Johannes VIII (paavst)

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paavstist; samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge Johannes VIII.

Johannes VIII
Valitsemisaja algus 13. detsember või 14. detsember 872
Valitsemisaja lõpp 16. detsember 882
Eelkäija Hadrianus II
Järeltulija Marinus I
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 16. detsember 882
Surmakoht Rooma

Johannes VIII (ladinapäraselt Ioannes VIII) oli paavst 872882. Ta oli 107. paavst.

Johannes oli sündinud Roomas ja ta oli Gunduse (Gundo) poeg. Salvador Miranda arvates võis ta olla langobardi päritolu.

Johannes ordineeriti diakoniks, ta oli teadaolevalt aastast 853 ülemdiakon ja sai 867 kardinaldiakoniks.

Saamine paavstiks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes VIII valiti paavstiks 13. detsembril, kirikuloolase J. N. D. Kelly järgi 14. detsembril 872. Tema vastaskandidaadiks oli Porto piiskop Formosus.

Suhted Karolingidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Karolingid

Johannes VIII oli Frangi keisri Ludwig II toetaja, kelle surma järel innustas ta Rooma vaimulikke ja elanikke andma truudusvannet Charles II Paljaspeale. Paavst kutsus Charles'i Porto piiskopi Formosuse vahendusel Rooma ja kroonis ta 25. detsembril 875 keisriks. Kirikuloolane J. N. D. Kelly eeldab, et Johannes VIII pidas Charles'i poliitikat teiste Karolingide omast Rooma jaoks tulusamaks.

Charles laiendas 876 Kirikuriigi piire, loobus Roomas resideerinud erisaadiku määramise privileegist ega kavatsenud tulevikus sekkuda paavstivalimistel. Araablastega sõdinud Johannes VIII kutsus pärilustülidega tegelenud Charles'i Itaaliasse, kuid keiser ei saavutanud sõjas araablastega märkimisväärset edu. Lisaks puhkesid konfliktid keisri leeris, kuna aadlikud polnud sellest sõjakäigust huvitatud ega soovinud ühineda keisri väega.

877 marssis Itaaliasse Karlmann, kuid Charles suri 6. oktoobril 877. Keisri surma järel nõudis Karlmann krooni endale, kuid paavst ei tahtnud seda talle anda. Karlmanni haigestumisel tungisid tema liitlased Spoleto hertsog Lamberto I ja Tuscia markkrahv Adalberto I Rooma ning vangistasid paavsti, nõudes Rooma elanikelt truudusvannet Karlmannile.

Johannes VIII keeldus okupeerijate nõudmisi täitmast ja põgenes Lääne-Frangi riiki, kus ta kroonis 7. septembril 878 Troyes kuningaks Louis II, tema surma järel pakkus krooni Karl Paksule, keda ta tunnustas 879 Itaalia kuningana.

Paavst ekskommunisteeris Spoleto hertsogi Lamberto I ja palus 18. juulil 880 tema pojalt Guido II-lt rahu. Kui Guido II tungis Kirikuriiki, pöördus paavst abi saamiseks Karl Paksu poole, kelle ta kroonis 12. veebruaril 881 keisriks.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes VIII ajal rüüstasid Lõuna-Itaaliat araablased, kelle vastu üritas paavst organiseerida kohalike valitsejatega sõjalist liitu, kuid tulutult. Johannes VIII täitis Kirikuriigis kindrali ja admirali kohuseid ning ta oli esimene paavst, kes osales sõjakäikudel. Johannes VIII rajas Kirikuriigi laevastiku ja lasi rajada kaitsemüüri Rooma San Paulo fuori le Mura kiriku ümber (Joannispolis).

30. juunil 876 ekskommunitseeris paavst mitmed mõjukad Rooma kodanikud ja Kirikuriigi ametnikud, keda ta kahtlustas enda vastu suunatud vandenõu sepistamises. Nende seas olid primicerius Gregorius, secundicerius Stephanus ja vandenõu kavandajatega seostatud Porto piiskop Formosus, kes olid eelnevalt Roomast põgenenud, osad neist olid võtnud kaasa ka kiriku vara.

Suhted Bütsantsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bütsantsi keiser Basileios I seadis 877 Konstantinoopoli patriarhi ametisse varem kanoonilise õiguse vastaselt sellele kohale määratud, seejärel tagandatud ja Roomas hukka mõistetud Photios I, kes soovis paavstilt saada tunnustust. Johannes VIII saatis 879 Konstantinoopolisse legaatidena Ostia piiskopi Eugeniuse, Ancona piiskopi Pauluse ja kardinal Petruse tingimusega, et Photios vabandaks avalikult oma mineviku ebaväärikate tegude pärast ning Konstantinoopoli patriarhaat loobuks jurisdiktsioonist Bulgaaria üle.

Photios I pidas paavsti nõudmisi ebarealistlikeks, pealegi tõlgiti paavsti kirjad ladina keelest kreeka keelde halvasti, mis süvendas veelgi vääritimõistmist. Konstantinoopolis kokku kutsutud kirikukogul tühistati varasemate sinodite otsused, mille alusel oli Photios hukka mõistetud. Paavsti legaadid tunnustasid kirikukogu otsuseid, kuid paavst mõistis aastal 881 Photios I taas hukka.

Suhted Briti piiskoppide ja valitsejatega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes VIII ajal käisid Roomas Mercia kuningas Burgred ja Canterbury peapiiskop Æthelred. Ta noomis 875 Canterbury ja York'i peapiiskoppe, kellelt ta nõudis, et Briti vaimulikud kannaksid teenistustel vastavat riietust.

Suhted gallikaani piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes VIII määras 876 Sensi peapiiskopi Ansegisuse Gallia ja Germaania priimaseks ning vikaariks.

Ta tunnustas 875 Laoni piiskopi Hincmari tagandamist ja Hadenulfi määramist tema asemele.

Ta kinnitas Maurienne'i piiskopi Tarentaise'i piiskopkonna sufragaanpiiskopiks.

Suhted Hispaania piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes VIII määras Oviedo piiskopi metropoliidiks.

Suhted Itaalia piiskoppidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes VIII ekskommunitseeris ennast hertsogiks kuulutanud Napoli piiskopi Athanasius II.

Ta andis 874 Pavia piiskopile Johannes II-le palliumi.

Kuuria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes VIII määras kardinal Marinuse Caeri piiskopiks ja varahoidjaks (arcarius).

Tema ajal oli primiceriuse ametis Gregorius, kelle ta 876 ametist tagandas ja määras uueks primiceriuseks Chistopheruse, kelle pojast sai hiljem paavst Leo VI. Ta tagandas kahel korral vaimulikuseisusest hilisema paavsti Bonifatius VI.

Uued kardinalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes VIII pühitses 8 uut kardinali. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Marinus I. Paavst kohustas kardinalpreestreid teostama Roomas vaimulike distsipliini osas järelevalvet.

  1. Eugenius (Eugenio)
  2. Gregorius (Gregorio)
  3. Hadrianus (Adriano)
  4. Johannes (Giovanni)
  5. Leo (Leone)
  6. Marinus
  7. Petrus (Pietro)
  8. Walpert

Misjon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes VIII nõudis Saksa vürstidelt ja vaimulikelt peapiiskop Methodiose vabastamist, kuid keelas tal esialgu kasutada kirikuslaavi liturgiat. Ta kutsus ketserluses süüdistatud Methodiose Rooma, kes juunis 880 õigustas oma tegevust, mille järel lubas paavst tal taas kasutada kirikuslaavi liturgiat.

Johannes VIII kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes VIII soovitusel kirjutas Johannes Diakon (Johannes Hymonides) Gregorius I eluloo.

Ta palus Freisingi piiskopilt Annolt head orelit ja organisti.

Ta pühitses Flavigny kloostri kiriku.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fulda kloostri annaalide (Continuatio Ratisbonensis) järgi tapsid Johannes VIII 16. detsembril 882 Roomas tema enda sugulased, kes ihaldasid paavsti vara. Nad üritasid esmalt paavsti mürgitada (veneno) ja kui mürk ei mõjunud, siis tagusid vasaraga (malleolo) paavsti pead seni, kuni ta suri. Johannes VIII oli esimene atentaadi läbi surnud paavst.

Johannes VIII maeti Rooma Peetri kirikusse.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Henri d''Arbois de Jubainville: Bulle inédite du pape Jean VIII en faveur de l'abbaye de Montieramey. "Bibliothèque de l'Ecole des Chartes" 15, 1854: 280-283.
  • Girolamo Arnaldi: Giovanni Immonide e la cultura a Roma al tempo di Giovanni VIII. "Bullettino dell'Istituto storico italiano per il Medio Evo e Archivio Muratoriano" LXVIII, 1956: 33-89.
  • Pietro Balan: Il pontificato di Giovanni VIII. Roma, 1880.
  • Nicola Cariello: Giovanni VIII: papa medioevale. Roma, 2002.
  • Erich Caspar: Studien zum Register Johanns VIII. "Neues Archiv der Gesellschaft für ältere Deutsche Geschichtsforschung" 36, 1911: 79-156.
  • Hans-Dieter Döpmann: Beispiele der Bedeutung Bulgariens für das Verhalten von Papst Johannes VIII. gegenüber Erzbischof Method. "Mitteilungen des Bulgarischen Forschunginstitut in Österreich" 8, 1986: 121-129.
  • Fred Engreen: Pope John the Eighth and the Arabs. "Speculum" 20, 1945: 318-330.
  • Venance Grumel: Qui fut l'envoyé de Photius auprès de Jean VIII? "Echos d'Orient" 32, 1933: 439-443.
  • Paul Heigl: Zum Register Johanns VIII. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 32, 1911: 618-622.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Stephan Kuttner, Wilfried Hartmann: A new version of pope John VIII's decree on sacrilege (Council of Troyes, 878). "Bulletin of Medieval Canon Law" 17, 1987: 1-32.
  • Arthur Lapôtre: L'Europe et le Saint-Siège à l'époque carolingienne. Le pape Jean VIII (872-882). Paris, 1895.
  • Liber Pontificalis.
  • Dietrich Lohrmann: Das Register Papst Johannes VIII. Tübingen, 1968.
  • Mirjana Matijević-Sokol: Branimirova Hrvatska u pismima pape Ivana VIII. Split, 1990.
  • Giovanni Pesiri: Per una definizione dei confini del ducato di Gaeta secondo il preceptum di papa Giovanni VIII. "Bullettino dell'Istituto storico italiano per il medio evo" 107, 2 (2005): 169-192.
  • Charles de Smedt: Le pape Jean VIII, d'après un livre récent. "Revue des questions historiques" 59, 1896: 180-185.
Eelnev:
Hadrianus II
Rooma paavst
872882
Järgnev:
Marinus I