Konklaav

Allikas: Vikipeedia
Vatikanis Sixtuse kabelis peeti esimene konklaav 1492, kui paavstiks valiti Aleksander VI. Alates 1878 on kabelis peetud kõik konklaavid.

Konklaav on vastavate juhiste järgi paavsti valimiseks peetav kardinalide nõupidamine.

Kaasaegse konklaavi tegevus on sätestatud paavst Johannes Paulus II 22. veebruaril 1996 avaldatud apostliku konstitutsiooniga "Universi Dominici Gregis". Benedictus XVI uuendas mõningaid konklaavi reegleid 11. juunil 2007 ja 22. veebruaril 2013 koostatud motu propriotega.

Ajutine juhtkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konklaav toimub ainult siis, kui paavst on surnud või tagasi astunud. Kahe paavsti ametiaja vahele jääval vakantsiperioodil (sede vacante 'tooli vakantne olles') valitseb katoliku kirikut ja Vatikani riiki camerlengo. Camerlengo volitused on võrreldes paavstiga palju piiratumad, sest ta ei tohi vaheperioodi jooksul langetada ühtki paavsti õiguspädevusse kuuluvat otsust. Sede vacante ajal katkestavad kõik teised kardinalid oma senised ametiülesanded, välja arvatud:

  1. Camerlengo
  2. Rooma kardinal-vikaar
  3. Püha Peetruse basiilika kardinal-ülempreester
  4. Vatikani peavikaar
  5. Paavstlik ülemkohtunik

Need viis kardinali moodustavad täiskogu, mis asub ette valmistama konklaavi. Kui mõni neist ametnikest ei saa näiteks tervislike põhjuste tõttu oma ametiülesandeid täita, määratakse tema asemele asetäitja, kes omab ametisse asumisel vastavaid volitusi. Koos eelpoolnimetatud ametnikega peavad kardinalid pärast paavsti surma ja enne konklaavi algust kas üld- või erikongregatsioone, kus otsustatakse detailideni matuse üksikasjade ja konklaavi alustamise kuupäeva üle.

Paavsti matus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paavsti tunnistab kanooniliselt surnuks camerlengo pärast seda kui ta on surnuks peetava paavsti juures vastust saamata kolm korda kutsunud paavsti ristinime, mitte paavstinime järgi. Paavstilt võetakse sõrmus ja see murtakse hiljem pooleks, tähistades sellega sümboolselt paavsti valitsemisaja lõppu. Sel ajal valmistatakse ette ametlik surmatunnistus. Paavsti surnukeha asetatakse tema erakabelisse ja järgmisel päeval viiakse see Püha Peetruse basiilikasse, kus rahval oleks soovi korral võimalik temaga hüvasti jätta. Kirstu asetamisel pannakse paavstile selga liturgiarüü, rinnale mitra ja näole valge siidloor. Paavstile pannakse kirstu kaasa kotike mälestusmüntidega ja "Rogito". Pärast hingepalvet suletakse pühitsetud veega piserdatud kirst nelja pitseriga. Reekviemimissal asub suletud kirst altari ees ja sellele asetatakse lahtine piibel. Pärast reekviemimissat peetakse commendatio ja valedictio, mille järel viiakse kirst Rooma Peetri kirikusse. Alates reekviemimissast peetakse 9 päeva jooksul (novendiali) iga päev missasid, mida viivad läbi prelaadid.

Protseduurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konklaavil saavad osaleda kõik kardinalid, kellel oli paavsti surmapäevale või ametist tagasi astumisele eelnenud päeval vanust alla 80 eluaasta. Konklaavil ei tohi osaleda rohkem kui 120 kardinali.

Paavsti valimised viib läbi camerlengo, kellele määratakse konklaavil abiks kolm häältelugejat. Hääletatakse voorude kaupa. Voorude vahelisel ajal viibivad kardinalid Vatikanis, kust nad võivad lahkuda ainult väga mõjuvatel põhjustel. Konklaavi ajal on kardinalidel keelatud pidada sidet välisilmaga, nad ei tohi kasutada telefone, lugeda ajalehti, kuulata raadiot, vaadata televiisorit, kirjutada kirju ja kasutada internetti. Samas võivad nad Vatikanis liikuda piiratud territooriumil ja käia sealses pargis. Kardinalid on majutatud konklaavi ajal Domus Sanctae Marthae hoones.

Konklaav koguneb 15–20 päeva jooksul peale paavsti surma või tagasi astumist Sixtuse kabelis Vatikanis. Juhul, kui kõik valimisõiguslikud kardinalid on kogunenud Vatikani, võib konklaav alata ka varem. Pärast missat sisenevad kardinalid liturgilise hümni "Veni Creator" lauldes Sixtuse kabelisse, kus nad annavad vande, et nad järgivad konklaavi reegleid, hoiavad hääletamise saladust ega lepi omavahel tulemustes kokku. Samuti on kõik teised konklaavile lubatud isikud, kes hoolitsevad kardinalide eest, kohustatud andma vaikimisvande. Pärast seda saadetakse kabelist kõik kõrvalised isikud minema ja kardinalide kolleegiumi dekaan otsustab valijatega hääletamise alustamise üle.

Hääletamisel saavad kardinalid hääletussedeli – skrutiiniumi, millele on kirjutatud "Eligo in summum pontificem" (Valin kõrgemaks paavstiks). Iga kardinal kirjutab sellele vastava kardinali nime, keda ta tunneb uueks paavstiks kõige paremini sobivat. Seejärel läheb iga kardinal oma skrutiiniumiga altari juurde, kus tõstab skrutiiniumi kõrgele, näidates et ta on hääletanud, skrutiinium pannakse pateenile ja seejärel karikasse. Üks häältelugeja raputab skrutiiniumid segi, teine loeb need üle, sest kui skrutiiniumite arv ei vasta konklaavil viibivate kardinalide arvule, jäävad need läbilugemata ja põletatakse. Skrutiiniumite arvu vastavuse korral valijate arvuga alustatakse häälte lugemisega. Kaks häältelugejat märgivad skrutiiniumi läbilugemisel üksteise järel kandidaatide nimed paberile ja annavad skrutiiniumid üle kolmandale häältelugejale, kes loeb nime valjusti ette. Kui kirjas on rohkem kui üks nimi, ei loeta antud hääli kehtivateks. Kardinalid ei tohi enda poolt hääletada, vastasel juhul loetakse hääl samuti kehtetuks. Viimane häältelugeja ajab skrutiiniumi nõela abil niidi otsa (nõel torgatakse läbi sõna Eligo). Kui skrutiiniumid on läbi vaadatud, seotakse niidiotsad kokku ja skrutiiniumid asetatakse anumasse. Nüüd loetakse hääled kokku, kolm kardinali kontrollivad skrutiiniumid ja häältelugejate märkmed üle, mis hääletamise järel põletatakse häältelugejate poolt, keda abistavad konklaavi sekretär ja tseremooniameister. Sixtuse kabeli korstnast tõusev valge suits annab teada valimiste õnnestumisest, ebaõnnestumise korral väljub kabeli korstnast tume suits. Johannes Paulus II lisas arusaamatuste vältimiseks ühe märguandena uue paavsti valimise tähistamiseks kirikukelladega helistamise.

Kardinalid hääletavad esimesel päeval pärastlõunal, seejärel kaks korda igal hommikul ja kaks korda pärastlõunal. Peale esimesest üheksast tulemusteta voorust koosnevat tsüklit peavad kardinalid pühenduma ühel päeval palvetamisele ning enne jätkamist omavahel võimaliku lahenduse läbi arutama. Hiljem saavad nad nii teha iga seitsmenda ebaõnnestunud hääletusvooru järel. Konklaavi ajal peavad kardinalid igal hommikul missat ja igal õhtul vesperit.

Valituks saamiseks tuleb kandidaadil saavutada kaks kolmandikku osalevate kardinalide häältest. Vajaliku häältearvu saanult küsitakse, kas ta tunnustab valimisi ja millise nime ta endale ametisse astudes võtab. Uus paavst võtab omale ametisse astudes uue nime umbes 80 senikasutatud nime seast või valib täiesti uue nime, nagu see toimus viimati 2013.

Järgnevalt vannuvad teised kardinalid uuele paavstile truudust. Uus paavst riietub paavstirüüsse ja seejärel minnakse Vatikani paavstipalee palkonile, kus kardinaldiakon seenior (või juhul kui tema osutus valituks, siis konklaavil osalev vanim kardinaldiakon) teatab aklamatsiooniga paavstivalimisest järgmiselt:

„“

Annuntio vobis gaudium magnum: Habemus Papam! Eminentissimum ac Reverendissimum Dominum, Dominum [ristinimi], Sanctæ Romanæ Ecclesiæ Cardinalem [perekonnanimi], Qui sibi nomen imposuit [paavstinimi].

Seejärel ilmub uus paavst palkonile ja annab oma õnnistuse. Järgnevalt toimub ametisse pühitsemise tseremoonia, kus paavst saab palliumi ja võib toimuda kroonimine tiaaraga, millest viimased paavstid on loobunud. Juhul kui valitud paavst pole veel ordineeritud piiskopiks, toimub enne ametisse pühitsemise tseremooniat piiskopiks ordineerimine.

Ajalooline areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuni 11. sajandini valiti paavstid Roomas peetud rahvakogunemistel Rooma elanike ja vaimulike poolt. Erandina nimetasid mõned paavstid endale järeltulijad (Felix IV, Bonifatius II) või määrati neid ametisse Saksa-Rooma keisri poolt (Clemens II) ja vaimulikkond pidi neid tunnustama.

Kardinalid hakkasid paavsti valima 1061 seoses segadustega 10581059 toimunud paavstivalimistel. Nicolaus II avaldas 13. aprillil 1059 dekreedi "In nomine domini", milles ta sätestas, et paavsti isik määratakse kardinalpiiskoppide poolt. Rooma aadlil ja ülejäänud vaimulikkonnal jäi õigus kardinalide valikut tunnustada. Paavst pidi olema Rooma vaimulikkonna liige, kuid ta võis olla ka mujalt pärit isik. Valimised tuli pidada Roomas, kuid erandjuhtudel võis seda teha ka mujal.

II Lateraani oikumeenilisel kirikukogul aprillis 1139 sätestati, et paavsti valimistel võivad osaleda kõik kardinalid.

19. märtsil 1179 III Lateraani oikumeenilisel kirikukogul avaldatud dekreedis "Licet de vitanda" sätestati, et paavst osutub valituks mitte vähem kui 2/3 kardinalide häältega. Samuti kinnitati kõikide kardinalide õigust osaleda paavstivalimisel.

1274 II Lyoni oikumeenilisel kirikukogul avaldatud konstitutsioonis "Ubi periculum" sätestati esmakordselt konklaavi protseduurireeglid. Selle järgi algab konklaav mitte varem kui 10 päeva pärast paavsti surma. Konklaav toimub paavsti surmakohas või sellele võimalikult lähedal. Kardinalid peavad kogunema suletud ruumi, kus neil tuleb elada kuni paavsti valimiseni ja neile on ekskommunikatsiooni ähvardusel keelatud suhtlemine välisilmaga.

Hadrianus V ja Johannes XXI tühistasid konklaavi reeglid ja ajavahemikul augustist 1276 detsembrini 1294 ei peetud konklaave, vaid valimisi.

1294 taastas Coelestinus V paavsti valimise konklaavil ja sätestas, et paavsti valitakse kas:

  1. aklamatsioonhääletusel
  2. kompromisshääletusel
  3. skrutiiniumitega hääletamisel

Gregorius XV sätestas 15. novembril 1621 avaldatud apostliku konstitutsiooniga "Aeterni patris" ja 12. märtsil 1622 avaldatud bullaga "Decet romanum pontificem" konklaavi protseduurireeglid.

Paulus IV sätestas, et paavstiks ei tohi valida ketserluses süüdistatud isikut. Sixtus V kohustas 1586 paavsti valima maksimaalselt 70 kardinali. Paulus VI sätestas, et üle 80 aastased kardinalid ei tohi osaleda konklaavil ja paavsti võib valida maksimaalselt 120 kardinali.

Johannes Paulus II sätestas apostliku konstitutsiooniga "Universi Dominici Gregis", et kui 30 valimisvooru (12 valimispäeval) ei too valimistel selgust, otsustab lõpliku tulemuse 31 voorus lihthäälte enamus eelmises voorus kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel. Benedictus XVI tühistas 11. juunil 2007 selle otsuse ja taastas senise nõude, mille järgi on igas voorus valituks osutumisel vajalik 2/3 häälte arv. Ta sätestas 22. veebruaril 2013, et konklaav võib alata enne 15 päeva möödumist paavsti surmast või tagasi astumisest vaid siis, kui kõik osaleda soovivad valimisõiguslikud kardinalid on Vatikani jõudnud. Samuti võib konklaavi algust lükata mõjuva põhjuse tõttu edasi, kuid konklaav peab algama mitte hiljem kui 20 päeva pärast paavsti surma või ametist tagasi astumist.

Statistika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastatel 12762013 on peetud 76 konklaavi, kus valiti paavst. Seni valiti paavst kardinalide poolt, kuid mitte konklaavil, lisaks ei valinud kardinalid ajavahemikul augustist 1276 detsembrini 1294 paavsti konklaavi reeglite järgi. Peale selle on 13281439 peetud veel 8 pseudokonklaavi, millel valitud isikut peetakse vastupaavstiks.

Kõige pikemad konklaavid

Kõige kauem valisid kardinalid paavsti novembrist 12681. septembrini 1271 (Gregorius X), kuid mitte konklaavil. 5. aprillist 12925. juulini 1294 ei valitud Coelestinus V samuti konklaavi reeglite järgi.

Kõige lühemad konklaavid

Kõige rohkem kardinale konklaavil

Kõige vähem kardinale konklaavil

Nicolaus III valimistel 1277 osales 7 kardinali, kuid nad ei valinud paavsti konklaavil.

Enim riike esindatud konklaavil

Kõige rohkem konklaavil võetud nimed

Vaid korra on paavstid konklaavidel võtnud nimeks Eugenius (Eugenius IV), Calixtus (Calixtus III), Marcellus (Marcellus II ja Franciscus).

Konklaavil paavstiks saanute rahvused

Viimane konklaav, mis toimus väljaspool Roomat

Viimane konklaav, mis toimus väljaspool Itaaliat

Viimane paavst, kes ei viibinud oma valimishetkel konklaavil

Kõige rohkem konklaavidel osalenud kardinal

Kardinal Matteo Orsini osales 13 paavsti valimistel, neist 5 konklaavil 12641305. Viimaselt konklaavilt lahkus ta haiguse tõttu ega osalenud otsustavas valimisvoorus. Paulus III, Leo XI ja Benedictus XIII osalesid kardinalidena 6 konklaavil. Giaginto Bobo (Coelestinus III) osales 10 paavsti valimistel 11441191.

Vanim konklaavil osalenud kardinal

Noorim konklaavil osalenud kardinal

Viimane mitte-kardinal, kes valiti paavstiks

Konklaavilt kõige rohkem puudunud kardinale

Viimane veto konklaavil

Kõige fataalsem paavsti valimine

  • 12871288 Nicolaus IV valimiste ajal suri 13 kardinalist 4 (vahetult enne valimiste algust suri veel 2 kardinali).

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • John L. Allen: Conclave: the politics, personalities, and process of the next papal election. 2002.
  • Anonüümne: Conclavi de' Pontifici Romani. Roma, 1667-1668.
  • Anonüümne: Conclavi de' Pontifici Romani. Köln, 1692.
  • Xavier Barbier de Montault: Le conclave et le pape. Poitiers-Paris, 1878.
  • Frederic J. Baumgartner: A History of the Papal Elections. New York: Palgrave-Macmillan ,2003.
  • Giovanni Berthelet: La elezione del papa: storia e documenti. Roma: Forzani, 1891.
  • Giovanni Berthelet: Conclavi, Pontefice e Cardinali nel Secolo XIX. Atti concernenti la malattia, morte ed elezione del Papa. Torino-Roma, 1903.
  • Francis Burkle-Young: Passing the Keys: Modern Cardinals, Conclaves, and the Election of the Next Pope. Lanham MD: Madison Books, 1999.
  • William Cornwallis Cartwright: On the Constitution of Papal Conclaves. Edinburgh, 1878.
  • Agostino Ceccaroni: Il conclave: storia, costituzioni, ceremonie. Torino-Roma: Giacinto Marietti, 1901.
  • Alex Eisler: Das Veto der katholischen Staaten bei der Papstwahl. Wien, 1907.
  • Heinrich Floss: Die Papstwahl unter den Ottonen. Freiburg im Breisgau, 1858.
  • Max Josef Heimbucher: Die Papstwahlen unter der Karolingern. Augsburg, 1889.
  • Georges Jauret: Les coulisses des conclaves: détails intimes et indiscrétions. Paris: Garnier, 1878.
  • Olga Joelson: Die Papstwahlen des 13. Janrhunderts bis zur Einführung der Conclaveordnung. Berlin: E. Ebering, 1928.
  • Lucius Lector: Le conclave et le veto des gouvernements. Lyon, 1894.
  • Arthur Pennington: The Papal Conclaves. London: SPCK, 1897.
  • Ferdinando Petruccelli della Gattina: Histoire diplomatique des conclaves. Paris: 1864-1866.
  • Martin Souchon: Die Papstwahlen von Bonifaz VIII bis Urban VI. Braunschweig: Benno Goeritz, 1888.
  • Johannes Baptist Sägmüller: Die Papstwahlen und die Staaten von 1447 bis 1555. Tübingen: H. Laupp, 1890.
  • Johannes Baptist Sägmüller: Die Papstwahlbullen und das staatliche Recht der Exklusive. Tübingen: H. Laupp, 1892.
  • Richard Zöpffel: Die Papstwahlen und die mit ihnen im Zusammenhange stehenden Ceremonien von 11.-14. Jahrhunderts. Göttingen, 1871.
  • Michael J. Walsh: The conclave: a sometimes secret and occasionally bloody history of papal elections. 2003.
  • Johann Joseph Walter: Tod des Pabstes und Wahl seines Nachfolgers. Scheer, 1846.
  • Hermann J. Wurm: Die Papstwahl. Ihre Geschichte und Gebräuche. Köln, 1902.