Konklaav

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Vatikanis Sixtuse kabelis peeti esimene konklaav 1492. aastal, kui paavstiks valiti Aleksander VI. Alates 1878. aastast on seal peetud kõik konklaavid. Vaade Püha Peetri kiriku kuplilt.

Konklaav on kardinalide vormikohane koosolek, millel nad välismaailmast isoleerituna valivad paavsti. Konklaaviks nimetatakse ka ruume, kus need valimised toimuvad.

Praegused konklaavi reeglid sätestas paavst Johannes Paulus II 22. veebruaril 1996 avaldatud apostliku konstitutsiooniga "Universi Dominici Gregis". Benedictus XVI muutis mõningaid reegleid 11. juunil 2007 ja 22. veebruaril 2013 koostatud motu proprio '​tega.

Sõna[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna "konklaav" pärineb keskladina ja itaalia samatähenduslikust sõnast conclave, mille algne tähendus ladina keeles oli 'lukustatav ruum' (võrrelda cum clave 'võtmega'). Sõna tähendab nii paavsti valivat kolleegiumi kui ka kinniseid ruume, kus valimine toimub.[1][2][3]

Ettevalmistused[muuda | muuda lähteteksti]

Konklaav toimub ainult juhul, kui paavst on surnud või tagasi astunud (sede vacante).

Camerlengo, Rooma kardinalvikaar, Püha Peetruse basiilika kardinal-ülempreester, Vatikani peavikaar ja paavstlik ülemkohtunik asuvad konklaavi ette valmistama. Kui mõni neist ei saa näiteks tervislikel põhjustel ametiülesandeid täita, määratakse tema asemele asetäitja. Koos eelnimetatud ametnikega peavad kardinalid enne konklaavi algust kas üld- või erikongregatsioone, kus otsustatakse muu hulgas konklaavi alustamise kuupäev.

Protseduurireeglid[muuda | muuda lähteteksti]

Konklaavil saavad osaleda kõik kardinalid, kes olid paavsti surmale või ametist tagasi astumisele eelnenud päeval alla 80 aastased. Konklaavil ei tohi osaleda üle 120 kardinali.

Voorude vaheaegadel viibivad kardinalid Vatikanis, kust nad võivad lahkuda ainult väga mõjuvatel põhjustel. Konklaavi ajal on kardinalidel keelatud pidada sidet välisilmaga: nad ei tohi kasutada telefoni, lugeda ajalehti, kuulata raadiot, vaadata televiisorit, kirjutada kirju ega kasutada internetti. Vatikanis võivad nad liikuda piiratud territooriumil, sealhulgas pargis. Kardinalid on majutatud Domus Sanctae Marthae hoonesse.

Konklaav koguneb 15–20 päeva jooksul peale paavsti surma või tagasiastumist Sixtuse kabelis. Juhul kui kõik valimisõiguslikud kardinalid on Vatikani jõudnud, võib konklaav alata ka varem.

Pärast missat sisenevad kardinalid liturgilise hümni "Veni Creator" lauldes Sixtuse kabelisse, kus nad annavad vande, et nad järgivad konklaavi reegleid, hoiavad hääletamise saladust ega lepi omavahel tulemustes kokku. Ka teised konklaavile lubatud isikud, kes hoolitsevad kardinalide eest, on kohustatud andma vaikimisvande. Pärast seda saadetakse kabelist kõik kõrvalised isikud minema ja kardinalide kolleegiumi dekaan otsustab valijatega hääletamise alustamise üle.

Paavsti valimisi juhib camerlengo, kellele määratakse abiks kolm häältelugejat. Hääletatakse voorude kaupa.

Hääletamisel saavad kardinalid hääletussedeli – skrutiiniumi, millele on kirjutatud "Eligo in summum pontificem" ('Valin paavstiks'). Iga kardinal kirjutab skrutiiniumile selle kardinali nime, kes tema meelest uueks paavstiks kõige paremini sobib. Seejärel läheb iga kardinal oma skrutiiniumiga altari juurde, kus tõstab skrutiiniumi kõrgele, näidates, et ta on hääletanud, ning skrutiinium pannakse pateenile ja seejärel karikasse. Üks häältelugeja raputab skrutiiniumid segi, teine loeb need üle. Kui skrutiiniumite arv erineb konklaavil viibivate kardinalide arvust, jäävad need läbi lugemata ja põletatakse. Vastasel korral alustatakse häälte lugemist. Kaks häältelugejat märgivad iga skrutiiniumi puhul üksteise järel kandidaadi nime paberile ja annavad skrutiiniumi üle kolmandale häältelugejale, kes loeb nime valjusti ette. Kui skrutiiniumil on kirjas rohkem kui üks nimi, siis seda skrutiiniumi häälte lugemisel ei arvestata. Ka iseenda poolt antud hääl loetakse kehtetuks. Viimane häältelugeja ajab skrutiiniumi nõela abil niidi otsa (nõel torgatakse läbi sõna Eligo). Kui skrutiiniumid on läbi vaadatud, seotakse niidiotsad kokku ja skrutiiniumid asetatakse anumasse. Nüüd loetakse hääled kokku, kolm kardinali kontrollivad skrutiiniumid ja häältelugejate märkmed üle. Pärast hääletamist põletavad häältelugejad märkmed; neid abistavad konklaavi sekretär ja tseremooniameister. Sixtuse kabeli korstnast tõusev valge suits annab teada valimiste õnnestumisest, ebaõnnestumise korral väljub kabeli korstnast tume suits. Johannes Paulus II lisas arusaamatuste vältimiseks ühe märguandena uue paavsti valimise tähistamiseks kirikukellade helistamise.

Kardinalid hääletavad esimesel päeval pärastlõunal, seejärel kaks korda igal hommikul ja kaks korda pärastlõunal. Pärast esimesest üheksast tulemusteta voorust koosnevat tsüklit peavad kardinalid pühenduma ühel päeval palvetamisele ning võimaliku lahenduse enne hääletamise jätkamist läbi arutama. Hiljem saavad nad seda teha iga seitsmenda ebaõnnestunud hääletusvooru järel. Konklaavi ajal peavad kardinalid igal hommikul missat ja igal õhtul vesperit.

Et osutuda valituks, peab kandidaat saama kaks kolmandikku osalevate kardinalide häältest. Vajaliku häältearvu saanult küsitakse, kas ta tunnustab valimisi ja millise nime ta endale ametisse astudes võtab. Uus paavst võtab endale ametisse astudes uue nime umbes 80 senikasutatud nime seast või valib täiesti uue nime, nagu toimus viimati 2013. aastal.

Seejärel vannuvad teised kardinalid uuele paavstile truudust. Uus paavst riietub paavstirüüsse ja siis minnakse Vatikani paavstipalee palkonile, kus kardinaldiakon-seenior (või juhul kui tema osutus valituks, siis konklaavil osalev vanim kardinaldiakon) teatab aklamatsiooniga paavstivalimisest järgmiselt:

„“

Annuntio vobis gaudium magnum: Habemus Papam! Eminentissimum ac Reverendissimum Dominum, Dominum [ristinimi], Sanctæ Romanæ Ecclesiæ Cardinalem [perekonnanimi], Qui sibi nomen imposuit [paavstinimi].

Seejärel ilmub uus paavst palkonile ja annab oma õnnistuse. Seejärel toimub ametisse pühitsemise tseremoonia, kus paavst saab palliumi, ja võib toimuda kroonimine tiaaraga, millest viimased paavstid on loobunud. Juhul kui valitud paavst pole veel ordineeritud piiskopiks, toimub enne ametisse pühitsemise tseremooniat piiskopiks ordineerimine.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Praegune paavstivalimiste kord kodifitseeriti ppõhijoontes 1274. aastal. Ülevaade üksikutest paavstivalimistest on lehel Paavstivalimiste loend.

Eeskujud[muuda | muuda lähteteksti]

12. sajandi hakati Itaalia linnkommuunides otsima vahendeid ametikohtade täitmiseks ilma välise mõjutamiseta ja sõltumatult sisetülidest. "Vabasid" valimisi hakati nõudma eriti investituuritüli aegsete ekstsesside tõttu[4]. Kõigepealt määrati mitmesugustel viisidel (aklamatsioon, nimetamine ametieellaste või neutraalsete isikute poolt, mitme järjestatud häälega hääletamine, liisuheitmine)[5] valijamehed või valijameeste valijamehed. Ametikandja valisid välismõjudest vabana valijamehed. Kõige varasemad näited on teada Genovast (1157), Pisast (1162/64) ja Pistoiast: "Valijamehed (electores consulum) valiti omakorda valijameeste valijameeste (electores electorum consulum) poolt; viimaseid olevat arusaadavuse huvides (...) nimetatud eelvalijateks. Ka Veneetsias määrasid 1178. aastal neli eelvalijat 40 valijameest järgmise doodži nimetamiseks (...). Tavajuhul sooritavad valijamehed valimise õiguspäraselt ja kõigile siduvalt; nende määramisega on algselt seotud üldsuse kohustus otsust aktsepteerida, mis on tagatud vandega."[6] Valijamehed pidid omakorda andma vande valida kõikidest välistest mõjudest ja huvidest vabana parima äratundmise ja südametunnistuse järgi kõige parem, kõige sobivam. Sageli nõuti ka valijameeste otsuse ühehäälsust.

Paavstivalimised enne konklaavi sätestamist[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed Rooma piiskopid olid tõenäoliselt määratud Rooma koguduse asutajate poolt. Pärimuse järgi olid need Peetrus ja mõned tema kaastöölised.

Varsti hakkasid Roomas ja mujal piiskoppe määrama kiriku esindajad ja piiskopkonna usklikud koos naaberdiötseeside piiskoppidega.

Alguses ei olnud Rooma piiskopi (paavst)i valimiseks kindlat menetlust. Kuni 11. sajandini valisid paavsti Roomas peetud rahvakogunemistel Rooma elanikud ja vaimulikud. Erandina nimetasid mõned paavstid endale järeltulijad (Felix IV, Bonifatius II) või määras paavsti ametisse Saksa-Rooma keiser (Clemens II) ja vaimulikkond pidi teda tunnustama. Keskajal esines sageli manipulatsioone ja vastupaavstide valimist.

Seoses segadustega aastatel 10581059 toimunud paavstivalimistel kogunes 1059. aasta ülestõusmispühade ajal Lateraanis sinod ("lihavõttesinod") paavsti valimise korra otsustamiseks. Nicolaus II avaldas 13. aprillil 1059 bulla "In nomine Domini", mis nägi ette, et paavsti valivad kardinalpiiskopid, seejärel kaasatakse nõupidamiseks kardinalpreestrid ja kardinaldiakonid ning lõpuks on tarvis rahva nõusolekut. Paavst pidi olema Rooma vaimulikkonna liige, kuid ta võis olla ka mujalt pärit. Valimised tuli pidada Roomas, erandjuhtudel võis seda teha ka mujal. De facto ja järgnevas arengus said niiviisi kardinalidest ainsad paavsti valijad ning ilmalikud valitsejad jäeti valimisest formaalselt kõrvale. Keisrile jäi siiski kinnitamisõigus. Seda valimiskorda kasutati esimest korda 1061. aastal.

Aastal 1198 kasutati Innocentius III valimisel esmakordselt hääletussedeleid.

Lateraani II kirikukogul aprillis 1139 sätestati, et paavsti valimistel võivad osaleda kõik kardinalid.

19. märtsil 1179 Lateraani III kirikukogul avaldatud dekreedis "Licet de vitanda" sätestati, et paavst osutub valituks mitte vähem kui 2/3 kardinalide häältega. Samuti kinnitati kõikide kardinalide õigust osaleda paavstivalimisel.

Konklaavide ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

16.–18. juulil 1216, pärast Innocentius III surma, tomusid Perugias paavsti (Honorius III) valimised isolatsioonis, mistõttu neid valimisi peetakse esimeseks faktiliseks konklaaviks[7][8].

Paavst Gregorius X, kes määras paavsti valimise vormiks konklaavi.

1274 Lyoni II kirikukogul avaldatud konstitutsioonis "Ubi periculum" sätestati esmakordselt konklaavi protseduurireeglid. Selle järgi algab konklaav mitte varem kui 10 päeva pärast paavsti surma. Konklaav toimub paavsti surmakohas või sellele võimalikult lähedal. Kardinalid peavad kogunema suletud ruumi, kus neil tuleb elada kuni paavsti valimiseni ja neile on ekskommunikatsiooni ähvardusel keelatud suhtlemine välisilmaga.

Hadrianus V ja Johannes XXI tühistasid konklaavi reeglid ja ajavahemikul augustist 1276 detsembrini 1294 ei peetud konklaave, vaid valimisi.

Valvatav konklaav (kontsiilihoone) Konstanzis Martinus V valimise ajal (1417). Ulrich Richentali kroonikast (umbes 1420).

1294 taastas Coelestinus V paavsti valimise konklaavil ja sätestas, et paavsti valitakse kas:

  1. aklamatsioonhääletusel
  2. kompromisshääletusel
  3. skrutiiniumitega hääletamisel

Gregorius XV sätestas 15. novembril 1621 avaldatud apostliku konstitutsiooniga "Aeterni patris" ja 12. märtsil 1622 avaldatud bullaga "Decet romanum pontificem" konklaavi protseduurireeglid.

Paulus IV sätestas, et paavstiks ei tohi valida ketserluses süüdistatud isikut. Sixtus V kohustas 1586 paavsti valima maksimaalselt 70 kardinali. Paulus VI sätestas, et üle 80 aastased kardinalid ei tohi osaleda konklaavil ja paavsti võib valida maksimaalselt 120 kardinali.

Johannes Paulus II sätestas apostliku konstitutsiooniga "Universi Dominici Gregis", et kui 30 valimisvooru (12 valimispäeval) ei too valimistel selgust, otsustab lõpliku tulemuse 31 voorus lihthäälteenamus eelmises voorus kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel. Benedictus XVI tühistas 11. juunil 2007 selle otsuse ja taastas senise nõude, et igas voorus on valituks osutumiseks vajalik 2/3 häältest. Ta sätestas 22. veebruaril 2013, et konklaav võib alata enne 15 päeva möödumist paavsti surmast või tagasiastumisest ainult juhul, kui kõik osaleda soovivad valimisõiguslikud kardinalid on Vatikani jõudnud. Samuti võib konklaavi algust mõjuval põhjusel edasi lükata, kuid konklaav peab algama hiljemalt 20 päeva pärast paavsti surma või tagasiastumist.

Statistika[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 12762013 on peetud 76 konklaavi, kus valiti paavst. Enne seda valisid paavsti kardinalid poolt, kuid mitte konklaavil, lisaks ei valinud kardinalid ajavahemikul augustist 1276 detsembrini 1294 paavsti konklaavi reeglite järgi. Peale selle on 13281439 peetud veel 8 pseudokonklaavi, millel valitud isikut peetakse vastupaavstiks.

Kõige pikemad konklaavid

Kõige kauem valisid kardinalid paavsti novembrist 1268 kuni 1. septembrini 1271 (Gregorius X), kuid mitte konklaavil. Ka 5. aprillist 1292 kuni 5. juulini 1294 ei valitud paavsti ([Coelestinus V]]) konklaavi reeglite järgi.

Kõige lühemad konklaavid

Kõige rohkem kardinale konklaavil

Kõige vähem kardinale konklaavil

Nicolaus III valimistel 1277 osales 7 kardinali, kuid nad ei valinud paavsti konklaavil.

Kõige rohkem riike esindatud

Konklaavil kõige rohkem võetud nimed

Ainult üks kord on paavstid konklaavil võtnud nimeks Eugenius (Eugenius IV), Calixtus (Calixtus III), Marcellus (Marcellus II) ja Franciscus.

Konklaavil paavstiks saanute rahvus

Viimane konklaav, mis toimus väljaspool Roomat

Viimane konklaav, mis toimus väljaspool Itaaliat

Viimane paavst, kes ei viibinud enda valimise ajal konklaavil

Kõige rohkem konklaavidel osalenud kardinal

Kardinal Matteo Orsini osales 13 paavsti valimistel, neist 5 konklaavil 12641305. Viimaselt konklaavilt lahkus ta haiguse tõttu ega osalenud otsustavas valimisvoorus. Paulus III, Leo XI ja Benedictus XIII osalesid kardinalidena 6 konklaavil. Giaginto Bobo (Coelestinus III) osales 10 paavsti valimistel 11441191.

Vanim konklaavil osalenud kardinal

Noorim konklaavil osalenud kardinal

Viimane mittekardinal, kes valiti paavstiks

Konklaavilt kõige rohkem puudunud kardinale

Viimane veto konklaavil

Kõige rohkem paavsti valijate surmajuhtumeid

  • 12871288 Nicolaus IV valimiste ajal suri 13 kardinalist 4 (vahetult enne valimiste algust suri veel 2 kardinali).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Võõrsõnade leksikon, sub konklaav.
  2. Konklave, dwds.ee.
  3. Pons. Wörterbuch für Schule und Studium. Lateinisch – Deutsch, 3. trükk, Ernst Klett sprachen, Stuttgart 2003, lk 171.
  4. Kassius Hallinger. Regula Benedicti 64 und die Wahlgewohnheiten des 6. bis 12. Jahrhunderts. – Latinität und alte Kirche. Festschrift für Rudolf Hanslik, Wien 1977, lk 109–130; Paul Schmid. Der Begriff der kanonischen Wahl in den Anfängen des Investiturstreites, Stuttgart 1926; Hans-Georg Karause. Das Papstwahldekret von 1059 und seine Rolle im Investiturstreit, Rom 1960; Detlev Jasper. Das Papstwahldekret von 1059 Sigmaringen 1986.
  5. Firenze gildid arutasid 1292. aastal rohkem kui 24 viisi nõukogu valimisteks (Daniel Waley. Die italienischen Stadtstaaten, München 1969, lk 63).
  6. Hagen Keller. "Kommune": Städtische Selbstregierung und mittelalterliche "Volksherrschaft" im Spiegel italienischer Wahlverfahren des 12.–14. Jahrhunderts. – Gerd Althoff, Dieter Geuenich, Otto Gerhard Oexle, Joachim Wollasch (toim). Person und Gemeinschaft im Mittelalter, Sigmaringen 1988, lk 589–590.
  7. Honorius III., vaticanhistory.de, vaadatud 30.12.2017.
  8. Konklave – Cum clave, vaticanhistory.de, vaadatud 30.12.2017.

Kirjandus (kronoloogilises järjekorras)[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]