Suure Rannavärava eesvärav

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Suure Rannavärava eesvärav on keskaegse Tallinna kaitseehitiste Tallinna linnamüüri osa linna põhjaküljel.

Suure Rannavärava eesvärav ehitati algselt 15. sajandil, aastatel 1448–1460, ning koosnes 2 sihvakast väravatornist ja allalastavast võreväravast analoogselt Viru värava eesväravatega.

Tallinna linnamüürii valmimise järel tema algsel kujul, hakati linnas ehitama eeskaitsesüsteemi. Linnamüüri joonel asuvate väravatornide ette ehitati täienevad eesväravad ning on arvatud, et Paksu Margareeta kohal asus üks kahest väiksemast tornist, mis moodustasid Viru väravaid meenutava Suure Rannavärava eesvärava. Säilinud on ka läänepoolne torn teisel pool Suurt Rannaväravat.

Suure Rannavärava eesvärav, vaade Rannamäe teelt, 2011. aasta, kevad
Suure Rannavärava eesvärav ja vasakpoolne kaitsetorn, vaade Pikalt tänavalt 2008. aasta, talv
Suure Rannavärava eesvärav 1924. aastal
Suure Rannavärava eesvärava kaitsetornid, vaade Rannamäe lõunapoolselt nõlvalt, 2008. aasta talv

Suure Rannavärava eelvärava nime selgitus[muuda | muuda lähteteksti]

Tänaseni Tallinna vanalinna põhjaserval Pika tänava ja Rannamäe tee ristmikul säilinud nn Suur Rannavärav ehitati aastatel 1518–1529, Vestfaalist pärit ehitusmeistri Gert Koningki poolt[1] ja oli Suure Rannavärava eelvärav.

15. ja 16. sajandil oli Suure Rannavärava bastioni kohal üks Tallinna vanemaid aedu – Roosiaed[2].

Eesvärava ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Järjekordsed ehitustööd 16. sajandil olid nähtavasti tingitud sõjalise konflikti teravnemisest Liivi ordu ja Vene suurvürstiriigi vahel. 1510. aastal alustatud tööde käigus rajati uus eesvärav ja läänetorn, mis loodi eelkõige sadama kaitseks ning pidi juba oma välispidise ilmega mõjuma imposantselt. Rekonstrueerimistööd lõpetati täielikult 1531. aastal. Uus Suure Rannavärava eelvärav ehitati saleda lääne- ja tüseda idatorniga, milleks lammutati algne idapoolne torn, mis oli analoogne läänetorniga.

2018. aastal ehitustööde käigus leiti Paksu Margareeta suurtükitornist seni mitte teadaolevaid müürikatkeid, ilmselt Suure Rannavärava varasemasse ehitusetappi kuuluvate müüridega, mis ehitati 15. sajandi keskpaigas. Paksu Margareeta vundamendi all säilinud müür 16. sajandi algusest kulges teisest, praeguseks hävinud tornist Tallinna sadama suunas. Tõenäoliselt pöördus see ilmselt üsna pea piki looduslikku nõlva Väikese Rannavärava suunas[3].

Algul nimetati uut ehitist "väravaks", siis lihtsalt "uueks torniks".

1570. aastal toimunud Tallinna piiramisest on jäänud Vene tsaari Ivan Groznõi vägede poolt torni pommitamise vigastused "uue torni" välimusse.

17. sajandil lammutati torni mašikulii ja ehitati suurtükitornile katus. Suurtükitorn omas tähtsust veel Tallinna piiramise ajal 1710. aastal ning ka 1790. aastal Rootsi laevastiku poolt Tallinna ründamise ajal, millest on jäänud mälestuseks Tallinna reidil uputatud Rootsi laevastiku laevadelt pärit lahtiselt paigutatud laevakahurid.

1842. aastast kannab torn nime Paks Margareeta. 1870. aastal lammutati Suur Rannavärav, Pikal tänaval.

19. sajandi keskpaigast hakati Rannavärava idapoolset torni kasutama vanglana, milleks rajati ka tornist ida poole juurdeehitis, mida kasutati vanglahoone kantseleina.

1917. märtsirevolutsiooni ajal vallutasid ülestõusnud vanglahoone ja põletasid selle maha.

Suure Rannavärava kompleks koos Paksu Margareetaga ja Laboratooriumi tänava äärne linnamüür koos Köismäe, Plate, Eppingi ja Grusbeke-taguse torniga kuulusid kuni Vene keisririigi lõpuni sõjaväe Inseneride Departemangu valdusse ja pärast 1918. aastat võttis objektid oma valdusse Eesti Vabariigi Sõjaministeerium.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Dmitri Bruns ja Rasmus Kangropool. Tallinn sajandeis. Eesti Raamat, 1972, lk 41
  2. Tiiu Viirand, "Tallinn", Tallinn: Kirjastus Koolibri, 2009, lk 114
  3. Stina Kordemets, Paksu Margareeta torni alt leiti keskaegseid müüriosi, Eesti Päevaleht, September 14, 2018

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]