Rasedus

Allikas: Vikipeedia
Raseduse lõppstaadiumis naine
Naine 26. rasedusnädalal

Rasedus ehk gestatsioon on naise füsioloogiline seisund eostuse ja sünnituse vahel.

(Teiste imetajate puhul räägitakse raseduse asemel tiinusest.)

Rasedus algab eostumisega ehk viljastumisega ja lõpeb sünnituse või iseenesliku või kunstlikult esilekutsutud abordiga.

Viimase menstruatsiooni esimese päeva ja sünnituse vahele jääb ligikaudu 40 nädalat. See aeg jaotatakse kolmeks kolme kuu pikkuseks trimestriks. Esimesel trimestril on kõige suurem oht, et rasedus iseeneslikult katkeb. Raseduse iseeneslik katkemine võib tuleneda defektidest lootes või ema organismis või kahjustustest pärast eostumist.

Viljastumine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Viljastumine.

Rasedusele eelneb tavaliselt suguühe, mille käigus haploidsed isasgameedid (spermatosoidid ehk seemnerakud) sisenevad tuppe. Sperma sisaldab peale seemnerakkude ka suhkruid, valke ja muid aineid, mis aitavad seemnerakkudel elujõulistena püsida. Spermatosoidid on naise kehas võimelised elama umbes 72 tundi. Neil on pikk vibur, mida nad kasutavad ujumiseks; nad on ainsad inimese rakud, millel on selline võime. Need haploidsed (ühe kromosoomide komplektiga) rakud on tekkinud mehe munandites meioosi teel sugurakkude pooldumisel. Ühe seemnepurske jooksul vallandub spermatosoide tavaliselt 100–300 miljonit.

Munarakud on haploidsed emassugurakud. Munarakk ühineb ühe seemnerakuga, moodustades viljastatud sügoodi, millest emakas kujuneb arenev vililane. Munarakud tekivad meioosi teel munasarjades. Iga menstruatsiooni ajal vallandub tavaliselt üks munarakk.

Ovulatsiooni ajal liiguvad munajuha lõpus olevad narmad üle munasarja, et haarata vallandunud munarakk. Kui viljastumine leiab aset, siis spermatosoid kohtub munarakuga tavaliselt munajuhas. Selleks peavad seemnerakud ujuma tupe ülaosast läbi emakakaela ja emaka munajuhani, mis on seemneraku mõõtmetega võrreldes suur vahemaa.

Pärale jõudnud seemnerakud ujuvad munaraku poole ning igaüks neist püüab munarakku viljastada. Spermatosoidil on ensüümid, mille abil ta tungib läbi munaraku väliskihi, et munarakuga ühineda. Kõigepealt tuleb spermatosoidil läbi tungida munarakku ümbritsevast kõvast membraanist (läbipaistvast vöötmest ehk pellutsiidtsoonist). Selleks peab ta mõjutama üht ensüümiretseptorit munaraku pinnal. See võtab aega umbes 20 minutit. Kui munarakk on ühe seemnerakuga ühinenud, siis tema membraan muutub, nii et ta teise seemnerakuga enam ühineda ei saa. Seemne- ja munaraku tuumade liitumine, mille tulemusel moodustub diploidne rakk (loote esimene rakk), lõpetab raseduse esimese staadiumi.

Viljatuse puhul ning üksikute naiste ja lesbipaaride puhul kasutatakse ka alternatiivseid viljastamismeetodeid, sealhulgas tehisseemendust ja katseklaasis viljastamist.

Loote areng[muuda | muuda lähteteksti]

Implantatsioonieelne faas[muuda | muuda lähteteksti]

Rakkude pooldumine munajuhas[muuda | muuda lähteteksti]

Selle faasi alguses on olemas viljastumise tulemusena tekkinud üksainus totipotentne diploidne rakk (sügoot), millest saab välja areneda kogu inimese organism. See rakk pooldub mitoosi teel ning saadud uued diploidsed rakud poolduvad edasi. Iga raku pooldumisel tekib kaks väiksemat rakku (blastomeeri). Pooldumine leiab aset iga 20 tunni tagant. Need rakud on aina väiksemad. Pärast nelja pooldumistsüklit (umbes 80 tunni jooksul) on tekkinud 16 rakku. See 16 rakust koosnev kobar, mida nimetatakse kobarlooteks ehk moorulaks, lahkub munajuhast, suundudes emaka poole.

Emakaväline rasedus[muuda | muuda lähteteksti]

Mõnikord kinnitub implanteerub viljastatud munarakk väljaspool emakat. Seda nimetatakse emakaväliseks raseduseks. Emakaväline rasedus kulgeb enamasti munajuhas, kuid selle asukoht võib olla mis tahes kude, milleni viljastatud munarakk võib jõuda (enam-vähem suvaline allkeha kude).

Et loote arenguks on sobiv ainult emakas, tekivad emakavälise raseduse korral tavalised tüsistused, kui loode on kasvanud liiga suureks, et tema asukoha verevarustusest talle piisaks. Sellisel juhul võib emakaväline rasedus katkeda, tuues kaasa tõsise verekaotuse. Seega võib emakaväline rasedus olla naisele eluohtlik.

Emakavälist rasedust ei ole võimalik lõpuni kanda ja loode on määratud hukkumisele. Tavaliselt püütakse emakavälise raseduse korral ema elu päästmiseks teha abort.

Pärast munajuhast väljumist[muuda | muuda lähteteksti]

Rakkude jagunemine jätkub teel emakasse ning arenevad rakud moodustavad nüüd väikese õõne, mille ümber nad kasvavad. Selle õõnest väljapoole tekib lame rakukiht. Läbipaistev vööde säilitab esialgse suuruse. Sellepärast on uued rakud aina väiksemad. Seda uut struktuuri, mille keskel on õõs, koos selle ümber kasvavate rakkudega nimetatakse blastotsüstiks ehk lootepõiekeseks.

Implanteerumine[muuda | muuda lähteteksti]

Nüüd moodustub kahte tüüpi rakke: ühed kasvavad blastotsüüdi õõne sisse ning teised sellest väljapoole. Läbipaistev vööde lõheneb 24 või 48 tunni pärast. Õõnest väljaspool asuvad rakud hakkavad nõritama ensüümi, mis nõrgendab emaka sisepinna epiteelkude ning tekitab koha, kuhu loode kinnitub (implanteerub). Blastotsüst nõritab ka hormooni (inimese koorioni gonadotroopne hormoon), mis stimuleerib progesterooni jätkuvat moodustumist ema kollakehas. Progesteroon tagab toitainete juurdepääsu lootele emaka seina kaudu. Reaktsioonina blastotsüstile näärmed emaka limaskestas paisuvad ning selles piirkonnas hakkavad moodustuma kapillaarid. See võimaldab blastotsüstil saada emalt elutähtsaid toitaineid, mis on raseduse jätkumiseks vajalik.

Rasedustestid näitavad inimese koorioni gonadotroopse hormooni olemasolu.

Platsentavereringe[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Loote vereringe.

Blastotsüsti ümbritsevad rakud hävitavad nüüd emaka limaskesta rakke, tekitades väikesi verevalumeid, mis stimuleerivad kapillaaride moodustumist. See on platsenta arengu esimene staadium. Blastotsüsti sisekihi rakud jagunevad kiiresti, moodustades kaks kihti. Ülemisest kihist kasvab loode ja sealseid rakke kasutatakse amnioniõõnes. Samal ajal moodustab alumine kiht paunakese. (Kui rakud hakkavad arenema ebanormaalses asendis, võib tekkida ka emakaväline rasedus).

Mõne päeva pärast kinnitavad vormuvas platsentas olevad korioonihatud implantatsioonikoha emaka külge. Nüüd areneb kujuneva platsenta küljes implantatsioonikoha lähedal vere- ja veresoonte süsteem. Paunake blastotsüsti sees hakkab produtseerima punaliblesid. Järgmise 24 tunni jooksul tekib kujuneva platsenta ja areneva loote vahele sidekude. Hiljem areneb sellest nabaväät.

Rakkude diferentseerumine[muuda | muuda lähteteksti]

Seejärel tekib loote pinnale kitsas rakkude riba. Lootes toimub gastrulatsioon, mille käigus arenevad kolm lootelehte: ektoderm, mesoderm ja endoderm. Kitsast rakkude ribast hakkavad arenema endoderm ja mesoderm. Kolmest lootelehest tekivad kõik organismi koed.

Endodermist tekib hiljem keele, seedetrakti, kopsude, kusepõie ja mitmete näärmete välimised osad. Mesodermist tekivad lihaskude, luukude ja lümfikude ning kopsude, südame, suguelundite ja erituselundkonna sisemised osad. Sellest tekib ka põrn ja seda kasutatakse vereloomes. Ektodermist tekivad nahk, küüned, karvad, silmade sarvkestad, sise- ja väliskõrva välimised osad, nina, siinused, suu, pärak, hambad, ajuripats, piimanäärmed, silmad ja kogu närvisüsteem.

Umbes 18 päeva pärast viljastumist on loote rakud piisavalt diferentseerunud, et tekiks suur osa vajalikest kudedest. Loode on pirnikujuline: peapiirkond on suurem kui sabapiirkond. Loote närvisüsteem on üks esimesi elundkondi, mis kujuneb. See hakkab kasvama nõgusas piirkonnas, mida nimetatakse närvivaoks.

Jätkub verevõrgustiku moodustumine, mis võimaldab verel voolata ümber loote. Vererakke juba produtseeritakse ja nad voolavad läbi nende arenevate võrgustike. Platsenta ümber hakkavad kujunema ka sekundaarsed veresooned, et platsenta oleks toitainetega paremini varustatud. Paunas loote keskel hakkavad moodustuma vererakud ja rakud, mis hakkavad diferentseeruma veresoonteks. Lihastest hakkavad moodustuma endokardi rakud, millest moodustub süda.

Umbes 24 päeva pärast viljastumist hakkab lööma algeline S-kujuline torujas süda. Siis algab vedeliku voolamine läbi loote.

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Raseduse ajal on naisel vaja olla tähelepanelik oma toitumisharjumuste suhtes. Vitamiinipreparaatidega ei ole soovitav liialdada, et mitte ohustada organismi homöostaasi.[viide?][1]

Loode saab enamiku eluks ja arenguks (toitumis-, hingamis-, sisenõristus- ja erituselundite ja muude elundite arenguks) vajalikke aineid (sh vitamiine) nabaväädi kaudu. Rasedusaegsed hüpovitaminoosid, avitaminoosid ja hüpervitaminoosid võivad lootel põhjustada arenguhäireid, sest vitamiinidel on oluline roll pea kõikides organismi arengu- ja metaboolsetes protsessides.

Suitsetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Suitsetamine.

Raseduse ajal tubakasuitsetamine kahjustab nii rasedat, veel sündimata last kui ka kõiki ümbritsevaid inimesi.

Haigused[muuda | muuda lähteteksti]

Autoimmuunhaigused[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Autoimmuunhaigus.

Autoimmuunhaigused võivad avalduda ka raseduse ajal. Rasedus võib mõjuda mõnele autoimmuunhaigusele – Th1-haigustele (reumatoidartriit, sclerosis multiplex) positiivselt, kuid Th2-haigustele negatiivselt. Arvatakse, et autoantikehade ja autoreaktiivsete lümfotsüütidega on võimalik osade autoimmuunsete haiguste (nt autoimmuunne türeoidiit, müasteenia ja neonataalne luupus) ülekanne raseduse ajal, kuna need liiguvad läbi platsenta tulevaselt emalt lootele.[2]

Rasedate farmakoteraapia[muuda | muuda lähteteksti]

Pikka aega usuti, et platsenta ja hemato-platsentaarne barjäär moodustavad ravimitele läbilaskmatu barjääri. Tänapäevased uuringud on aga näidanud, et peaaegu kõik tulevasele emale manustatud ravimid jõuavad passiivse difusiooni teel ka loote vereringesse.[3]

Vitamiinipreparaadid[muuda | muuda lähteteksti]

Raseduse ajal megaannustes C-vitamiini preparaatide tarbimine võib oluliselt suurendada järglaste C-vitamiini vajadust.[4]

Lootetoksilised ja teratogeense toimega ravimid (osaline)[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik ravimid võivad olla teatud perioodidel teratogeense mõjuga. Selleks peab olema kõigil ravimitel teratogeensusaste kirjeldatud. Mitme ravimi koostoimel on aga tagajärjed ennustamatud.

Angiotensiin-konverteeriva ensüümi inhibiitorite (kaptopril, enalapril jpt) kasutamine raseduse ajal võib põhjustada loote haigestumist ja surma. Raseda naise ravi tagajärgedeks lootel on oligohüdramnion, loote intrauteriinne kasvupeetus, enneaegne sünnitus, luude malformatsioonid, jäsemete kontraktuurid, avatud arteriaalne juha, kopsude hüpoplaasia, respiratoone distress-sündroom, hüpotensioon ja vastsündinu surm.[6]

Angiotensiin II retseptorblokaatorid ehk sartaanid põhjustavad inimuurimuste tulemustel lootel kaasasündinud anomaaliaid. Sarnaselt angiotensiin-konverteeriva ensüümi inhibiitoritega võivad põhjustada loote haigestumist ja surma.

Raseduse ajal peab olema ettevaatlik ka immunosupressantide manustamisega, olenevalt ravimist, nii näiteks võib kasutatud AUBAGIO (teriflunomiid) põhjustada tõsiseid väärarenguid. [7]

Mürkmaolt hammustada saanud rase naine peab olema ettevaatlik ka maomürgi vastumürgi manustamisega, ühe uuringu kohaselt põhjustab antiseerumi manustamine rohkem kui pooltel kordadel loote surma.[8]

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Thomas N. Ayoub, All About Vitamin Supplements, veebiversioon (tarve 2.08.2015)(inglise keeles)
  2. , Reinhold Birkenfeldt, Tiit Haviko, Riina Kallikorm, Mart Kull, Reet Kuuse, Chris Pruunsild, Ann Tamm ja Mare Tender, toimetanud Reinhold Birkenfeldt, 2012, AS Medicina, lk 28 – 48, ISBN 9789949919413
  3. Tatjana Brilene, Anu Hedman, Anne Kirss, Anneli Kullamaa, Janika Kõrv, Kersti Oselin, Karin Otter, Tiina Ristimäe, Piret Visnapuu, "Rasedate farmakoteraapia", kirjastus Medicina, lk 10, 2007, ISBN 978 9985 829 82 0
  4. "Inimorganismi biomolekulid ja nende meditsiiniliselt olulisemad ülesanded Inimorganismi metabolism, selle häired ja haigused", Mihkel Zilmer, Ello Karelson,Tiiu Vihalemm, Aune Rehema, Kersti Zilmer, peatükk 11, lk 168, Biokeemia Instituut, Tartu Ülikool, 2010, ISBN 978-9985-2-1540-1
  5. Kärner J. "Sissejuhatus arengubioloogiasse" 1997
  6. Tatjana Brilene, Anu Hedman, Anne Kirss, Anneli Kullamaa, Janika Kõrv, Kersti Oselin, Karin Otter, Tiina Ristimäe, Piret Visnapuu, "Rasedate farmakoteraapia", kirjastus Medicina, lk 31, 2007, ISBN 978 9985 829 82 0
  7. Ravimi omaduste kokkuvõte, lk 7, veebiversioon (vaadatud 05.07.2014)
  8. Ricky Lee Langley, Snakebite During Pregnancy: A Literature Review, WILDERNESS & ENVIRONMENTAL MEDICINE, 21, 54 – 60 (2010), veebiversioon (vaadatud 29.07.2014) (inglise keeles)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]