Siricius

Allikas: Vikipeedia
Siricius
Valitsemisaja algus Detsember 384
Valitsemisaja lõpp 26. november 399
Eelkäija Damasus I
Järeltulija Anastasius I
Sünnikuupäev 334 ?
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 26. november 399
Surmakoht Rooma

Siricius oli paavst 384399. Ta oli 38. paavst.

Siricius oli "Liber Pontificalise" järgi pärit Roomast ja ta oli Tiburtiuse poeg.

Siricius oli Liberiuse ajal lektor ja diakon. Francesco Cristofori andmetel sai ta Damasus I ajal San Pastore kardinalpreestriks.

Paavstiks saamine ja skisma[muuda | muuda lähteteksti]

Siricius sai paavstiks detsembris 384. Tema ametisse asumise kuupäevaks on pakutud 15. detsembrit, 17. detsembrit, 22. detsembrit või 29. detsembrit.

Ka vastupaavst Ursinus soovis paavstiks saada. Vana-Rooma keiser Valentinianus II tunnustas Siriciust 23. veebruaril või 25. veebruaril 385.

Teoloogilised vaidlused[muuda | muuda lähteteksti]

386 noomis Siricius usurpaator Maximust, kes oli hukanud Priscillianuse. Ta ekskommunitseeris Trieri piiskopi Felixi, kes oli Priscillanuse süüdistaja ja keeldus tagasi osadusse võtmast piiskoppe, kes hukkamise heaks kiitsid. 397 kutsus ta kohtlema priskilliaane leebemalt.

Ajavahemikul 390392 peetud sinodil mõistis Siricius hukka munk Jovinianuse, kes kritiseeris paastumist ja tsölibaati.

390 mõistis ta hukka Bonosuse.

Ta toetas Antiookia skismas Johannes Chrysostomose mõjutusel patriarhina Flavianost.

Ta taunis "Liber Pontificalise" järgi manilust.

Liturgilised otsused[muuda | muuda lähteteksti]

Siricius oli üks esimesi paavste, kes olevat kasutanud tiitlit Pontifex Maximus.

Ta oli esimene paavst, kelle poolt välja antud dekreetide kohta on teavet. Ta kohustas, et paavsti dekreedid tuleb selle saajal saata edasi teistesse kogudustesse.

Ta saatis oma esimese dekreedi 10. veebruaril või 11. veebruaril 385 Tarragona piiskopile Himeriusele. "Liber Pontificalis" vahendab Siriciuse otsust piiskopile, et ketserlusest kristlikku osadusse tagasipöördunu saab koguduse täisliikmeks, kui piiskop asetab talle terve koguduse juuresolekul oma käed peale.

Ta sätestas, et diakoniks võib ordineerida isikuid 30-aastaselt, preestriks 40-aastaselt ja piiskopiks 50 aastaselt.

385 andis ta Thessaloníki piiskopile privileegi kinnitada Illüürias kõik piiskoplikud otsused.

6. jaanuaril 386 pidas ta Roomas sinodi, kus ta muuhulgas sätestas, et ühtki piiskoppi ei tohi ordineerida ilma paavsti loata, piiskopiks tuleb määrata väärikas vaimulik ning diakonid ja preestrid peavad pidama tsölibaati.

Jõulude tähistamisel eristas ta Kristuse Sündimise Püha (25. detsember) ja Issanda Ilmumise Püha (6. jaanuar).

Ordineerimised[muuda | muuda lähteteksti]

"Liber Pontificalise" järgi ordineeris Siricius 31 preestrit, 16 diakonit ja 32 piiskoppi.

Traditsiooni järgi pühitses Siricius aastal 397 Šotimaa piiskopiks Niniani.

Suhted Hieronymuse ja Paulinusega[muuda | muuda lähteteksti]

390 toetas Siricius Johannes Chrysostomost ja Rufinust Aquileiast, kes ei saanud Hieronymusega hästi läbi.

395 külastas Roomat Paulinus Nolast.

Uus kirik[muuda | muuda lähteteksti]

390 põhitses Siricius sisse Rooma San Paolo kiriku.

Kirjad[muuda | muuda lähteteksti]

Siriciuselt on teada 13 kirja.

Hinnang[muuda | muuda lähteteksti]

Hieronymus iseloomustas Siriciust kui lihtsameelset inimest. Paulinus Nolast kirjeldas teda kui külmalt tagasihoidlikku vaimulikku.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Siricius suri 26. novembril 399 ja maeti Roomas San Silvestro kirikusse, "Liber Pontificalise" järgi aga Priscilla katakombidesse.

Siriciust austati algselt katoliku kirikus pühakuna, kuid Hieronymuse kriitika tõttu hiljem mitte. Benedictus XIV otsusega 1748 tunnustati teda taas pühakuna. Tema mälestuspäev on 26. november.

Teda austatakse pühakuna ka õigeusu kirikus.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Neil Adkin: Pope Siricius' "Simplicity". "Vetera Christianorum" 33, 1996: 25–28.
  • Luis Manuel García García: El Papa Siricio († 399) y la significación matrimonial. J. I. Saranyana, "Hispania Christiana. Estudios en honor del Prof. Dr. José Orlandis Rovira". Pamplona, 1988: 123–138.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • P. Lafontaine: Remarques sur le prétendu rigorisme pénitentiel du pape Sirice. "Revue de l'Université d'Ottawa" 28, 1958: 31–48.
  • Liber Pontificalis.
  • Salvatore Meo: La verginità perpetua di Maria nella Lettera di Papa Siricio al Vescovo Anisio di Tessalonica. "Marianum" 25, 1963: 447–469.
  • Giancarlo Rocca: La perpetua verginità di Maria nella lettera di Papa Siricio ad Anisio vescovo di Tessalonica. "Marianum" 33, 1971: 293–306.
  • Teresa Sardella: Papa Siricio e i movimenti ereticali nella Spagna di Teodosio I. R. Teja Casuso, "Actas. Congreso Internacional La Hispania de Teodosio". Salamancia, 1997: 247–254.
  • Umbert Utro: Le immagini e il culto dei santi sui vetri dorati roman, durante il pontifcato Damaso e Siricio. P. Pasini, "387 D.C. – Ambrogio e Agostino – le sorgenti dell'Europa". Milano, 2003: 136–141.
  • Josep Vilella Masana: La "Epístola 1" de Siricio: estudio prosopográfico de Himerio de Tarragona. "Augustinianum" 44, 2004: 337–369.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
Damasus I
Rooma paavst
384399
Järgnev
Anastasius I