Narva lahing (1944)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel on Teise maailmasõja ajal toimunud Narva lahingutest; teiste Narvas toimunud lahingute kohta vaata lehekülge Narva lahing.

Narva lahing (1944)
Osa Teise maailmasõja Idarinde
sõjategevusest Eestis 1944. aastal
Narva jõgi 1999.jpg
Narva jõgi: Hermanni kindlus Eesti kaldal (vasakul) Vene Ivangorodi kindluse vastas.
Toimumisaeg 2. veebruar[3] – 25. juuli 1944
Toimumiskoht Narva
Tulemus Nõukogude võit
Territoriaalsed
muudatused
Narva-taguse, Narva ja Vaivara valla idaosa langemine Nõukogude valdusse
Osalised
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Saksamaa
Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Johannes Frießner (Armeegrupp Narwa)
Flag of the German Reich (1935–1945).svg Felix Steiner (III Germaani Soomuskorpus)
Flag of the Soviet Union.svg Leonid Govorov (Leningradi rinne)
Flag of the Soviet Union.svg Ivan Fedjuninski (2. Löögiarmee)
Väeüksused
Flag of the German Reich (1935–1945).svg

Flag of the German Reich (1935–1945).svg Armeegrupp Narva
Flag of the German Reich (1935–1945).svg III Germaani Soomuskorpus
Flag of the German Reich (1935–1945).svg 11. SS-Diviis Nordland
Flag of the German Reich (1935–1945).svg 4. SS-Brigaad Langemarck
Flag of the German Reich (1935–1945).svg 23. SS-Diviis Nederland
Estonian Division.jpg 20. Eesti SS-diviis
Estonian Division.jpg 45. Relva-SS Grenaderirügement
Estonian Division.jpg 46. Relva-SS Grenaderirügement

Flag of the German Reich (1935–1945).svg 9. Luftwaffe Välidiviis
Flag of the Soviet Union.svg

Flag of the Soviet Union.svg 2. löögiarmee
Flag of the Soviet Union.svg 14. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 98. laskurdiviisv Flag of the Soviet Union.svg 4. polk
Flag of the Soviet Union.svg 166. laskurpolk
Flag of the Soviet Union.svg 131. laskurdiviis
Flag of the Soviet Union.svg 30. kaardiväe laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 43. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 109. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 122. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 4. Üksik Merejalaväe Brigaad
Flag of the Soviet Union.svg 59. armee
Flag of the Soviet Union.svg 6. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 43. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 117. laskurkorpus
Flag of the Soviet Union.svg 124. laskurkorpus

Flag of the Soviet Union.svg 8. armee[1]
Jõudude suurus
123 541 meest[2]
32 tanki[3]
137 lennukit[2]
200 000 meest[3][4]
2500 suurtükki
100 tanki[5]
800 lennukit[2]
Kaotused
11 500 langenut või teadmata kadunut
46 500 haavatut või haiget[3]
70 000 langenut või teadmata kadunut
250 000 haavatut või haiget
150 tanki
200 lennukit[3]

Narva lahing (saksa Schlacht bei Narva; vene Битва за Нарву) oli Nõukogude Leningradi rinde ja Saksa armeegrupi Narwa vaheline lahing Teise maailmasõja idarindel 2. veebruarist kuni 26. juulini 1944, mis peeti strateegiliselt olulise Narva linna pärast. Nõukogude vägede Kingissepa–Gdovi pealetungioperatsiooni, veebruari Narva pealetung, Putki lahing ja märtsi lõpu Narva pealetung) olid osa Punaarmee talvis-kevadisest sõjakäigust.[6]

Nõukogude vägede Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsiooni ning Novgorodi-suunalised pealetungisuunad, 1944. aasta jaanuaris-veebruaris

Leningradi-Novgorodi pealetungioperatsiooni jätkuna surusid Punaarmee Leningradi rinde Eesti operatsioon rinde Narva jõeni eesmärgiga purustada Armeegrupp Narwa ning tungida Tallinna ja Pärnuni. Nõukogude 2. löögiarmee eelväed lõid veebruaris jõe läänekaldale Riigiküla, Siivertsi-Vepsküla ja Krivasoo sillapead. Järgnenud pealetungid ebaõnnestusid saksa ja eesti üksuste visa vastupanu tõttu, kellest viimased olid motiveeritud Eesti Vabariigi taassünni võimalusest. Armeegrupi Narwa vasturünnakud hävitasid linnast põhjas paiknevad sillapead ja surusid lõunapoolse Krivasoo sillapea koomale, stabiliseerides rinde suve keskpaigani. Nõukogude vägede suvine Narva pealetung viis linna vallutamiseni 25. juulil, sundides Saksa vägesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile.[3][7]

Olukord enne lahingut[muuda | muuda lähteteksti]

14. jaanuaril 1944 alustasid Leningradi rinde väed operatsiooni "Säde"(Операция "Искра") Leningradi blokaadi läbimurdmiseks ja väegrupi Nord purustamiseks. Lahingut alustas Oranienbaumi pladsdarmilt 2. löögiarmee kindralpolkovnik Ivan Fedjuninski juhtimisel.

Samal päeval alustasid pealetungi ka armeekindral Kirill Meretskovi juhitud Volhovi rinde väed. Volhovi rinde 59. armee kindralleitnant Ivan Korovnikovi juhtimisel suutis Novgorodist kahelt poolt möödudes Novgorodis paiknenud Wehrmachti väegrupi peaaegu ümber piirata.

15. jaanuaril alustas Pulkovo kõrgendikult rünnakut kindralpolkovnik Ivan Maslennikovi 42. armee.

Lootes Saksa 18. armee ümber piirata, suunas Leningradi rinde juhataja armeekindral Leonid Govorov 42. armee lõunasse. Nendes Punaarmee vastastes tõrjelahingutes paistsid silma 658. ja 659. Eesti Idapataljonid. Major Alfons Rebase juhitud 658. pataljon kaitses armee ainust taganemisteed Novgorodi–Luuga maanteel Sürgovo küla juures ja hiljem Luuga all Vaškovo küla juures edukalt. Eestlastest üksused liikusid pidevalt armeearjergardis katteüksustena. Nende lahingute eest anti Rebasele esimese eestlasena Raudristi Rüütlirist.

Väegrupil Nord puudusid reservid nii ulatusliku rünnaku tõrjumiseks Leningradi ja Novgorodi all ning kuna 11. Luftwaffe välidiviis Leningradi all ei suutnud oma positsioone hoida ja jooksis laiali, ähvardas ümberpiiramine oma positsioone hoidvaid väeosasid. Üksused olid sunnitud tagasi tõmbuma ning kogu kaitse varises kokku. Kuna väeosadel puudus taganemisplaan ja nad ei teadnud, mida teha, muutus taandumine kohati paaniliseks põgenemiseks ja kaoseks. Punaarmee 42. armee lõunasse pööramine kergendas küll Narva suunal taanduvate vägede olukorda, kuid rinnet peatada ei suudetud. Punaarmeele oli antud korraldus murda vaenlase kaitse käigult ja tungida Wehrmachti järel kohe üle Narva jõe.

Vähestena suutsid III Germaani Soomuskorpusele allutatud väeosad ja mõned Wehrmachti üksused enam-vähem korrapäraselt taandudes säilitada võitlusvõime ja osutada ründajatele vastupanu ning jõuda uutele positsioonidele, sealjuures struktuuri säilitades.

Kaitseliini moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna Leningradi alt taganema sunnitud Wehrmachti 18. armee LIV armeekorpus ja III Germaani Soomuskorpus taandusid Narva suunas ning ülejäänud armee Pihkva suunas oli Narva suunas taanduvate vägede juhtimine armee staabist võimatu. Seepärast moodustati Narva suunas taanduvatest vägedest jalaväekindral Otto Sponheimeri juhtimisel Sponheimeri Grupp.

Vastavalt Sponheimeri päevakäsule 31. jaanuarist 1944 pidi Peipsi järvest Krivasoo külani kaitse sisse võtma LIV armeekorpus ja sealt edasi kuni Narva laheni III Germaani Soomuskorpus. Seni markeerisid uut kaitseliini 207. julgestusdiviisile allunud julgestus- ja alarmüksused.

Luuga jõel Jamburgi (Kingissepp) lähedal panid diviis Nordland ja 10. Luftwaffe Välidiviisi riismed kindralmajor Hermann von Wedeli juhtimisel Punaarmee edasitungi mitmeks päevaks seisma. Võimaldades Panther-liini lahingukorda seada ja taandunud vägedel ridu kohendada.

Ida pool Narva jõge võitlesid Punaarmee pidurdamisel ka teised eestlastest komplekteeritud üksused, nagu Fischeri pataljon kapten German Fischeri juhtimisel (Narva tagavarapataljon). Neile lisandusid kohalikud omakaitseformeeringud.

Jaanuari lõpuks oli Sponheimeril selge, et LIV armeekorpuse lõiku pole Luuga alt suuremaid võitlusvõimelisi üksusi saabumas. Saabuvatest üksustest sai arvestada 227. jalaväediviisiga kellele allutati ka 225. jalaväediviisi riismed. 170. jalaväediviis tõmmati aga täiendamiseks 10. Luftwaffe välidiviisi riismetega rindelt üldse välja.

25. jaanuaril algas Narva evakueerimine, mis kestis kuni 2.-3. veebruarini. 1. veebruaril kuulutas välja Saksa okupatsioonivõimude loal Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe 1904–1923. aastal sündinud meeste üldmobilisatsiooni.

Seega oli teatud perioodil rinde hoidmine lõuna pool Narvat põhiliselt 94. julgestusrügemendi I ja III pataljon ja Eestist mobiliseeritud 29. Eesti Politseipataljoni 3. ja 4. kompanii ning 30. Eesti Politseipataljoni ja alarmpataljoni Tartu ülesandeks.

10. veebruariks lisandus LIV armeekorpuse piirkonnas 477. tankihävitajate divisjon ja 388. väli-väljaõppediviisi ja 477. väli-väljaõppediviisi staabid ja üks pataljon. Alates 13. veebruarist juhatas Sponheimeri Gruppi 227. jalaväediviisi ülem kindralleitnant Wilhelm Berlin.

23. veebruaril 1944 moodustas armeegrupi Nord uus ülemjuhataja Walter Model Sponheimeri Gruppi asemele armeegrupi Narva, mida juhtis jalaväekindral Johannes Friessner ja mis allus otse armeegrupile Nord.

Väeosade paigutus kaitseliinil lahingu algul[muuda | muuda lähteteksti]

Merikülas paiknes Eesti politseipataljon, Augal mereväepataljon Hohenschildt, Narva-Jõesuus mereväepataljon Schneider. Kõik kolm kuulusid Kampfgruppe Küstesse, mille staap asus Augal. Veebruari esimestel päevadel paigutati mereväelastest edasi Narva jõe joonele taanduvatest sõduritest moodustatud võitlusgrupid Kausch, Gehrman ja Wengler. Siivertsist Narva linna piirini Nederlandi 54. pioneeripataljon.

Jaanilinna sillapeal Relva-SS III Germaani Soomuskorpuse 4. Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-brigaad Nederlandi 48. rügement General Seyffardt (SS-Freiwilligen-Panzergrenadier-Regiment 48 General Seyffard) ja 49. rügement De Ruyter (SS-Freiwilligen-Panzergrenadier-Regiment 49 de Ruyter), ning lõuna pool 11. Soomusgrenaderide SS-diviis Nordlandi 24. Soomusgrenaderide SS-rügement Danmark (SS-Panzergrenadier-Regiment 24 „Danmark“). Sillapea kaitset organiseeris 11. SS-diviisi Nordland ülem SS-Brigadeführer Fritz von Scholz.

Narva linna lõunaosas Nordlandi 23. Soomusgrenaderide SS-rügement Norge (SS-Panzergrenadier-Regiment 23 „Norge“) ja Omakaitse Narva üksus, edasi 29. Eesti Politseipataljon Krivasoost mööda, sealt 61., 225. ja 170. diviisi riismetest moodustatud lahingugrupp, edasi kuni Peipsini 30. Eesti Politseipataljon.

Narva toodi ka 23 Tiiger tankist koosnev 502. tankipataljoni 1. kompanii. Pataljon anti Nordland ülema SS-Brigadeführer Fritzvon Scholz käsutusse ja paigutati Narva linna ja Jaanilinna sillapeale.

Operatiivsete ülesannete täitmiseks jäi Nordlandi 11. Soomustatud luurepataljon (SS-Panzer Aufklärung Abtelung 11) SS-Hauptsturmführer Rudolf Saalbachi juhtimisel ja 11. SS-tankipataljon Hermann von Salza SS-Obersturmbannführer Paul-Albert Kauschi juhtimisel.

Punaarmee Leningradi rinde 2. löögiarmee väeosad asusid Jaanilinna-Narva ruumis. 14. laskurkorpuse ja 30. Kaardiväe laskurkorpuse väed asusid Narva-Jõesuu ja Narva vahelisel alal: 48. üksik merejalaväebrigaad (Narva-Jõesuu), 98. laskurdiviis (Tõrvala), 131. laskurdiviis (Popovka) Narvast põhjapool. 2. löögiarmee 30. kv laskurkorpuse, 71. üksiku merejalaväebrigaadi, 43.,109. ja 122. laskurkorpuse väeosad Narvast lõunapool, Dolgaja Niiva ruumis Narva jõest idas. 2. löögiarmee 314. laskurdiviis asus Ust-Žerdjanka ruumis.

Punaarmee 11. laskurdiviis asus Narva jõe keskjooksul Omuthi ruumis ning 43. laskurdiviis Permisküla ruumis Narva jõe ülemjooksul Peipsi järve ja Vasknarva juures.

Osalenud väeüksused[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa poolel[muuda | muuda lähteteksti]

Armeegrupp Narva

Nõukogude poolel[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude poolel

Lahingiskeem Narva ja Virumaa piirkonnas, 1944. aasta 10. veebruarist – 23. aprillini

Lahingu käik[muuda | muuda lähteteksti]

1. veebruar 1944 jõudsid Punaarmee 2. löögiarmee üksused Tõrvala juures Narva jõeni. Eelüksused asusid seda käigult ületama, mis aga ei õnnestunud.

Kudruküla sillapea[muuda | muuda lähteteksti]

2. veebruaril avastasid kindralmajor Anatoli Andrejevi juhitud 43. laskurkorpuse 98. laskurdiviisi 4. polgu üksused Saksa rindes hõreda koha ja lõid Kudruküla juures Narva jõe läänekaldale sillapea (Kudruküla, Riigiküla ja Vaasa-Vepsküla-Siivertsi juures). 98. laskurdiviisi 4. polgu võitlejad mehitasid sillapea probleemideta. Peagi täiendasid neid 166. laskurpolgu võitlejad Vepsküla ruumis. Narva-Jõesuusse tegid dessandi ka 48. üksiku merejalaväebrigaadi allüksused.

Lõigu eest vastutav SS-Brigadeführer Christian Poul Kryssing suutis vasturünnakut juhtides kolme tanki kaasabil koos jalaväega 166. polgu Vepsküla sillapea puruks lüüa ja idakaldale tagasi suruda. Likvideeriti ka 4. laskurpolgu sillapea ning merejalaväelaste dessant.

Narvast edelas Ust-Žerdjanka ruumis tungisid 314. laskurdiviisi osad 2. veebruaril Väska ning Männikuni ja purustasid piirkonda kaitsnud eesti mobiliseeritute katteväeosad. Sissetungi riivistamislahingutes kaitselahinguid pidavale 314. ld suunati 5. veebruaril toetuseks 125. laskurdiviisi kaks polku.

5. ja 6. veebruaril tegid Punaarmee 11. laskurkorpuse väeosad katse forseerida Narva jõge Omuti juures ning 219. ja 320. laskurpolgu osad moodustasid ka seal sillapead.

Jaanilinna-Narva suunal kulgenud 109. laskuskorpuse rünnak peatati Popovka-Lilienbachi-Dolgaja Niiva joonel, Narva jõest idakaldal. Idakaldal, Narva linnast edelasuunal jäi veel ka Saksa vägede sillapea, mida piiritlesid Krivasoo-Dolgaja Niiva-Pustoi Konetsi asulad.

Pärast Punaarmee vägede ümbergrupeerimist alustasid vãed 11. veebruaril uuesti pealetungikatseid. Lõunapool Narvat alustasid pealetungi 30.kv lk 63. ja 64.kv laskurdiviis Krivasoo Saksa vägede kaitseliinile ning jõudsid välja jõe läänekaldal sillapead kaitsnud 314. ld väeosadeni.

Permisküla juures tungisid 11. laskurdiviisi väeosad üle jõe ning moodustasid uue sillapea.

Narvast põhjapool tungisid 43.laskurkorpuse 98. ld ja 131.ld väeosad Vepsküla ja Siivertsi suunal, kuni 2km kaitsesse.

109. lk väeosad tungisid peale Narvast lõunasuunal ja edelapool Soldino suunal, saavutamata edu.

Vasknarva ruumis Karoli juures teostas 43.ld 147.lp dessandi ning moodustas sillapea.

13. veebruaril alustasid pealetungi teise ešeloni väeosad, 30 kv lk 45.kaardiväe laskurdiviisi väed ning laiendasid pealetungiga Narvast edelapool olnud platsdarmi 13 km võrra kaitse sügavusse. Narva lahelt teostas BPL 260. üksik mereväe laskurbrigaadi pataljon 14. veebruaril Meriküla dessandi.

15. veebruaril toimusus veel 2. löögiarmee ja 30.kv lk vägede rünnakud Krivasoo suunal, 64. ja 45.kv ld väeosasel õnnestus tungida Auvere platsdarmil mõnes kohas üle Tallinn-Narva raudtee Auvere jaama piirkonnas.

19.veebruaril anti 43. laskurkorpusele korraldus üle minna kaitsele põhja pool Narvat.

21. veebruaril 1944 vahetasid Eesti üksused välja Narva jõe ääres viimased 227. jalaväediviisi osad. 20. eesti vabatahtlike SS-diviisi 45. rügemendi II pataljoni (komandör Waffen-Hauptsturmführer Paul Maitla) positsioonid kulgesid Pähklamäest Vepskülani. 46. rügemendi I pataljon Waffen-Hauptsturmführer Silverti juhtimisel asus Vepskülas, II/46 pataljon (komandör SS-Obersturmführer Weber) Riigikülas. 20. veebruaril diviisi asupaika jõudnud 45. rügemendi I pataljon paigutati Peeterristile.

Riigiküla sillapea[muuda | muuda lähteteksti]

24. veebruaril ründasid 46. rügemendi 2. pataljoni osad SS-Haupsturmführer Rudolf Bruusi juhtimisel Riigiküla sillapead (1200 m pikk ja 300 m lai) põhjast, 1. pataljon lõunast. Lahing kestis üle kümne tunni, 6. kompanii 20-meheline löögirühm SS-Oberscharführer R. Männiku juhtimisel rullis vastaste kaevikud üle ning sillapea likvideeriti.

Rindejoon ja vägede diskolatsioon Narva piirkonnas 1944. aasta märtsis

Edela pool Narvat olid eestlaste vasturünnakud vaenlase visast vastupanust hoolimata edukad. 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi pataljonid SS-Oberführer Augsbergeri juhtimisel purustas koos ühe germaani III SS-tankikorpuse vabatahtlikega mitu päeva kestnud ründeheitlustes, 5. märtsiks vastase mõlemad tugialad Narva jõe läänekaldal ja tekitas talle suuri inimkaotusi.

Vepsküla sillapea[muuda | muuda lähteteksti]

28. veebruarist 3. märtsini 1944 ründasid 11. SS-vabatahtlike soomusgrenaderidiviisile allutatud 45. rügemendi I pataljon Nõukogude tugiala Narva jõe vasakul kaldal Vepsküla piirkonnas ja surusid vastase lõpuks lähivõitluses üle jõe.

Vaasa sillapea[muuda | muuda lähteteksti]

1. märtsil vallutasid 45. rügemendi 1. pataljon ja 46. rügemendi 1. pataljon raskes käsivõitluses Vepsaküla ja Vaasa sillapea. SS-Unterscharführer Harald Nugiseks sai selle rünnaku eest Rüütliristi.

Siivertsi sillapea[muuda | muuda lähteteksti]

5. märtsil murdis SS-Obersturmführer Martin Mägi rünnakgrupp lõpuks Siivertsi sillapea vastupanu. Sellega oli Narva läänekallas põhja pool Narva linna puhas.

Märtsipommitamised[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Märtsipommitamine.
Next.svg Pikemalt artiklis Märtsipommitamine Narvas. 6.–7. märtsil 1944, Märtsipommitamine Tallinnas 9. ja 10. märtsil 1944

Krivasoo kott[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Krivasoo kott.

Idarinde põhjaosas ründasid punaarmeelased kirde pool Nevelit, Ostrovi, Pihkva ja Narva piirkonnas tankide ja lahingulennukite toetusel suurte jõududega. Nende läbimurdekatsed nurjati Wehrmachti ja Relva-SS-i väeosade, samuti Eesti ja Läti SS-üksuste visa vastupanuga. Kohalikud läbimurded kas likvideeriti koheste vasturünnakutega või riivistati. Vaenlane kaotas 101 tanki.

Lahingud jätkusid 16. märtsil. Siis õnnestus Punaarmeel 45. rügemendi II pataljoni positsioonidesse sisse murda. I/45 pataljon ning Standartenführer Tuulingu juhitud 46. rügemendi osad suutsid vastase tagasi lüüa. Heideldi järgmise päevani. Sellega Punaarmee talvine pealetung 20. Relvagrenaderide Eesti SS-diviisi rindelõigus Narva ruumis vaibus. Siitpeale valitses suhteline rahu kogu väegrup Nordi rinde ulatuses. Korpused ja diviisid said oma üksusi uuesti formeerida ja täiendada. 9. aprillil 1944 pälvis vapruse eest 46. SS-vabatahtlike grenaderirügemendi I pataljoni Unterscharführer Harald Nugiseks Raudristi Rüütliristi.

Veidi enne 22. juunil 1944 alanud Nõukogude vägede suvist pealetungi jõudis 47. Relva-SS Grenaderirügement Kehrast Narva rindele. Selle II pataljon võttis üle 45. Relva-SS Grenaderirügemendi positsioonid. Koos 20. SS-diviisi füsiljeerpataljoniga vahetas viimane omakorda välja lõuna pool Auveret kaitsel olnud 126. Jalaväediviisi osad. Samuti Auverest lõunasse paigutatud 47. rügemendi I pataljon allutati 11. Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-diviisile Nordland. 46. rügement asus kaitsele 47. rügemendi II pataljoni vasakult tiivalt Narva laheni.

Kavatsedes kõik seni veel Wehrmachtis ja politseiüksustes teenivad eestlased Relva-SS-i koondada, käskis Himmler 15. juulil 1944 formeerida lääne pool Peipsi järve teinegi Eesti SS-relvagrenaderidiviis. Kõigil kolmel olemasoleval grenaderirügemendil tuli loovutada üks pataljon uute rügementide tuumikuks. Ülejäänud mehed pidi võetama piirikaitserügementidest. Diviis pidi juba kahe kuu pärast olema rindekõlblik. Selle komandöriks määrati SS-Oberführer Lombard. Ühtlasi kavandas SS-i Peaamet X (1. Eesti) Relva-SS-i armeekorpuse juhtkonna komplekteerimist. Uue diviisi ja armeekorpuse moodustamise nurjas Punaarmee suurpealetung ja selle tagajärjel kujunenud olukord.

Juulilahingud[muuda | muuda lähteteksti]

25. juulil 1944 kell 5 hommikul alustasid marssal Govorovi juhitavad Leningradi rinde väed – 2. löögiarmee ja 8. armee – pärast tunniajast turmtuld pealetungi väegrupile Narva. Kell 10 murdsid vastase üksused Eesti väeosade positsioonidesse lõuna pool Auveret. 20. SS-diviisi füsiljeerpataljonil läks siiski korda rindejoon varsti taastada.

Narva jõe ääres asus vaenlane ründama Vaasa, Riigiküla ja Narva-Jõesuu all. 20. SS-relvagrenaderidiviisi staap teatas, et vastane tungis kokku 3 pataljoniga Vaasa all ja mõlemal pool Riigiküla üle Narva jõe. Vaasa all on hakatud silda ehitama. Diviis palus abi.

See sissemurre riivistati 4. Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-brigaadi abiga Auga-Puhkuva joonel (Soome lahe rannalt Narva–Tallinna maanteeni). Rindejoone lühendamise otstarbel jättis III Germaani Soomuskorpus 2. juulil maha oma positsioonid Narva jõe ääres Jaanilinnas, et asuda taas kaitsele kaheksateist kilomeetrit lääne pool Sinimägedes, nn Tannenbergi liinil. Eesti-Saksa väeosad paiknesid Narva–Tallinna maanteega risti üle maantee MummassaareSookülaMetskülaPutki joonele.

Next.svg Pikemalt artiklis Sinimägede lahing.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 http://vif2ne.ru:2003/nvk/forum/arhprint/1448156
  2. 2,0 2,1 2,2 Toomas Hiio (2006). "Combat in Estonia in 1944". peatükis Toomas Hiio, Meelis Maripuu, & Indrek Paavle. Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn. pp. 1035–1094. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Mart Laar (2006). Sinimäed 1944: II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis (Estonian keeles). Tallinn: Varrak. 
  4. Hannes Walter. "Estonia in World War II". Mississippi: Historical Text Archive. 
  5. F.I.Paulman (1980). "Natšalo osvoboždenia Sovetskoi Estonii". Ot Narvõ do Sõrve (Russian keeles). Tallinn: Eesti Raamat. pp. 7–119. 
  6. David M. Glantz (2001). The Soviet-German War 1941–1945: Myths and Realities. Glemson, Lõuna-Carolina: Clemsoni Ülikool, Strom Thurmondi avaliku halduse instituut. 
  7. "Saksa okupatsioon (1941–44)". Eesti. Üld. 11. Eesti entsüklopeedia. 2002. pp. 312–315. 

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]