Lemmu

Allikas: Vikipeedia

Lemmu (Lemmun, Laemund) on Taani hindamisraamatus mainitud muinaskihelkond ajaloolisel Virumaal 13. sajandi alguses. Lemmu paiknes maakonna edelaosas, piirnedes lõunas Vaigaga, läänes Järvamaaga ning põhjas teiste Virumaa kihelkondade – Rebala, Mahu ja Askelega.[1]

Kihelkonnas oli kaks asustuskeskust – üks selle põhjaosas, teine Pudiviruks kutsutud lõunaosas. Neid lahutav ala ja Tudulinna ümbrus olid väheasustatud.[2] Lemmu keskne linnus võis asuda Äntu Punamäel,[3] kus arheoloogilisi kaevamisi aga läbi viidud ei ole.[4] Nooremal rauaajal võis kasutusel olla ka Rakke linnus.[5] Keeleliselt eristus Lemmu ülejäänud Virumaa rannikumurdelisest hõimualast, jäädes keskeesti murde piirkonda.[2]

Taani hindamisraamatu andmetel oli Lemmu põllumajandusliku maa suuruseks 564 adramaad.

Lemmu alast moodustati pärast Taani võimu alla minekut Viru-Jaagupi, Simuna ja Väike-Maarja ning osalt ka Rakvere kirikukihelkond.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Andres Adamson. Maakonnad ja kihelkonnad muinasaja lõpu Eestis, lk 9–10 kogumikus Eesti aastal 1200, toim Marika Mägi. 2003. Kaart
  2. 2,0 2,1 2,2 Evald Tõnisson. Keskmine rauaaeg. Noorem rauaaeg. Teoses Eesti esiajalugu, kaasautorid Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas. Eesti Raamat, 1982. Lk 401–403
  3. Kristjan Oad, Eestlaste lepingud üksteisega enne 13. sajandit, Juridica 2012, IV, lk 151–158.
  4. Valter Lang. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007. Lk 181
  5. Tõnisson, lk 314–315