Benedictus XIV

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib paavstist; vastupaavsti kohta vaata artiklit Benedictus XIV (vastupaavst)

Benedictus XIV
Sünninimi Prospero Lorenzo Lambertini
Valitsemisaja algus 17. august 1740
Valitsemisaja lõpp 3. mai 1758
Eelkäija Clemens XII
Järeltulija Clemens XIII
Sünnikuupäev 31. märts 1675
Sünnikoht Bologna
Surmakuupäev 3. mai 1758
Surmakoht Rooma

Benedictus XIV (Prospero Lorenzo Lambertini; 31. märts 16753. mai 1758) oli paavst aastatel 1740–1758. Ta oli 247. paavst.

Prospero Lorenzo Lambertini sündis 31. märtsil 1675 Bolognas Marcello Lambertini ja Lucrezia Bulgarini kahelapselises peres noorimana. Ta oli viies ja viimane paavst, kes sündis Bolognas. Ta õppis alates 1688 Roomas Clemensi kolleegiumis (Collegio Clementino) retoorikat, filosoofiat ja teoloogiat. Tema lemmikautor oli Aquino Thomas. Hiljem õppis ta Rooma ülikoolis (La Sapienza) õigusteadust ja sai 11. septembril 1694 doktorikraadi.

17. mail 1713 pühitseti Lambertini alamdiakoniks. Kuurias said tema ülesandeks kanoniseerimisprotsessid, muuhulgas oli ta seotud Innocentius XI beatifikatsiooniprotsessiga. Ta ei pidanud oma määramist peapiiskopiks austuseks, vaid võimaluseks teha head. Kardinal Lambertini osales 2 konklaavil 1730 ja 1740.

Ametid[muuda | muuda lähteteksti]

1740. aasta konklaav[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus XIV vapp

Benedictus XIV valiti paavstiks 17. augustil 1740 Vatikani paavstipalees ja krooniti 21. augustil (teistel andmetel 22. augustil) kardinal Carlo Maria de' Marini poolt. Ta võttis nime Benedictus XIII järgi.

18. veebruarist 17. augustini toimunud konklaavi viimases voorus osales 51 kardinali. See oli pikim konklaav pärast 13141316 toimunud konklaavi, millel valiti Johannes XXII. Hiljem pole ükski konklaav nii kaua kestnud.

Konklaavil moodustus kaks fraktsiooni: üks Clemens XII määratud kardinalidest Neri Maria Corsini juhtimisel ja teine varasemate paavstide poolt määratud kardinalidest. Konklaavi esimeses voorus osales 32 kardinali, kellest enamik soovis paavstiks valida Pietro Ottobonit, too aga pidi 25. veebruaril viletsa tervise pärast konklaavilt lahkuma. Seejärel toetas enamus kardinal Pompeio Aldrovandit, kellel jäi vaid kolm häält puudu, et osutuda valituks. Tema vastaskandidaadiks oli Giacomo Lanfredini. 13. märtsil suri konklaavil Giovanni Battista Altieri ja 8. märtsist 24. märtsini puudus haiguse tõttu Luis Antonio Belluga y Moncada. Hispaania kuninga Felipe V nimel esitati veto kardinal Pier Marcellino Corradini vastu. Benedictus XIV oli kompromisskandidaat ja kui temalt küsiti, kas ta tunnustab kardinalide otsust, oli ta vastanud:

Ma tunnustan [kardinalide otsust] kolmel põhjusel; esiteks, ma ei soovi põlata teie lahkust; teiseks, ma ei taha vastu seista Jumala tahtele, sest ma tean, et see on nii, sellepärast pole ma kunagi ihaldanud nii kõrget au ja kolmandaks on minu soov lõpetada meie konklaav, mis on kestnud juba nii kaua, et on põhjustanud üldise skandaali.

Välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Kuuria
Kardinalide kolleegiumi dekaan Tommaso Ruffo, Pietro Luigi Caraffa, Rainiero d’Elci
Riigisekretär Silvio Valenti Gonzaga, Alberico Archinto
Camerlengo Annibale Albani, Silvio Valenti Gonzaga, Girolamo Colonna di Sciarra
Rooma kardinalvikaar Giovanni Antonio Guadagni

Suhted Saksamaa ja Austriaga[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa-Rooma keiser Karl VI suri 20. oktoobril 1740. Benedictus XIV tunnustas alles 20. detsembril 1740 Maria Theresia õigust pärandile, kuid veebruaris 1742 tunnustas paavst keisrina Karl VII-t. Selle otsuse järel sekvestreeriti katoliku kiriku varad Austrias. Pärast Karl VII surma püüdis paavst jääda neutraalseks ja tunnustas detsembris 1745 uue keisrina Franz I-t, kellega ta sõlmis 1757 konkordaadi.

Suhted Hispaaniaga[muuda | muuda lähteteksti]

1741 lubas Benedictus XIV Hispaania kuningal maksustada vaimulike sissetulekud. Benedictus XIV sõlmis 1753 Hispaaniaga konkordaadi, mille järgi võis kuningas piiskoppideks määrata, keda soovis. 1754 sõlmiti leping, mille järgi läksid tulud Hispaanias ja selle kolooniates asuvatest benefiitsidelt Hispaania valitsusele võitluseks piraatlusega.

Suhted Portugaliga[muuda | muuda lähteteksti]

Paavsti suhted Portugaliga taastati 1740. Benedictus XIV andis 23. detsembril 1748 Portugali kuningale João V tiitli "kõige usklikum kuningas" (Rex Fidelissimus).

Suhted Prantsusmaaga[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast kardinal-riigisekretäri Silvio Valenti Gonzaga surma 28. augustil 1756 soovitas 1754–1757 Roomas resideerinud Prantsusmaa suursaadik Étienne François de Choiseul, et kardinal Alberico Archinto määramine uueks kardinal-riigisekretäriks lükatakse edasi seni, kuni lahendatakse mõned probleemid Prantsusmaaga. Paavst ei nõustunud saadiku ettepanekuga.

Suhted Preisimaaga[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus XIV tunnustas Preisi kuninga Friedrich II kuningatiitlit pärast seda, kui preislased olid vallutanud Sileesia. Berliini rajati sel ajal katoliku kirik.

Suhted Savoiaga[muuda | muuda lähteteksti]

27. jaanuaril 1741 määras Benedictus XIV saadikuks Savoiasse Ludovico Merlini, kelle vahendusel esitas paavst nõuded Piemontes ja Montferratos asuvatele aladele. Savoia kuningas oli nõus maksma vaidlusaluste alade eest paavstile iga-aastast tribuuti ja saatis tänutäheks paavstile kullast armulauakarika. Paavst sõlmis 1741 Savoiaga konkordaadi, Savoia kuningas sai Püha Tooli vikaari tiitli.

Suhted Itaalia riikidega[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus XIV sõlmis 1741 Napoliga konkordaadi ja paavsti soovitusel rajati Napolisse erakorraline tribunal. Ta lõpetas Napoli ja Malta ordu suurmeistri vahelise vaidluse.

Benedictus XIV suhted Veneetsiaga pingestusid, kui paavst püüdis olla vahendajaks Veneetsia ja keisri vahelises vaidluses Aquileia patriarhaadi jurisdiktsiooni pärast. Paavst soovitas patriarhaadi õigused jaotada Gorizia ja Udine peapiiskopkondade vahel, kuid Veneetsia kuulutas, et ükski paavsti poliitiline otsus ei kehti Veneetsias enne, kui seda pole tunnustanud Veneetsia senat. 6. juulil 1751 muutis paavst Aquileia patriarhi ametinime Veneetsia patriarhi ametiks.

Sisepoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus XIV vähendas Kirikuriigis makse, toetas vabakaubandust ja vähendas Kirikuriigi sõjalist eelarvet. 1746 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Urbem Romam" esitas ta oma seisukoha Rooma administratsiooni reformimiseks.

Suhted kiriku institutsioonidega[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus XIV. Carlo Vandi portree

Benedictus XIV laiendas 23. novembril 1740 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Quod sancta" visitatsioonide kohustust kõikidele prelaatidele. Ta moodustas super statu ecclesiarum kongregatsiooni, mis arutaks piiskoppide visitatsioonidel tehtud ettekandeid.

Ta avaldas 3. detsembril 1740 "Epistola encyclica et commonitoria", mis käsitles piiskoppide ametikohustusi. 14. veebruaril 1742 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Apostolica" reguleeris ta patriarhide kohustusi. 18. jaanuaril 1757 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Gravissimum" reguleeris ta apostelliku vikaari kohustused.

23. veebruaril 1741 avaldas ta bulla "Apostolicae servitudis", milles mõistis hukka vaimulike ilmalikud taotlused.

Kardinalide kolleegiumi ja konklaavi protseduuride kohta avaldas ta 3. jaanuaril 1742 apostellikku konstitutsiooni "Salutare", aprillis 1744 apostelliku konstitutsiooni "Pastor bonus", 13. aprillil 1744 apostelliku konstitutsiooni "In apostolicae", 4. septembril 1744 apostelliku konstitutsiooni "Inter conspicuos" ja 22. aprillil 1749 apostelliku konstitutsiooni "Inter arduas".

Ta avaldas 30. märtsil 1742 apostelliku konstitutsiooni "Ad militantis", milles ta käsitles vaimulike apelleerimise õigust.

1743 avaldatud dokumendis "Incluta fratrum" reguleeris ta paavstipalee ülevaataja ametikoha nõudeid.

21. detsembril 1744 sätestas ta Roomas ametikohustusi täitvate piiskoppide jurisdiktsiooninõudeid.

14. jaanuaril 1747 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Ex quo dilectus" sätestas ta noviitside kohustused.

Ta sätestas 5. augustil 1748 avaldatud bullas "Pastoralis" erakorralise pihiisa määramise vajaduse korral.

30. mail 1753 avaldatud bullas "Apostolicum ministerium" sätestas ta visitatsiooni reegleid.

Ta kinnitas apostellikus konstitutsioonis "Inter sollicitos" tonsuuri saamise vanuse alampiiri.

Ta rajas Trento Oikumeenilise Kirikukogu Otsuste Teostamise kongregatsiooni koosseisu prelaatide komisjoni.

Ta kohustas prelaate kandma piiskopikübaral (galerol) purpurpunast sidet.

Baptistiinid

1744 tunnustas ta Giovanna Solimani rajatud baptistiinide nunnaordut. 23. septembril 1755 tunnustas ta Domenico Olivieri rajatud baptistiinide mungaordut.

Basiliaanid

11. juuni 1757 tunnustas ta kahte basiliaanide ordut (Ordo Basilianus Aleppensis Melkitarum, BA) ja (Ordo Basilianus S. Iohannis Baptistae, BS).

Jesuiidid

Benedictus XIV ei määranud kardinaliks ühtki jesuiiti. 28. detsembril 1743 sai Benedictus XIV teada Hispaania kuninga Felipe V kavatsusest uurida jesuiitide tegevust Paraguays. Kuninga komissar esitas oma valitsejale jesuiitide tegevuse kohta toodud süüdistused. 1746 avaldatud bullas "Devotam" kinnitas Benedictus XIV oma eelkäijate otsuse tühistada nõue, mille järgi tuli jesuiitidel pidada ameteid ainult 3 aastat. 1. aprillil 1758, kuu enne oma surma, saatis Benedictus XIV Lissaboni patriarhile kirja, milles ta kohustas patriarhi uurima Portugalis tegutsevate jesuiitide seotust kaubandustegevusega ja nende taganemist oma põhikirjast.

1742 moodustas ta Austrias asuvate Mary Wardi rajatud institutsiooni kogudustest eraldi kihelkonna, mida juhtis ülemkindral.

Passionistid

Ta tunnustas 15. mail 1741 passioniste.

Redemptoristid

Ta tunnustas 25. veebruaril 1749 Alfonso Liguori rajatud redemptoriste (Congregatio Sanctissimi Redemptoris).

Rüütliordud

Ta kinnitas 17. jaanuaril 1746 Püha Haua rüütliordu reeglid.

Ta kinnitas 8. juunil 1748 Püha Stephanuse rüütliordu privileegid ja määras keiser Franz I selle suurmeistriks.

Vennaskonnad ja muud seltsid

2. juulil 1753 tunnustas ta neitsi Maarja auks loodud vagadust propageerivat ühendust.

Ta sätestas 30. aprillil 1749 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Quamvis justo" inglise neitside kongregatsiooni reeglid.

Viljamiidid

Ta kinnitas 1741 Guglielmo Vercelli rajatud viljamiitide ordu konstitutsiooni.

Liturgilised otsused[muuda | muuda lähteteksti]

1741 määras Benedictus XIV ametisse komisjoni, mis pidi revideerima breviaariumit ja ta võttis 1747 ise selle revideerimisest osa.

1. juunil 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Sacramentum Pœnitentiæ" ja 8. veebruaril 1745 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Apostolici muneris" sätestas ta mõned juhtumid, mis on ekskommunitseeritavad.

1748 avaldati revideeritud rooma martüroloogia, kuhu lisati paavst Siriciuse nimi, 1752 avaldati revideeritud "Cæremoniale Episcoporum" ja 25. märtsil 1752 "Pontificale Romanum".

31. mail 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Non ambiginius" ja 22. augustil 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "In superna" keelas ta paastupäevadel liha tarvitamise koos kalatoitudega. Sama otsust kinnitas ta ka 10. juunil 1745 Compostella peapiiskopile saadetud kirjas.

23. novembril 1741 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Praecipuum" reguleeris ta kardinalide mälestuseks peetaval missal noveeni kasutamise.

Ta mõistis 11. juulil 1742 avaldatud bullas "Ex quo singulari" hukka hiina riituse kasutamise, mida jesuiidid olid seni praktiseerinud. Ta mõistis 12. septembril 1744 avaldatud bullas "Omnium sollicitudinum" hukka malabari riituse kasutamise.

1742 kohustas ta kõiki preestreid paigutama kirikutesse ristitee pilte.

Ta avaldas 7. veebruaril 1742 apostelliku konstitutsiooni "Etsi minime", milles rõhutas katehheesi tähtsust.

Ta andis 19. augustil 1744 välja sätted reekviemimissade pidamise kohta.

Ta sätestas Kiriku doktoriks kuulutamise lisanõudena kirikupoolse väljakuulutamise (Ecclesiae declaratio). Ta tunnustas 1754 paavst Leo I Kiriku doktorina, kuid keeldus tunnustamast Antiookia Ignatiust, Lyoni Ireneust ja Cyprianust sama austava tiitliga.

Kuna mitteametlike kirikupühade arv oli 18. sajandi keskpaiku mitmekordistunud, vähendas Benedictus XIV 1742 Hispaanias, 1748–1754 Itaalias ja hiljem Austrias kirikupühade arvu.

Ta lubas 8. märtsil 1749 Pühima Lunastaja kongregatsioonil pidada juuli kolmandal pühapäeval Pühima Lunastaja püha.

1750. aastat tähistati juubeliaastana.

1752 keelas Benedictus XIV Itaalia kreeklaste seas levinud kombe (intinctio panis), mille järgi valati armulaua veini oblaadile, kus see lasti ära kuivada. Sellist oblaati tarvitati viimse võidmise sakramendi andmiseks.

25. augustil 1754 kinnitas ta peaaegu 1000 aasta kestnud vaidluse tulemusena kirikuslaavi keele kasutamise idariituses.

1758 ilmus 8. juulil 1753 avaldatud bulla põhjal täiendatud keelatud raamatute nimekiri.

Ta lubas Hispaania ja Portugali vaimulikel pidada hingedepäeval 2. novembril vajaduse korral kolm missat.

Ta andis indulgentsi kõikidele, kes külastavad 9. veebruaril püha Maro kirikut.

Ta lubas õnnistada palliumit.

Teoloogilised vaidlused[muuda | muuda lähteteksti]

17. juulil 1746 tutvus Benedictus XIV nuntsius Carlo Francesco Durini ja Prantsusmaa suursaadiku de la Rochefoucauld' tehtud analüüsiga, milles käsitleti Julien Offray de La Mettrie ja Blaise Pascali filosoofiliste vaadete lahknemist katoliiklikust teoloogiast.

16. jaanuaril 1748 kohustas ta frantsiskaani observantide ordukindralit uurima María de Ágreda töid.

18. märtsil 1751 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Providas" taunis ta vabamüürlust.

16. oktoobril 1756 avaldatud entsüklikas "Ex omnibus" lahendas Benedictus XIV küsimuse nende isikute armulauale lubamise kohta, kes ei tunnustanud Clemens XI avaldatud apostelliku konstitutsiooni "Unigenitus Dei Filius" nõudeid. Ta kohustas Prantsusmaa piiskoppe tunnustama "Unigenitust".

Oikumeenia[muuda | muuda lähteteksti]

1744 saatis Benedictus XIV palliumi Antiookia melkiitide patriarhile Kyrillos VI (Seraphin) Tanasele.

Benedictus XIV tunnustas 1736 peetud maroniidi kirikukogu dekreete.

2. juulil 1755 avaldas ta entsüklika "Allatae sunt", mille peateema oli oikumeenia.

Suhted juutidega[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus XIV kinnitas 28. veebruaril 1747 avaldatud bullas "Postremomens", et ehkki juudi laste ristimine ilma vanemate nõusolekuta on kanooniliselt õige, on see üldiselt lubamatu tegevus. Ta soovitas võtta ristitud juudi lapsed vanemate juurest ära, et neid kasvatada katoliku kombe järgi. Ta keelustas juutide vägivaldse ristimise. 16. septembril 1747 avaldatud bullas "Apostolici ministerii", 15. detsembril 1751 avaldatud bullas "Probe te" ja 22. veebruaril 1755 avaldatud bullas "Beatus Andreas" kinnitas ta oma varasemat otsust. 9. veebruaril 1749 avaldatud bullas "Singulari nobis" sätestas ta juudi ja kristlase vahelise abielu sõlmimist. 20. veebruaril 1751 avaldatud bullas "Elapso proxime" käsitles ta juutide vaateid. 14. juunil 1751 avaldas ta entsüklika "A quo primum" juudi kogukonna kohta Poolas.

Misjon[muuda | muuda lähteteksti]

1741 saatis Benedictus XIV Myanmarisse misjoneerima barnabiidid.

1753 avaldatud apostellikus kirjas "Apostolicum" käsitles ta misjonit Suurbritannias.

Kristlik eetika ja moraal[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kristlik eetika

Benedictus XIV käsitles 3. novembril 1741 avaldatud bullas "Dei miseratione" ja 4. novembril 1741 avaldatud dekreedis "Matrimonia quae" abielu teemat, eriti katoliiklase abielu mittekatoliiklasega. Sama küsimust selgitas ta 29. juunil 1748 avaldatud bullas "Magnae nobis".

1741 kutsus ta Portugali piiskoppe kohtlema Brasiilias indiaanlasi väärikalt.

1. novembril 1745 avaldas ta liigkasuvõtmise vastu entsüklika "Vix pervenit".

Ta keelas 10. novembril 1752 avaldatud bullas "Detestabilem" duellantide matmise kiriklike tavade järgi.

1752 kuulutas ta raamatute varastamise ekskommunitseeritavaks.

Uued piiskopkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Kanoniseerimised[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus XIV kanoniseeris 4 isikut:

  1. Pedro González 13. detsember 1741
  2. Monte Santo Gery 1. august 1742
  3. Camillo de Lellis 29. juuni 1746
  4. Peetrus Regulatus 29. juuni 1746

Benedictus XIV kuulutas õndsaks 28 isikut, kaasa arvatud need, kelle austamise ta kinnitas:

  1. Alessandro Sauli 23. aprill 1741
  2. Bergamo Alberto 9. mai 1748
  3. Camillo de Lellis 7. aprill 1742
  4. Ceredano Pacifico 7. juuli 1745
  5. Collalto Juliana 20. mai 1753
  6. Córdoba Álvarez 22. september 1741
  7. Cupertino Giuseppe 24. veebruar 1753
  8. Egidius de Santarem 9. mai 1748
  9. Fortis Gabrielli 17. märts 1756
  10. Francesco Patrizzi 11. september 1743
  11. Gabriel Ferretti 19. september 1753
  12. Geronimo Emiliani 29. september 1746
  13. Gielniówi Ladislas 11. veebruar 1750
  14. Jeanne de Chantal 21. november 1751
  15. Jeanne de Valois 21. aprill 1742
  16. Johannes Liccio 25. aprill 1753
  17. José de Calasanz 18. august 1748
  18. Marcolino Amanni 9. mai 1750
  19. Must Benedictus 15. mai 1743
  20. Niccolò Albergati 25. september 1744
  21. Odorico da Pordenone 2. juuli 1755
  22. Orvieto Giovanna 11. september 1754
  23. Raymond Lullus 25. veebruar 1750
  24. Sassoferrato Hugo 27. juuli 1757
  25. Seraphina Sforza 17. juuli 1754
  26. Stephanie de Quinzanis 14. detsember 1740
  27. Torello da Poppi
  28. Treviso Henri 23. juuli 1750

Ametisse nimetatud kardinalid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Benedictus XIV ametisse nimetatud kardinalid

Benedictus XIV nimetas ametisse 64 kardinali 7 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 6 prantslast, 4 hispaanlast, 3 austerlast, 1 inglane, 1 portugallane ja 1 sakslane.

Benedictus XIV kultuuriloos[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus XIV. Pietro Bracci büst

24. novembril 1740 keelas Benedictus XIV orduvaimulikel tegutseda arstidena. Ta sätestas, et kui arstid soovivad ordinatsiooni, tuleb eelnevalt selgitada, kas kandidaadi varasema tegevuse käigus arstina suri mõni patsient tema süü tõttu.

Ta tunnustas 23. detsembril 1741 ja 12. märtsil 1742 Nursia Benedictuse auks vermitud medalite kasutamist.

Benedictus XIV lasi 1743 taastada Santa Croce in Gerusalemme basiilika Roomas.

1744 ostis ta kardinal Gaspare Carpegnale kuuluva klaasikogu, mis asub Museo Cristianos.

22. mail 1745 mõistis ta hukka Bernard de Mandeville'i teose.

Ta pidas kirjavahetust Voltaire'iga, kes pühendas talle 17. augustil 1745 oma tragöödia "Mahomet".

Ta keelustas ebausu piltide kasutamise.

Ta rajas Sapienza ülikooli koosseisus kõrgema matemaatika, keemia ja kirurgia osakonnad. Ta rajas Rooma akadeemia (Pontifico Accademia Romana di Archeologia) antiikkunsti uurimiseks, akadeemia kristliku antiikkunsti uurimiseks, akadeemia kiriku ajaloo uurimiseks ja 1745–1748 Accademia liturgica kanoonilise õiguse ja liturgia ajaloo uurimiseks. Bolognasse rajati tema auks Accademia Benedettina.

Tema käsul lõpetati 1748 Prantsusmaal Vichy seminari ehitustööd.

Ta mõistis 19. veebruaril 1749 avaldatud entsüklikas "Annus qui" hukka profaanse muusika esitamise kirikutes.

13. märtsil 1752 taunis ta Charles de Montesquieu teost "Seaduste vaim" (De l'esprit des lois).

Ta sai kardinal Domenico Silvio Passioneilt väärtusliku mündikogu, mille põhiosa koosnes paavstide müntidest.

1753 ostis ta kardinal Carlo Pio di Savoia manuskriptid ja rajas Biblioteca Pio.

Ta lasi Colosseumi paigutada ristitee peatused.

Pietro Bracci tegi temast büsti. Paavstist tegid portreed Pierre Hubert Subleyras ja Carlo Vandi.

Teadustööd[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus XIV avaldas enne paavstiks saamist mitmeid traktaate kanoniseerimisest, Kristuse ja neitsi Maarja suurpühadest, teenistustest ja missast. Tema 12 köitest koosnev teoste kogu ilmus 1747–1751. Järgmine, 17 köitest koosnev kogu avaldati 1788.

  • "De servorum Dei beatificatione et beatorum canonizatione" 17341738 (1747–1749)
  • "Institutiones Ecclesiasticæ"
  • "De Synodo Dioecesana", 1740
  • "Acta canonizationis SS. Fidelis a Sigmaringa, Camilli de Lellis, Petri Regalati, Iosephi a Leonissa, et Catharinæ de Riciis una cum apostolicis litt. SS. D. N. Benedicti XIV et vaticana basilicae ornatus descriptione", 1749
  • "Appendices ad quatuor libros de servorum Dei beatificatione et beatorum canonizatione", 1749
  • "Casus Conscientiæ de mandato Prosp. Lambertini Archiep. Bonon propositi et resoluti"
  • "Bullarum Benedicti XIV"
  • "Thesaurus Resolutionum Sacræ Congregationis Concilii"
  • "Praxis"
  • "SS. D. N. Benedicti XIV P. O. M. acta et decreta in causis beatificationum et canonizationum aliisque ad sacrorum rituum materiam pertinentibus ad annum pontificatus sui decimum", 1751

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Benedictus XIV suri 83-aastaselt Roomas 3. mail 1758 podagrasse ja maeti 7. mail 1758 Vatikani basiilikasse.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Emmanuele (Manuel) de Azevedo: Benedicti Papae XIV Opera Omnia. Roma, 1747–1751.
  • Pierre Batiffol: Inventaire des lettres inédites du Pape Benoît XIV. Paris, 1894.
  • Franz Xaver Kraus: Briefe Benedicts XIV an den Canonicus Pier Francesco Peggi in Bologna (1729–1758) nebst Benedicts Diarium des Conclaves von 1740. Freiburg, 1884–1888.
  • Émile de Heeckeren: Correspondance de Benoît XIV. Paris, 1912.
  • Franz Heiner: Benedicti XIV papae opera omnia inedita. Freiburg, 1904.
  • Raffaele de Martinis: Acta Benedicti XIV. Napoli, 1884.
  • Emilia Morelli: Le lettere di Benedetto XIV al cardinale de Tencin. Roma, 1955–1984.
  • Benedictus XIV dokumendid.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • David F. Allen: Upholding Tradition: Benedict XIV and the Hospitaller Order of St. John of Jerusalem at Malta, 1740–1758. "The Catholic Historical Review" 80, 1994: 18–35.
  • G. d'Arrigo: Papa Lambertini. "Strenna dei Romanisti" 29, 1968: 121–129.
  • Laura Miani Belletti: Benedetto XIV e la Biblioteca dell'Istituto delle scienze nel carteggio con Filippo Maria Massi. "Archiginnasio" 82, 1987: 245–254.
  • Tarcisio Bertone: Benedetto XIV (1740–1758) e la gerarchia ecclesiastica. "Salesianum" 38, 1976: 475–558.
  • Tarcisio Bertone: Benedetto XIV (1740–1758) e la Chiesa missionaria. "In Ecclesia". Roma, 1977: 181–195.
  • Tarcisio Bertone: Il governo della Chiesa nel pensiero di Benedetto XIV (1740–1758). Roma, 1977.
  • Tarcisio Bertone: Benedetto XIV e la riforma della Sacra Penitenzieria Apostolica. M. Sodi, "La Penitenzieria Apostolica e il sacramento della penitenza". Città del Vaticano, 2009: 149–162.
  • Anton A. Bettanini: Benedetto XIV e la Repubblica di Venezia. Padova, 1966.
  • François Boespflug: Dio nell'arte. "Sollicitudini Nostrae" di Benedetto XIV (1745) e il caso di Crescenzia di Kantbeuren. Casale Monferrato, 1986.
  • Stefano Borsi: Roma di Benedetto XIV. La pianta di Giovan Battista Nolli, 1748. Roma, 1993.
  • L. Brandolini: Benedetto XIV di fronte ad alcuni movimenti riformistico-liturgici del secolo XVIII. "Ephemerides Liturgicae" 88, 1974: 447–470.
  • C. Caffarra: Ermeneutica della "Vix pervenit" di Benedetto XIV. "Magistero e morale". Bologna, 1970: 257–269.
  • F. Cantoni: Lambertiniana, ossia i motti di papa Lambertini. Bologna, 1920.
  • Louis Antoine Caraccioli: La Vie Du Pape Benoît XIV. Paris, 1783.
  • Claudia Carlen: Papal Pronouncements: Benedict XIV to Paul VI. Ann Arbor, 1990.
  • Antonio Casieri: La perfezione cristiana in Benedetto XIV con particolare riferimento all'età giovanile. Città del Vaticano, 1979.
  • Eric Cochrane: Giovanni Lami e la storia ecclesiastica ai tempi di Benedetto XIV. "Archivio Storico Italiano" 123, 1965: 48–73.
  • Domenico Corsi: Il governo di Lucca e la Bolla di Benedetto XIV del maggio 1754. "La Provincia di Lucca" (PL) 12, 1972: 45–64; PL 13, 1973: 28–46.
  • Pietro Elli: Un biglietto inedito di papa Benedetto XIV al card. Tamburini riguardante il Muratori. "Atti e Memorie. Deputazione di Storia Patria per le Antiche Provincie Modenesi" 7, 1972: 257–269.
  • Andrea Emiliani, Giovanna Gaeta Bertelà: La raccolta delle stampe di Benedetto XIV Lambertini nella Pinacoteca Nazionale di Bologna. Bologna, 1970.
  • Andrea Maria Erba: Benedetto XIV e i barnabiti. Firenze, 1980.
  • Mario Fanti: Il "pastorale governo" del cardinale Lambertini. "Strenna Storica Bolognese" 9, 1959: 61–119.
  • Mario Fanti: Prospero Lambertini (Benedetto XIV) nel terzo centenario della nascita. "Il Carrobbio" 1 1975: 117–133.
  • Maria Teresa Fattori: "Acciò i vescovi latini siano ben informati di tutto". La seconda edizione del "De synodo dioecesana" di Benedetto XIV. "Cristianesimo nella storia" 28, 2007: 543–608.
  • Maria Teresa Fattori: Lambertini a Bologna, 1731–1740. Rivista di storia della chiesa in Italia 61, 2007: 417–461.
  • G. Gambara: La supplica di Scipione Maffei a Benedetto XIV a proposito della controversia sul prestito ad interesse. "Economia e Storia" 24, 1977: 71–75.
  • Elisabeth Garms-Cornides: Benedikt XIV. Ein Papst zwischen Reaktion und Aufklärung. G. Ammerer, "Ambivalenzen der Aufklärung. Festschrift für Ernst Wangermann". Wien, München, 1997: 169–186.
  • Josef Gelmi: La Segreteria di Stato sotto Benedetto XIV (1740–1758). Trento, 1975.
  • Josef Gelmi: Die Minutanten im Staatssekretariat Benedikts XIV. (1740–1758). M. Weitlauff, "Papsttum und Kirchenreform. Historische Beiträge. Festschrift für Georg Schwaiger zum 65. Geburtstag". St. Ottilien, 1990: 537–561.
  • L. Gherardi: Papa Lambertini nella parola di Girolamo Baruffaldi. "Girolamo Baruffaldi (1675–1755)". 1977: 929–936.
  • Alfeo Giacomelli: Le bolle pontificie relative alla Università di Bologna dal 1450 al 1800 con particolare riferimento a Benedetto XIV. "Ateneo e Chiesa di Bologna". Bologna, 1992: 265–352.
  • Raffaello Giovagnoli: Leggende romane. Papa Lambertini. Roma, 1887.
  • Jean-Denys Gorce: L'oeuvre médicale de Prospero Lambertini (pape Benoît XIV), 1675–1758. Bordeaux, 1915.
  • Gian Domenico Gordini: La formazione dei futuri presbiteri nelle notificazioni del cardinale Lambertini. G. D. Gordini, "Storia e vita della Chiesa". Bologna, 1993: 347–382.
  • Enea Gualandi: Il cardinale Filippo Maria Monti, papa Benedetto XIV e la biblioteca dell'Istituto delle scienze di Bologna. Parma, 1921.
  • José Luis Gutiérrez: Le prove sussidiarie nelle cause di canonizzazione. "Ius Ecclesiale" 5, 1993: 545–574.
  • Federico Gutiérrez Rodríguez de Mondelo: La prueba en las causas de canonización, con especial referencia a las pruebas subsidiarias en la doctrina de Benedicto XIV. Roma, 1995.
  • Renée Haynes: Benedict XIV and Miracles. "The Month" 221, 1966: 211–220.
  • Renée Haynes: Philosopher King: The Humanist Pope Benedict XIV. London, 1970.
  • Ottmar Hegemann: Friedrich der Grosse und die katholische Kirche in den reichsrechtlichen Territorien Preussens. München, 1904.
  • J. Hermans: Benedictus XIV en de liturgie: Een bijdrage tot de liturgiegeschiedenis van de moderne tijd. Brugge, Boxtel, 1979.
  • J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
  • William F. King: Benedict XIV and the Orientales. Roma, 1940
  • Peter Anton Kirsch: Papst Benedict XIV und seine Bullen bezüglich der chinesischen und malabarischen Gebräuche. "Theologische Quartalschrift" 83, 1901: 374–388.
  • Dale van Kley: The Refusal of Sacramental Controversy and the Political Crisis of 1756–57. R. M. Golden, "Church, State and Society Under the Bourbon' Kings of France". Kansas, 1982: 284–326.
  • Elisabeth Kovács: Papst Benedikt XV. und die Restaurationsbemühungen des Kaisers und Königs Karl von Österreich. "Archivum Historiae Pontificiae" 27, 1989: 357–399.
  • Ch. Lefebvre: Le premier volume du Bullaire de Benoît XIV constitue-t-il une collection authentique? "L'Année Canonique" 17, 1973: 615–621.
  • A. Lipinsky: Gli arredi sacri di Benedetto XIV per S. Pietro di Bologna. "Fede e Arte" 11, 1963: 186–208.
  • Erminio Lora, Rita Simionati: Nuove edizioni o analisi di documenti pontifici: Enchiridion delle Encicliche, I, Benedetto XIV, Clemente XIII, Clemente XIV, Pio VI, Pio VII, Leone XIII, Pio VIII (1740–1830). Bologna, 1994.
  • Ángel Rodríguez Luño: Benedetto XIV e la riforma della Penitenzieria Apostolica. M. Sodi, "La Penitenzieria Apostolica e il sacramento della penitenza". Città del Vaticano, 2009: 163–168.
  • Elisa Luque Alcaide: Il tomismo romano nel Settecento. San Tommaso nel Bullario di Benedetto XIV. "Atti del IX Congresso Tomistico internazionale". VI. Città del Vaticano, 1992: 231–245.
  • Nina Ayala Mallory: Roman rococo architecture from Clement XI to Benedict XIV (1700–1758). New York, 1977.
  • Pierre Martino: L'interdiction du "Mahomet" de Voltaire et la dédicace au pape (1742–1745). "Mémorial Henri Basset", II. Paris, 1928.
  • G. Martinotti: P. Lambertini (Benedetto XIV) e lo studio dell'anatomia in Bologna. Bologna, 1911.
  • Pierre-Noel Mayaud: À propos de la révocation par Benoit XIV du décret de l'Index de 1616. "Archivum Historiae Pontificiae" 42, 2004: 27–49.
  • Alberto Royo Mejia: Evolución histórica de la prueba de la heroicidad de las virtutes en las causas de los Santos en los siglos anteriores a Benedicto XIV. "Archivo teológico granadino" 56, 1993: 25–61.
  • Francesco Montanari: Il Cardinale Lambertini fra la leggenda e la storia. Milano, 1943.
  • G. M. Monti: A. Genovesi e Benedetto XIV. "Archivio Storico per la Provincia di Salerno" 1, 1933.
  • Emilia Morelli: Tre profili: Benedetto XIV, Pasquale Stanislao Mancini, Pietro Roselli. Roma, 1955.
  • Giovanni Morello: Il Museo "Cristiano" di Benedetto XIV. "Bollettino. Monumenti, Musei e Gallerie Pontificie" 2, 1981: 53–89.
  • M. Moroni: Lettere di Benedetto XIV all'arcidiacono Innocenzo Storani di Ancona. "Archivio Storico per le Marche e per l'Umbria" 2, 1885: 715–796.
  • M. Muragi: Psichiatria e guarigioni miracolose nel trattato di Prospero Lambertini sulla canonizzazione dei santi. "Strenna Storica Bolognese" 27, 1977: 195–216.
  • G. Orlandi: Benedetto XIV, s. Alfonso Maria de Liguori e i redentoristi. "Spicilegium Historicum Congregationis SSmi Redemptoris" 27, 1979: 279–297.
  • A. Pagano: De nonnullis inscriptionibus ad Benedicti XIV Lambertini laudes celebrandas a doctis Neapolitanis sacerdotibus exaratis. "Palestra Latina" 38, 1968: 1–6.
  • P. Palazzini: Il breve di Benedetto XIV del 16 ottobre 1756 nel contesto storico del giansenismo. "Girolamo Baruffaldi (1675–1755)". 1977: 665–678.
  • P. Palattini: L'enciclica "Vix pervenit" (1 novembre 1745) e la dottrina della Chiesa sul mutuo ad interesse. "Atti dell'XI Convegno di Fonte Avellana". Urbino, 1988: 195–208.
  • Luigi Dal Pane: Benedetto XIV e una memoria inedita del conte Marco Fantuzzi. Bologna, 1958.
  • Luigi Dal Pane: La Congregazione economica istituita da Benedetto XIV e la libertà di commercio. "Rivista di Storia dell'Agricoltura" 5, 1965: 371–418.
  • Novello Pederzini: L'apporto di papa Benedetto XIV alla dottrina e alla disciplina del matrimonio. Roma, 1961.
  • António Pereira da Silva: A questão do sigilismo em Portugal no século XVIII. Um abuso na confissão reprovado por Bento XIV. Braga, 1964.
  • Lorenzo Pérez Martínez: Intervención de Benedicto XIV en la causa Luliana. "Anthologica Annua" 14, 1966: 179–241.
  • G. Pistoni: Intorno ad una sconosciuta lettera di Benedetto XIV al Muratori. "Memorie dell'Accademia Nazionale di Scienze, Lettere ed Arti", 17, 1975: 103–111.
  • Léon Pierre Raybaud: Papauté et Pouvoir temporel sous les pontificats de Clément XII et Benoît XIV. 1730–1758. Paris, 1963
  • Rudolf Reinhardt: Zur Kirchenpolitik Papst Benedikts XIV. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 60, 1965: 259–268.
  • José Vicente Rodríguez: El Papa Benedicto XIV y el patriarca San José. "Estudios josefinos" 126, 2009: 185–214.
  • Carla Almansi Sabbioneta: Il papato di Prospero Lambertini e la "scrittura" sulla diminuzione delle feste di precetto. "Studi in onore di Ugo Gualadini" 3, 1986: 151–184.
  • Philip J. Scarcella: Pope Benedict XIV: concerning saints' causes. 1986.
  • Bernward Schmidt: "Sollicita ac provida vigilantia". Die "Indexreform" Benedikts XIV. Hubert Wolf, "Verbotene Bücher". Paderborn, 2008: 345–360.
  • Nikolaus Schöch: Die Frage der Reduktion der Feiertage bei Benedikt XIV. Roma, 1994.
  • Andrea Zanotti: Benedetto XIV tra ragione e santità: la beatificazione dei servi di Dio e la canonizzazione dei beati. C. Leonardi, "Caterina Vigri: la santa e la città". Firenze, 2004: 139–154.
  • Francesc Tagell: Relació de la mort de Climent XII i de l'elecció de Benet XIV (1740). Barcelona, 1971.
  • B. Trifone: Lettere inedite di Benedetto XIV al card. F. Tamburini. "Archivio della Società Romana di Storia Patria" 34, 1911: 35–73.
  • M. R. Valensise: Le encicliche del XVIII secolo sulla Polonia (1740–1772): fonti, storiografia e analisi dei testi. "Sociologia" 22, 1988: 127–152.
  • Tommaso Valenti: Papa Lambertini umoristico. Roma, 1938.
  • Andrea Busiri Vici: Un inedito ritratto marmoreo di Benedetto XIV. "L'Urbe" 38, 1975: 8–9.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
Clemens XII
Rooma paavst
17401758
Järgnev
Clemens XIII