Sixtus III

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Sixtus III
Pope-Sixtus-III.jpg
Valitsemisaja algus 31. juuli 432
Valitsemisaja lõpp 18. august või 19. august 440
Eelkäija Coelestinus I
Järeltulija Leo I
Sünnikoht Rooma
Surmakuupäev 18. august või 19. august 440
Surmakoht Rooma

Sixtus III oli paavst 432440. Ta oli 44. paavst.

Sixtus oli "Liber Pontificalise" järgi pärit Roomast. Ta oli Sixtuse (Xystuse) poeg.

Sixtus soosis nooruses pelagiaanide ketserlust, mille ta aastal 418 hukka mõistis. Ta oli paavst Zosimuse ajal presbüter. Coelestinus I ajal taunis ta Konstantinoopoli patriarhi Nestoriost.

Paavstiks saamine[muuda | muuda lähteteksti]

Sixtus III sai paavstiks 31. juulil 432. Tema ametissepühitsemisel viibisid Rhinocorura piiskop Hermogenes ja Casiumi piiskop Lampetius.

Vaidlused nestoriaanidega[muuda | muuda lähteteksti]

Sixtus III kinnitas Efesose kirikukogu otsused, kus muuhulgas tauniti Nestoriose vaateid. Sixtus kinnitas, et Antiookia piiskop Johannes peab tunnustama Efesoses langetatud otsuseid ja taunima Nestoriose vaateid.

Kui 433 lahendati vaidlus Johannesega pidas Sixtus Roomas sinodi. Ta saatis kirjad Johannesele ning Aleksandria patriarhile Kyrillosele.

Vaidlused pelagiaanidega[muuda | muuda lähteteksti]

Sixtus III ei lubanud aastal 439 diakon Leo mõjul Apuuliasse tagasi pöörduda pelagiaan Julianusel, kuni too polnud lahti öelnud ketserlikest vaadetest.

Sixtusele on noorusaja ketserlike vaadete tõttu omistatud pelagiaanlikud kirjutised "De Divitiis", "De Malis Doctoribus" ja "De Castitate", kuid tema autorsust pole nende kirjutiste puhul tõendatud.

Suhted Konstantinoopoli patriarhiga[muuda | muuda lähteteksti]

434 otsustas Konstantinoopoli patriarh Proclos kaotada paavstliku vikariaadi Thessaloníkis ja tuua piiskopkond Konstantinoopoli jurisdiktsiooni alla. Sixtus teatas Illüüria piiskoppidele, et Thessaloníki piiskop on jätkuvalt paavstlik vikaar ja tema volitused on kinnitatud.

Detsembris 437 nõudis Sixtus Procloselt, et ta ei võtaks vastu Illüüria piiskoppe, kellel puudus Thessaloníki piiskopi volitus. Sixtus ei rahuldanud Smyrna piiskopi apellatsiooni, kes oli Konstantinoopoli patriarhi poolt süüdi mõistetud.

Legendaarne sinod[muuda | muuda lähteteksti]

"Liber Pontificalis" kirjeldab sinodit, mille Lääne-Rooma keiser Valentinianus III kutsus kokku, et arutada Bassuse esitatud süüdistusi paavsti vastu. Sinodi otsusel ekskommunitseerisid 56 piiskoppi Bassuse. Keiser võõrandas Bassuse kinnisvara ja annetas selle kirikule. Kui Bassus suri, mähkis paavst ta ise surilinadesse, võidis mürriga ja mattis apostlite lähedusse.

Ajaloolased pole selle sinodi toimumise kohta usaldusväärseid allikaid tuvastanud, mistõttu seda peetakse 6. sajandil koostatud Gesta de Xystii Purgatione ümberjutustuseks.

Liturgilised otsused[muuda | muuda lähteteksti]

Sixtus III rajas "Liber Pontificalise" järgi teadaolevalt varasema kloostri Roomas – San Sebastiano kloostri.

"Liber Pontificalise" järgi lasi paavsti palvel Lääne-Rooma keiser Valentinianus III ehitada Lateraani basiilikasse tsibooriumi.

Sixtus kinkis mitmele Rooma kirikule hõbedast altari.

Ta ordineeris "Liber Pontificalise" järgi 52 piiskoppi, 28 presbüterit ja 12 diakonit.

Uued kirikud[muuda | muuda lähteteksti]

Sixtus III taastas Roomas hooneid, mis olid hävinud 410 toimunud läänegootide rüüstamise ajal, sealhulgas Rooma Peetri kiriku ja Lateraani basiilika.

Tema ajal ehitati Rooma San Lorenzo fuori le Mura kirik, kabel Lateraani basiilikas ja rekonstrueeriti Liberiuse basiilika (Santa Maria Maggiore kirik). Tema ajal pühitseti sisse Santa Sabina kirik.

Dokumendid[muuda | muuda lähteteksti]

Sixtus III tegevusest on teada 8 dokumenti.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Sixtus III suri 18. augustil või 19. augustil 440 ja maeti "Liber Pontificalise" järgi Via Tiburtina kalmistule.

Teda austatakse katoliku kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on 28. märts.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tideo Acciarini: Ad beatissimum Christianae religionis parentem Maximumque fidei Romanae Antistitem Sixtum Pontificem IIII. Seraphici Francisci pientissimus hortatus in Turcas. "Colloquia Maruliana" 24, 2015: 72-108.
  • Giuseppe Bovini: I mosaici romani dell'epoca di Sisto III. "Corsi di Cultura sull'Arte Ravennate e Bizantina" 10, 1963: 67–80, 81–101.
  • Barbara Bruderer Eichberg: Die Erneuerung des Lateranbaptisteriums durch Sixtus III. (432-440) als Sinnbild päpstlicher Tauftheologie und Taufpolitik Die Apsismosaiken des Vestibüls und das Taufgedicht Sixtus' III. "Marburger Jahrbuch für Kunstwissenschaft" 30, 2003: 7-34.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • Richard Krautheimer: The Architecture of Sixtus III. A Fifth-Century Renaissance? M. Meiss, "Essays in Honor of E. Panofsky". New York, 1961: 291–302.
  • Liber Pontificalis.
  • Giuseppe Zecchini: I "Gesta de Xysti purgatione" e le fazioni aristocratiche a Roma alla metà del V secolo. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia" 34, 1980: 60–74.
  • Norbert Zimmermann: Inhalte und Intentionen bildlicher Kunst in Sakralräumen zwischen Damasus und Sixtus III. in Rom. N. Zimmermann, T. Michalsky, S. Weinfurter. "Die Päpste 3: Die Päpste und Rom zwischen Spätantike und Mittelalter: Formen päpstlicher Machtentfaltung." Regensburg, 2017: 115-142.
Eelnev:
Coelestinus I
Rooma paavst
432440
Järgnev:
Leo I