Narva kalevivabrik
| Narva kalevivabrik | |
|---|---|
| Tegutsemisaeg | 1819–1944 |
| Asutajad | Paul Momma |
Narva kalevivabrik (ka: Narva Kalevi Manufaktuur) oli aastatel 1819–1944 Narvas töötanud tekstiilivabrik[1]. Vabrik hävis Teises maailmasõjas[1].
1834. aastal ostis Axelmühle nime kandnud maatüki Narva jõe paremal kaldal Paul Momma[1] ning ehitas sinna kaheksa ketramismasinaga kalevibariku, kus töötas algul 100, aga üsna pea juba 400 töölist. Neli aastat hiljem muutis omanik vabriku aktsiaseltsiks Narovskaja Manufaktura, mille omanikeringi kuulusid krahvid Nesselrode ja Benckendorff, pankurist parun Ludvig Stieglitz ja härrad Meisner ning Kramer.[2] 1845. aastal läks vabrik pankrotti ja selle omandas Peterburi ärimees parun Alexander von Stieglitz. Vabrik ehitati ümber ning laiendati ja parun usaldas selle juhtimise Napoléon Peltzerile,[3] kes juhatas vabrikut kuni 1860. aastani. Siis võttis ameti üle tema poeg Eduard Peltzer, kes juhtis 1873. aastast vabrikut koos koos oma venna dr. Robert Peltzeriga. A. von Stieglitz pärandas kalevivabriku Polovtsovile, kelle käest läks see Peltzerite omandusse.[4] 1880. aastast kandis vabrik Narva Kalevivabriku ühisuse nime.[2]
Vabrik varustas kaleviga Venemaad ja Bulgaariat. Esimese maailmasõja ajal tuli vabrikul valitsuse korraldusel lõpetada riikliku tellimusena sõjaväelaste ja ametnikkude peenkalevist vormiriiete tootmine ning orienteeruda ümber jämedamakoelise sõdurikalevi valmistamisele, mis nõudis masinate väljavahetamist. Kaotanud sõjas suure osa oma töövahendeist ja ühtlasi Venemaa suure turu, alustas Narva Kalevivabrik Eesti riikliku iseseisvuse algusega ülesehitustööd. Vabriku juhina jätkas 1873. aastast seda tööd teinud Robert Peltzer ja tema poeg Rudolf Pelzer, parim toonane kalevitööstuse asjatundja Eestis.[2]
Vabrik asus küll Narvas, kuid hulgimüük ja ladu asusid Tallinnas, kus vabriku esindaja ja kohapealne direktor oli hr Menning. Lisaks olid Narva Kalevi Manufaktuuril alalised esindused Helsingis, Stockholmis, Oslos, Kopenhaagenis, Riias, Kaunases, Berliinis, Londonis, Viinis, Budapestis, Sofias, Galatzis, Belgradis, Konstantinoopolis, Ateenas ja Shanghais, kuhu vabrik oma tooteid eksportis.[2] Näiteks 1913. aastal toodeti 405 000 m kalevit, 1930. aastate lõpus aga kuni 240 000 m kalevit aastas[1].
Ülemaailmse majanduskriisi ajal hakati Eestisse sisse vedama soodsa hinnaga kangaid rikastest ja vanadest Lääne-Euroopa suurtekstiilitööstuse maadest. Tänu impordipiirangutele õnnestus vabrikul siiski tegutsema jääda, keskenduti moekaupadele, näiteks kleidiriide valmistamisele ning kaitseväe ja mitmete ametkondade vormiriidega varustamisele. [2]
1930. aastate keskel töötas Narva Kalevivabrikus kokku umbes 640 ametnikku ja töölist.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 EE 12. köide, 2003: 361.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Narva Kalevi Manufaktuur. Asutamine ja arenemine kuni praeguseaja moodsa riidetööstuseni.". Uudisleht, nr. 129,, 2 november 1932. Kasutatud 29.05.2018.
- ↑ Подмосковный краевед, 29.05.2012
- ↑ Virumaa, Maakonna minevikku ja olevikku kajastav koguteos. Koostanud Ernst Rosenberg. Viru Maavalitsuse väljaanne. 1924, Rakvere, lk 398
