Jutlus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Buddha jutlustamas.
Jeesuse mäejutlus (Dante Gabriel Rossetti, ca 1861).

Jutlus on vaimuliku sisuga kõne, mida tavaliselt peab vaimulik, näiteks kristlik kirikuõpetaja või preester.

Keskajal ei olnud jutlus jumalateenistuse loomulik osa, kuna enamikul preestritest puudus õigus jutlustada. Jutlustada võisid vaid piiskopid või piiskopi eriloaga isikud. Jutluseid peeti seega sageli vaid suurematel pühadel ja neid võidi pidada kirikuesistel platsidel või surnuaedades, kuhu sai koguneda rohkem rahvast kui kirikusse. Just seetõttu oli murranguline dominiiklaste ordu (ehk jutlustajavendade ordu) rajamine, mille kohta paavst Innocentius III olnud küsinud: "Kes on see mees, kes tahab asutada ordu, mis koosneks eranditult piiskoppidest?"[1] Jumalateenistus oli keskajal ladinakeelne, kuid juba varakult nõutakse, et jutlus oleks rahvakeelne. Ka Eesti territooriumil pidasid dominiiklased eestikeelseid jutlusi.[2] Reformatsiooni käigus tõusis protestantlikes kirikutes jutlus jumalateenistuse käigus kesksele kohale ning sai selle loomulikuks osaks. Seda väljendas ka sellal toimunud muutus kirikute sisearhitektuuris, kus kantsel kui jutlustamise koht tõusis kõrgemale ja seati kirikus kohale, kus terve kogudus võis seda hästi näha.

Eesti keeles nimetatakse jutlusteks vaimulikke kõnesid eelkõige kristlikus kontekstis, kuid ka teistes usulistes traditsioonides. Maailma tuntumate jutluste seas on Jeesus Kristuse nn mäejutlus, kuid populaarsed on ka näiteks Buddha ja Muhamedi jutlused. Islami jutlust nimetatakse mitmetes keeltes khutbah.

Tavapäraselt lähtuvad jutlused mõnest pühakirja lõigust, mida jutluse käigus lahti seletatakse, keskendudes teoloogiale ja moraalile.

Kõnede kirjapaneku kaudu on jutlusest kujunenud ka vaimulik kirjandusžanr, mille tekstid on küll tavaliselt suuliselt esitatud või suuliseks esitamiseks mõeldud. Eesti keeles on ilmunud arvukalt jutluseraamatuid, mis on peamiselt kristlikud. Eesti kirjakeele kujunemisloo üks tähtis allikas on 1601-1608 Tallinna Pühavaimu kiriku abipastorina tegutsenud Georg Mülleri jutluste käsikiri.

Jutlustega tegelev teoloogia haru on homileetika.

Ülekantud tähenduses nimetatakse jutlusteks ka ilmalikke manitsus- ja õpetuskõnesid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Simon Tugwell (1982). Early Dominicans: Selected Writings. Paulist Press. Lk 14. 
  2. Marek Tamm. "Tallinna dominiiklased ja nende roll Põhja-Eesti vaimuelus 13.–16. sajandil". 24. mai 2012. Kasutatud 3. sept 2018.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]