Paulus I

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paavstist; tsaari kohta vaata Paul I; vaata ka artiklit Paulos I.

Paulus I
Valitsemisaja algus 29. mai 757
Valitsemisaja lõpp 28. juuni 767
Eelkäija Stephanus II
Järeltulija Stephanus III
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 28. juuni 767
Surmakoht Rooma

Paulus I oli paavst 757767. Ta oli 93. paavst.

Paulus oli pärit Roomast Santa Maria in Via Lata piirkonnast. Ta oli aristokraadi Constantinuse poeg ja tal oli vanem vend, kellest sai hiljem paavst Stephanus II. Paulus jäi lapsena orvuks, võeti koos vennaga elama Lateraani paleesse ja õppis paavstlikus kirikukoori õppeasutuses.

Paulus ordineeriti paavst Zachariase poolt koos vennaga diakoniks (kardinaldiakon). Ta sõlmis juunis 752 rahulepingu Rooma ja Lombardia vahel. Kui Lombardia kuningas Aistulf rikkus rahu, siirdus Paulus paavsti saadikuna Ravennasse. Ta vahendas 757 rahulepingu sõlmimist Kirikuriigi ja Lombardia vahel. Kui Stephanus II märtsis 757 haigestus, kutsus Paulus oma toetajaid Lateraani paleesse.

Paavstiks saamine[muuda | muuda lähteteksti]

Paulus I valiti paavstiks 29. aprillil 757, kuid mõned paavsti lähedasi suhteid Frangi riigiga taunivad vaimulikud toetasid ülemdiakon Thephylactust, mistõttu ta pühitseti ametisse alles 29. mail 757.

Suhted Frangi riigiga[muuda | muuda lähteteksti]

Paulus I teavitas Frangi kuningat Pippin Lühikest enda saamisest paavstiks. Ta teatas oma lojaalsusest Stephanus II ja Pippini vahel sõlmitud leppele ning Pippin palus aastal 758 paavstil olla oma tütre Gisela ristiisaks.

Paavst saatis Ostia piiskopi Georgiusega ja preester Stephanusega Pippinile kaks kirja, milles ühes palus kuningal nõustuda langobardide kuninga Desideriuse nõudmistega, kuid teises palus, et Pippin sõdiks Kirikuriiki ohustavate langobardidega. Pippin saatis Desideriuse juurde aastal 760 Roueni piiskopi Remidiuse ja hertsog Anskari, kelle mõjul lubas Desiderius tagastada paavstile aprilliks 760 mõned vaidlusalused alad, kuid ei täitnud oma lubadust.

Pippin ei soostunud langobardidega sõdima seoses Bütsantsi ja langobardide vahel sõlmitud sõjalise liiduga, kuid oli vahendajaks paavsti ja Desideriuse vahelises tülis.

Suhted langobardidega[muuda | muuda lähteteksti]

757. aastal langobardide kuningaks saanud Desiderius keeldus varem Stephanus II-le lubatud alasid tagastamast ja tungis 758. aastal Kirikuriiki, okupeerides ka Spoleto ja Benevento hertsogiriigid. Kuningas sõlmis Beneventos Bütsantsi saadikuga peetud läbirääkimiste järel sõjalise liidu Bütsantsiga.

Paavst kohtus samal aastal Desideriusega Roomas, kes lubas talle tagastada Imola, kuid tingimusel, et paavst nõuaks Pippin Lühikeselt sõdade käigus pantvangistatud langobardide vabastamist.

Aastal 760 sõlmis paavst Pippin Lühikese vahendusel langobardidega vaherahu, mille järgi pidi ta loobuma pretensioonidest langobardide valduses olevatele aladele. Aastal 765 sõlmiti langobardidega piirilepe.

Suhted Bütsantsiga ja pilditüli[muuda | muuda lähteteksti]

Paulus I taunis ikonoklastiat Bütsantsis ja nõudis Bütsantsi keisrilt Konstantinos V-lt pühapiltide kasutamise lubamist pühakodades.

Ta andis Roomas varjupaika Konstantinoopolist minema aetud pühapiltide austajatele ja pakkus pühapilte austavatele kreeka munkadele Santi Stefano e Silvestro kloostrit.

Aastal 763 protesteerisid paavsti eestvedamisel Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemma patriarhid pühapiltide rüvetamise vastu.

Keiser soovis pilditülis võita Pippin Lühikese toetust ja saatis saadikuid Frangi riiki, mille vastu paavst protesteeris, kuid jäi rahule, kui Pippin ei sootunud keisrit toetama. Kui Gentilly sinodil aastal 767 toetasid vaimulikud pühapiltide austamist, võis seda pidada oluliseks läbimurdeks pühapiltide austamise säilimisel kirikus.

Liturgilised otsused[muuda | muuda lähteteksti]

Paulus I ajal viidi paljude pühakute reliikviad katakombidest Rooma kirikutesse, sest katakombe rüvetasid sageli hauarüüstajad. Teiste seas viidi tema ajal kirikutesse Petronilla, Lucius I ja Stephanus I reliikviad.

Aastal 767 saatis Paulus I palliumi Canterbury peapiiskopile Jaenbertile.

Ta ordineeris kolm piiskoppi, 12 preestrit ja 2 diakonit. Tema ajast on teada 27 kardinali, sealhulgas hilisem paavst Stephanus III ja vastupaavst Philippus.

Paulus I kultuuriloos[muuda | muuda lähteteksti]

Paulus I lasi ehitada Rooma Peetri kirikusse Neitsi Maarjale pühitsetud oratooriumi. Ta lasi Roomas Via Sacra äärde ehitada apostlitele pühitsetud kiriku.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Paulus I suri 28. juunil 767 Roomas San Paolo fuori le Mura kirikus kuumarabandusse, kuhu ta maeti, kuid kolm kuud hiljem maeti ta ümber Rooma Peetri kirikusse Santa Maria de Cancellise kabelisse.

Teda austatakse katoliku kirikus pühakuna, kelle mälestuspäev on 28. juuni.

Hinnang[muuda | muuda lähteteksti]

Kirikuajaloolase J. N. D. Kelly järgi pidas Paulus I end vahendajaks Jumala ja inimeste vahel ning hingede otsijaks.

"Liber Pontificalises" iseloomustatakse teda vaeste toetajana, kuid ka kui ranget administraatorit, kes rõhus alamaid.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Liber Pontificalis.
  • David Harry Miller: Papal Lombard Relations During the Pontificate of Pope Paul I: the Attainment of an Equilibrium of Power in Italy, 756–767. "The Catholic Historical Review" 55, 1969–1970: 358–376.
  • David Harry Miller: Byzantine-Papal Relations During the Pontificate of Paul I. "Byzantinische Zeitschrift" 68, 1975: 47–62.
Eelnev:
Stephanus II
Rooma paavst
757767
Järgnev:
Stephanus III