Gabriel Marcel

Allikas: Vikipeedia
Gabriel Marcel (1969). Vasakul prints Bernhard.
Gabriel Marceli allkiri

Gabriel Honoré Marcel (7. detsember 1889 Pariisi 8. linnajagu8. oktoober 1973 Pariisi 7. linnajagu) oli Prantsusmaa filosoof, näitekirjanik, kirjanduskriitik, muusik ja muusikakriitik, keda on tavaks nimetada kristlikuks eksistentsialistiks.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa Henry Marcel oli mitteusklik riigiametnik ning lühikest aega suursaadik Rootsis. Ema Laure (hüüdnimi Laurine; sündinud Meyer) oli juudi päritolu pankuri Maurice Meyeri tütar. Ema suri 1893, kui Gabriel oli nelja-aastaseks saamas. Teda kasvatasid ema vanem õde Marguerite, kellega isa 1896 abiellus, ja vanaema Berthe. Isa viibis enamasti reisil või oma venna Julesi kodus ning pojal ei tekkinud temaga kontakti.

Gabriel mäletas, kuidas isa laulis ilusa baritoniga Robert Schumanni, kes oli tema lemmikhelilooja, ning ema saatis teda klaveril. Muusika asendas perekonnas religiooni.

Gabriel õppis Carnot' lütseumis. Ta õppis väga hästi, kuid talle ei meeldinud koolis. Ta tundis suurt huvi muusika vastu ning tahtis saada heliloojaks (ka isa ei olnud selle vastu), kuid muusikaõpetaja ei soovitanud seda, sest ei pidanud poissi piisavalt andekaks. Ka hiljem improviseeris ta klaveril; abikaasa kirjutas üht-teist üles ning seda on ka avalikult ette kantud. Huvi oli tal ka teatri vastu. Kui Gabriel avastas filosoofia, tegeles ta sellega suure andumusega ning otsustas saada filosoofiks. Ta kuulas Collège de France'is Henri Bergsoni loenguid.

Ta lõpetas 1910 Sorbonne'is ja sai 21-aastaselt filosoofiaagregatsiooni. Tema esimene õpetajatöökoht oli Vendôme'i lütseumis (1911. aastast), hiljem õpetas ta Pariisis Condorcet' lütseumis, seejärel Sensis. Käheda hääle, kehva tervise ja vähese huvi tõttu loobus ta 1923 õpetajatööst. Étienne Fouilloux on öelnud, et Marcelil ei olnud õpilasi, vaid ainult jüngrid.

Samal ajal tegutses ta näitekirjanikuna. Tema esimesed kaks näidendit ilmusid 1914 peakirjaga "Le Seuil invisible". Hijem ilmusid "Le dard", "La chapelle ardente", "Un homme de Dieu", kuid tema näidendid ei olnud menukad ning see valmistas talle suure pettumuse.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Existence et objectivité (1914).
  • Journal métaphysique (1914-1923), Paris, Gallimard, 1927.
  • Être et avoir (1918-1933), Paris, Aubier, 1935.
  • Du refus à l'invocation, Paris, Gallimard, 1940. (Uustrükk 1967 pealkirjaga Essai de philosophie concrète, Paris, NRF/Gallimard, 1967)
  • Homo viator, Paris, Aubier, 1945
  • La Métaphysique de Royce, Paris, Aubier, 1945
  • Position et approches concrètes du mystère ontologique, Marcel de Corte'i eessõna. Louvain, E. Nauwelaerts; Paris, Librairie philosophique J. Vrin, 1949
  • Le Mystère de l'être. Paris, Aubier, 1951, 2 volumes
  • Les Hommes contre l'humain, Paris, La Colombe, 1951, uustrükk Fayard, 1968
  • Le Déclin de la sagesse, Paris, Plon, 1954
  • L'homme problématique, Paris, Aubier, 1955
  • Théâtre et religion, Lyon, Éditions E. Vitte, 1958
  • Présence et immortalité, Paris, Flammarion, 1959
  • La Dignité humaine et ses assises existentielles, Paris, Aubier, 1964
  • Entretiens Paul Ricœur, Gabriel Marcel, Paris, Aubier, 1968, uustrükk 1999
  • Pour une sagesse tragique et son au-delà, Paris, Plon, 1968
  • En chemin, vers quel éveil ? Paris, Gallimard, 1971
  • Coleridge et Schelling. Paris, Aubier, 1971
  • Plus décisif que la violence, Paris, Plon, 1971
  • Percées vers un ailleurs, Fayard, 1973
  • Gabriel Marcel interrogé par Pierre Boutang, Position et approches concrètes du mystère ontologique, Paris, J.-M. Place Éditeur, 1977
  • Tu ne mourras pas, valimik, koostaja Anne Marcel, Xavier Tilliette'i eessõna, éditions Arfuyen, 2005

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]