Narva piiramine (1704)

See artikkel on 1704. aastal toimunud Narva lahingust; teiste Narvas toimunud lahingute kohta vaata lehekülge Narva lahing.

---

Narva piiramine (1704)
Osa Põhjasõjast
"Tsaar Peeter I peatab pärast Narva vallutamist oma marodööritsevaid sõdureid 1704. aastal". Nikolai Sauerweidi (1836–1866) maal aastast 1859.
Toimumisaeg	27. juuni – 9. august 1704
Toimumiskoht	Narva
Tulemus	Venemaa võit
Osalised
Rootsi Venemaa
Väejuhid või liidrid
Henning Rudolf Horn Georg Benedict Ogilvy Peeter I
Jõudude suurus
üle 4500 45 000
Kaotused
2700 langenut 1800 vangistatut 359 langenut 1340 haavatut

Narva piiramine oli 1704. aastal toimunud Põhjasõja piiramislahing, mille tulemusena Venemaa tsaaririigi väed vallutasid Rootsilt Narva linna.

Piiramise algus

1704. aasta 27. aprillil saabus Narva alla Pjotr Apraksin ligi 4000 mehega. See vägi võttis üles positsioonid Narva jõusuudmes. Kaks Rootsi brigantiini proovisid vaenlase manöövreid takistada, kuid said venelaste kahuritulest kõvasti kannatada. Kuigi Narva komandant Henning Rudolf Horn oli eelmise aasta talvest saadik palunud, et linna rohkem toidumoona saadetaks, kuid 1704. aasta juuniks olid linnas ikkagi toitlustusprobleemid, lisaks polnud paljudele sõduritele ka korralikku peavarju.

Aprilli lõpus jõudis Narva reidile mitu moonalaeva Tallinnast, kuid kuna venelased olid juba linna all, proovisid nad moona veel maa kaudu Narva vedada. Venelased said sellest plaanist aga teada ning asusid neid moonakonvoisid rüüstama.

Rootsi abivägede saabumine

Narva reidile saabus iga päevaga aina rohkem Rootsi laevu, kes kandsid Tallinnast kohale lisaks moonale ka sõdureid. Nii toimetati kohale Gustav Adolf Brunowi pataljon koos veel Otto von Rehbinderi Järva- ja Bogislaus von der Pahleni Harjumaa jalaväerügemendiga, lisaks olid kaasas ka Virumaa jalaväerügemendi riismed. Kogu laevastiku juhatajaks oli Jacob de Prou.

Otto von Rehbinder ja Adam Johann von Treiden liitsid nüüd kokku oma Järva ja Viru jalaväerügemendid ning liikusid Narva poole. Linnast saatis Horn neile vastu ooberst Lode 300 jala- ning ooberst Carl Morathi 200 ratsaväelasega, selleks, et kui vaenlased, kes olid juba Narva-Jõesuu ja Kuderküla vahel sillapea loonud, abivägesid ründavad, neile appi minna. Rehbinderi ja Treydeni üksused jõudsid linna, rohkem abivägesid ei saanud sinna saata, kuna neid ei oleks suudetud ülal pidada.

Tallinnas oldi Narva piiramist tõsiselt võetud ning linna abistamiseks suure hulga vankreid, voorimehi ja muidugi moona kogunud. Need suured voorid kogunesid Sämi jõe ja Pikaristi juurde, kuid ei olnud nõus ilma suurema eskordita linna minema, kuna venelased tugevdasid igapäevaselt oma Kuderküla sillapead. Tallinnast oodetud ratsasalku aga ei tulnud ning peale kahenädalast ootamist olid konvoid sunnitud tagasi minema. Samal ajal ohustasid venelased aina enam Narvat, saates välja aina suuremaid väesalku.

Sõjategevus Narva linna ümber

Johann Christoph Brotze illustratsioon Narva piiramisest

Kuigi Narva ümber koondus aina rohkem Vene väeosi, ei julgenud nad ikkagi veel rünnakule minna. 15. mail paigutas de Prou Narva jõe suudme ette ühe kutri ja ühe Stralsundi-nimelise laeva. Need laevad pommitasid mitu tundi venelaste laagrit, kuni viimased 21. mail hulga jalaväe ja kahuritega kalda äärde tulid ning sealt tule avasid.

29. mail röövis üks Vene ratsasalk ära 16 hobust. Kuigi kindlusest avati nende pihta tuld, ei heidutanud see venelasi. Samal päeval tuli veel üks ratsasalk üle jõe ja proovis rootslaste ratsavalvet tiivalt haarata. Selle tõttu pidi kapten Hochhusen oma valvega linnale lähemale taganema. Venelased proovisid neid rünnata, kuid aeti tagasi. 29. mai nägi veel Vene jalaväeosade ilmumist Vepskülasse, kuid need taganesid kahuritule all.

30. mail tuli Wolmar Anton von Schlippenbach 400 ratsanikuga Rakverre, Tallinnast väljusid laevadel veel Adam Carl De la Gardie ja Hans Heinrich von Liewen koos 1800 jalaväelase ja mõne kahuriga. Schlippenbach oli käskinud neil taas Narvaga varustusliin avada. See neil aga ei õnnestunud, kuna venelasi oli Narva ümbrusesse juba liiga palju kogunenud. Nüüd oli Narva linn Vene üksuset poolt täielikult ümber piiratud.

Juuni algusestabas Rootsi laevastikku Narva reidil suur torm, mille tõttu kaotati mitu laeva koos moonalastiga.

2. juunil väljus Narvast Ivangorodi poole Rootsi sõjasalk ooberstleitnant Marcquardi ja majori Funckeni juhatusel. See üksus asus venelaste laagri vastu rünnakule ning lõi nad ka põgenema, kuid Vene üksused kogusid end kiiresti ning asusid vasturünnakule. Ka see rünnak löödi tagasi. Sama päeva lõuanl, kella nelja paiku asusid Otto Rehbinder, Herman von Fersen, major Nieroth ja Berend Rehbinder 1700 jala- ja ratsaväelasega linnast väljaspool asuva Punase Kuke kõrtsi juurde positsioonile. Seal asusid nad venelastega võitlusesse ja sundisid nad taganema.

Kuigi nii Narvast, Ivangorodist ja selle ümbrusest pandi venelastele suuresti vastu, ei takistanud see nende retki linna ümbruses. Mõni neist ulatus ka Purtse jõeni.

Vene peavägede saabumine

Juuni keskpaigaks saabusid Narva alla ligi 30 000-meheline Vene peaarmee. Armeega olid kaasas selle juhataja Georg Benedict von Ogilvy ja ka Venemaa tsaar Peeter I, lisaks veel teised õukondlased.

Nüüd, kus Vene peaväed olid oma laagri üles seadnud, asuti kiiresti oma positsiooni kindlustama. Kuni Pühajõe, Sillamäe ja Peipsini rajati kaitserinnatisi ning paigutati Hispaania ratsanikke.

Venelaste lõks

9. juuni pärastlõunal lasid venelased kahest oma kahurist kindluse poole Rootsi märgulasu, millele kindlusest vastati. Varsti märkasid rootslased kindluse ümber mestast kerkivat tossupilve. Arvati, et Rootsi abiväed on venelaste positsioonide vastu rünnakut alustanud. Venelased seadsid nüüd oma telgid kokku ja rivistusid lahinguks. Nüüd nägi Horn, kuidas metsast väljuvad Rootsi jala- ja ratsamehed, kes venelastega tulevahetusse asuvad. Peale tulevahetust hakkasid venelased taganema. Horn saatis Marcquardi koos Lode, Treydeni ja Funckeniga ja ligi 1000 jalaväelase ning mõne kahuriga kindlusest välja, et oma abivägedele vastu minna. Venelased olid aga osa oma armeest rootslasteks riietanud ning siin kindluse all näidislahingut pidanud. Kui nüüd Rootsi üksused kindlusest välja tormasid, piirati nad ümber ja hävitati. Vangi langesid Marcquard ning teised ohvitserid.

Piiramise jätk

Peale rootslaste suurt kaotust, 10. juunil tuli linna alla Vene trummar, kes andis üle mõned kirjad. Järgmine päev oli samuti vaikne, venelased proovisid korraks vaid rootslaste ratsavalvet rünnata, aga ilma eduta. 12. juunil naasis trummar oma kirjadele vastust saama. Järgmisel päeval saatis Horn ühe pasunapuhuja venelaste laagrisse, keda aga laagrisse sisse ei lastud. 15. juunil sõlmiti poolte vahel lühike vaherahu, et lahinguväljalt surnuid ära tuua. Üks suursugusematest hukkujatest seni oli rittmeister Lindenkrantz.

Läsna-Valgejõe lahing

 Pikemalt artiklis Läsna-Valgejõe lahing

Kui venelased olid kohalikest mõisavalitsejatest vangidelt kuulnud, et Schlippenbach paikneb mõne väeosaga Rakvere juures, saadeti talle vastu Vene armee kindralmajor Carl Ewald von Rönne juhatusel. Venelased asusid Rootsi armeele järele ning ründasid 16. juulil nende eelvalvet. Schlippenbach taganes oma ratsaväega Valgejõeni, kus asusid veel De la Gardie ja Lieweni jalaväerügement ning Andreas Zöge von Manteuffeli jalaväepataljon. Rootsi jalavägi pidi aga laevadele tagasi minema ning ei võtnud lahingust osa. Seepärast astusid venelastele vastu vaid ligi 1400 ratsaväelast, kes aga põgenema aeti. Rootslaste poolel hukkus ligi 60 meest, nende hulgas ka mõni talupoeg ning veel leitnant Johann Nandelstädt. Lisaks vangistati ooberst Fritz Wachtmeister, leitnant Rehbinder, kornet Rosenbach jt. Abivägede hävimisega jäi rootslaste ainsaks lootuseks, et venelased proovivad Narva kindlustusi tormijooksuga rünnata, nii saaks neile raskeid kaotusi tekitada.

Venelased hakkasid nüüd Narva ümber kindlustustöid tegema. 16. ja 17. juunil kaevati suurel hulgal aprošše ning ehitati kindlustusi. Samal päeval väljusid kindlusest ooberst Fersen ja major Rehbinder, et viimased linna ümber asuvad aiad ja suvilad maha lammutada. Vaenlasi pommitati Gloria bastionilt.

18.-20. juuni nägi vaid mõnda venelaste ratsaretke linna alla. Vene jalavägi aga jõudis oma kaevikutega aina lähemale. Nende aproššid ulatusid juba reduutide ja Gloria bastionini. Horn saatis nende takistamiseks välja väikse väesalga, kes venelaste töö lühikeseks ajaks seisma pani. 22. juunil jõudsid venelaste aprošsid Liivakülani, paigutades sinna lähedale oma grenadere ja musketäre. Pärastlõunal läkitas Horn sinna paatidel mõned suurtükid sõduritega, kes vastase pihta tule avasid ja taganema sundisid. See aga ei aidanud, kuna varsti olid venelased vanal positsioonil tagasi.

1. juulil moodustasid rootslased vabatahtlikest 30-mehelise väesalga, mis proovis venelaste seast vange võtte. See neil aga ei õnnestunud, sest venelased pakkusid tugevat vastupanu. Üks venelane võeti kinni, kuid ta pani nii kaua vastu, kuni lõpuks kapten Hochmut oli sunnitud ta surmama. Sama päeva õhtul kella seitsme paiku läksid leitnant Eschener ja lipnik Peter Jansen 52 mehega Victoria bastioni ette jõe äärde, et mõne venelase vangi võtta. See ka õnnestus, sest kui üks Vene jalaväeüksus proovis sealset kalapüüki takistada, ründas see salk neid selja tagant. Venelased kaotasid ligi 50 meest ning linna toimetati 9 vangi.

Alexander von Kotzebue maal "Narva vallutamine" ("Взятие Нарвы")

Kuni juuli lõpuni tegelesid venelased kaevamistöödega, jõudes veel Rae mõisani. Bastionidest peeti vaenlastega tulevahetust. 31. juulil alustasid venelased linna suuremat pommitamist suurtükkidest ja müüsritest, mis ta oli eelmine päev positsioonile viinud.

Venelaste tormijooks ja linna langemine

Peale läbirääkimiste ebaõnnestumist alustas Vene armee 10. augusti keskpäeval Narvale tormijooksu. Selles osales ligi 8000 meest kindralite Schönebeki, Chambersi ja von Wehrdeni juhatusel. Kuna rootslased polnud sellel päeval tormijooksu oodanud, olid müürid kehvasti kaitstud. Honori bastionil näiteks pidasid vahti vaid 16 linnakodanikku, neile lisaks veel vaid paar ohvitseri, nende seas major Funcken. Venelased murdsidki esimesena Honori bastioni juurest linna ning võtsid ka teised bastionid kiiresti enda alla, pöörates siis sealsed kahurid linna poole. Osa garnisonist põgenes Ivangorodi, teised peitsid end keldritesse ja majadesse. Tänaval olijad torgati suures osas surnuks. Kui tsaar sellest rüüstamisest kuulis, läks ta ise linna ja rahustas oma sõdurid maha.

Tähtsamaid hukkunuid

• 3. august Johannes Rungius, Narva ja Ingeri superintendent
• 10. august Aleksander Ekholm, Narva justiitsbürgermeister
• 10. august Mathias Poorten, Narva raehärra
• 10. august Carl Philipp von Funcken, Rootsi armee major

Vangilangenud

4555-st Rootsi poolel sõdinud Narva garnisoni sõjaväelasest langes vangi 112 ohvitseri, nende hulgas Narva komandant, kindralmajor ja parun Henning Rudolf Horn, 5 ooberstit (Jürgen Johan Lode, Otto Rehbinder, Fersen, Johan Appolloff, Carl Morath), 4 ooberstleitnanti, 5 majorit, 3 ratsaväe- ja 19 jalaväekaptenit, 62 leitnanti, 1 "Aide-de-camp", 4 kornetit, 4 kortermeistrit. Lisaks neile veel 125 kahurväeohvitseri ja 1600 soldatit.

Paljud vangilangenud (kaasaarvatud ka tsiviilisikud) viidi peale linna langemist Venemaale asumisele. Üks neist oli ka hilisem memuaarikirjanik Lovisa von Burghausen.

Mälestuse jäädvustamine

Narva piiramisel langenud vene sõjaväelastele on Narva püstitatud monument.

Kirjandus

• Hermann Poorten′s Aufzeichnungen über die Belagerung und Einnahme der Stadt Narva durch die Russen im Jahre 1704. − Archiv für die Geschichte Liv-, Est- und Kurlands. Koost. F. G. von Bunge. Zweiter Band. XIII. Reval: Verlag von Franz Kluge, 1861. Lk 191−198 [1].
• Kelch, Christian. Liivimaa kroonika järg. Tõlkinud Ivar Leimus, Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2009.

Välislingid

• Записки кн. Б.И. Куракина 1700-1710