Narva anglikaani kogudus
Narva anglikaani kogudus oli aastail 1685–1703 (või 1704) tegutsenud anglikaani kiriku kogudus Narvas. Kogudus asutati Narvas elanud arvuka inglise kaupmeeskonna teenindamiseks ja lõpetas oma tegevuse seoses inglaste lahkumisega Narvast Põhjasõja ajal.
Kogudust teenis kogu selle tegutsemise aja preester Charles Thirlby.
Koguduse ajalugu on uurinud ajaloolane Enn Küng.
Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
Inglaste kõrgendatud huvi Narva vastu tekkis 17. sajandi teisel poolel. Ajendatud oli see eelkõige sellest, et järjest läks Venemaa Arhangelski-kaubandus hollandlaste kätte. Olulist osa mängis ka Charles I (1600–1649) hukkamine 1649. aastal, mille järel tsaar Aleksei Mihhailovitš (1629–1676) tühistas inglastele antud kaubandusprivileegid. Inglise-Venemaa kaubavahetuse jätkumine sai toimuda ainult koostöös Rootsiga.[1]
1661. aastal sõlmiti Suurbritannia ja Rootsi vahel sõprus- ja kaubandusleping, mis asendati 1665. aastal põhjalikuma liidulepinguga. Too lepe lubas inglastel asutada kolmes Rootsi linnas oma kaubaühingud ja rajada kaubahoove: Narvas, Landskronas ja Stades.[1]
Rootsi-Inglise kaubanduspoliitika tagajärjel tekkis 17. sajandi teiseks pooleks Narva üsna arvukas inglise kaupmeeste koloonia[2].
Kui 1681. aastal arutati järjekordset Inglise-Rootsi kaubanduslepet, esitas Inglise saadik Philip Warwick ühe punktina ka inglaste taotluse usuvabaduseks ja anglikaani vaimuliku ametissenimetamiseks. Kuninglik kommertskolleegium pidas seda plaani kahjulikuks, kuna võinuks innustada teisigi rahvuseid usuvabadust taotlema.[2]
Rootsi keskvõim oli 17. sajandil väga vastumeelne lubama riiki luterluse kõrval teisi konfessioone. Ainsaks erandiks oli õigeusk, mida järgisid Ingerimaa ja Eestimaa kubermangu idaosa elanikud.
Juba aastal 1643 kirjutas Rootsi Moskva resident Peter Anton Loofeldt, et juhul, kui lubada välismaistele kaupmeestele usuvabadus, on Narval hea võimalus kujuneda Venemaa ja Lääne-Euroopa vahelise kaubanduse laokohaks. Sama mõtte esitas ta ka 1656. aastal.[3]
1652. aastal ja 1670. aastatel olid Rootsi võimud vastu hollandi kaupmeestele usuvabaduse andmises Rootsi pinnal.[3]
31. juulil 1672 tegi Narva linnusekrahv Johan von Lilliendahl kuningas Karl XI-le (1655–1697) ettepaneku lubada Narvas viibivatele välismaistele kaupmeestele teatud vabadusi, muuhulgas usuvabadust. Lilliendahl nägi selles võimalust meelitada Narva uusi kodanikke just Hollandist. Kuninga vastus oli kõhklev ja usuvabadust võõramaalastele ei järgnenud.[3]
Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Murrangu inglaste usuvabaduse küsimuses tõi kaasa Göran Sperlingi (1630–1691) määramine Ingerimaa kindralkuberneriks 1683. aastal. Juba järgmise aasta juunis esines Sperling kommertskolleegiumi ees kavaga Narva ja Nyeni majanduse elavdamiseks. Muude ideede kõrval käis ta välja ka usuvabaduse lubamise reformitud kirikute liikmeile. Sperlingi mõtet toetas ka kolleegiumi president Clas Fleming (1649–1685), kuid kava siiski veel kuninga heakskiitu ei saanud.[2]
1. juulil 1684 teatas Sperling oma plaanist rajada Narva inglise reformitud kirik otse kuningale, lisades, et kommertskolleegium oli sellele juba oma heakskiidu andnud. Samal päeval on kuningas oma käega Sperlingu pöördumisele kirjutanud, et "kuninglik majesteet leiab asja kahjulikuna, seepärast tuleb jääda nii, nagu varem on olnud".[4]
Tõenäoliselt arutati Sperlingu ettepanekut siiski veel kuninga ja kõrgete valitsusametnike juures edasi, kuna 20. augustil 1684 sai kindralkuberner kuningalt vastuse, milles anti teada, et kuningas näeb inglastele usuvabaduse andmises Narvale suurt kasu. Inglastel uut kirikuhoonet püstitada ei lubatud, kuid sobiva hoone leidmisel võisid nad hakata jumalateenistusi pidama.[4]
Göran Sperling konsulteeris veel Ingerimaa superintendent Johannes Gezelius nooremaga (1647–1718), misjärel saatis 14. novembril enda ja Gezeliuse põhjaliku seisukoha kuningale.[4]
16. detsembril 1684 saatis kuningas Sperlingile kirja, milles teatas oma lõplikust nõusolekust kogudus rajada ja andis kindralkubernerile korralduse teavitada sellest Narva inglasi[5]. Oma kirjas rõhutas kuningas ka piirangutele, mida pidid inglased järgima: jutlusi võis pidada vaid inglise keeles ning teenistustel tohtis paluda vaid Jumalat, ning mitte tekitada muul moel pingeid linnaelanike seas. Keelepiirangu eesmärk oli ära hoida kohaliku saksa ja rootsi elanikkonna liitumist anglikaani kogudusega.[6]
30. jaanuaril 1685 teatas Sperling Karl XI-le, et oli kohtunud Narva inglastega, kes olevat uudise üle rõõmustanud ja kinnitanud, et koguduse rajamine suurendab Narva kaubandust.[6]
Inglise kaupmehed hakkasid ka omalt poolt asju ajama: 5. veebruaril kirjutasid nad Londonisse Ida Kompanii (Eastland Company) juhtidele Sir Benyamin Ayloffile ja Peter Joyle, teavitades neid saadud loast asutada kogudus. Ida Kompanii juhtidel paluti leida Inglismaalt sobiv vaimulik ja see esimese kevadise laevaga Narva saata. Narva kaupmehed lubasid preestrile hakata 200 riigitaalrit aastas palka maksma ning tagada tollele Narvas tasuta ülalpidamise. Lisaks pakuti välja võimalus hea töö puhul vaimulikule 40–60 riigitaalrit lisatasu maksta. Narva kaupmehed soovisid ka, et väljavalitud preester saaks Londoni piiskopilt pühitsuse, ametirõivad ja piibli.[7]
Preestrile tehtavad kulutused lubasid Narva inglise kaupmehed tasuda ühiselt, määrates selle jaoks 0,25% oma kaupade müügihinnast.[7]
Aprillis teatasid Ida Kompanii juhid narvalastele, et olid leidnud sobiva preestri väga kiiresti, kuid kahjuks oli too Lynchi-nimeline vaimulik ootamatult surnud. Sellest tulenevalt jäi vaimuliku leidmine venima, mille üle Narva kaupmehed Ida Kompanii juhtidele teravat rahulolematust väljendasid.[7]
1. juulil 1685 sõlmisid üheksa inglise kaupmeest tähtajatu rendilepingu kaupmees Herman Herbersi lese Lucia Pöppelmanniga, kellelt üüriti üks suur hoovimaja. Suure saali ja tõenäoliselt ka preestri eluruumidega hoone eest maksid inglased 140 vasktaalrit aastas.[7]
28. juulil 1685 said Narva inglise kaupmehed G. Metcalfe ja G. Peirson Benjamin Ayloffilt kirja, milles Ida Kompanii juht teatas, et neil oli õnnestunud sõlmida kokkulepe noore vaimuliku Charles Thirlbyga, kes oli kohe valmis Narva sõitma. Ayloffi sõnul oli mitmel pool Euroopas õppinud ja magistrikraadi omandanud Thirlby saanud vajaliku heakskiidu ka Londoni piiskopilt.[8]
Koguduse tegevus 1685–1703[muuda | muuda lähteteksti]
.jpg)
Ei ole täpselt teada, millal Charles Thirlby Narva saabus, kuid 24. septembril on Göran Sperling kirjutanud kuningale, et inglise kaupmehed olid talle juba tutvustanud saabunud vaimulikku. 23. septembril 1685 lasi Sperling trükkida plakati, millel on kirjas, et inglise vaimulik oli tõestanud superintendent Gezeliusele oma kuulumist anglikaani kirikusse ning andnud ka ladinakeelse truudusvande kuningale.[8]
Plakatil oli selgitatud, et Narvas viibimise ajal ei tohtinud Thirlby mingil moel tegutseda Rootsi riigi ja kuninga vastu ning pidi kuninga, tema pere ja Rootsi riigi eest alati palvustel esimesena palvetama. Oma jutlustes ei tohtinud ta välja tuua anglikaani ja luterliku kiriku erinevusi, samuti ei tohtinud ta luterlasi oma kogudusse meelitada ega luterlust mingil moel solvata. Kui inglane oli läinud üle luteri usku, siis pidi Thirlby nad rahule jätma. Tema vaimulik kirjavahetus allutati Ingerimaa superintendendile ja anglikaani jumalateenistused pidid toimuma selleks eraldi ette nähtud hoones, kinniste uste taga ja samal ajal kui luterlikud jumalateenistused. Anglikaani koguduse liikmeskonda tohtisid kuuluda vaid inglise kaupmehed ja käsitöölised, nende teenrid ning linna saabunud inglise meremehed. Teiste rahvuste liikmed ei tohtinud teenistustel osaleda ning Thirlby pidi esitama regulaarselt kindralkubernerile ja superintendendile koguduseliikmete nimekirju.[8]
Teavet koguduse tegutsemise osas on säilinud vähe.[9]
1688. aastal puhkes tõsine vaidlus anglikaani koguduse ja Ingerimaa konsistooriumi vahel, mis oli ajendatud 1686. aasta Rootsi kirikuseadusest. 1688. aastal suri koguduseliige John Taylor ja kui teda sooviti inglise kommete järgi matta, siis uue kirikuseaduse järgi seda enam ei lubatud. Taylor maeti ajutiselt maha ja inglased pöördusid nii Sperlingi kui Gezeliuse poole, et kooskõlastada oma kombetalitused uue kirikuseadusega. Lõpuks sekkus vaidlusse Karl XI, kes inglaste palved tagasi lükkas.[9]
Narva anglikaani kogudusest on säilinud hulgaliselt arveraamatuid, mis annavad eelkõige ülevaate koguduse majandustegevusest ja kulutustest. Arveraamatuid ei pidanud preester, vaid igal aastal koguduseliikmete hulgast valitud kogudusevanemad (Church-Wardens).[10]
Arveraamatu põhjal võib oletada, et preester Thirlby ja vähemalt osa koguduseliikmeid lahkusid Põhjasõja ajal Tallinna. Charles Thirlby veetis seal näiteks 1700–1701 aastavahetuse.[11]
1701. aastal jätkas kogudus siiski tegevust Narvas. Viimaseks arveraamatusse kantud kuupäevaks on 6. mai 1703. Tõenäoliselt lõpetas kogudus umbes samal ajal ka oma tegevuse. Kui Peeter I (1672–1725) vallutas järgmisel aastal Narva ja linna kodanikud andsid talle truudusvande, siis Thirblyt enam nende hulgas ei olnud. 1703–1704 lahkus linnast ka inglise kaupmeeskond.[11]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Enn Küng, "Anglikaani kogudusest Narva 17. sajandil". Ajalooline Ajakiri nr 4, 1998