Pius VII

Allikas: Vikipeedia
Pius VII
Sünninimi Barnaba Niccolò Maria Luigi Chiaramonti
Valitsemisaja algus 14. märts 1800
Valitsemisaja lõpp 20. august 1823
Eelkäija Pius VI
Järeltulija Leo XII
Sünnikuupäev 14. august 1742
Sünnikoht Cesena
Surmakuupäev 20. august 1823
Surmakoht Rooma

Pius VII (Barnaba Niccolò Maria Luigi Chiaramonti, mungana Gregorio Chiaramonti; 14. august 174220. august 1823) oli paavst 1800–1823. Ta oli 251. paavst.

Barnaba Niccolò Maria Luigi Chiaramonti sündis Cesenas krahvi Scipione Maria Niccolò Chiaramonti ja Giovanna Coronata Ghini 11-lapselises peres 10. lapsena. Samast linnast oli pärit Pius VI. Isa surma järel siirdus lesestunud ema karmeliitide kloostrisse, kus ta olevat ennustanud ette oma poja saamist paavstiks. Chiaramonti õppis Ravenna kolleegiumis, liitus 1758 benediktlastega Santa Maria del Monte kloostris ja võttis munganimeks Gregorio. Ta ordineeriti 21. septembril 1765 preestriks, õppis hiljem Padova ülikoolis ja seejärel Rooma ülikoolis teoloogiat. Kui ta määrati San Callisto kloostri abtiks, keeldusid mungad seda otsust tunnustamast ja paavstil tuli oma otsust kinnitada. Chiaramonti sai tuntuks 1797 jõulude ajal peetud jutlusega, milles ta kinnitas vastuolude puudumist kristluse ja demokraatia vahel.

Ametid[muuda | muuda lähteteksti]

Konklaav 1799–1800[muuda | muuda lähteteksti]

Pius VII vapp

Pius VII valiti paavstiks 14. märtsil 1800 Veneetsias benediktlaste San Giorgio kloostris ja krooniti Veneetsias 21. märtsil kardinal Antonio Maria Doria Pamphilj poolt. Ta võttis endale nime oma eelkäija Pius VI järgi. Pius VII on jäänud viimaseks paavstiks, kes valiti väljaspool Roomat ja ta saabus Rooma 3. juulil 1800. Enne teda valiti viimati väljaspool Roomat Martinus V.

San Giorgio klooster Veneetsias

1. detsembrist 1799 14. märtsini 1800 kestnud konklaavi viimases voorus osales 34 kardinali. See oli pikim konklaav pärast 1774–1775 toimunud konklaavi, millel valiti Pius VI. Hiljem pole ükski konklaav kauem kestnud.

Kuna eelmine paavst suri vangistuses, oli see üks tavatumaid konklaave ajaloos, mille reeglid sätestas Pius VI 11. veebruaril 1797 avaldatud apostellikus kirjas "Attentis pecularibus", 30. detsembril 1797 avaldatud entsüklikas "Christi ecclesiae" ja 13. novembril 1798 avaldatud entsüklikas "Cum nos".

Paavsti sätestatud reeglite järgi pidi konklaavi kutsuma kokku vanim kardinal selles linnas, kus viibis paavsti surma ajal kõige rohkem kardinale. Seekord oli selleks linnaks Veneetsia.

Kardinal František de Paula Hrzán z Harras esitas Saksa-Rooma keisri Franz II nimel veto kardinal Carlo Bellisomi ja kardinal Hyacinthe Sigismond Gerdili vastu. Austria pooldas kardinal Alessandro Mattei valimist, kes ei saanud aga piisaval hulgal hääli. Pius VII osutus valituks kompromisskandidaadina.

Välispoliitilised suhted[muuda | muuda lähteteksti]

Suhted Prantsusmaaga[muuda | muuda lähteteksti]

Pius VII ja kardinal Giovanni Battista Caprara. Jacques-Louis Davidi maal, 1808

Pius VII lasi Prantsusmaalt 1802 tuua tagasi Pius VI surnukeha ja matta ümber Vatikani. 16. juulil 1801 sõlmis Pius VII Prantsusmaa Esimese konsuli Napoleon Bonaparte'iga konkordaadi, millega asendati Leo X ajal 1516 sõlmitud konkordaat. Ühtlasi määras paavst legaadiks Pariisi Giovanni Battista Caprara. 6. aprillil 1802 sätestas Napoleon konkordaadile piirangud, mis võimaldas riigivõimul sekkuda kirikuasjadesse. 17. jaanuaril 1803 pühitses Pius VII kardinaliks Napoleoni onu Joseph Feschi.

Pius VII tegi kuuria vastuseisust hoolimata 1804 välisvisiidi Prantsusmaale, soovides kaitsta kiriku õigusi ja osales 2. detsembril Pariisis Napoleoni kroonimisel keisriks. Kui jätta arvestamata vangistuses surnud Pius VI reisi, tegi enne teda viimati ametliku visiidi Prantsusmaale Clemens VII, järgmise paavstina külastas Prantsusmaad Johannes Paulus II. Pius VII lahkus Roomast 2. novembril 1804, 6. novembril jõudis ta Firenzesse, 13. novembril Torinosse, 21. novembril Lyoni ja 28. novembril Pariisi. Tagasiteel oli ta 17. aprillist 19. aprillini 1805 taas Lyonis. 19. aprillil 1805 pühitses ta Lyonis sisse Notre-Dame-de-Fourvières'i kabeli.

Pärast visiiti halvenesid Püha Tooli suhted Prantsusmaaga seoses Euroopas toimuva sõjaga ja paavsti keeldumisega toetada Suurbritannia vastu kehtestatud kontinentaalblokaadi. Napoleoni armee okupeeris 2. veebruaril 1808 Rooma, millele Pius VII vastas Kirikuriigi okupeerijate ekskommunitseerimisega, kuid ta jättis oma avalduses mainimata Napoleoni nime. Paavst vangistati 5. juulil 1809, ta viibis 21. juulist 2. augustini Grenoble'is ja viidi sealt Savonasse, kuhu ta jõudis 16. augustil 1808. Vangistuse tõttu ei tunnustanud Pius VII keisri poolt ametisse määratud piiskoppe. Mais 1812 otsustas Napoleon tuua paavsti Prantsusmaale ja määras tema asupaigaks Fontainebleau, kus paavst pidi 25. jaanuaril 1813 alla kirjutama alandavale lepingule, milles ta tegi järeleandmisi Prantsusmaale. 24. märtsil 1813 taganes Pius VII oma varasemast otsusest, kuna see oli tehtud surve all ja seega õigustühine. Seoses olukorra muutumisega Euroopas otsustas Napoleon saata paavsti jaanuaris 1814 tagasi Savonasse ja vabastas ta 10. märtsil 1814. Pius VII saabus 24. mail 1814 Rooma, kuid Napoleoni põgenemisega Elbalt oli ta sunnitud 1815 otsima varjupaika Genovast. Pius VII pöördus taas Vatikani tagasi 7. juunil 1815.

Pärast Viini kongressi otsustas Prantsusmaa kuningas Louis XVIII sõlmida paavstiga uue konkordaadi, kuid see ei leidnud piisavalt pooldajaid, mistõttu jäi kehtima 1801 sõlmitud konkordaat. Kui Napoleon saadeti Saint Helenale, määras Pius VII tema kaplaniks abt Ange Paul Vignali.

Pius VII andis Roomas varjupaika Napoleoni emale Letitia Bonapartele, vendadele Lucien Bonapartele ja Louis Bonapartele, samuti Napoleoni onule kardinal Feschile.

Viini kongress[muuda | muuda lähteteksti]

Kardinal-riigisekretär Ercole Consalvi saavutas 1814–1815 peetud Viini kongressil paavstile enne Prantsuse revolutsiooni kuulunud alade tagastamise ja Kirikuriigi sõltumatuse tunnustamise, kuid Avignon ja Venaissin jäid Prantsusmaa koosseisu. Pius VII keeldus liitumast 1815 sõlmitud Püha Liiduga, kuna sellesse kuulus Venemaa.

Suhted Austriaga[muuda | muuda lähteteksti]

Paavstiks saades veenis Pius VII Austriat loovutama kontrolli Kirikuriigis paavstile, kuid Viini kongressi järel omastas Austria osa Kirikuriigi aladest. 1819 käis Roomas ametlikul visiidil Austria keiser Franz I.

Suhted Hispaaniaga[muuda | muuda lähteteksti]

Pius VII taunis Hispaanias puhkenud revolutsiooni. Kui paavst ei võtnud vastu revolutsiooniline valitsuse poolt Roomasse määratud suursaadikut, katkesid diplomaatilised sidemed Hispaaniaga. Roomas elas pärast kodumaalt pagendamist Hispaania kuningas Carlos IV. Pius VII tunnustas 1814 Hispaania inkvisitsiooni reformimist, mille käigus keelustati piinamise kasutamine ülestunnistuste võtmisel.

Suhted Suurbritanniaga[muuda | muuda lähteteksti]

Pius VII kavatses reorganiseerida katoliku kiriku Suurbritannias, kuid Iirimaa vaimulikud olid sellele vastu, kuna nad oleksid reorganiseerimise järel sattunud Suurbritannia katoliku piiskoppide jurisdiktsiooni alla.

Suhted Venemaaga[muuda | muuda lähteteksti]

Püha Tool sõlmis 1818 Venemaaga konkordaadi.

Suhted Itaalia riikidega[muuda | muuda lähteteksti]

Paavstiks saades veenis Pius VII Napoli vägesid taanduma Kirikuriigi aladelt. Ta sõlmis septembris 1803 Itaalia vabariigiga konkordaadi. Pius VII andis varjupaika Sardiinia kuningale Carlo Emmanuele IV ja sõlmis 1817 Savoiaga konkordaadi. Mõlema Sitsiilia kuningas Ferdinando I tegi 1821 visiidi Rooma.

Suhted Preisimaaga[muuda | muuda lähteteksti]

Püha Tool sõlmis 1821 Preisimaaga konkordaadi. 1821 ja 1822 külastas Roomat Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm III.

Suhted Saksamaa väikeriikidega[muuda | muuda lähteteksti]

Lunéville'i rahuga kaotasid mitmed Saksamaa valitsejad pärimisõiguse Reini vasakule kaldale jäävatel aladel. Pius VII andis 2. oktoobril 1802 Mainzi peapiiskopile Karl Theodor Anton Maria von Dalbergile korralduse kaitsta katoliku kiriku õigusi Saksamaal, kuid kui Dalberg ei olnud täitnud oma kohustusi, keeldus paavst Saksa väikeriikidega 1803 sõlmimast konkordaati.

Püha Tool sõlmis 1817 konkordaadi Baieriga. 1. aprillil 1818 (avalikustati 23. septembril 1821) reorganiseeris ta katoliku kiriku Baieris. 16. augustil 1821 avaldatud bullas "Provida solersque" reorganiseeris ta katoliku kiriku Reini aladel. Pius VII sõlmis 1821 Reini aladega konkordaadi ja kavatses sõlmida konkordaadi Hannoveriga, kuid suri vahetult enne selle sõlmimist.

Pius VII tühistas 21. oktoobril 1814 Konstanzi ülemvikaari Ignaz Heinrich von Wessenbergi reformiplaanid ja 2. novembril 1814 käskis ta Dalbergil Wessenberg ametist tagandada, kuid Dalberg keeldus paavsti otsust täitmast. 17. veebruaril 1817 valis Konstanzi kapiitel seoses Dalbergi surmaga tema järglaseks Wessenbergi, kuid Pius VII ei tunnustanud 15. märtsil kapiitli otsust. Wessenberg käis Roomas paavstiga olukorda arutamas, kuid jõudmata paavstiga kokkuleppele jätkas ta oma ametis, ehkki paavst seda ei tunnustanud. Pius VII likvideeris 1. aprillil 1818 Konstanzi piiskopkonna ja moodustas 16. augustil 1821 selle asemele Freiburgi peapiiskopkonna.

Suhted Ladina-Ameerikaga[muuda | muuda lähteteksti]

Pius VII ei soostunud Ladina-Ameerikas alanud vabadusvõitlusega, kuid ta jäi toimuva suhtes ametlikult neutraalseks.

Reformid Kirikuriigis[muuda | muuda lähteteksti]

Kardinal-riigisekretär Ercole Consalvi teostatud reformid kukkusid läbi, millega kaasnesid karbonaaride ülestõusud. 13. septembril 1821 avaldatud apostellikus kirjas "Ecclesiam" mõistis Pius VII karbonaarid hukka. Ta reorganiseeris 11. mail 1801 paavsti kaardiväe.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | muuda lähteteksti]

Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Giovanni Francesco Albani, Henry Benedict Maria Clement Stuart, Leonardo Antonelli, Alessandro Mattei, Giulio Maria della Somaglia
Riigisekretär Ercole Consalvi, Filippo Casoni
Camerlengo Romoaldo Braschi-Onesti, Bartolomeo Pacca
Rooma kardinalvikaar Giulio Maria della Somaglia, Lorenzo Litta, Annibale della Genga

Kuuria[muuda | muuda lähteteksti]

Seoses Prantsuse revolutsiooni järgsete poliitiliste oludega ja paljude vaimulike vangistamistega olid mitmed kuuria ametikohad aastatel 1808–1814 vakantsed. Pärast Napoleon I kukutamist viis Pius VII läbi kuuria ametkondade reorganiseerimise, millest ulatuslikum hõlmas 1817 usupropaganda kongregatsiooni.

Apostelliku konstitutsiooniga "Post diuturnos" sätestas ta camerlengo volitused. 16. juulil 1821 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "De salute" rajas ta abipiiskopi ametikohad Preisimaal, Poolas, Hispaanias ja Portugalis.

Baieri Püha Miikaeli rüütliordu[muuda | muuda lähteteksti]

5. veebruaril 1802 andis Pius VII privileegid Baieri Püha Miikaeli rüütliordule.

Benediktlased[muuda | muuda lähteteksti]

Ta taastas 23. jaanuaril 1821 Clemens XIII poolt tühistatud Nonantola benediktlaste kloostri privileegid.

Iiri kristlikud vennad[muuda | muuda lähteteksti]

Pius VII tunnustas 1820 avaldatud apostellikus kirjas "Ad pastoralis" Edmund Ignatius Rice rajatud kongregatsiooni.

Jesuiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Pius VII lubas 7. märtsil 1801 avaldatud apostellikus kirjas "Catholicae fidei" jesuiitide tegevuse Venemaal, 30. juulil 1804 Napoli kuningriigis ja 1813 Ameerika Ühendriikides ning Suurbritannias. Ta taastas 7. augustil 1814 avaldatud bullaga "Solicitudo omnium" Jeesuse Seltsi tegevuse, mille Clemens XIV oli 1773 tühistanud.

Pakanaristid[muuda | muuda lähteteksti]

Pius VII lubas Niccolò Paccanari rajatud pakanaristidel tegutseda Roomas. 21. juunil 1804 tunnistati pakanaristid Prantsusmaal legaat Caprara jurisdiktsiooni alluvusse.

Presentatsiooni ordu[muuda | muuda lähteteksti]

1800 tunnustas ta Nano Nagle rajatud presentatsiooni nunnaordut (Sisters of The Presentation Of Our Blessed Lady, PBVM).

Sakramentiinid[muuda | muuda lähteteksti]

Pius VII tunnustas 1807 sakramentiinide kongregatsiooni.

Ülemvennaskonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Pius VII toetas 27. veebruaril 1807 Gaspare del Buffalo vennaskonna (Congregatio Missionariorum Pretiosissimi Sanguinis Domini Nostri Iesu Christi, CPPS) rajamist, mille ta muutis 15. augustil 1815 ülemvennaskonnaks.

Pius VII kinkis 2. oktoobril 1818 privileegid Neitsi Maarja ülemvennaskonnale (Archiconfraternitas Beata Virgine Maria Dolorosæ sub invocatione Animarum purgatorii).

Teoloogilised vaidlused[muuda | muuda lähteteksti]

Pius VII mõistis 14. juulil 1804 triteismis süüdistatuna hukka Trieri kanooniku Anton Oehmbsi (Oembs) teose "Opuscula de Deo Uno et Trino".

Ta vabastas 1805 Scipione de' Ricci ekskommunikatsioonist, mille oli kehtestanud Pius VI Pistoia sinodi pärast.

Entsüklikad[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "De salute" 18. juuli 1821
  2. "Diu satis" 15. mai 1800 (tagasipöördumisest evangeelse tõe juurde)
  3. "Il trionfo" 18. mai 1814

Liturgilised otsused[muuda | muuda lähteteksti]

Pius VII rõhutas neitsi Maarja austamist. Ta sätestas 1805 neitsi Maarja südame austamise, tunnustas 13. mail 1814 Anconas asuva neitsi Maarja pildi asupaika palverännakukohana (Regina Sanctorum Omnium) ja 10. mail 1815 Savonas asuva neitsi Maarja kuju asupaika palverännakukohana. Ta sätestas 24. mail 1814 neitsi Maarja auks peetava kirikupüha (Auxilium Christianorum – kristlaste abistaja) ja kehtestas 18. septembril 1814 neitsi Maarja kurvastamiste mälestamiseks kirikupüha.

7. märtsil 1801, 20. märtsil 1802, 13. novembril 1802, 12. juulil 1803, 15. juulil 1803, 7. juulil 1815 ja 26. septembril 1817 lubas ta mitmeid indulgentse Jeesuse Pühima Südame austajatele.

Pius VII mõistis 3. septembril 1816 Mahiloŭ piiskopile saadetud kirjas hukka protestantlikud piibliseltsid ja emakeelse piiblilugemise.

2. septembril 1817 lubas ta indulgentse neile, kes läbivad palvetades Roomas asuvad Scala Sancta trepid.

Ta kohustas aastast 1821 kasutama missa läbiviimisel liturgilist raamatut "Memoriale Rituum".

4. juulil 1823 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Decet romanos" sätestas ta piiskoppide liturgilise riietuse üksikasjad (pontifikaal).

Uued piiskopkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Kanoniseerimised[muuda | muuda lähteteksti]

Angela Merici

Pius VII kuulutas pühakuks 6 isikut.

  1. Angela Merici 24. mai 1807
  2. Benedetto Manassari 24. mai 1807
  3. Berardo dei Marsi 10. mai 1802
  4. Colette Boylet 24. mai 1807
  5. Francesco Caracciolo 24. mai 1807
  6. Giaginta Mariscotti 24. mai 1807

Pius VII kuulutas õndsaks 82 isikut.

  1. Alfonso Liguori 15. september 1816
  2. Andrea Dotti 29. november 1806
  3. Andrea Grego 26. november 1820
  4. Antonio della Chiesa 15. mai 1819
  5. Antonio Patrizi 1. märts 1804
  6. Bonaventura Buonaccorsi 23. aprill 1822
  7. Catarina Mattei 9. aprill 1808
  8. Constantius Fabrianost 22. september 1821
  9. Crispinus Viterbost 7. september 1806
  10. Elisabetta Picenardi 10. november 1804
  11. Filippa Mareri 30. aprill 1806
  12. Francesco di Girolamo 11. mai 1806
  13. Francisco de Posadas 20. september 1818
  14. Giovanna Pagnost 15. aprill 1823
  15. Giovanni di Penna 20. detsember 1806
  16. Giovanni Vespignano 1. oktoober 1800
  17. Girolamo Gherarducci 4. juuli 1804
  18. Giulia della Rena 18. mai 1819
  19. Giuseppe Maria Tomasi 27. september 1803
  20. Jacopo di Voragine 11. mai 1816
  21. Jakob Almuseandja 17. mai 1806
  22. José Oriol 21. september 1806
  23. Juan Garcia Gijón 26. september 1819
  24. Konrad Offidast 21. aprill 1817
  25. Laurentius Portugalist 26. september 1820
  26. Maria Bartolomea Bagnesi 11. juuli 1804
  27. Nevolo Faenzast 4. juuli 1817
  28. Peregrinus Faleronest 31. juuli 1821
  29. Pietro Cappucci 11. mai 1816
  30. Pietro Tecalano 18. august 1802
  31. Rainiero Mariani 18. detsember 1802
  32. Sadok ja tema 48 kaaslast (Sandomierzi märtrid) 18. oktoober 1807
  33. Simone Ballachi 14. märts 1820
  34. Ubaldo Adimari 3. aprill 1821
  35. Veronica Giuliani 17. juuni 1804

Onupojapoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Pius VII ei edutanud oma sugulasi kõrgetele kohtadele kirikuametites, kuid tema vennapoeg Scipione Maria Ignazio Chiaramonti abiellus 5. aprillil 1807 Teresa Barberini Colonna di Sciarraga, kelle suguvõsast pärinesid paavstid Martinus V ja Urbanus VIII.

Ametisse nimetatud kardinalid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Pius VII ametisse nimetatud kardinalid

Pius VII nimetas ametisse 99 kardinali 19 konsistooriumil. Seni polnud ükski paavst ametisse nimetanud nii palju kardinale. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Leo XII ja Pius VIII. Lisaks itaallastele said kardinalideks 10 prantslast, 7 hispaanlast, 5 austerlast, 2 portugallast ja 1 inglane. Pius VII oli ka viimane paavst, kes nimetas kardinali ametisse alla 30-aastase isiku, kui 20. oktoobril 1800 sai kardinaliks 23-aastane Hispaania prints Luis Maria de Borbón y Vallábriga.

Pius VII rajas 23. detsembril 1801 Santa Maria della Vittoria titulaarkiriku. Enne visiiti Prantsusmaale andis ta 30. oktoobril 1804 korraldused paavsti valimisteks juhul kui temaga peaks Prantsusmaal midagi juhtuma, kuid neid korraldusi ei läinud kunagi vaja, sest paavst jõudis Prantsusmaalt tagasi. 6. veebruaril 1807 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Quae potissumum" ja 6. juulil 1809 avaldatud deklaratsioonis sätestas ta konklaavi korra, juhul kui ta peaks surema vangistuses, kuid neid korraldusi polnud vaja kunagi täita.

Pius VII kultuuriloos[muuda | muuda lähteteksti]

Pius VII kehtestas 16. märtsil 1808 Kirikuriigi lipuvärvidena praegu Vatikani lipuvärvideks olevad kollase ja valge.

Pärast Prantsusmaa okupatsiooni lõppu taastas Pius VII kolleegiumide tegevuse ja taasavas 1807 Perugia ülikooli (Collegio Pio). Ta lasi Vatikani rajada Braccio Nuovo, koondas rajatava Egiptuse muuseumi jaoks vajaliku kollektsiooni, rajas 1804 Rooma ülikooli loodusmuuseumi. Ta komplekteeris Vatikanis hoitavat ladinakeelsete papüüruste kogu ja alustas kristluse-eelsete freskode kollektsioneerimist. Vahetult enne paavsti surma hävis 16. augustil 1823 Roomas asuv San Paolo fuori le Mura basiilika tulekahju tagajärjel.

Pius VII toetas Ostias tehtavaid arheoloogilisi väljakaevamisi.

Ta oli Antonio Canova patroon, kes rajas 1807 paavsti auks büsti. Ta oli Bertel Thorwaldseni, Joseph Führichi, Johann Friedrich Overbecki, Franz Pforri, Friedrich Wilhelm Schadowi, Peter Corneliuse ja teoloog Alfonso Muzzarelli patroon. Arst ja matemaatik Paolo Ruffini pühendas paavstile oma uurimistöö "Dell' immortalità dell' anima".

Tuntumad portreed temast on teinud Jacques-Louis David ja Thomas Lawrence.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Pius VII kukkus 6. juulil 1823 oma eluruumis, saades puusaluumurru, mistõttu pidi ta jääma voodisse. Ta suri 20. augusti hommikul Roomas ja maeti 25. augustil 1823 Rooma Peetri kirikusse. Pius VII viimased sõnad olevat olnud: "Savona, Fontaineblau." Benedictus XVI alustas 15. augustil 2007 tema beatifikatsiooniprotsessi.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mary Helen Allies: The Life of Pope Pius VII. London, 1875.
  • Alexis-François Artaud de Montor: Histoire du Pape Pie VII. Paris, 1839.
  • Atti de Convegne interregionale di Storia del Risogimento: Pio VII e il cardinale Consalvi: un tentaivo di riforma nello Stato Ponifico. Viterbo, 1981.
  • D. L. Baldisserri: Pio VII vescovo d'Imola. Imola, 1923.
  • P.-S. Ballanche: Pie VII: 1804–1805. Lyon, 1986.
  • Beda Bastgen, Hermann Tüchle: Pius VII. und Consalvi. Zur Geschichte des Konklaves in Venedig. "Historisches Jahrbuch" 79, 1960: 146–174.
  • Alphonse de Beauchamp: Histoire des malheurs et de la captivité de Pie VII. Paris, 1814.
  • D. Bertetto: Pio VII e la festa liturgica "Auxilium Christianorum". "Salesianum", 38, 1966: 130–149.
  • D. Bertolotti: Vita di Pio VII. Torino, 1881.
  • Alfred Boulay de la Meurthe: Histoire de la négociation du Concordat de 1801. Tours, 1920.
  • Philippe Boutry: Pie VII et le rétablissement du catholicisme en France. Logiques romaines du Concordat. Jacques-Olivier Boudon, "Le Concordat et le retour de la paix religieuse". Paris, 2008: 11–50.
  • Joseph H. Brady: Rome and the Neapolitan Revolution of 1820–1821. A Study in Papal Neutrality. New York, London, 1937.
  • G. Cappello: Il Conclave di Venezia. Firenze, 1900.
  • Carlo Piola Caselli: La visita di Pio VII alla Malmaison. "Rivista Italiana di Studi Napoleon" 25, 1988: 47–63.
  • Enrico Celani: Il viaggio di Pio VII a Parigi per la coronazione di Napoleone I. Roma, 1893.
  • Enrico Celani: I preliminari del conclave di Venezia (1798–1800). "Archivio della Società Romana di Storia Patria" 36, 1913: 475–518.
  • Roberto Cessi: L'Austria al conclave di Venezia del 1800. "Il Risorgimento Italiano" 15, 1922: 356–448.
  • L. Chaillot: Pie VII et les Jésuites. Roma, 1879.
  • Marcel Chappin: Pie VII et les Pay-Bas 1814–1817. Roma, 1982.
  • Henry Chotard: Le Pape Pie VII à Savone. Paris, 1887.
  • Eugenio Cipolletta: Memorie politiche sui conclavi da Pio VII a Pio IX. Milano, 1863.
  • Jean Cohen: Précis historique et politique sur le pape Pie VII. Paris, 1823.
  • Luigi Crippa: Il munifico dono di Pier Maria Semprini a Pio VII in un inedito piccolo dossier di testi notarii. "Benedictina" 47, 2000: 241–249.
  • Mariano Dell'Omo: Pio VII papa benedettino nel bicentenario della sua elezione (Venezia, 14 marzo 1800). "Benedictina" 47, 2000: 571–576.
  • Charles van Duerm: Un peu plus de lumière sur le conclave de Venise et les commencements du pontificat de Pie VII. Louvain, 1897.
  • Pietro Elli: Visita-soggiorno di Pio VII a S. Pietro di Perugia nei giorni 10–11 maggio 1805, ritornando da Parigi a Roma dopo l'incoronazione di Napoleone. "Benedictina" 45, 1998: 123–181.
  • Pietro Elli: Lettere del Card. Ercole Consalvi al P. Abate di Perugia circa la "sosta" di Pio VII nel Monastero di S. Pietro (11–13 maggio 1805). "Benedictina" 50, 2003: 363–372.
  • Friedrich Engel-Jánosi: Die politische Korrespondenz der Päpste mit den oesterreichischen Kaisern, 1814–1914. Wien, München, 1964.
  • Paola Errani: Due papi per Cesena. Pio VI e Pio VII nei documenti della Piancastelli e della Malatestiana. Bologna, 1999.
  • Domenico Fava: La biblioteca di Papa Pio VII. "Accademie e Biblioteche d'Italia" 16, 1941–1942: 257–267.
  • J. Fraikin: Les lettres originales de Napoléon Ier à Pie VII conservées aux archives du Vatican. "Revue Napoléonienne" 2, 1909: 1–11.
  • Angelo Galletti: Pio VII e il Monastero di S. Giovanni Evangelista di Parma. "Benedictina" 48, 2001: 405–420.
  • Romeo Galli: Il cardinal Gregorio Chiaramonti, vescovo d'Imola. "Atti del XXIII Congresso di storia del Risorgimento italiano". Roma, 1940: 159–169.
  • Gaetano Giucci: Storia della vita e del pontificato di Pio VII. Roma, 1857–1864.
  • E. E. Y. Hales: Napoleon and the pope. The story of Napoleon and Pius VII. London, 1962.
  • J.B. Hartmann: Appunti su ritratti canoviani di Pio VII. "L'Urbe" 31, 1968: 11–19.
  • Ernst Ludwig Theodor Henke: Papst Pius VII. Marburg, 1860.
  • Else Hocks: Napoleon und Pius VII. Freiburg, 1949.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Leo Koenig: Pius VII. die Säkularisation und das Reichskonkordat. Innsbruck, 1904.
  • Alfonso Lazzari: Una relazione inedita del sacco di Lugo nel 1796. "Studi Romagnoli" 4, 1953: 37–49.
  • Jean Leflon: Pie VII. Paris, 1958.
  • Pedro de Leturia: La acción diplomática de Bolívar ante Pio VII, a la luz de l'Archivo vaticano. Madrid, 1925.
  • Pedro de Leturia: La emancipación hispanoamericana en los enformes episcopales a Pio VII. Buenos Aires, 1935.
  • James MacCaffrey: History of the Catholic Church in the Nineteenth Century. St. Louis, 1910.
  • Filippo Marini: La grande escavazione ostiense di Papa Pio VII. Considerazioni storiche, metodologiche e topografiche. "Rivista dell'Istituto Nazionale d'Archeologia e Storia dell'Arte" 21, 1998: 61–110.
  • Giovanni Maroni: Gregorio Barnaba Chiaramonti. Una vocazione benedettina. "Benedictina" 47, 2000: 315–379.
  • Domenico Martinengo, Francesco Martinengo: Pio VII in Savona. Torino, 1888.
  • Ludovico F. Maschietto: Relazione del conclave tenuto in S. Giorgio Maggiore di Venezia. "Benedictina" 47, 2000: 91–137.
  • Marie Eugène Henri Mayol de Lupé: La captivité de Pie VII, d'après des documents inédits. Paris, 1912.
  • Bernhardine Melchior-Bonnet: Napoléon et le pape. Paris, 1958.
  • Nel primo centenario della morte di Pio VII. Ravenna, 1923.
  • Margaret O'Dwyer: The Papacy in the Age of Napoleon and the Restauration. Pius VII. Lanham, 1985.
  • Sophie Olszamowska-Skowrońska: La correspondance des papes et des empereurs de Russie (1814–1878). Roma, 1970.
  • Roberta J. M. Olson: Representations of Pope Pius VII: The First Risorgimento Hero. "The Art Bulletin" 68, 1986: 77–93.
  • Luigi Dal Pane: Le riforme economiche di Pio VII. "Studi Romagnoli" 16, 1965: 257–276.
  • Lajos Pásztor: Il secondo "piano di riforma" di G.A. Sala e Pio VII: La Congregazione della Riforma. "Clio" 20, 1984: 59–77.
  • Antonio Patrignani: Le medaglie di Pio VII. Bologna, 1967.
  • Carlo Pietrangeli: Pio VII a Firenze e a Parigi nel 1804–1805. I doni del papa. "Urbe" 45, 1982: 169–177.
  • Giuseppe Pignatelli: Aspetti della propaganda cattolica a Roma da Pio VI a Leone XII. Roma, 1974.
  • Erasmo Pistolesi: Vita del Sommo Pontifice Pio VII. Roma, 1824–1830.
  • Heribert Raab: Das Zeitalter der Revolution. Pius VI. und Pius VII. Martin Greschat, "Gestalten der Kirchengeschichte". Stuttgart, 1985: 158–170.
  • Alan Reinerman: Metternich and the Papal Condemnation of the Carbonari. "The Catholic Historical Review" 54, 1968: 55–69.
  • Ilario Rinieri: Il concordato tra Pio VII e il primo console, 1800–1802. Roma, 1882.
  • Ilario Rinieri: La diplomazia pontificia nel secolo XIX. Torino, 1906.
  • Emmanuel Pierre Rodocanachi: Pie VII à Paris. Relation de l'abbé Cancellieri. E. P. Rodocanachi, "Études et fantaisies historiques". Paris, 1912: 1–49.
  • Marie-Joseph Rouët de Journel: Nonciatures de Russie, d'après les documents authentiques. Nonciature d'Arezzo, 1802–1806. Roma, 1922–1927.
  • Erwin Ruck: Die Sendung des Kardinal de Bayane nach Paris 1807–1808. Eine Episode aus der Politik Napoleons I. und Pius VII. Heidelberg, 1913.
  • S. Sacchetti: Il viaggio di Pio VII a Parigi nel diario di Scipione Sacchetti. "Studi Romani" 6, 1958: 446–456.
  • Philippe Sagnac: Le Concordat de 1817. Étude des rapports de l'Église et de l'État sous la Restauration (1814–1821). "Revue d'Histoire Moderne et Contemporaine" 7, 1905–1906: 189–210, 269–288, 433–453.
  • Donat Sampson: Pius VII and the French Revolution. "American Catholic Quarterly Review" 33, 1908: 328–353, 407–430, 577–604.
  • J. G. Schick: Leben des Papstes Pius VII. 1854.
  • Joseph Schmidlin: Papstgeschichte der neuesten Zeit. Pius VII. (1800–1823). München, 1933.
  • A. Scirocco: Il Concordato del 1818 nel giudizio dell'opinione pubblica napoletana. "Clio" 25, 1989: 457–474.
  • Tommaso Gallarati Scotti: Il conclave del 1800. "La Civiltà veneziana nell'età romantica". Firenze, 1961: 1–37.
  • H. Simon: Vie politique et privée du souverain pontifié Pie VII. 1923.
  • Mirella Loche Spaziani: Il fondo della Commissione pontificia di liquidazione dei crediti insinuati in tempo utile contro la Francia (1819–1825) nell'Archivio di Stato di Roma. "Rassegna degli Archivi di Stato" 37, 1977: 129–133.
  • Giovanni Spinelli: Pio VII papa benedettino nel bicentenario della sua elezione. Cesena, 2003.
  • Henri de Surrel de Saint-Julien: Lettres inédites de Napoléon à Pie VII (1802–1806) et de Pie VII au prince Murat et à l'impératrice Marie-Louise. "Miscellanea napoleonica", 1899: 87–96.
  • Carlo Zaghi: Il generale Augereau, il cardinale Chiaramonti e il sacco di Lugo. Ferrara, 1934.
  • Pietro Zovatto: Il panegirico di Pio VII di Rosmini. "Ricerche di Storia Sociale e Religiosa" 22, 199: 55–83.
  • Augustin Theiner: L'histoire des deux concordats de la République française et de la République cisalpine. Bar-le-Duc, 1869.
  • Jean-Marc Ticchi: De Rome à Paris à la suite de Pie VII. La visite de l'abbé Cancellieri en France lors du sacre de Napoléon Ier (1804–1805) d'après son journal de voyage. "Benedictina" 51, 2004: 335–436.
  • Jean-Marc Ticchi: Le vicaire du Christ en France. Pie VII en voyage pour le couronnement de Napoléon I. "Archivum Historiae Pontificiae" 43, 2005: 139–155.
  • Jean-Marc Ticchi: Les manifestations de la dévotion au pape au cours du voyage de Pie VII à Paris, 1804–1805. "Revue d'histoire de l'Église de France" 93, 2007: 429–460.
  • Henry Horace Walsh: The Concordat of 1801. A Study of the Nationalism in the Relations of Church and State. New York, 1933.
  • Henri Welschinger: Le Pape et l'empereur, 1804–1815. Paris, 1905.
  • Nicholas Wiseman: Recollections of the Last Four Popes. Boston, 1858.
  • K. Wunderlich: Das Ponitifikat Pius VII. in der Beurteilung der deutschen Mitwelt. Leipzig, 1913.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
Pius VI
Rooma paavst
18001823
Järgnev
Leo XII