ordu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa ordu

Honorius III kinnitas 8. detsembril 1216 ja 15. detsembril 1220 Saksa ordu privileegid. Ta andis 9. jaanuaril 1221 ordule privileege. Ta võttis 18. jaanuaril 1221 Saksa ordu paavstliku protektsiooni alla.

Ta kohustas 19. detsembril 1216 ordust loata lahkunud orduvendi ordusse tagasi pöörduma. Ta keelas 1. oktoobril 1218 prelaatidel Saksa ordu liikmeid ekskommunitseerida. Ta käskis 16. detsembril 1220 ekskommunitseerida igaühe, kes Saksa ordu isiku kallal tarvitab vägivalda. Ta keelas 15. jaanuaril 1221 ja 22. juunil 1224 vaimulikkonnal nõuda Saksa ordult kümnist ja loomasööta.

Ta sätestas 16. jaanuaril 1221, et prelaadid ei tohi oma külalisi majutada Saksa ordule kuuluvatesse hoonetesse. Ta keelas vaimulikel ekskommunitseerida paavsti mandaadita Saksa ordu liikmeid.

Ta sätestas 18. jaanuaril 1221, et orduvend, kes vaimulike ja usklike vastu on sooritanud ekstsesse, võib piiskopilt saada absolutsiooni. Ta keelas Saksa ordule mõeldud kangastelt nõuda tollimaksu (caucagium). Ta keelas 19. jaanuaril 1221 prelaatidel nõuda Saksa ordule läänistatud mõisatelt makse. Ta keelas prelaatidel nõuda Saksa ordu isikutelt (hominibus) rahatrahvi ja kiriklikke makse. Ta keelas vaimulikel nõuda pärandiõigust Saksa ordu isikutelt.

Ta keelas 20. jaanuaril 1221 prelaatidel määrata Saksa ordu isikutele kiriklikke karistusi. Ta sätestas, et Saksa ordus teenivad vikaarid peavad teenistuskohustusi täitma isiklikult. Ta keelas Saksa ordust lahkunud isikut vastu võtta teistesse ordudesse.

Paavst määras 21. jaanuaril 1221, et isikut, kes almuste kogumise eesmärgil kasutab Saksa ordu musta risti, tuleb kirikliku karistusega karistada.

Ta keelas 4. veebruaril 1221 prelaatidel nõuda Saksa ordult kindlustuste rajamise eest vigesimat. Ta sätestas 5. veebruaril 1221, et Saksa ordu võib orduvendade laibad matta ordule kuuluvasse surnuaeda. Ta sätestas, et Saksa ordu liikmed peavad apelleerima paavstile. Ta keelas abistada orduvendi, kes hakkavad vastu ülematele. Ta nõudis, et Saksa ordu liikmed peavad ristima hüljatud lapsi (pueros, qui ad ianuam vestram alendi saepius deportantur). Ta keelas Saksa ordul annetada raha müüride, sildade või vallide parandamiseks (pro reparatione murorum, pontium vel vallorum).

Ta nõudis 8. veebruaril 1221 prelaatidelt, et nad abistaksid Saksa ordu orduvendi, kuid 9. veebruaril 1221 keelas kaitsta orduvendi, kes on usust taganenud.

Ta keelas 13. märtsil 1221 nõuda prelaatidel Saksa ordu isikute päranditelt rohkem makse kui sätestatud. Ta kohustas 20. veebruaril 1222 prelaate kaitsma orduvendi almuste kogumisel. Ta sätestas 17. aprillil 1222, et Templiordu rüütlid ei tohi tülitada valget mantlit kandvaid Saksa ordu orduvendi. Ta käskis 16. jaanuaril 1223 vangistada igaühe, kes võtab vangi Saksa ordu orduvenna. Ta sätestas 1225, et väiksemaid patte sooritanud rüütel saab Saksa ordusse astudes absolutsiooni. Ta keelas Saksa ordul ilma paavsti mandaadita ekskommunikatsiooni kehtestada. Ta keelas prelaatidel nõuda Saksa ordu kaplanitelt endale kuulekust. Ta manitses prelaate Saksa ordut toetama ja selle sissetulekuid mitte kärpima.

Liturgilised otsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III keelas koguduse liikmetele seni kehtinud tava suudelda pärast evangeeliumi lugemist piiblit.

Teoloogilised vaidlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III mõistis 1225 hukka Johannes Scotus Eriugena töö "De Divisione Naturæ".

Uued piiskopkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III ühendas 1217 Terracina, Sezze ja Piperno piiskopkonnad. Salzburgi peapiiskop Eberhard II palus 1223 paavstil rajada St. Andrä piiskopkonna.

Suhted juutidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III avaldas 7. novembril 1217 bulla "Sicut judaeis", milles ta keelas juutide sunniviisilise ristimise.

Ta avaldas 1218 bulla "In generali consilio", milles ta nõudis, et juudid kannaksid vastavalt IV Lateraani oikumeenilise kirikukogu otsustele erilist riietust.

Ta sätestas 29. aprillil 1221 avaldatud bullas "Ad nostram", et juudid peavad kandma erilisi riideid ja nad ei tohi tegutseda avalikus sektoris.

Suhted vanade oriendikirikutega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Melkiidi jakobiidi patriarh Nikolaos I saatis Honoriusele kirja.

Kanoniseerimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III kanoniseeris 7 isikut:

  1. Bertrand Comminges'st, 1220
  2. Hugh Lincolnist, 18 veebruar 1220
  3. Lawrence O’Toole, 11. detsember 1225
  4. Robert Molesme'st, 1222
  5. Guillaume de Donjeon, 17 mai 1218
  6. Vilhelm Roskildest, 21. jaanuar 1224
  7. William FitzHerbert, 18 märts 1226

Ta tunnustas 23. mail 1220 Cluny abti Hugues' reliikviate translatsiooni. Ta andis pühakute Felixi ja Adauctuse reliikviad krahv Heinrichile, kes viis need Andechsi kloostrisse.

Onupojapoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III määras detsembris 1216 kardinaliks oma sugulase Bertrando Savelli.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III määras 9 uut kardinali 6 konsistooriumil. Ta avaldas 1225 bulla "Summi providentia principis", mis nägi ette karmid karistused igaühele, kes solvavad kardinale.

  1. konsistoorium detsember 1216
    1. Niccolò, Santa Maria in Aquiro kardinaldiakon
    2. Bertrando Savelli
    3. Gil Torres
  2. konsistoorium 8. jaanuar 1219
    1. Konrad von Urach
  3. konsistoorium 1219
    1. Pietro Capuano
  4. konsistoorium 1219
    1. Niccolò de Chiaramonte
  5. konsistoorium 1221
    1. Leone, San Marcello kardinapreester
    2. Roberto Rainaldi
  6. konsistoorium 28. september 1225
    1. Oliver von Paderborn

Honorius III kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III sätestas 2. mail 1226 või 1227 avaldatud bullas "Novæ causarum" paavstlike dekreetide kogu avaldamise.

Ta andis privileege Pariisi Ülikoolile ja Bologna ülikoolile, kuid 1219 avaldatud bullaga "Super speculam" keelas ta tsiviilõiguse õpetamise.

Ta keelas vaimulikel anda loenguid.

Ta määras 16. jaanuaril 1223 või 1224 õpetlase Michael Scotuse Casheli peapiiskopiks.

Tema ajal renoveeriti Rooma San Lorenzo fuori le Mura kirikut ja San Crisogono kirikut.

Guglielmo Agnelli ja Giotto di Bondone kujutasid paavsti freskodel. Paavsti on kujutatud Rooma San Paolo fuori le Mura kiriku apsiidil Jeesus Kristuse jala juures. Paavsti on maalil kujutanud maalikunstnik Gregorio Pagani.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Honorius III suri 18. märtsil 1227 Roomas Lateraani palees ja maeti Rooma Santa Maria Maggiore kirikus.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  2. Henriku Liivimaa kroonika (XXIV, 2).
  3. Henriku Liivimaa kroonika (XXIV, 4).
  4. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  5. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  6. Henriku Liivimaa kroonika (XXIX, 2).
  7. Henriku Liivimaa kroonika (XXIX, 6).
  8. Henriku Liivimaa kroonika (XXIX, 7).
  9. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  10. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".
  11. Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ursmer Berlière: Honorius III et les monastères bénédictins (1216–1227). "Revue belge de philologie et d'histoire" 2, 1923: 237–266, 461–484.
  • Friedrich Bock: Originale und Registereinträge zur Zeit Honorius III. "Archivio paleografico italiano". 2/3 (1956/1957): 101–116.
  • Leonard E. Boyle: The Compilatio quinta and the Registers of Honorius III. "Bulletin of Medieval Canon Law" 8, 1978: 9–19.
  • Leonard E. Boyle: The "Compilatio Quinta" and the Registers of Honorius. "Pastoral Care, Clerical Education and Canon Law. 1200-1400". London 1977
  • Exupère Caillemer: Le pape Honorius III et le droit civil. Lyons, 1881.
  • Innocent de Ciron: Quinta compilatio epistolarum decretalium Honorii III. 1645.
  • Johannes Clausen: Papst Honorius III (1216–1227). Bonn, 1895.
  • Noël Denholm-Young: A Letter from the Council to Pope Honorius III, 1220–21. "The English Historical Review" 60, 1945: 88–96.
  • Anselme Dimier: L'évêque de Langres, Hugues de Montréal, intermediaire entre Louis VIII et Honorius III. "Bulletin de la Société Historique et Archéologique de Langres" 16, 1971.
  • M. Ferraboschi: L'equità secondo Onorio III e Paolo VI. "La norma en el derecho canónico. Actas del III Congreso Internacional de Derecho Canónico" (1976), Pamplona, 1979, I: 1041–1044.
  • Fidel Fita y Colomé: El Concilio de Lérida en 1193 y Santa Maria la real de Nájera. Bulas inéditas de Celestino III, Inocencio III y Honorio III. "Boletín de la Real Academia de la Historia" 26, 1895: 332–383.
  • Iben Fonnesberg-Schmidt: The Popes and the Baltic Crusades 1147–1254. Leiden, Boston, Brill, 2007.
  • Marcel Fournier: L'eglise et le droit romain au XIIIe siècle à propos de l'interpretation de la bulle "Super Speculum" d'Honorius III., qui interdit l'enseignement du droit romain à Paris. "Revue historique de droit francais etranger" 14, 1890: 80–119.
  • Paul Freedman: Two letters of Pope Honorius III on the collection of ecclesiastical revenues in Spain. "Römische Historische Mitteilungen" 32/33 (1990/1991): 37–40.
  • Herta Hageneder: Honorius III. und Leopold VI. von Österreich im Jahre 1219. G. Cerwinka, "Geschichte und ihre Quellen. Festschrift für Friedrich Hausmann zum 70. Geburtstag". Graz, 1987: 399–402.
  • Barthélemy Hauréau: Quelques Lettres D'Honorius III et de Gregoire IX. 1864.
  • Patrick Hersperger: Die Dekretale "Ecclesia vestra nuper" von Honorius III. in der Rezeption verschiedener Werke der klassischen Kanonistik. A. Meyer, "Päpste, Pilger, Pönitentiarie: Festschrift für Ludwig Schmugge zum 65. Geburtstag". Tübingen, 2004: 31–48.
  • Alexander Huber: Ungedruckte Papsturkunden Innozenz III. und Honorius III. (1198–1227) für Empfänger im Bistum Augsburg. "Jahrbuch des Vereins für Augsburger Bistumsgeschichte" 17, 1983: 7–17.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Adalbert Keutner: Papsttum und Krieg unter dem Pontifikat Honorius' III. (1216–1227). Münster, 1935.
  • Wilhelm Knebel: Kaiser Friedrich II. und Papst Honorius III. Münster, 1905.
  • Kohlmann: Fünf auf Ostfriesland bezügliche Urkunden des Papstes Honorius III. "Jahrbuch der Gesellschaft für bildende Kunst und vaterländische Altertümer zu Emden" 5, 1883: 118–121.
  • Hermann Krabbo: Eine nicht ausgegebene Urkunde im Register Honorius III. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 6, 1904: 368–373.
  • Stephan Kuttner: Papst Honorius III und das Studium des Zivilrechts. E. von Caemmerer, "Festschrift für Martin Wolff: Beiträge zum Zivilrecht und internationalen Privatrecht". Tübingen, 1952.
  • Guido Levi: Documenti ad illustrazione del Registro del cardinale Ugolino d'Ostia legato apostolico in Toscana e Lombardia. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 12, 1889: 318–321.
  • Peter Linehan: La documentación Pontificia de Honorio III (1216–1227): unas adiciones a la Regesta de D. Demetrio Mansilla. "Anthologica annua" 16, 1968: 385–408.
  • Werner Maleczek: Innocenz III., Honorius III. und die Anfänge der Inquisition. "Praedicatores Inquisitores". Roma, 2004: 33–44.
  • Raoul Manselli: Onorio III, Federico II e la questione dei beni matildini. "Atti e Memorie della Deputazione di Storia Patria per le Antiche Provincie Modenesi", IX, 3, 1963; "Studi matildici" 1964: 96–103.
  • Raoul Manselli: Onorio III et Federico II. "Studi Romani" 11, 1963, 142–159.
  • Demetro Mansilla: La documentación pontifica de Honorio III (1216–1227). Roma, 1965.
  • Pio Tommaso Masetti: I pontefici Onorio III, Gregorio IX ed Innocenzo IV a fronte dell' imperatore Federico II. Rome, 1884.
  • Emil Michael: Die Schreiben Friedrichs II und seines Kanzlers an Papst Honorius III über die Wahl Heinrichs VII 1220. "Zeitschrift für katholische Theologie" 38, 1914: 144–160.
  • Narciso Mengozzi: Papa Onorio III e le sue relazioni col regno di Inghilterra. 1911.
  • Thérèse Montecchi Palazzi: Cencius Camerarius et la formation du "Liber Censuum" de 1192. "Mélanges de l'École Française de Rome. Moyen Âge", 96, 1984: 49–93.
  • Anton Pokorny: Die Wirksamkeit der Legaten des Papstes Honorius III. in Frankreich und Deutschland. Krems, 1886.
  • James Matthew Powell: Honorius III and the Leadership of the Crusade. "Catholic Historical Review" 63, 1977: 521–536.
  • James Matthew Powell: The adventure of three manuscripts: the sermons of Pope Honorius III (1216–1227). "Manuscripta" 21, 1977, 21.
  • James Matthew Powell: Pastor bonus: some evidence of Honorius III's use of the sermons of Pope Innocent III. "Speculum" 52, 1977, 522–537.
  • James Matthew Powell: The Prefatory Letters to the Sermons of Pope Honorius III and the Reform of Preaching. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia" 33, 1979: 95–104.
  • James Matthew Powell: Honorius III's "Sermo in dedicatione ecclesie Lateranensis" and the historical-liturgical traditions of the Lateran. "Archivum Historiae Pontificiae" 21/1983: 195–209.
  • Paulus Rabikauskas: "Auditor litterarum contradictarum" et commission de juges délégués sous le pontificat d'Honorius III. "Bibliothèque de l'Ecole des chartes" 132, 1974: 214–244.
  • Antonio Rota: Papa Onorio III e la difesa dell'insegnamento libero a Bologna. "Archivio della Società Romana di storia patria" 76, 1953: 27–50.
  • Hermann Rump: Acht Urkunden des Propstes Honorius III. Zur Geschichte Engelbertus des Heiligen und Kaiser Friedrich's II. "Zeitschrift für geschichtliche Rechtswissenschaft" 8 (1832/1835): 225–237.
  • Jane Eleanor Sayers: Papal Government and England during the Pontificate of Honorius III, 1216–1227. Cambridge University Press, 1984.
  • Tilmann Schmidt: Die älteste Überlieferung von Cencius "Ordo Romanus". "Quellen und Forschungen aus Italienischen Archiven und Bibliotheken" 60, 1980: 511–522.
  • Olaf Sild: "Eestlaste vabaduse järkjärguline kokkuvarisemine keskajal". "Eesti Kirjandus" 3, 1926.
  • Patrick Zutshi: Letters of pope Honorius III concerning the Order of preachers. F. Andrews, "Pope, church and city: essays in honour of Brenda M. Bolton". Leiden, 2004: 269–286.
  • Patrick Zutshi: Pope Honorius III's "Gratiarum omnium" and the beginnings of the Dominican order. Anne J. Duggan, "Omnia disce – Medieval Studies in Memory of Leonard Boyle". Aldershot, 2005: 199–210.
  • Félix Vernet: Etudes sur les sermons d'Honorius III, these. Lyon, 1888.
  • John Wei: Two letters of Honorius III to Catalonia. "Ausa" 22, 2005: 83–92.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Innocentius III
Rooma paavst
12161227
Järgnev:
Gregorius IX