Viru rinne

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Viru rinne
Osa Eesti Vabadussõjast
Toimumisaeg 28. november 191819. jaanuar 1919
oktoober 1919 – jaanuar 1920
Toimumiskoht Põhja-, Kesk- ja Ida-Eesti
Tulemus Põhja-Eesti territooriumi puhastamine Punaarmeest
Territoriaalsed
muudatused
Põhja-Eesti vabastamine
Osalised
Eesti Eesti
Flag of the United Kingdom.svg Suurbritannia
Nõukogude Venemaa Nõukogude Venemaa
Eesti Töörahva Kommuun Eesti Töörahva Kommuun
Väejuhid või liidrid
Flag of Estonia.svg Johan Laidoner
Flag of Estonia.svg Aleksander Tõnisson
Flag of Estonia.svg Otto Heinze
Flag of Estonia.svg Gustav Jonson
Balti pataljon Constantin von Weiss
Flag of the United Kingdom.svg Walter Cowan
Nõukogude Venemaa Jukums Vācietis
Nõukogude Venemaa Dmitri Nadjožnõi
Nõukogude Venemaa Fjodor Raskolnikov
Eesti Töörahva Kommuun Jaan Anvelt
Jõudude suurus
Flag of Estonia.svg 1. Diviis
Flag of Estonia.svg 4. polk
Flag of Estonia.svg 5. polk
Flag of Estonia.svg Ratsapolk
Flag of Estonia.svg Balti pataljon
Flag of Russia.svg Bibikovi eskadron
Flag of the United Kingdom.svg Briti kergristlejaeskaader
Nõukogude Venemaa Põhjarinne 7. armee
Nõukogude Venemaa 6. Kütidiviis
Nõukogude Venemaa 46. Kütipolk
Nõukogude Venemaa 47. Kütipolk
Nõukogude Venemaa 2. Viljandi Eesti kommunistlik kütipolk
Nõukogude Venemaa 3. Tartu Eesti kommunistlik kütipolk
Nõukogude Venemaa 1. Eesti kommunistlik kergesuurtükiväedivisjon
Nõukogude Venemaa Eesti raskepatarei
Nõukogude Venemaa V. Pussi madruste dessantsalk
Nõukogude VenemaaF. Trofimovi marsirood
Nõukogude Venemaa Balti laevastik

Viru rinne oli lahingutegevuspiirkond Eesti Vabadussõjas Põhja-, Kesk- ja Ida-Eestis, Eesti Rahvaväe, nende liitlasjõudude ja Nõukogude Venemaa Punaarmee ning Eesti Töörahva Kommuuni väeosade vahel.

Lahingutegevus 1918.–1919. aastal Viru ja Pihkva rindel

Vabadussõja algetapil kasutati sõjatandri kohta Lõuna-Eestis tegutsenud lõunasuuna väerinde vastandina nimetust Põhja väerinne ja hiljem tolleaegset kirjaviisi Viru väerinne.

Lahingutegevuse ja sõja algus[muuda | muuda lähteteksti]

11. novembril 1918 sõlmiti Saksamaa kaotusega Esimeses maailmasõjas Antandile Compiegne'i vaherahu. Pärast Saksamaal toimunud Novembrirevolutsiooni ja saksa vägede evakueerimise algust tühistas Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu, ettekäändeks Antandi seatud vaherahu tingimus, et kõik Saksamaa poolt endise Venemaa keisririigi territooriumil Saksa okupatsiooni ajal sõlmitud lepingud tühistatakse.

15. novembril 1918 saatsid Nõukogude Venemaa sõjavägede ülemjuhataja Jukums Vācietis ja SRN liikmed telegrammi Jaroslavlis asunud Põhjarinde juhatajale Dmitri Parskile, Petrogradi 7. armee komandörile ning telegrammi koopia Moskvasse Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu esimehele V. Leninile259/Ш, milles viidates "kujunenud poliitilisele olukorrale anti korraldus kohe hõivata Pihkva ja Narva".

17. novembril 1918 andis Punaarmee Põhjarinde juhataja Dmitri Nadjožnõi ja Revolutsiooniline Sõjanõukogu korralduse Parempoolse lahingupiirkonna 6. Kütidiviisi jõude kasutades hõivata Narva linn, viia eelväeosad joonele Korffi (Auvere) raudteejaamNarva jõgi.

22. novembril 1918 pani Punaarmee Põhjarinde 7. armee 6. Kütidiviis pani toime esimese katse vallutada Jaanilinna ja Narvat, kuid linnas asunud Saksa väed lõid Kulgu lahingu käigus rünnaku tagasi.

28. novembril 1918 vallutas Punaarmee Jaanilinna ja tungis üle Eesti piiri Narvas.

Narva lahing[muuda | muuda lähteteksti]

9. novembril 1918 loobus Saksa keiser Wilhelm II troonist, 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiegne'i vaherahule, mis lõpetas sõja, 15. novembril läks Narvas võim Saksa soldatite nõukogu – Soldatenrat'i kätte.

13. novembril asuti Virumaal moodustama eesti kaitseväeosi: alamkapten Heinrich Laretei moodustas Narvas Kaitseliidu, kuhu esimesil päevil tuleb kokku umbes 120 kaitseliitlast – peaasjalikult Narva keskkoolide õpilased. Relvad ja laskemoona said kaitseliitlased Saksa vägedelt, 405. Saksa Landwehri rügemendi ülema korraldusel. Samal ajal asuti Kaitseliidu korraldamisele ka Narva ümbruse valdades ja Narva-Jõesuus: lipnik Nurk kogus Vaivara vallas umbes 20 meest, nooremleitnant Remmel Narva-Jõesuus – 18 meest. 21. novembril jõudis Narva kolonel Aleksander Seiman ühes kolme ohvitseriga ja alustas 4. jalaväe rügemendi formeerimist.

Next.svg Pikemalt artiklis Kulgu lahing.

22. novembril sakslaste ja punaarmeelaste vahel aset leidnud lahingu järele hakkas Narva intensiivsemalt kogunema eesti ohvitsere, sõdureid ja kaitseliitlasi. 22. novembril Narva Vaivara kaitseliitlaste salk – 54 meest alamkapten Steinmaniga eesotsas, salk oli ka aluseks 4. jalaväepolgule, moodustades rügemendi 1. kompanii. 27. novembril oli organisatsiooniliselt 4. jalaväepolgu koosseisus rügemendi staap, sidekomando, kaks pataljoni ja töökomando. I pataljonis oli 4 laskurkompaniid, igas keskmiselt 50–70 meest. II pataljonis oli ainult pataljoni staap. Saksa vägedel oli Narva relvade laos umbes 5000 vene ja 2000 jaapani püssi, suurel hulgal püssipadruneid, kümneid kaste käsigranaate ja palju igasugust muud sõjavarustust, kuid eestlasile lubasid sakslased selle varanduse üle anda ainult siis, kui nad ise Narvast lahkuvad.

Saksa väeosadest asetsesid Narvas novembri teisel poolel 405. Saksa Landwehri rügemendi osad, kõvendatud ühe miinipildujate kompaniiga (9 kerget ja 3 keskmist miinipildujat), ühe pioneerkompaniiga, kahe helgiheitjaga, ühe suurtükiväe grupiga (3 väljapatareid), ühe lennuväevastase patareiga (kaks 37 mm revolversuurtükki) ja kahest vagunist koosneva soomusrongiga (üks 77 mm välisuurtükk ja kaks rasket kuulipildujat).

Saksa suurtükiväe grupp asus positsioonil järgmiselt: üks patarei Rahvaväljal, üks – Kreenholmi väljal ja üks Väike-Soldino mõisa juures. Lennukitevastane patarei seisis eriplatvormidel Rahvaväljal. Raudtee suunas, Narva jõe idakaldal asus 2 kaeviksuurtükki. Helgiheitjaist oli üks paigutatud Narva-Jamburgi maantee, teine raudtee suunas. Pioneerpark asus raudtee kaubajaama rajoonis.

28. novembri 1918 hommikul asusid eestlased ja sakslased järgmiselt:

  1. Narva-Jõesuus – üks laskurkompanii 49. Saksa rügemendist.
  2. Narva-Jõesuu ja Riigiküla vahel – kaks laskurkompaniid 49. Saksa rügemendist ja sama rügemendi raskete kuulipildujate kompanii 12 raskekuulipildujaga. Tegelikult need Saksa üksused olid lahkumas ja valveteenistust enam ei pidanud. Valvega tegeles selles rajoonis Narva-Jõesuu 18-meheline Kaitseliidu salk nooremleitnant Remmeli juhatusel.
  3. Riigikülast Narvani – üksikud valvepostid Peetri valla Kaitseliidust.
  4. Narvas ja Kulgu rajoonis:
4. jalaväepolgu I pataljon (kapten Liivak) – Jaanilinnas. Eelliinil koos sakslastega umbes kolmekilomeetrilisel rindel asusid:
  • raudtee piirkonnas – leitnant Kõljаlgi kooliõpilaste grupp – 5 ohvitseri ja 30 kooliõpilast;
  • raudteest kuni Keldrimäeni – nooremleitnant Mitti grupp – 1 ohvitser ja 8 sõdurit;
  • Jamburgi maanteel – leitnant Uuskami grupp – 2 ohvitseri ja 44 sõdurit;
  • Jamburgi maanteest kuni sõjaväehaiglani – lipnik Heini grupp – 2 ohvitseri, 1 junkur ja 12 sõdurit.

Kokku eesliinil eestlasi – 11 ohvitseri, 64 sõdurit ja 30 kooliõpilast-kaitseliitlast. Teised I pataljoni osad asetsesid varus Jaanikindluses (umbes 90 meest). Sama polgu II pataljoni ülem (kolonelleitnant Paul Kunnus) koos 80 mehega ja ühe raske kuulipildujaga asus Kulgu rajoonis, ülesandega valvata ja kaitseda Narva jõe kallast Kulgust kuni Piimaninani (Narva jõe käänd 4 kilomeetrit Kulgust lõuna pool, Pljussa jõesuu vastas).

Kaitseliit (alamkapten Heinrich Laretei) – umbes 150 meest – kandis linnas valveteenistust.
Saksa väeosad (ooberst Holze): eelliinil Jaanilinna ees, sõjaväehaiglast kuni linavabrikuni asetses 405. rügemendi 2. laskurkompanii (leitnant Köhler), sama rügemendi raskete kuulipildujate kompanii (12 kuulipildujat), miinipildujate kompanii (9 miinipildujat) ja helgiheitjate rühm (2 helgiheitjat).

Üks rühm sakslasi ühe kuulipildujaga asetses Kulgu rajoonis, teised 405. rügemendi osad olid reservis Hermani kindluses. Suurtükivägi asetses positsioonil kolme väljapatareiga, millest üks 77 mm patarei (2 suurtükki) – Kreenholmi väljal, üks 105 mm patarei (2 haubitsat) – Rahvaväljal ja üks 77 mm patarei (4 suurtükki) – Väike-Soldino mõisa juures. Raudtee piirkonnas, Narva jõe idakaldal asetses 2 kaevikusuurtükki. Rahvaväljal asetses lennukitevastane 37 mm patarei (2 revolver-suurtükki). Soomusvägi – üks kahest vagunist koosnev soomusrong (üks 77 mm suurtükk ja 2 rasket kuulipildujat) – Narva raudteejaama piirkonnas.

5. Borovnja külast Jaama külani – Jõhvi (20 meest) ja Illuka (50 meest), kaitseliitlased lipnik Tооmeli juhatusel.
6. Vasknarvas – valvepostid Iisaku Kaitseliidust.
Kokku Narva jõe joonel: eestlasi – umbes 750 meest ilma kuulipildujate ja suurtükkideta, sakslasi – umbes 500 meest kuulipildujate, miinipildujate ja 10 kerge suurtükiga.
Next.svg Pikemalt artiklis Narva lahing (1918).
Next.svg Pikemalt artiklis Keldrimäe lahing.
Next.svg Pikemalt artiklis Joala lahing.

28. novembri 1918 hommikul asusid Punaarmee väeosad järgmiselt:

  1. Jalavägi: 46. vene kütirügement ja 3. Tartu kommunistlik kütirügement – Jaanilinna ees, Jamburgi maantee ja raudtee rajoonis; Viljandi kommunistlik kütirügement – Piimanina kohal Narva jõest üle minemas; Üksik Jamburgi salk – Keikino rajoonis parema tiiva kaitseks.
  2. Suurtükiväg: õks vene kerge patarei ja 2. eesti kommunistlik kerge patarei (kummaski 4 76,2 mm suurtükki), 1. eesti kommunistlik raske patarei (?) (2 rasket Schneideri kahurit 42’’’ (107 mm)) – positsioonil Zaretšje rajoonis.
  3. Ratsavägi: ratsasalk – Nizõ rajoonis vasaku tiiva kaitseks.
  4. Soomusvägi: üks soomusrong Sala jaamas.
  5. Merevägi: madruste salk (umbes 500 meest) – dessandina Narva-Jõesuus maalesaatmiseks – laevadel merel Narva lahes.
Teised 6. diviisi osad – varus Jamburgi rajoonis (47. kütirügement, 2. Petrogradi ratsarügemendist kaks eskadroni, kaks kerget patareid ja kaks soomusautot).
Brigaadi staap asus Dubrovka külas Jamburgi maantee juures. Kokku oli venelasil Narva vastas 6. diviisi koosseisus umbes 6000 meest, 12 kerget ja 2 rasket (?) suurtükki, 1 soomusrong ja 2 soomusautot.

Saksa vägede lahkumine[muuda | muuda lähteteksti]

28. novembri keskpäeval aga lahkusid sakslased kaevikuist Jaanilinna majadesse ja kogunevad sildade lähedusse. Eestlased jäid eesliinile üksinda edasi.

Kell 13:20 teatas Saksa 405. jalaväerügemendi ülem, et sakslased varsti linnast lahkuvad ja lasevad kell 16 kõik Narva sillad õhku, Saksa suurtükivägi lahkus tulepositsioonidelt, tõmbus rännakkolonnidesse ja valmistus minekuks. Raudteejaama juures asuvas Saksa "Pionnierparki" juures hävitati ja rikuti enne äraminekut relvad ja varustus, mille äraviimiseks sakslastel puudus võimalus ja aeg. Kella 14–15 vahel tulid Saksa väeosad Narva jõe läänekaldale.

4. jalaväerügemendi ülem saatis I pataljoni ülemale Viktor Liivakule käsu tuua kõik Eesti üksused Narva jõe läänekaldale ja võtta pataljoniga uus kaitsepositsioon jõekaldal joonel: Pimeaed (incl.) – Hermani kindlus (incl.).

Vahepeal muutsid saksa väed aga taganemise aegu ja sakslased kavatsesid sillad õhkida kella 1600 asemel juba kell 1500. Üle sildade olid veel tulemata 4. jalaväepolgu nooremleitnant Mitti ja lipnik Alujevi grupid, I pataljoni ja 1. kompanii ülemad palusid taandumist juhtivat saksa majorit oodata sildade õhkimisega kuni kella 16:00-ni, see tähtaeg oli Eesti ja Saksa rügemendistaabi vahel varem kokku lepitud. Kell 15:25 lasti punaste ja roheliste rakettide järgi õhku mõlemad Narva sillad ja Saksa sõjaväeosad lahkusid linnast Jõhvi suunas. Sakslaste taandumist Narvast katsid soomusrong ja 405. suurtükiväerügemendi 2. patarei. Viimane lahkus Narvast pimeda tulekuga.

Taganemisperiood, sügis-talv 1918[muuda | muuda lähteteksti]

Pealetungiperiood, kevad 1919[muuda | muuda lähteteksti]

Narva lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Narva lahing (1919).

Sündmuste kronoloogia 1918. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Sündmuste kronoloogia 1919. aastal[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]