Bonifatius II

Allikas: Vikipeedia
Bonifatius II
Valitsemisaja algus 17. september või 22. september 530
Valitsemisaja lõpp 17. oktoober 532
Eelkäija Felix IV
Järeltulija Johannes II
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 17. oktoober 532
Surmakoht Rooma

Bonifatius II (ka Bonifacius II) oli paavst 530532. Ta oli 55. paavst.

Bonifatius sündis Roomas. Ta oli Sigisbuldi poeg ja esimene germaani päritolu paavst, arvatavasti idagoot.

Ta pärines rikkast suguvõsast ja sai Felix IV ajal ülemdiakoniks (kardinaldiakoniks).

Saamine paavstiks[muuda | muuda lähteteksti]

Bonifatius II nimetati Felix IV poolt järeltulijaks, kes andis talle surivoodil oma palliumi. Felix IV surma järel 17. septembril või 22. septembril 530 toetasid Bonifatiust Lateraani palees 10 preestrit. Bonifatius II pühitseti ametisse 22. septembril Santa Maria in Trastevere kirikus.

Skisma[muuda | muuda lähteteksti]

60 Rooma preestrit ei tunnustanud Felix IV otsust määrata endale järeltulija ja valisid Lateraani basiilikas pärast paavsti matuseid ametisse diakon Dioscoruse.

Pärast Dioscoruse surma 14. oktoobril otsustasid tema järgijad toetada Bonifatiust. Paavst pidas 27. detsembril 530 sinodi, kus Dioscorus mõisteti hukka, teda süüdistati simoonias, tema järgijad kinnitasid oma truudust Bonifatiusele ja tunnistasid oma süüd Felix IV otsuse ignoreerimisel.

Suhted Konstantinoopoli patriarhiga[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantinoopoli patriarh Epiphanios tagandas aastal 531 ametist Larissa piiskopi Stephanose. Stephanos kaebas patriarhi otsuse edasi paavstile. Bonifatius II tühistas detsembris 531 peetud sinodil patriarhi otsuse ja kinnitas, et Larissa piiskopi metropoliidiks on paavstlik vikaar Thessaloníki metropoliit.

Järeltulija määramine[muuda | muuda lähteteksti]

Bonifatius II määras aastal 531 Roomas peetud sinodil oma järeltulijaks diakon Vigiliuse. Ta kohustas Rooma vaimulikkonda oma otsust heaks kiitma.

Kuna paavsti otsus põhjustas ulatuslikku kriitikat, tühistas Bonifatius II selle järgmisel sinodil ja põletas vastava dokumendi.

Teoloogilised vaidlused[muuda | muuda lähteteksti]

Bonifatius II kinnitas 25. jaanuaril 531 II Orleansi kirikukogu otsused, millega tauniti semipelagianismi. Arles'i metropoliit Caesarius saatis eelnevalt preester Armeniuse paavsti juurde, et saada kirikukogu otsustele ametlikku toetust.

Liturgiline otsus[muuda | muuda lähteteksti]

Bonifatius II sätestas missa pidamist Jeesus Kristuse haavade auks.

Uus kardinal[muuda | muuda lähteteksti]

Tema ajast on teada üks kardinal, hilisem paavst Johannes II.

Suhted Aafrika piiskoppidega[muuda | muuda lähteteksti]

Aafrika piiskopid saatsid paavstile palve kinnitada Kartaago peapiiskopi õigused priimasena.

Kristlik eetika[muuda | muuda lähteteksti]

Bonifatius II toetas vaimulikke näljahäda ajal.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Bonifatius II suri 17. oktoobril 532 Roomas ja maeti Rooma Peetri kirikusse.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Louis Duchesne: La succession du pape Félix IV. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire. École Française de Rome" 3, 1883: 239–266.
  • Adolf von Harnack: Der erste deutsche Papst (Bonifatius II) und die beiden letzten Dekrete des römischen Senats. "Sitzungsberichte der Preussischen Akademie der Wissenschaften". 1924: 24–42.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Liber Pontificalis.
Eelnev:
Felix IV
Rooma paavst
530532
Järgnev:
Johannes II