Johannes Paulus II välispoliitika

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Johannes Paulus II ajal sõlmisid Vatikan ja Püha Tool diplomaatilised suhted 10. jaanuaril 1984 Ameerika Ühendriikidega, 3. oktoobril 1991 Eestiga, 1. jaanuaril 1992 Venemaaga ja 15. juunil 1994 Iisraeliga.

Suhted Nõukogude Liiduga[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II kohtus 25. jaanuaril 1979 ja 27. veebruaril 1985 Nõukogude Liidu välisministri Andrei Gromõkoga. Ta saatis 17. novembril 1985 läkituse Mihhail Gorbatšovile ja Ronald Reaganile. Paavst kohtus 1. detsembril 1989 Gorbatšoviga. 15. märtsil 1990 sõlmisid Püha Tool ja Nõukogude Liit lepingu.

Paavst saatis läkitused 1. detsembril 1980 ja 5. oktoobril 1989 Ukraina piiskoppide sinodile ja Ukraina katoliiklastele. Ta kohtus 5. veebruaril 1983 ja 26. juunil 1986 Lätist pärit palveränduritega ning 16. veebruaril 1987 Ukrainast pärit palveränduritega. 26. märtsil 1988 saatis ta läkituse kollokviumil osalejatele, kes arutasid usuelu olukorda Nõukogude Liidus.

Suhted Hiinaga[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II kohtus 18. veebruaril 1981 Pakistanis Hiina katoliiklastega. Ta pidas 21. märtsil 1982 Vatikanis missa Hiina katoliiklaste toetuseks, saatis 14. jaanuaril 1995 ja 10. detsembril 1999 läkitused Hiina katoliiklastele.

Suhted Poolaga[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Paulus II käis Poolas 9 korral. Ta käsitles 20. augustil 1980 oma läkituses liikumist "Solidaarsust". Ta saatis 23. detsembril 1980 poolakatele läkituse. Paavst kohtus 15. jaanuaril 1981 Poola sõltumatute ametiühingute delegatsiooniga ja Lech Wałęsaga, kes kasutas hiljem paavsti kujutisega sulepead. 13. detsembril 1981 kutsus paavst katoliiklasi palvetama poolakate eest. Ta kohtus 2. juunil 1991 Poola armee esindajatega.

Püha Tool sõlmis Poolaga konkordaadi 28. juulil 1993.

Suhted Itaaliaga[muuda | muuda lähteteksti]

Püha Tool sõlmis 18. veebruaril 1984 konkordaadi Itaaliaga. Paavst palvetas Itaalia eest 15. märtsil 1994.

Suhted Portugaliga[muuda | muuda lähteteksti]

Püha Tool sõlmis konkordaadi Portugaliga 18. mail 2004.

Pastoraalsed visiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Suhted Eestiga[muuda | muuda lähteteksti]

Suhtumine Lähis-Ida konfliktidesse[muuda | muuda lähteteksti]

Iisrael ja Palestiina[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst külastas 2000. aastal Iisraeli ja Palestiinat.

Ta kutsus 25. märtsil 1979 saavutama rahu Iisraelis. Ta kutsus osapooli saavutama Lähis-Idas rahu 10. detsembril 1978, 13. juunil 1982, 29. septembril 1996, novembris 1998, 18. veebruaril 2001, 3. juunil 2001, 7. aprillil 2002, 14. aprillil 2002, 23. veebruaril 2003 ja 13. veebruaril 2005. Ta avaldas 5. novembril 1995 juutidele kaastunnet Iisraeli peaministri Yitzhak Rabini tapmise puhul, taunis 3. märtsil 1996 Jeruusalemmas toimunud pommiplahvatust ja palvetas 11. augustil 2002 palestiinlaste eest.

Liibanon[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kutsus osapooli saavutama Liibanonis rahu 10. detsembril 1978, aprillis 1981, 29. juunil 1982, 15. septembril 1982, 1. jaanuaril 1983, 17. juulil 1983, 31. juulil 1983, 12. veebruaril 1984, 23. aprillil 1989, 25. aprillil 1989, 15. augustil 1989, 7. septembril 1989, 1. oktoobril 1989, 4. oktoobril 1989, 17. märtsil 1990, 21. oktoobril 1990, 7. aprillil 1991, 1. augustil 1993, 1. mail 1997, 11. mail 1997, 27. detsembril 1998 ja 19. augustil 2001.

Iraak[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst palvetas 27. mail 1984 ja 6. märtsil 1988 rahu saavutamise eest Iraani-Iraagi sõjas. Ta palvetas 17. märtsil 1990 Iraagi olukorra eest, kutsus 26. augustil 1990 taastama rahu Pärsia lahe piirkonnas, soovitas 15. jaanuaril 1991 saadetud läkituses USA president George H. W. Bushil ja Saddam Husseinil vältida sõda ning tegi 17. jaanuaril 1991, 2. veebruaril 1991, 24. veebruaril 1991 ja 3. märtsil 1991 rahuapellid. Ta palvetas Iraagi eest 16. novembril 1997, 8. veebruaril 1998 ja 20. detsembril 1998.

Ta määras 10. veebruaril 2003 kardinal Roger Etchegaray oma eriesindajaks Iraagi valitsuse juures ja kardinal Pio Laghi eriesindajaks Ameerika Ühendriikide valitsuse juures. Paavst taunis USA presidendi George W. Bushi tegevust ja soovitas Husseinil teha koostööd ÜRO-ga. Ta palvetas 16. märtsil 2003 sõja vältimise eest Iraagis ja 18. aprillil 2004 Iraagis võetud pantvangide eest. Ta taunis 8. detsembril 2004 Iraagi kaldea patriarhi residentsi hävitamist.

11. septembri terrorirünnakute taunimine[muuda | muuda lähteteksti]

16. septembril 2001 taunis paavst Ameerika Ühendriikides toimunud terrorirünnakuid. Ta kutsus 23. septembril 2001, 30. septembril 2001, 18. november 2001, 20. jaanuaril 2002, 24. jaanuaril 2002, 21. juulil 2002 ja 30. juunil 2002 taastama rahu ning mõistis hukka terrorismi ja vägivalla,

Argentina ja Tšiili tüli lahendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst saatis 12. detsembril 1978 läkituse Argentina ja Tšiili presidentidele. Ta palvetas 1. jaanuaril 1979, 1. veebruaril 1981 ja 23. aprillil 1982 Argentina ja Tšiili vahel puhkenud konflikti rahumeelse lahendamise eest ning nõustus 24. jaanuaril 1979 vahendama konflikti.

Falklandi sõja taunimine[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst tegi 2. mail 1982 rahuapelli, et saavutada Falklandi sõjas rahumeelne tulemus ja palvetas 18. aprillil 1984 Argentina ja Suurbritannia vahel sõlmitava rahuleppe eest.

Mosambiigi kodusõja lahendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst kutsus 18. septembril 1988 saavutama rahu Mosambiigi kodusõjas. Paavst toetas Egidio liikumist, kelle vahendusel sõlmiti 4. oktoobril 1992 Roomas rahuleping, millega lõppes kodusõda Mosambiigis. Ta kutsus 6. veebruaril 1994 saavutama rahu Mosambiigis.

Balkani sõdade taunimine[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst palvetas 21. aprillil 1991 Jugoslaavia eest, 29. juunil 1991 Horvaatia ja Sloveenia elanike eest, 11. augustil 1991 Albaania eest, 8. septembril 1991 ja järgmistel nädalatel korduvalt Jugoslaavia eest. Ta kutsus taastama rahu Albaanias 9. märtsil 1997 ja 31. märtsil 1997.

Ta kutsus taastama rahu Bosnias 12. juulil 1992, 23. augustil 1992, 4. oktoobril 1992, 1. novembril 1992, 1. detsembril 1992, 2. oktoobril 1993, 30. oktoobril 1993, 16. jaanuaril 1994, 23. jaanuaril 1994, 14. mail 1995, 28. mail 1995, 18. juunil 1995, 19. novembril 1995 ja 18. veebruaril 1996. Ta kohtus 25. mail 1992 Sarajevo muhameedlaste esindajatega ja 8. septembril 1994 Bosnia presidendiga.

Ta kutsus taastama rahu Kosovos 8. märtsil 1998, 29. novembril 1998, 3. jaanuaril 1999, 21. märtsil 1999 ja 1. aprillil 1999.

Uganda kodusõja taunimine[muuda | muuda lähteteksti]

Ta kutsus osapooli Ugandas saavutama rahu 25. veebruaril 1979, 29. aprillil 1979, 27. oktoobril 1985, 22. detsembril 1985, 6. jaanuaril 1987 ja 25. juulil 2004.

Rwanda kodusõja taunimine[muuda | muuda lähteteksti]

Ta kutsus osapooli saavutama Rwandas rahu 21. veebruaril 1993, 27. veebruaril 1994, 19. juunil 1994 ja 14. augustil 1994.

Colombia kodusõja taunimine[muuda | muuda lähteteksti]

Ta palvetas 30. novembril 1997 Colombias röövitud piiskopi eest. Ta kutsus saavutama Colombias rahu 1. augustil 1999, 24. oktoobril 1999, 7. oktoobril 2001 ja palvetas 17. märtsil 2002 Colombias tapetud peapiiskopi Isaías Duarte Cancino eest.

Põhja-Iirimaa konflikti taunimine[muuda | muuda lähteteksti]

Ta kutsus Põhja-Iirimaa osapooli rahule 8. septembril 1996, 14. septembril 1997 ja 13. aprillil 1998. Ta taunis 16. augustil 1998 Põhja-Iirimaal toimunud Omagh' terrorirünnakut.

Muud üleskutsed rahule[muuda | muuda lähteteksti]

Paavst palvetas rahu eest maailmas 29. märtsil 1981, 1. jaanuaril 1985, 30. märtsil 1985, 1. veebruaril 1986, 4. oktoobril 1986, 21. aprillil 1996, 3. mail 1998 ja 30. juunil 2002.

Alžeeria eest 31. augustil 1997.

Angola eest 21. veebruaril 1993, 22. augustil 1993, 6. veebruaril 1994 ja 9. juunil 2002.

Burundi eest 6. veebruaril 1994, 27. märtsil 1994 ja 28. juulil 1996.

Elevandiluuranniku eest 2. veebruaril 2003.

El Salvadori eest 9. septembril 1979, 20. novembril 1980 ja 28. veebruaril 1982.

Etioopia eest 26. mail 1991.

Filipiinide eest 19. veebruaril 1981.

Guinea-Bissau eest 29. juunil 1998.

Haiti eest 1. detsembril 1991 ja 29. veebruaril 2004.

India ja Pakistani eest 20. juunil 1999.

Indoneesia ja Ida-Timori eest 17. mail 1998, 14. märtsil 1999, 9. septembril 1999 ja 12. septembril 1999.

Iraani eest 18. veebruaril 1979.

Kambodža eest 28. oktoobril 1979 ja 26. detsembril 1979.

Kongo Demokraatliku Vabariigi eest 29. juunil 1997, 3. jaanuaril 1999, 29. juunil 1999 ja 11. juunil 2000.

Ladina-Ameerika eest 4. veebruaril 1979 ja 28. augustil 1983.

Libeeria eest 10. juunil 1990, 26. mail 1991, 1. novembril 1992 ja 27. juulil 2003.

Madagaskari eest 3. märtsil 2002.

Nicaragua eest 15. juulil 1979.

Peruu eest 3. veebruaril 1985.

Sierra Leone eest 15. juunil 1997 ja 3. jaanuaril 1999.

Sudaani eest 17. mail 1992, 22. augustil 1993 ja 27. veebruaril 1994.

Tšaadi eest 30. märtsil 1980.

Tšetšeenia eest 22. jaanuaril 1995 ja 1. detsembril 1999.

Vietnami eest 3. detsembril 1978 ja 3. augustil 1980.

Reageeringud rahvusvahelistele sündmustele[muuda | muuda lähteteksti]

Kohtumised riigipeade ja valitsusjuhtidega[muuda | muuda lähteteksti]

USA president Bill Clinton koos Johannes Paulus II-ga.

(lisatud mõned märkimisväärsed kohtumised)

1978

1979

1980

1981

1982

1983

1984

1985

Johannes Paulus II ja USA president George W. Bush.

1986

1987

1988

1989

1990

1991

1992

1993

1994

1995

1996

1997

1998

1999

2000

2001

2002

2003

2004

2005

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]