Narva lahing (1944)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel on Teise maailmasõja ajal toimunud Narva lahingutest; teiste Narvas toimunud lahingute kohta vaata lehekülge Narva lahing.

Narva lahing (1944)
Osa Teise maailmasõja Idarinde
sõjategevusest Eestis 1944. aastal
Narva jõgi 1999.jpg
Narva jõgi: Narva Hermanni linnus jõe vasakul kaldal Jaanilinna linnuse vastas (paremal)
Toimumisaeg 2. veebruar[3] – 25. juuli 1944
Toimumiskoht Narva
Tulemus Nõukogude võit
Territoriaalsed
muudatused
Narva-taguse, Narva ja Vaivara valla idaosa langemine Nõukogude valdusse
Osalised
Flag of Germany (1935–1945).svg Saksamaa
Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Flag of Germany (1935–1945).svg Johannes Frießner (Armeegrupp Narwa)
Flag of Germany (1935–1945).svg Felix Steiner (III Germaani Soomuskorpus)
Flag of the Soviet Union.svg Leonid Govorov (Leningradi rinne)
Flag of the Soviet Union.svg Ivan Fedjuninski (2. löögiarmee)
Flag of the Soviet Union.svg Nikanor Zahvatajev (12. kv laskurkorpus)
Flag of the Soviet Union.svg Nikolai Simonjak (30. kv laskurkorpus)
Flag of the Soviet Union.svg Anatoli Andrejev (43. laskurkorpus)
Flag of the Soviet Union.svg Grigori Šerstnev (90. laskurkorpus)
Flag of the Soviet Union.svg Pjotr Kotelkov (106. laskurkorpus)
Flag of the Soviet Union.svg Ivan Alferov (109. laskurkorpus)
Flag of the Soviet Union.svg Vassili Trubatšev (117. laskurkorpus)
Väeüksused
Flag of Germany (1935–1945).svg Väegrupp Nordi:

Flag of Germany (1935–1945).svg Armeegrupp Narva
Flag of Germany (1935–1945).svg III Germaani Soomuskorpus
Flag of Germany (1935–1945).svg 11. SS-Freiwilligen-Panzergrenadier-Division „Nordland“.svg 11. SS-vabatahtlike soomusgrenaderide diviis "Nordland"
Flag of Germany (1935–1945).svg 4. SS-brigaad "Langemarck"
Flag of Germany (1935–1945).svg 23rd SS Division Logo "Nederland".svg 4. SS-vabatahtlike soomusgrenaderibrigaad "Nederland"
Estonian Division.jpg 20. Eesti SS-diviisi:
Estonian Division.jpg 45. Relva-SS Grenaderirügement
Estonian Division.jpg 46. Relva-SS Grenaderirügement

Flag of Germany (1935–1945).svg 9. Luftwaffe välidiviis
Flag of the Soviet Union.svg Leningradi rinde:

Flag of the Soviet Union.svg 2. löögiarmee
Flag of the Soviet Union.svg 14. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 98. laskurdiviis
Flag of the Soviet Union.svg 4. laskurpolk
Flag of the Soviet Union.svg 166. laskurpolk
Flag of the Soviet Union.svg 131. laskurdiviis
Flag of the Soviet Union.svg 30. kaardiväe laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 43. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 109. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 122. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 4. üksik merejalaväe brigaad
Flag of the Soviet Union.svg 59. armee
Flag of the Soviet Union.svg 6. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 43. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 117. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 124. laskurkorpus 8. armee[1]

Flag of the Soviet Union.svg 13. õhuarmee osad
Jõudude suurus
123 541 meest[2]
32 tanki[3]
137 lennukit[2]
200 000 meest[3][4]
2500 suurtükki
100 tanki[5]
800 lennukit[2]
Kaotused
11 500 langenut või teadmata kadunut
46 500 haavatut või haiget[3]
70 000 langenut või teadmata kadunut
250 000 haavatut või haiget
150 tanki
200 lennukit[3]

Narva lahing (saksa Schlacht bei Narva; vene Битва за Нарву) oli Nõukogude Leningradi rinde ja Saksa armeegrupi Narwa vaheline lahing teise maailmasõja idarindel 2. veebruarist kuni 26. juulini 1944, mis peeti strateegiliselt olulise Narva linna pärast. Nõukogude vägede Kingissepa–Gdovi pealetungioperatsioon, veebruari Narva pealetung, Putki lahing ja märtsi lõpu Narva pealetung olid osa Punaarmee talvis-kevadisest sõjakäigust.[6]

Nõukogude vägede Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsiooni ning Novgorodi-suunalised pealetungisuunad, 1944. aasta jaanuaris-veebruaris

Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsiooni jätkuna surusid Punaarmee Leningradi rinde Eesti operatsioon rinde Narva jõeni eesmärgiga purustada armeegrupp Narwa ning tungida Tallinna ja Pärnuni. Nõukogude 2. löögiarmee eelväed lõid veebruaris jõe läänekaldale Riigiküla, Siivertsi-Vepsküla ja Krivasoo sillapead. Järgnenud pealetungid ebaõnnestusid Saksa ja 20. eesti diviisi üksuste visa vastupanu tõttu, kellest viimased olid motiveeritud Eesti Vabariigi taassünni võimalusest. Armeegrupi Narwa vasturünnakud hävitasid linnast põhjas paiknevad sillapead ja surusid lõunapoolse Krivasoo sillapea koomale, stabiliseerides rinde suve keskpaigani. Nõukogude vägede suvine Narva pealetung viis linna vallutamiseni 25. juulil, sundides Saksa vägesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile.[3][7]

Olukord enne lahingut[muuda | muuda lähteteksti]

14. jaanuaril 1944 alustasid Leningradi rinde väed Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsiooni Leningradi blokaadi läbimurdmiseks ja väegrupi Nord purustamiseks. Lahingut alustas Oranienbaumi platsdarmilt 2. löögiarmee kindralpolkovnik Ivan Fedjuninski juhtimisel III Germaani Soomuskorpuse positsioonidele.

Samal päeval alustasid Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsiooni ka armeekindral Kirill Meretskovi juhitud Volhovi rinde väed. Volhovi rinde 59. armee kindralleitnant Ivan Korovnikovi juhtimisel suutis Novgorodist kahelt poolt möödudes Novgorodis paiknenud Wehrmachti väegrupi peaaegu ümber piirata, 21. jaanuaril hõivasid Punaarmee väed Novgorodi.

15. jaanuaril alustas Pulkovo kõrgendikult rünnakut kindralpolkovnik Ivan Maslennikovi 42. armee. Lootes Saksa 18. armee ümber piirata, suunas Leningradi rinde juhataja armeekindral Leonid Govorov 42. armee lõunasse. III Germaani Soomuskorpus taandus Saksa vägede arjergardis. Nendes Punaarmee vastastes tõrjelahingutes paistsid silma, Saksa vägede taganemist katnud 658. ja 659. Eesti Idapataljonid. Major Alfons Rebase juhitud 658. pataljon kaitses armee ainust taganemisteed Novgorodi–Luuga maanteel Sürkovo küla juures ja hiljem Luuga all Vaškovo küla juures edukalt. Eestlastest üksused liikusid pidevalt armeearjergardis katteüksustena. Nende lahingute eest anti Rebasele esimese eestlasena Raudristi Rüütlirist.

Väegrupil Nord puudusid reservid nii ulatusliku rünnaku tõrjumiseks Leningradi ja Novgorodi all ning kuna 11. Luftwaffe välidiviis Leningradi all ei suutnud oma positsioone hoida ja jooksis laiali, ähvardas ümberpiiramine oma positsioone hoidvaid väeosasid. Üksused olid sunnitud tagasi tõmbuma ning kogu kaitse varises kokku. Kuna väeosadel puudus taganemisplaan ja nad ei teadnud, mida teha, muutus taandumine kohati paaniliseks põgenemiseks ja kaoseks. Punaarmee 42. armee lõunasse pööramine kergendas küll Narva suunal taanduvate vägede olukorda, kuid rinnet peatada ei suudetud. Punaarmeele oli antud korraldus murda vaenlase kaitse käigult ja tungida Wehrmachti järel kohe üle Narva jõe.

Vähestena suutsid III Germaani Soomuskorpusele allutatud väeosad ja mõned Wehrmachti üksused enam-vähem korrapäraselt taandudes säilitada võitlusvõime ja osutada ründajatele vastupanu ning jõuda uutele positsioonidele.

Kaitseliini moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna Leningradi alt taganema sunnitud Wehrmachti 18. armee LIV armeekorpus ja III Germaani Soomuskorpus taandusid Narva suunas ning ülejäänud armee Pihkva suunas oli Narva suunas taanduvate vägede juhtimine armee staabist võimatu. Seepärast moodustati Narva suunas taanduvatest vägedest jalaväekindral Otto Sponheimeri juhtimisel Sponheimeri grupp.

Vastavalt Sponheimeri päevakäsule 31. jaanuarist 1944 pidi Peipsi järvest Krivasoo külani kaitse sisse võtma LIV armeekorpus ja sealt edasi kuni Narva laheni III Germaani Soomuskorpus. Seni markeerisid uut kaitseliini 207. julgestusdiviisile allunud julgestus- ja alarmüksused.

Luuga jõel Jamburgi (Kingissepp) lähedal panid diviis Nordland ja 10. lennuväe välidiviisi riismed kindralmajor Hermann von Wedeli juhtimisel Punaarmee edasitungi mitmeks päevaks seisma. Võimaldades Panther-liini lahingukorda seada ja taandunud vägedel ridu kohendada.

Narva jõest idas võitlesid Punaarmee pidurdamisel ka teised eestlastest komplekteeritud üksused, nagu Fischeri pataljon kapten Georg Fischeri juhtimisel (Eesti Põhiüksusest Narvast). Neile lisandusid kohalikud omakaitseformeeringud.

Jaanuari lõpuks oli Sponheimeril selge, et LIV armeekorpuse lõiku pole Luuga alt suuremaid võitlusvõimelisi üksusi saabumas. Saabuvatest üksustest sai arvestada 227. jalaväediviisiga kellele allutati ka 225. jalaväediviisi riismed. 170. jalaväediviis tõmmati aga täiendamiseks Luftwaffe 10. välidiviisi riismetega rindelt üldse välja.

25. jaanuaril algas Narva evakueerimine, mis kestis kuni 2.-3. veebruarini. 1. veebruaril kuulutas välja Saksa okupatsioonivõimude loal Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe 1904–1923. aastal sündinud meeste üldmobilisatsiooni.

Seega oli teatud perioodil rinde hoidmine Narvast lõunas põhiliselt 94. julgestusrügemendi I ja III pataljon ja Eestist mobiliseeritud 29. Eesti Politseipataljoni 3. ja 4. kompanii ning 30. Eesti Politseipataljoni ja alarmpataljoni Tartu ülesandeks.

10. veebruariks lisandus LIV armeekorpuse piirkonnas 477. tankihävitajate divisjon ja 388. väli-väljaõppediviisi ja 477. väli-väljaõppediviisi staabid ja üks pataljon. Alates 13. veebruarist juhatas Sponheimeri gruppi 227. jalaväediviisi ülem kindralleitnant Wilhelm Berlin. 13. veebruaril jõudsid Narva rindele kolm pataljoniline Eesti Piirikaitserügement Tallinn, veebruari alguses mobiliseeritud eestlastest, nad määrati pataljonide kaupa Saksa diviiside alluvusse. Alates 14. veebruarist 1944 saadeti Narva rindele ka (brigaadikoosseisuline, kaks kahe jalaväepataljoniga rügementi, lisaks väli-tagavarapataljoni ja suurtükidivisjoniga) 20. Eesti SS-diviis. Eesti SS-diviis vahetas välja 227. jalaväediviisi.

14. veebruaril alustati aastast 1940 Norras asunud 214. jalaväediviisi toomist Narva alla. Diviis oli ilma Idarinde kogemuseta ja kõrgem väejuhatus nõudis selle kasutamist vähem pingelistes rindelõikudes. Diviis jõudis täies koosseisus kohale 25. veebruariks ja paigutati 61. ja 225. jalaväediviisi vahele Narvast lõunas.

23. veebruaril 1944 moodustas armeegrupi Nord uus ülemjuhataja Walter Model Sponheimeri grupi asemele armeegrupi Narva, mida juhtis jalaväekindral Johannes Friessner ja mis allus otse armeegrupile Nord.

Narvast lõunas koordineeris kaitset XXVI armeekorpus, kellele allusid 225., 214. ja 170. jalaväediviisid. Narvast lõunas ümber Auvere tugiala koordineeris kaitset kindral Wilhelm Berlini grupp, kellele allusid 61., 227. ja 58. jalaväediviisi osad. Narva sillapeal Narva jõe idakaldal ja Narvast põhjas paiknes III Germaani Soomuskorpus, millele allusid soomusgrenaderibrigaad "Nederland" ja SS-diviis "Nordland" ning 20. Eesti SS-diviis. Soomusgrenaderidediviis "Feldherrnhalle" oli armeegrupi Narva peakorteri otsealluvuses, rannakaitset koordineeris 2. õhutõrjediviisi staap.

Veebruari lõpus komandeeriti armeegrupi Narva juurde armeegrupi Nord tankiüksuste juhataja kolonel krahv Hyazinth von Strachwitz, kelle käsutuses oli peamise löögijõuna major Willy Jähde rasketankide „Tiger“ 502. rasketankipataljon. 26. veebruaril 1944 oli armeegrupi „Narwa“ käsutuses 22 PzKpfw VI Tiger, 5 PzKpfw V Panther ja 5 PzKpfw IV tanki.

Väeosade paigutus Jaanilinna kaitseliinil lahingu algul[muuda | muuda lähteteksti]

Narvamaa1930.jpg

Rannikul Merikülas paiknes 31. Politseipataljon, Augal mereväepataljon Hohenschildt, Narva-Jõesuus mereväepataljon Schneider. Kõik kolm kuulusid Kampfgruppe Küstesse, mille staap asus Augal. Veebruari esimestel päevadel paigutati mereväelastest edasi Narva jõe joonele taanduvatest sõduritest moodustatud võitlusgrupid Kausch, Gehrman ja Wengler. Siivertsist Narva linna piirini Nederlandi 54. pioneeripataljon.

Narva 1944.jpg

Jaanilinna sillapeal Relva-SS III Germaani Soomuskorpus 11. SS-diviisi Nordland ülem SS-Brigadeführer Fritz von Scholzi juhtimisel.

Narva linna lõunaosas Nordlandi 23. SS-soomusgrenaderirügement "Norge" (SS-Panzergrenadier-Regiment 23 „Norge“) ja Omakaitse Narva üksus, edasi 29. Eesti Politseipataljon Krivasoost mööda, sealt 61., 225. ja 170. diviisist moodustatud lahingugrupp, edasi kuni Peipsini 30. Eesti Politseipataljon.

Saksa Tiger I rasketank

Narva toodi ka 23 Tiiger rasketankist koosnev 502. rasketankipataljoni (Schwere SS-Panzer-Abteilung 502)[8] 1. kompanii. Pataljon anti Nordland ülema SS-Brigadeführer Fritz von Scholz käsutusse ja paigutati Narva linna ja Jaanilinna sillapeale.

Operatiivsete ülesannete täitmiseks jäi Nordlandi 11. soomustatud luurepataljon (SS-Panzer Aufklärung Abtelung 11) SS-Hauptsturmführer Rudolf Saalbachi juhtimisel ja 11. SS-tankipataljon "Hermann von Salza" SS-Obersturmbannführer Paul Albert Kauschi juhtimisel.

Rindejoon Idarindel 1944. aasta 1. märtsil

Punaarmee Leningradi rinde 2. löögiarmee väeosad asusid Jaanilinna-Narva ruumis. 14. laskurkorpuse ja 30. kaardiväe laskurkorpuse väed asusid Narva-Jõesuu ja Narva vahelisel alal: 48. üksik merejalaväebrigaad (Narva-Jõesuu), 98. laskurdiviis (Tõrvala), 131. laskurdiviis (Popovka) Narvast põhjas. 2. löögiarmee 30. kv laskurkorpuse, 71. üksiku merejalaväebrigaadi, 43., 109. ja 122. laskurkorpuse väeosad Narvast lõunas, Dolgaja Niva ruumis Narva jõest idas. 2. löögiarmee 314. laskurdiviis asus Ust-Žerdjanka ruumis.

Punaarmee 11. laskurdiviis asus Narva jõe keskjooksul Omuti ruumis ning 43. laskurdiviis Permisküla ruumis Narva jõe ülemjooksul Peipsi järve ja Vasknarva juures.

Lahinguskeem Narva ja Virumaa piirkonnas, 1944. aasta 10. veebruarist – 23. aprillini

Veebruari-märtsi lahingud[muuda | muuda lähteteksti]

1. veebruaril 1944 jõudsid Punaarmee 2. löögiarmee üksused Tõrvala juures Narva jõeni. Eelüksused asusid seda käigult ületama, mis aga ei õnnestunud. Järgnevalt lõid nad aga sillapead Narva jõe läänekaldal Narva-Jõesuu ja Narva vahelisel alal, armeegrupp Narwa rannikukaitse võitlusgrupi kaitselõigus.

Kudruküla sillapea[muuda | muuda lähteteksti]

2. veebruaril avastasid kindralmajor Anatoli Andrejevi juhitud 43. laskurkorpuse 98. laskurdiviisi 4. laskurpolgu üksused Saksa rindes hõreda koha ja lõid Narva jõe alamjooksu suudmes Kudruküla juures Narva jõe läänekaldale sillapea (Kudruküla, Riigiküla ja Vaasa-Vepsküla-Siivertsi juures). 98. laskurdiviisi 4. laskurpolgu võitlejad mehitasid sillapea probleemideta. Peagi täiendasid neid 166. laskurpolgu võitlejad Vepsküla ruumis. Narva-Jõesuusse tegid dessandi ka 48. üksiku merejalaväebrigaadi allüksused.

Lõigu eest vastutav Rannikukaitse võitlusgrupi juhataja SS-Brigadeführer Christian Poul Kryssing suutis vasturünnakut juhtides kolme tanki kaasabil koos jalaväega 166. laskurpolgu Vepsküla sillapea puruks lüüa ja nõukogude väeüksused Narva jõe idakaldale tagasi suruda. Likvideeriti ka 4. laskurpolgu sillapea ning merejalaväelaste dessant.

Narva piirkonna looduslik kaart

Lahingud Narva jõe joonel[muuda | muuda lähteteksti]

29. Eesti Politseipataljoni allüksused asusid Narva jõe liinil Uusna-Vääska lõigul – 1. kompanii Ust-Žerdjanka küla juures, 2. kompanii Uusna küla juures, 3. kompanii reservis. Narvast edelas Ust-Žerdjanka ruumis tungisid 122. laskurkorpuse 314. laskurdiviisi 1078. laskurpolgu osad 2. veebruaril Vääska ning Männikuni ja purustasid Krivasoos ja Vääska jõe ääres 29. Eesti Politseipataljoni kaitsest läbi ja raskeid kaotusi kandes (eriti 1. kompanii) oli pataljon sunnitud oma positsioonidelt taganema. Vääska juures üle jõe, seisis nende vastas üks rühm 29. politseipataljonist. Üks rühm ei suutnud Punaarmee masse tagasi hoida, need tungisid edasi nii lõuna kui põhja poole. Politseipataljoni riismed taandusid Auvere jaama suunas, major Karl Anti juhitud 29. politseipataljoni I kompanii taganes võitlustega Putki suunas ja reservis olnud III kompanii sattus segadusse ning tõmbus omavoliliselt tagasi. Krivasoos kaitsel olnud II kompanii tõrjus aga, raskeid kaotusi kandes, nii üle jõe kui piki jõge tehtud rünnakud ja lahkus positsioonidelt alles käsu peale. Sissetungilahinguid pidavale 314. ld suunati 5. veebruaril toetuseks 125. laskurdiviisi kaks polku. Uusna- Krivasoo- Väätsa juurest suundusid nad läände ja põhja, jõudes välja peaaegu Vaivarani, Sirgalani, Putkini ja Auvere raudteejaamani.

4. veebruaril asetsesid Narva jõe keskjooksu piirkonnas: Kivinõmmel (225. jalaväediviis) – Stepanovštšina (225. jalaväediviis) – Zagrivje (61. jalaväediviis).

Permisküla-Vasknarva piirkonda mehitas 30. Eesti Politseipataljon major Julius Ellandi juhtimisel. 5. ja 6. veebruaril tegid Punaarmee 11. laskurkorpuse väeosad katse forsseerida Narva jõge Omuti juures, 30. Eesti Politseipataljoni kaitselõigus ning 219. ja 320. laskurpolgu osad moodustasid ka seal sillapead.

Jaanilinna-Narva suunal kulgenud 109. laskuskorpuse rünnak peatati Popovka-Lilienbachi-Dolgaja Niva joonel, Narva jõest idakaldal. Idakaldal, Narva linnast edelasuunal jäi veel ka Saksa vägede Jaanilinna sillapea, mida piiritlesid Krivasoo-Dolgaja Niva-Pustoi Konetsi asulad. Jaanilinna hõivamise katsed lõppesid edutult.

11. veebruaril alustasid Permisküla juures tungisid 11. laskurdiviisi väeosad üle jõe ning moodustasid uue sillapea. Narvast põhjas tungisid 43. laskurkorpuse 98. ld ja 131. ld väeosad Vepsküla ja Siivertsi suunal, kuni 2 km kaitsesse. 109. lk väeosad tungisid peale Narvast lõunas ja edelas Soldino suunal, saavutamata edu. Vasknarva ruumis Karoli juures teostas 43. ld 147. lp dessandi ning moodustas sillapea.

Lahingud Krivasoo sillapeal[muuda | muuda lähteteksti]

Narva Feb10 Apr23 44.jpg

Pärast Punaarmee vägede ümbergrupeerimist alustasid väed 11. veebruaril uuesti pealetungikatseid. Narvast lõunas pealetungi 30. kv lk 63. ja 64. kv laskurdiviis Krivasoo Saksa vägede kindralleitnant Wilhelm Berlini 227. jalaväediviisi ja kindralleitnant Walther Krause 170. jalaväediviisi kaitseliinile ning jõudsid välja jõe läänekaldal sillapead kaitsnud 314. ld väeosadeni.

13. veebruaril alustasid pealetungi teise ešeloni väeosad, 30 kv lk 45. kaardiväe laskurdiviisi väed ning laiendasid pealetungiga Narvast edelas olnud Krivasoo sillapea piirkonnas 13 km võrra kaitse sügavusse. 15. veebruaril toimus veel 2. löögiarmee ja 30. kv lk vägede rünnakud Krivasoo suunal, 64. ja 45. kv ld väeosadel õnnestus tungida Auvere platsdarmil mõnes kohas üle Tallinn-Narva raudtee Auvere jaama piirkonnas. 191. kaardiväepolk jõudis 2 km kaugusele Tallinna-Narva maanteest, kuid tõrjuti 170. jalaväediviisi ja 502. rasketankipataljoni Tiiger rasketankidega. 15. veebruari varahommikul alanud 2. löögiarmee üksuste rünnakud toimusid viie järgneva päeva jooksul.

Krivasoo sillapea vastu võitlesid „Feldherrnhalle“ diviis ja rügement „Gnesen“, Auvere juures 20. veebruaril alanud ja tankide toetusel kolme päeva jooksul sooritatud Punaarmee rünnakud ei toonud edu. Auvere platsdarmi vasakul küljel asunud Sirgala piirkonnas kaitsel asunud 23. soomusgrenaderide rügement "Norge" rügemendiülem Relva-SS Obersturmbannführer Arnold Stoffers langes 25. veebruaril Punaarmee Auvere platsdarmi vasaku (läänepoolse) kotiosa likvideerimisel ja tema vaprust hinnati postuumselt 12. märtsil Raudristi Rüütliristiga.

Next.svg Pikemalt artiklis Auvere platsdarm (en), ka Narva sillapea lahingud

Meriküla dessant[muuda | muuda lähteteksti]

Narva lahelt teostas BPL 260. üksik mereväe laskurbrigaadi pataljon 14. veebruaril Meriküla dessandi. Merejalaväe brigaadi dessant korraldati Krivasoo kotist Auverest põhja poole ründavate Punaarmee üksuste toetamiseks. Merikülas maabus 517 Nõukogude võitlejat major Stepan Maslovi juhatusel, kellel oli ülesanne murda läbi Auvere raudteejaama ja ühineda sealsete Punaarmee üksustega ning läbi lõigata Narva jõe joonel võitlevate Saksa vägede taganemistee.

Next.svg Pikemalt artiklis Meriküla dessant

19. veebruaril anti 43. laskurkorpusele korraldus üle minna kaitsele Narvast põhjas. Narva piirkonda koondati veebruari lõpus kolm armeed, lisaks 2. löögiarmeele ka 8. ja 56. armee, nende seas 8. Eesti laskurkorpus.

21. veebruaril 1944 vahetasid 20. eesti vabatahtlike SS-diviisi üksused välja Narva jõe ääres viimased 227. jalaväediviisi osad. 20. eesti vabatahtlike SS-diviisi 45. rügemendi II pataljoni positsioonid kulgesid Pähklamäest Vepskülani. 46. rügemendi I pataljon asus Vepskülas, II/46 pataljon Riigikülas. 20. veebruaril diviisi asupaika jõudnud 45. rügemendi I pataljon paigutati Peeterristile.

Riigiküla sillapea[muuda | muuda lähteteksti]

6. veebruaril ründasid nõukogude väeosad, mereväelastest edasi Narva jõe joonele taanduvatest sõduritest moodustatud võitlusgruppide Kausch ja Wengler positsioone, kuid paisati tagasi. 11. veebruaril tungisid nõukogude väeosad uute rünnakukatsega, kuid paisati tagasi idakaldale. 12. veebruaril taasalanud rünnakutega suutsid nõukogude väeosad Riigiküla ja Siivertsi vahel luua sillapead.

21. veebruaril võttis 20. Eesti SS-diviis üle 227. jalaväediviisi lõigu Narvast põhjas. Eesti SS-diviisi pataljonid rakendati Punaarmee sillapeade likvideerimisele Narvast põhjas.

24. veebruaril ründasid 46. rügemendi II pataljoni osad SS-Haupsturmführer Rudolf Bruusi juhtimisel Riigiküla sillapead (1200 m pikk ja 300 m lai) põhjast, I pataljon lõunast. Lahing kestis üle kümne tunni, 6. kompanii 20-meheline löögirühm, rühmaülem SS-Oberscharführer Rein Männiku juhtimisel rullis vastaste kaevikud üle ning sillapea likvideeriti. Rein Männikut autasustati korraga nii II kui I klassi Raudristiga. Rügemendi ametlike andmete kohaselt kaotas venelane neis lahingutes langenutena üle 300 mehe. Vangi andis end vaid 12 meest ja 2 naist. Rügemendi enda kaotused olid langenuid 13 meest ja haavatuid 32.

Narvast edelas olid eestlaste vasturünnakud vaenlase visast vastupanust hoolimata edukad. 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi pataljonid SS-Oberführer Augsbergeri juhtimisel purustas koos ühe germaani III SS-tankikorpuse vabatahtlikega mitu päeva kestnud ründeheitlustes, 5. märtsiks vastase mõlemad tugialad Narva jõe läänekaldal ja tekitas talle suuri inimkaotusi.

Next.svg Pikemalt artiklis Riigiküla sillapea

Vepsküla sillapea[muuda | muuda lähteteksti]

28. veebruarist 3. märtsini 1944 ründasid 11. SS-vabatahtlike soomusgrenaderidiviisile allutatud 45. rügemendi I pataljon Nõukogude tugiala Narva jõe vasakul kaldal Vepsküla piirkonnas ja surusid vastase lõpuks lähivõitluses üle jõe. Vepsküla-Siivertsi sillapea oli tegelikult õige väike piki Narva-Jõesuu maanteed ca 3-4 km, sügavuti paar kilomeetrit. Lahingud selle likvideerimiseks kestsid vahelduva eduga kaks nädalat.

Next.svg Pikemalt artiklis Vepsküla sillapea

Vaasa sillapea[muuda | muuda lähteteksti]

1. märtsil vallutasid 45. rügemendi I pataljon ja 46. rügemendi I pataljon raskes käsivõitluses Vepsküla ja Vaasa sillapea. Rivist välja langenud rünnaku juhtide[9] Helmut Rõõmussaare ja Jaan Lumera asemel võttis juhtimise enda peale SS-Unterscharführer Harald Nugiseks, kes sai selle rünnaku eest Rüütliristi.

Next.svg Pikemalt artiklis Vaasa sillapea

Jaanilinna sillapea[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa väed hoidsid Narva jõe idakaldal sillapead Jaanilinnast idas, mida Punaarmee maruliselt ründas 3.-4. märtsil tungides linna agulisse. See sundis sakslasi osa vägesid Siivertsi piirkonnast üle jõe paiskama.

Next.svg Pikemalt artiklis Jaanilinna sillapea

Siivertsi sillapea[muuda | muuda lähteteksti]

Siivertsi piirkonnas, Siivertsi kalmistu juures kaitsel asunud 11. soomusgrenaderide SS-diviis "Nordland"i 24. SS-soomusgrenaderirügemendi "Danmark" 16. kompanii lõigus tegid Punaarmee väeosad Narva jõe forseerimise katse 13. veebruaril, kuid Saksa väeosad SS-Hauptsturmführer Günther Wanhöfer juhtimisel ja oberst Maximilian Wengleri Saksa 336. grenaderirügemendi ja leitnant Otto Cariuse 502. rasketankipataljoni 2. kompanii Tiiger rasketankide toetusel vähendati Punaarmee sillapead piirkonnas.

Narva jõe idakalda Jaanilinna sillapea hoidmiseks suunati osa sakslaste vägesid Siivertsi piirkonnast, Narva linna põhjaosas, üle jõe. Siivertsi kaitselõigu täiteks suunati reservist eestlaste üksused. 29. veebruaril alustati Vepsküla-Siivertsi sillapea likvideerimist. 20. Eesti diviisi mõlemad rügemendid (45. ja 46.) surusid läänesuunalt rasketes heitlustes vastast järjest väiksemale maa-alale kokku seda peamiselt tiibadest. Rünnakut juhtis 45. rügemendi ülem Paul Vent. Kogu Narva jõgi võeti flankeeriva tule alla mis välistas abijõudude ja laskemoona täiendava ületoomise. Vastase maha surumiseks lasti käiku leegiheitjad, millega suruti vastupanu maha kaevikuis ja punkreis. Lõunast, Narva suunalt, ründas sillapead 24. SS-rügement „Denmark“ „Nordlandi“ diviisi ülema SS-Gruppenführer Fritz von Scholtzi juhtimisel. 4. märtsi õhtuks oli vastase käes veel vaid paarisaja meetripikkune lõik Narva jõe läänekaldal. 5. märtsi hommikul moodustati rünnakrühmad 46. rügemendi meestest eesotsas leitnant Mägi ja 45. rügemendi meestest leitnant Palmi juhtimisel. 5. märtsil murdis SS-Obersturmführer Martin Mägi rünnakgrupp lõpuks Siivertsi sillapea vastupanu. 5. märtsi hommikul kella seitsmeks oli lahing lõppenud ja Narva jõe läänekallas linnast põhja poole kogu ulatuses puhastatud nõukogude dessandi vägedest. Samal hommikul kella 9-10 vahel üritas vastane veel kord ülejõe tulla, Punaarmee üksused jõudsid jõe keskjoonele ja siis avati maruline tuli kõigist relvaliikidest ning venelasi kostitati ka nende endi relvadest, sealhulgas trofeeks saadud Maximi kuulipildujast. Ükski punaarmeelane Narva jõe läänekaldale ei jõudnud.

Next.svg Pikemalt artiklis Siivertsi sillapea

Märtsilahingud[muuda | muuda lähteteksti]

Rindejoon ja vägede diskolatsioon Narva piirkonnas 1944. aasta märtsis

Märtsi alguses Narva rinne stabiliseerus, Narvast mere pool suruti Punaarmee Narva jõe idakaldale tagasi. Narva linnas hoidis III Germaani Soomuskorpus enda käes ka jõe idakaldal olevat Jaanilinna linnaosa. Narvast edelas oli Punaarmeel veerandsaja kilomeetri laiune ja kuni 12 km sügavune Auvere platsdarm jõe läänekaldal, kuid see takerdus sealses metsa- ja soomaastikus. Auvere platsdarmi loodenurgalt jäi Soome laheni vaid 5–6 km. Auvere platsdarm ohustas III Germaani Soomuskorpus ja muid Saksa ning Eesti väeosi Narva, Narva-Jõesuu ning Auvere vahelisel alal, mis oleks Punaarmee läbitungimisel Soome laheni kotti jäänud.

Narva jõe ülemjooksu idakaldale koondati 59. armee kindralleitnant Ivan Korovnikovi juhtimisel, mis asus Narva jõe läänekaldal olevale platsdarmile, et planeeritud läbimurre mereni teoks teha. 59. armee rünnak Saksa Narva grupeeringu äralõikamiseks algas 1. märtsil ning oli suunatud üle tänapäevase Sinimäe aleviku Mummassaare rannikule. 59. armee rünnakut toetas 2. löögiarmee rünnak Narvale ning Narva jõe läänekaldale, et siduda sealseid Saksa-Eesti väeosi.

8. märtsil alustas Narva lähistel pealetungioperatsioone venelaste 2. löögiarmee. Jaanilinna sillapead ründavad Punaarmee väeosad löödi Nordlandi ja Nederlandi jõududega esimese kolme päeva jooksul tagasi. Nordland ja Nederland jäid oma kohtadele püsima aprilli kuu keskpaigani. 14. märtsil läks Narva jõe ülemjooksul Punaarmee 8. armee vastu rünnakule Saksa 122. jalaväediviis, 16. märtsil tegi Punaarmee viimase ja suurema katse ületada Narva jõgi.

Punaarmee pealetung Vaivara–Auvere positsioonide läbimurdmiseks lõunasuunalt kestsid 59. armee poolt vahetpidamata kuni 8. aprillini. Selleks ajaks oli venelaste 59. armee kandnud selliseid kaotusi, et ta 10. aprillist vahetati välja kindralleitnant Filipp Starikovi juhitud 8. armee. Saksa armee positsioonid VaivaraAuvere ruumis ja Narva jõe alamjooksul jäid püsima. Pealetungi tulipunkti Vaivara–Auvere lõigus kaitses XXXXIII armeekorpus, Narva jõe ülemjooksu kaitsepositsioonidel asus Saksa XXVI armeekorpus.

Next.svg Pikemalt artiklis Putki lahing

Märtsipommitamised[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Märtsipommitamine
Next.svg Pikemalt artiklis Märtsipommitamine Narvas 6.–7. märtsil 1944, Märtsipommitamine Tallinnas 9. ja 10. märtsil 1944

8. märtsil algas Punaarmee 30. kaardiväe laskurkorpuse üksuste edasitung Jaanilinna sillapeale Narva all, 11. märtsil tungisid Punaarmee väeosad läbi Saksa kaitseliinist Lilienbachi mõisa juures, kuid kohtasid Narva silla juures saksa tankiüksuse visa vastupanu ja olid suurte kaotuste tõttu sunnitud pealetungi lõpetama.

9. märtsi alustasid Punaarmee 4 diviisi pealetungi ka Auvere tugialalt põhja suunas, et murda Berlini Grupi („Feldherrnhalle“, 227., 170., 58. ja 61. jalaväediviisi pataljonid) vastupanu ning III SS-soomuskorpuse jõud Narva-Jaanilinna ruumis sisse piirata. 9. ja 10. märtsil anti III Germaani Soomuskorpuse alluvusse veel 122. jalaväediviis.

11. märtsi hommikul ründas Punaarmee 20. Eesti SS-diviisi lõigus Siivertsist Vepskülani, õhtuks rünnak tõrjuti, kuid Eesti diviis kandis tõsiseid kaotusi.

12. märtsi ööl tuli üle Peipsi jää ja tungis Mustvee lähedal Omedu jõesuusse Saksa vägede tagalasse 400-meheline Esimese Eesti Partisanide Brigaadi Dmitri Makarovi III partisanibrigaad, mis purustati 94. julgestusrügemendi III pataljoni ülema major Bernhardi, 2. Eesti piirikaitserügemendi III pataljoni 12. kompanii ja omakaitseüksuste poolt mõne päeva jooksul, Tarakvere ja Kangroveski ümbruses[10]. Brigaad jõudis Tudu, Virunurme ja Mäetaguse jooneni, seejärel peatati Oandu ja Virunurme vahelises ruumis ja suruti tagasi Murakasoo saartele. Väikesel osal õnnestus pääseda läbi metsade Peipsi äärde ja üle jää tagasi, mõni väiksem grupp jäi Sirtsu soo ümbruse metsadesse, kus neile terve järgneva kevade ja suve veel jahti peeti.

Next.svg Pikemalt artiklis Tarakvere lahing

Krivasoo kott[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Krivasoo kott /platsdarm, Krivasoo läänesillapea ja Krivasoo idasillapea
Narva Feb10 Apr23 44.jpg

Idarinde lahingud Narva ruumis jätkusid 16. märtsil, siis õnnestus Punaarmeel 45. rügemendi II pataljoni positsioonidesse sisse murda. I/45 pataljon ning Standartenführer Tuulingu juhitud 46. rügemendi osad suutsid vastase tagasi lüüa. 17. märtsil kandus võitlus Krivasoo sillapea sisemusest Vaivara-Sinimägede ümbrusse, kus Punaarmeel õnnestus edasi liikuda vaid pool kilomeetrit. 19. märtsil hõivas Punaarmee 2. LA 256. LD Auvere raudteejaama, Sooküla, Huntaugu ja Tagapere. Auvere raudteejaama ja Vaivara vahelisse lõiku koondati Saksa 11., 61., 170. ja 227. diviisid ja krahv Hyazinth von Strachwitzi tankid.

Auvere platsdarmi lahingud[muuda | muuda lähteteksti]

Auvere platsdarm (saksa kirjanduses Brückenkopf von Narva, vene kirjanduses Нарвский плацдарм)

Märtsi lõpus ja aprilli alguses peeti lahingud Punaarmee Auvere tugiala lääne- ja idakõrva tagasitõrjumiseks Narvast läänes ja edelas. Auvere platsdarmi rindejoonest väljaülatuvad platsdarmid, ohustasid Tallinn – Narva raudteed ja neid saanuks kasutada tugialadena mereni tungimiseks ning Narva jõel olevate väekoondiste sissepiiramiseks. 19. märtsil alustati vastupealetungi Punaarmee Auvere platsdarmile III Germaani Soomuskorpuse ja LIV armeekorpuse väeosadega. Operatsiooni juhtis selleks armeegrupile „Narwa“ juurde antud XXXXIII armeekorpus. XXXXIII armeekorpusele allutati 227. ja 122. jalaväediviis, soomusgrenaderidiviis „Feldherrnhalle“ ja 61. ning 170. jalaväediviisi osad, kolonel krahv Hyazinth von Strachwitzi tankikoondis ning armee- ja korpuseüksused.

Saksa 61. ja 170. diviisi väeosad ja krahv Hyazinth von Strachwitzi ning Feldherrnhalle tankid ründasid sillapead Auveres Narva–Tallinna raudteel, kuuekilomeetrisel rindelõigul Vanamõisa-Sooküla vahelisel alal, piki Auvere-Kärekonna ja Haava-Pustoška teid. Narvast lõunas ümber Auvere tugiala kaitset koordineerinud kindral Wilhelm Berlini grupi senise rindelõigu juhtimise võttis üle 20. märtsil 1944 kindralleitnant Ehrenfried Boege XXXXIII armeekorpus. 26. märtsil algas vastupealetung ja Tagapere ja Kirikuküla juures. Kolm ööd-päeva kestnud lahingute järel oli Punaarmee 72. ja 109. laskurkorpuse väed sunnitud taanduma teisele poole Narva–Tapa raudtee lõiku. Krivasoo sillapea „läänekõrv“ oli likvideeritud. 19. aprillil jätkas XXXXIII armeekorpus rünnakut Auvere tugiala lääneküljel, kuid ilma suurema eduta ja 23. aprillil lõpetati XXXXIII armeekorpuse pealetung.

Punaarmee pealetung 20. Relvagrenaderide Eesti SS-diviisi rindelõigus Narva ruumis vaibus ja valitses suhteline rahu kogu väegrup Nordi rinde ulatuses. Korpused ja diviisid said oma üksusi uuesti formeerida ja täiendada.

1944. aasta märtsi lõpus anti suunati Narva rindele jaanuaris Saksamaal formeeritud jalaväediviisi „Mielau“ kaks grenaderirügementi, mis vahetasid välja mõned kaotusi kandnud üksused. Märtsi lõpus alustati 214. jalaväediviisi ümberpaigutamist Põhja-Ukrainasse 4. tankiarmee alluvusse. Jalaväediviisi „Mielau“ kaks rügementi kasutati ära 214. jalaväediviisi kaotuste korvamiseks.

Veidi enne 1944 alanud Nõukogude vägede suvist pealetungi jõudis 47. Relva-SS Grenaderirügement Kehrast Narva rindele. Selle II pataljon võttis üle 45. Relva-SS Grenaderirügemendi positsioonid. Koos 20. SS-diviisi füsiljeerpataljoniga vahetas viimane omakorda välja Auverest lõunas kaitsel olnud 126. Jalaväediviisi osad. Samuti Auverest lõunasse paigutatud 47. rügemendi I pataljon allutati 11. Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-diviisile Nordland. 46. rügement asus kaitsele 47. rügemendi II pataljoni vasakult tiivalt Narva laheni.

Kavatsedes kõik seni veel Wehrmachtis ja politseiüksustes teenivad eestlased Relva-SS-i koondada, käskis Himmler 15. juulil 1944 formeerida Peipsi järvest läänes teinegi Eesti SS-relvagrenaderidiviis. Kõigil kolmel olemasoleval grenaderirügemendil tuli loovutada üks pataljon uute rügementide tuumikuks. Ülejäänud mehed pidi võetama piirikaitserügementidest. Diviis pidi juba kahe kuu pärast olema rindekõlblik. Selle komandöriks määrati SS-Oberführer Lombard. Ühtlasi kavandas SS-i Peaamet X (1. Eesti) Relva-SS-i armeekorpuse juhtkonna komplekteerimist. Uue diviisi ja armeekorpuse moodustamise nurjas Punaarmee suurpealetung ja selle tagajärjel kujunenud olukord.


Lahingutegevuse vaibumisel viis Saksa väejuhatus Narva rindelt maist juulini 1944 ära: soomusgrenaderidiviisi "Feldherrnhalle" Valgevenesse; 16. ja 17. mail diviisi Großdeutschland V pataljoni; 122. jalaväediviisi Soome; 170. jalaväediviisi Leedusse; 225. jalaväediviisi Daugavpilsi lähedale; 61. jalaväediviisi Daugavpilsi lähedale; 58. jalaväediviisi Daugavpilsi lähedale; XXVI armeekorpus ja korpuseüksused Leedusse ja XXXXIII armeekorpus ja korpuseüksused Lätisse.

26. mail 1944 paigutati armeegrupi „Narwa“ alluvuses rindele 1. Eesti Politseirügement (286., 288., 291., 292. Politsei Jalaväepataljon), vahetades välja eesti politseipataljonid nr 29–32. 5. juulil 1944 aga nimetati 1. eesti politseirügemendi staap 2. eesti politseirügemendi staabiks, viidi armeegrupi „Narwa“ alluvusest välja, ja määrati juhtima 37., 38. ja 40. politseipataljoni, mis saadeti Daugavpilsi rindele 2. Balti rinde Rēzekne-Daugavpilsi pealetungioperatsiooni tõrjelahingutesse.

Taganemine Tannenbergi liinile[muuda | muuda lähteteksti]

2. Balti rinde väed alustasid pealetungi Lätis löögiga Dünaburgi suunas. Lahingutegevus Põhja-Läti aladel mõjutasid Narva rinnet oluliselt, Narva rinde püsimine sõltus lahingutegevuse arengust Pihkva ning hiljem Lõuna-Eesti aladel. Põhjasuunaline löök Tartu piirkonnast tinginuks Narva rinde kokkuvarisemise ja ohu likvideerimiseks lõunas eraldas operatiivgrupp Narva väeüksusi. Vägede äratõmbamise tõttu Narva piirkonnast tuli aga vähendada Narva rindelõigu pikkust. Rindejoone viimine Sinimägede positsioonile vähendanuks rinnet 20 km võrra.

Rindejoone lühendamise otstarbel jättis III Germaani Soomuskorpus 2. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit Narvast läänes, nn Tannenbergi liinil. Allüksuseid teavitati taandumise algusest viimasel hetkel. Tegelikult oli luba taandumiseks väegrupi Nord staabist saadud juba 22. juulil.[11] Eesti diviisi suurtükirügement pidi tosinjagu suurtükki maha jätma, sest nende minemaveoks puudusid vahendid.[12]

Saksa väeosad paiknesid Narva–Tallinna maanteega risti üle maantee MummassaareSookülaMetskülaPutki joonele.

Juulilahingud[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Narva pealetungioperatsioon (24.07.1944–10.08.1944)
Narva July 44.gif

25. juulil 1944 kell 5 hommikul alustasid marssal Leonid Govorovi juhitavad Leningradi rinde väed – 2. löögiarmee ja 8. armee – pärast tunniajast turmtuld AuvereSirgala ruumis pealetungi väegrupile Narva Eesti ja 44. jalaväerügementide positsioonidele. 2. löögiarmee asus rünnakule Narva-Jõesuu-Narva joonelt ja 8. armee Auvere platsdarmilt ja positsioonidelt Narva jõest lõunapoolt. Nõukogude poolele olid Eesti diviisi positsioonid peensusteni teada, neid võis selles abistada mõni päev varem üle Narva jõe ujunud 46. rügemendis teeninud venelane.[3][13] Kell 10 murdsid vastase üksused Eesti väeosade positsioonidesse Auverest lõunas.

Next.svg Pikemalt artiklis Auvere lahingud

Saavutamata edu Auvere juures, asus Punaarmee ründama Narva jõe ääres Vaasas, Riigikülas ja Narva-Jõesuus. 2. löögiarmee 131. LD ja 191. LD väeosad ületasid Kudruküla juures Narva jõest põhja pool Narva linna. 20. SS-relvagrenaderidiviisi staap teatas, et vastane tungis kokku kolme pataljoniga Vaasa all ja mõlemal pool Riigiküla üle Narva jõe. Rünnaku käigus murti läbi 46. rügemendi III pataljoni lõigust (pärast suurtükitule ettevalmistust oli III pataljonis rivis umbes 100 meest). Punaarmee asus kohe Vaasas silda ehitama. Nõukogude väe poolt kestis jõe ületamine kümme minutit. Esimese kahe tunni jooksul toodi üle jõe ka väikesekaliibrilised suurtükid. Nelja tunni pärast suudeti valmis saada esimene pontoonsild, mis võimaldas üle tuua keskmise kaliibriga ja tankitõrjesuurtükke.[14] Õhtuks suudeti alustada raskemate suurtükkide ja tankide üle Narva jõe toomist.[5] Lõunaks jõuti Tallinna–Narva maanteeni Peeterristi ja Puhkova juures kus Saksa väed nad peatuma sundisid.[11] Sissemurre riivistati 4. SS-vabatahtlike soomusgrenaderide brigaad Nederlandi abiga Auga-Puhkova joonel (Soome lahe rannalt Narva–Tallinna maanteeni). Punaarmee kandis raskeid kaotusi ning oleks piisanud ühest pataljonist, et see veel 25. juulil üle Narva jõe tagasi tõrjuda kuid diviisi staap oli juba otsustanud eemalduda uuele joonele.[3] Riigiküla piirkonnas jõe ületanud 191. LD väeosad jõudsid 25. juunil 24:00 Tallinna-Narva maantee äärde ja vallutasid Olgina ning Pähklimäe külad ning jõudsid 26. juulil Saksa vägede poolt mahajäetud Narva lääneservale. Läbimurre peatati 46. rügemendi II pataljoni poolt major Friedrich Kure juhtimisel.

25. juulil 1944 võttis 300. eriotstarbeline diviisi staap üle rindelõigu Narva jõel Peipsi järvest kuni Auvereni, ta vahetas välja varem seal kaitsel olnud XXXXIII armeekorpuse (mis oli kevadel omakorda välja vahetanud rindelõigu eest vastutanud XXVI armeekorpuse). 300. eriotstarbelisele diviisi staabile allutati peale 2., 3., 4. ja 6. piirikaitserügemendi ka kolm eesti politseipataljoni, mõned väiksemad Saksa üksused ja suurtükiüksused, sealhulgas mõned 20. Eesti SS-diviisi patareid. Puhatu soos Krivasoo ja Uusna küla vahel ja Permisküla all asus kaitsel 4. Eesti Piirikaitserügement, 6. Eesti Piirikaitserügemendi 2. pataljon asus kaitsel Narva jões asunud Permisküla saarel.

3. Eesti Piirikaitserügement, mis seni kaitses laia rinnet Vasknarva rajoonis, sai kitsama kaitselõigu Peipsi järve kirdekaldal Smolnitsa külast kuni Narva jõe läänekaldal oleva Eesti-Perevoloka (Djuk-Perevoloka) külani. Eesti-Perevoloka külast kuni Karjati külani, Permisküla ja Permisküla saar Narva jões kaasa arvatud, oli kaitsel 6. Eesti Piirikaitserügement, 288. eesti politseipataljon Karjatist kuni Kuningakülani. Kuningakülast kuni Poruni jõeni (Poruni jõgi suubub Narva jõkke u. 4 km Gorodenkost põhja pool) oli kaitsele paigutatud 4. Eesti Piirikaitserügement. Poruni jõge mööda pöördus rinne Narva jõelt Puhatu soosse. Poruni jõe suudmest algas 2. Eesti Piirikaitserügemendi kaitselõik ja kulges kaares põhja poole Putki küla suunas ning lõppes umbes Putki ja Poruni jõe vahemaa keskel. Sealt edasi olid rindel Saksa üksused[15].

25. juuli õhtu eel alustatigi «Nederlandi» SS-tankibrigaadi üksuste väljaviimist Narvast. Ööl vastu 26. juulit ületas 16. kindlustatud rajooni võitlejate esimene rühm Narva jõe Hermanni kindluse juures. Umbes samal ajal alustati dessandiga Kreenholmi saarelt, mis oli hõivatud juba 25. juuli päeval. 26. ja 27. juulil jätkasid Punaarmee üksused pealetungi kuni jõudsid Mummassaare-Tambi-Kirikuküla joonele, kus kohtasid Saksa vägede organiseeritud vastupanu. 27. juulil olid 2. löögiarmee üksused sunnitud peatuma Mummassaare — Lastekoloonia joonel, ka 8. armee ründetegevus rauges.

48. rügemendi General Seyffardt purustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestusmärk (tank T-34/85) kohas, kus 25.– 26. juulil 1944 ületasid Leningradi rinde väed kindral Fedjuninski juhtimisel Narva jõe.[16]

25. juulil 17.00 sai käsu alustada taandumist alates kella 18.00-st 4. SS-vabatahtlike soomusgrenaderide brigaad Nederlandi 48. SS-vabatahtlike soomusgrenaderide rügement "General Seyffardt", mis oli paiknenud Jaanilinna sillapeal.[3] Rügemendiülem Richard Benner jättis käsu täitmata, põhjendades, et ta ei suuda tõmmata selle ajaga rindelt ära raskerelvi. Taandumistee valiku jättis diviisikomandör Jürgen Wagner rügemendiülema otsustada. Kuigi Benner oli saatnud Tallinna–Narva maanteed vastasest lahti hoidma ühe oma pataljoni, otsustas ta kasutada teist taganemisteed, mis oli aga palju viletsam. Ilmselt arvas rügemendiülem, et vastane on maantee juba läbi lõiganud. Tegelikult hoidsid oma üksused teda oodates teed lahti ning taandusid alles pärast kella kahte öösel.[3] Suurtükid taandusid kella 22.00-ks, 48. rügement alustas taganemist kell 01.00, oodates Narva jõe idakaldal järgi tunde hilinenud kompaniid[17]. Rügemendiülem otsustas lasta oma meestel kell viis hommikul tunnikese puhata. Sellise otsusega ei olnud nõus kogenumad kaasvõitlejad.[3] Ka oli katkenud raadioside. Bennerit usaldas armeegrupi juhtkond, kes veel 26. juuli hommikul mitte millegi pärast muret ei tundnud.[17][3] Muretsema hakkas diviisiülem, saates kadunud rügementi otsima luureüksused ning rünnakkahurid, mis aga kohe sattusid kokku ülekaalukate Punaarmee üksustega, kes pärast väikest lahingut Saksa väed taganema sundisid. Samal ajal oli Punaarmee 8. armee väeosad Krivasoo kotist jõudnud mereni ning valitses täielikult õhuruumi.[3] Benner otsustas muuta eemaldumisteed ning liikuda Tallinna–Narva maanteele. Kell kaheksa hommikul sattus 48. rügement Repniku küla lähedal Punaarmee 120. laskurdiviisi ja 109. laskurkorpuse üksustega lahingkontakti. Eemal kuuldi ka teisi Saksa üksusi, kes pidasid Punaarmeega lahingut kuid Benner otsustas nendeni läbimurdmise asemel liikuda jälle lõunasse ja sealt läände. Sealne maastik oli aga soine ja rügement oli sunnitud liikuma vastase pidevate rünnakute all. Lõunaks oli üksus nii kurnatud, et õhiti tankitõrjekahurid ja jäeti maha ka muu rasketehnika. Päästvast Tannenbergi liinist lahutasid rügementi vaid loetud kilomeetrid kuid üksus oli juba sisse piiratud.[3] Maad hakkas võtma meeleheide ja osa ohvitseridest sooritas enesetapu. 26. juulil kell 17.30 alanud 48. rügemendi läbimurdekatse kukkus läbi. Rügemendiülem hukkus kohe rünnaku alguses. Rügement lagunes laiali väikesteks gruppideks ning Sinimägedesse jõudis vaid umbes 20% allüksusest.[11] Punaarmee andmetel langes umbes 580 48. rügemendi General Seyffardti võitlejat ning 120 langes vangi.

Samuti hukkus taganemisel Nederlandi brigaadi väiksem luureüksus, mis jäi vastase piiramisrõngasse.

Sinimägede lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sinimägede lahing

Augustilahingud[muuda | muuda lähteteksti]

Punaarmee Krivasoo platsdarmist lõunapool, Narva jõe ülemjooksul jätkasid kaitseliini hoidmist Metsküla-Putki liinil Saksa 11. jalaväediviisi ja 300. Eriotstarbelise Diviisi 3. ja 2. Eesti piirikaitserügementide üksused. Gorodenko juures oli kaitsel 4. Eesti Piirikaitserügement, sellest lõunapoole Kuningaküla juures 288. Politsei Jalaväepataljon, Permisküla juures 6. Eesti Piirikaitserügement ja Vasknarva-Smolnitsa juures 3. Eesti Piirikaitserügement.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Danmark""., [Dresden]: Winkelried Vlg, ISBN / EAN 3938392157

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kurowski, Franz (2007), "SS-Obersturmbannführer Paul-Albert Kausch. Kommandant der Waffen-SS-Panzerabteilung "Hermann von Salza"". Würzburg: Weidlich u. Flechsig, ISBN 9783881897327
  • Pruett, Michael H. (2009), "Panzerkampfgruppe Strachwitz. Der Kampf um den "Ostsack" und "Westsack", Narwa 1944. Eine Bilddokumentation mit vielen bisher unveröffentlichten Originalfotos". Zweibrücken: VDMedien Nickel, ISBN 9783866190382

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://vif2ne.ru:2003/nvk/forum/arhprint/1448156
  2. 2,0 2,1 2,2 Toomas Hiio (2006). "Combat in Estonia in 1944". peatükis Toomas Hiio, Meelis Maripuu, & Indrek Paavle. Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn. lk 1035–1094. 
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis (Estonian keeles). Tallinn: Varrak. 
  4. Hannes Walter. "Estonia in World War II". Mississippi: Historical Text Archive. 
  5. 5,0 5,1 F.I.Paulman (1980). "Natšalo osvoboždenia Sovetskoi Estonii". Ot Narvõ do Sõrve (Russian keeles). Tallinn: Eesti Raamat. lk 7–119. 
  6. David M. Glantz (2001). The Soviet-German War 1941–1945: Myths and Realities. Glemson, Lõuna-Carolina: Clemsoni Ülikool, Strom Thurmondi avaliku halduse instituut. 
  7. "Saksa okupatsioon (1941–44)". Eesti. Üld. 11. Eesti entsüklopeedia. 2002. lk 312–315. 
  8. Jüri Kotšinev, Wehrmacht II maailmasõjas. Wehrmachti soomusrusikas, Kultuur ja Elu, 4/2012
  9. Endine saksa sõdur ordeneid ei oota, 16. detsember 2006
  10. Meinhard Leetmaa, Sõjas ja ikestatud Eestis, Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1979. Stockholm: Spånga Tryckeri
  11. 11,0 11,1 11,2 Hanno Ojalo (2017). Sinimägede legend. Kuidas võitles Eesti diviis.. Tallinn: Ammukaar. 
  12. Mati Õun, Hanno Ojalo (2016). Võidukad Eestlased. Eestlaste võidukad lahingud viikingiajast tänapäevani.. Ajakirjade kirjastus. 
  13. Paulman F. I (1974). Tuli ja manööver. Tallinn. 
  14. (1977). Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Ilmasõjas.. Tallinn. 
  15. H. Mengel. Suurim armastus II, lk. 62; A. Purre. Võitlused Eestis 1944. lk. 44.
  16. Monument "Tank T-34"
  17. 17,0 17,1 Felix Steiner (1999). Relva-SS vabatahtlikud. Olion.