Rzeczpospolita

Allikas: Vikipeedia
Rzeczpospolita Obojga Narodów
eesti Mõlema Rahva Vabariik
ladina Regnum Serenissima Poloniae
valgevene Рэч Паспалі́тая
leedu Žečpospolita või Abiejų Tautų Respublika
Herb Rzeczypospolitej Obojga Narodow.svg
Vapp
Location-Pol-Lith-Commonwealth.png
Rzeczpospolita (1619)
Riigikeeled poola, ladina
Riigikirik roomakatoliku kirik
Pealinn Kraków, alates 1596 Varssavi
Riigikord aadlivabariik, eluajaks valitava kuningaga
Riigipea Poola kuningas
Leedu suurvürst
Eksisteeris 15691795

Rzeczpospolita Obojga Narodów (Mõlema Rahva Vabariik, ladina keeles Regnum Serenissima Poloniae, valgevene keeles Рэч Паспалі́тая, leedu keeles Žečpospolita või Abiejų Tautų Respublika) ehk Poola-Leedu oli Lublini uniooniga tekkinud ja 15691795 eksisteerinud föderatiivne riik, mis koosnes Poola Kuningriigist ning Leedu suurvürstiriigist.

Need kaks osariiki olid formaalselt võrdsed, aga tegelikkuses oli Poola selle liidu domineeriv pool.

Poola-Leedu piirnes põhjas Rootsi kuningriigi, idas Vene tsaaririigi, lõunas Osmanite riigi ja Tšehhi kuningriigi ning läänes Saksa-Rooma riigi, Brandenburgi margi, hilisema Preisi hertsogiriigi ja Lääne-Pommeri hertsogiriigiga (poolapäraselt Pomorze) (Księstwo Zachodniopomorskie). Siiski tuleb arvestada, et riikide piirid muutusid tollal sageli, riigid lagunesid, vallutasid üksteist ja muutsid nime.

Euroopa poliitiline kaart, ca 1560. aastal

Venemaa pärilussõja ajal kuulus Moskva tsaaririik 16101612 Rzeczpospolita koosseisu.

Valitsejad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poola Kuningriigi ja Leedu suurvürstiriiki valitses personaaluniooni lepingu alusel Poola kuningas, kes ühtlasi oli Leedu suurvürst:

Poola keskaegsed maakonnad
Poola 1660-ndate aastate piirides, pärast Oliwa ja Andrussovo rahulepinguid

Haldusjaotus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maakonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rzeczpospolita territoorium 1730. aastal

Vojevoodkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poola Krooni maad (en) (Korona Królestwa Polskiego)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur-Poola provints (Prowincja wielkopolska)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur-Poola (Wielkopolska)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuninglik Preisimaa (Prusy Królewskie)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Masoovia (Mazowsze)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väike-Poola provints (Prowincja małopolska)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väike-Poola (Małopolska)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vene (Ruś)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leedu suurvürstiriik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muud maa-alad (Inne terytoria)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Liivimaa (Inflanty)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Läänimaad (Lenna)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rzeczpospolita kaart, millel on välja toodud magnaatidele 16.–17. sajandil kuulunud maa-alad: Eestis Tartu staarostkonnas Jan Zamoyski alad, sinisega Radziwillide alad, roosaga Ostrogskite alad ning punasega Wiśniowieckite, Zborowskite ja Zaslawskite alad
Rzeczpospolita vojevoodkonnad (1569)
Rzeczpospolita (1635)
Rzeczpospolita (1658)
Rzeczpospolita (1686)
Rzecspospolita (1701)

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

16. sajandil kujunes Rzeczpospolitas välja seisuslik monarhia, milles domineeris šlahta eesotsas magnaatidega. 1501. ja 1505. aasta seadustega sattus valitav Poola kuningas täielikku sõltuvusse Seimist, aastast 1573 valiti kuningaid kogu šlahta osavõtul (electio viritim). 1596. aastal sai Krakówi asemel pealinnaks Varssavi.

1. juulil 1569 sõlmiti Lublini unioon, millega Poola kuningriik ning Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik moodustasid personaaluniooni kaudu ühtse riigi. Poola kuningas oli ühtlasi Leedu suurvürst. Riiki juhtis valitav kuningas ning valitses ühine Sejm.

Rzeczpospolita ekspansioon suundus põhja ja itta: kuningad Zygmunt II August (15481572), Stefan Batory (15761586) ja Zygmunt III Waza (1587–1632) liidendasid sõdades Moskva tsaaririigiga (Liivi sõda) ja Rootsi kuningriigiga 15611582 Liivimaa, 1561 Kuramaa, 16091618 (dmitriaadid – Poola–Rootsi interventsioon Venemaale) Smolenski, Tšernigivi jt. alad (Deulino vaherahu 1618).

Venemaa pärilussõja ajal oli Władysław IV Waza Moskva tsaar ja 27. septembrist 1610 4. novembrini 1612 kuulus Moskva tsaaririik Rzeczpospolita koosseisu.

17. sajandi keskpaiku tekkis poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne kriis, mida soodustasid jätkuvad sõjad, oma võimu kõrgpunktis oleva Rootsi kuningriigiga (1600–1629), laieneva Moskva tsaaririigiga (16321634, 1654–1667) ja sõjad Osmanite riigiga (1620–1621, 1633–1634, 1666–1671 ning Suures Türgi sõjas: 1672–1676, 1683–1699.

1648. aastal algas kasakate võitlus Ukraina iseseisvumiseks Poolast ning pöörduti ka abi saamiseks Moskva tsaaririigi poole. Venemaa ja Poola vahel 1667. aastal sõlmitud Andrussovo rahulepinguga liideti Dnepri jõest idapool asuvad Ukraina alad Moskva tsaaririigiga. (Vt Poola–Vene sõda (1654–1667)).

Rzeczpospolitat ohustas, Teise Põhjasõja ajal 1655. aastal Rootsi kuninga Karl X Gustavi juhitud rootslaste sissetung, nn. Uputus, mille käigus ägedalt rüüstati Lääne-Poolat. Uputus lõppes alles 1660. Oliwa rahuga loobus Rzeczpospolita Liivimaast. (Vt Uputus (Poola)).

17. sajandi sõjad laostasid maa, laienes poliitiline detsentralisatsioon (1652 rakendus liberum veto) ja kasvas magnaatide rühmituste mõju. Liberum veto ehk igaühe veto tähendas seda, et ükskõik milline Seimi saadik sai panna veto ükskõik missugusele seaduseelnõule. See pani aluse korruptsioonile, kus välisriigid hakkasid Seimisaadikuid ära ostma, et nood hääletaksid välisriikidele mittesobiva eelnõu vastu. Lõpuks muutus Seim peaaegu teovõimetuks: vastu polnud võimalik peaaegu ühtki eelnõu, igale eelnõule seisis keegi vastu.

August II Tugeva poolt alustatud Rootsi-vastases Põhjasõjas langes Rzeczpospolita 17021709 Rootsi okupatsiooni alla. August II püüded rajada absolutistlikku Poola-Saksi personaaluniooniga ühisriiki põrkasid šlahta vastuseisule ja Venemaa sekkumisele. Pärast August II-e surma 1733. aastal, tekkis Poolas August II poja August III ja Stanisław Leszczyński toetajate vahel Poola pärilussõda 1733–1735.

18. sajandi keskpaiku hakkas majandus elavnema, kuid Czartoryskite magnaadisuguvõsa ei suutnud 17641766 riiki oluliselt reformida.

1766. aastal, August III surma järel, kes oli viimane Poola kuningas ja personaaluniooniga Saksimaa kuurvürstiriigi kuurvürst, sai Poola kuningaks Stanislaw Poniatowski.

Majandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poola-Leedu majandus põhines feodaalsel põllumajandusel, mida korraldasid mõisad. Talurahvas oli pärisorjastatud ja mõisnike käes oli täielik kodukariõigus. Kuigi orjus oli Poolas keelustatud juba 15. sajandil ja Leedus 1588, ei erinenud talurahva olukord sisuliselt orjade omast. Üheski Euroopa riigis, kui vahest Hispaania välja arvata, ei olnud talurahva olukord raskem kui Poola-Leedus.

Poola-Leedu oli Euroopa juhtiv teraviljakasvataja. Samuti oli ta 16. sajandil Euroopa juhtiv teravilja eksportija. Seda soodustas asjaolu, et riigis oli vähe linnu, linnaelanike arv oli umbes viiendik riigi elanikest, näiteks Madalmaades ja Itaalias pool, ning enamik riigi elanikest tegutses põllumajanduses. 90% Poola-Leedu ekspordist moodustasid teravili (eeskätt rukis), kariloomad (eriti lambad) ja karusnahad.

Peamised liiklusteed olid jõed. Jõgede ääres oli infrastruktuur parem kui mujal. Eriti kehtis see Läänemere vesikonna kohta, kus kaubandus tasus end paremini ära kui Musta mere vesikonnas. Sisemaal ehitati sageli jõelaevu, millega sõideti allavoolu, jõe suudmes müüdi maha kaubad ja laevgi müüdi puiduks.

17. sajandil riigi majandusolukord halvenes. Sõjad takistasid väliskaubandust. Talurahva rahulolematus oma olukorraga suurenes, aga võimud reageerisid sellele tema töökoormuse suurendamisega.

17. sajandil muutusid maailma kaubateed. Poolat läbivad kaubateed, näiteks Merevaigutee, kaotasid oma tähtsust ja kuigi nad ei kadunud, vähenes Poola-Leedu tähtsus maailma kaubanduses.

Riigi rahaühik oli zlott, mis jagunes krossideks. Gdański vabalinnal oli õigus müntida oma raha.

Keeled Poola–Leedus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poola keel oli Poola–Leedu ametlikult tunnustatud ja domineeriv keel. Seda kasutas enamik aadlist ja talupojad Krooni maadel. See oli ametlik keel Krooni maadel ja alates 1697 ka suurhertsogiriigis. Linnades oli see samuti domineeriv keel.

Kirikuslaavi keel oli samuti ametlikult tunnustatud. Kuni 1697 oli see suurhertsogiriigi ametlik keel. Mõnel määral kasutati seda välissuhetes. Suurhertsogiriigis ja krooni maade idaosas kasutati seda laialdaselt kõnekeelena.

Ladina keel oli ametlikult tunnustatud. Välissuhetes kasutati seda õige sageli ja aadli seas oli see levinud teise keelena.

Saksa keel oli ametlikult tunnustatud. Mõnel määral kasutati seda välissuhetes. Seda kasutas linnades saksa vähemus ja Kuninglikul Preisimaal ka talurahvas.

Heebrea keel oli ametlikult tunnustatud. Seda kasutasid juudid usuasjades. Igapäevaelus rääkisid juudid jidišit, mis aga polnud ametlikult tunnustatud.

Isegi armeenia keel oli ametlikult tunnustatud. Seda kasutas armeenia vähemus.

Prantsuse keelel puudus ametlik tunnustus. Kuid 18. sajandil hakkas ta kuninga õukonnas poola keelt välja tõrjuma. Seda kasutati maailmakeelena välissuhetes, teaduses ja kirjanduses. Aadli seas oli prantsuse keele oskus kohati levinud.

Leedu keel ei olnud ametlikult tunnustatud. Siiski kasutati seda suurhertsogkonnas mõnes ametlikus dokumendis. Põhiliselt kasutasid seda leedulased kõnekeelena, ka väljaspool tänapäeva Leedu maa-ala.

Itaalia keel ei olnud ametlikult tunnustatud. Mõnel määral kasutati seda välissuhetes. Mõnes linnas oli itaalia vähemus.

Araabia keel ei olnud ametlikult tunnustatud. Mõnel määral kasutati seda välissuhetes. Tatarlased kasutasid seda oma usuasjades. Nad ka kirjutasid kirikuslaavi keelt araabia kirjas.

Religioonide levik Rzeczpospolitas

Religioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varssavi konföderatsiooni leping

Rzeczpospolita ei olnud kunagi ülekaalukalt katoliiklik riik. Nii suurhertsogiriigis kui krooni maade idaosas olid katoliiklased selges vähemuses.

Seetõttu levisid Poola–Leedus algusest peale usuvabaduse põhimõtted. Esialgu olid need ametliku aluseta, kuni 1573 sõlmiti Varssavi konföderatsioon, mis usuvabaduse seadustas. Õigupoolest oli see esimene taoline dokument kogu Euroopas. Sellele kirjutasid alla kõigi tollal Poola–Leedus levinud suuremate religioonide esindajad. Ainsana seisis Varssavi konföderatsioonile jäigalt vastu katoliku kirik, konföderatsiooni lepingule kirjutas alla kõigest üks piiskop (katoliku kiriku hinnangul väidetavalt mõõga ähvardusel) ja katoliku kirik heitis mõne vaimuliku endi seast välja konföderatsiooni toetamise eest.

1596. aastal moodustasid Rzeczpospolita territooriumil asuvate ukrainlaste ja valgevenelaste kreekakatoliku kiriku kogudused Bresti uniooniga Rooma paavstile ja Roomakatoliku kirikule alluva Valgevene ja Ukraina Kreekakatoliku Kiriku.

Poola–Leedu oli erand kogu Euroopas, kus tollal ususõjad möllasid. Usuvabadus kehtis Poola–Leedus kuni riigi lõpuni. Seetõttu otsisid Poola–Leedus varjupaika kõige radikaalsemad sektid, kes oma kodumaalt usulise tagakiusamise eest põgenesid. Näiteks paavsti legaat Stanisaw Hozjusz (1504–1579) kirjutas: «See maa on saanud ketserite varjupaigaks.»

Usuvabadusega käisid kaasas sõna- ja trükivabadus. Tsensuur oli Poola–Leedus väga nõrk.

Rzeczpospolita jagamised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rzeczpospolita (1720)
Jaotatud Rzeczpospolita pärast 1799. aastat

Preisimaa algatusel toimus 1772 esimene Poola jagamine Venemaa keisririigi, Preisi kuningriigi ja Austria ertshertsogiriigi juhitud Saksa-Rooma riigi vahel.

Kuninga Stanisław August Poniatowski ja Patriootliku Erakonna (Hugo Kołłataj, Ignacy Potocki) katse vähendada sõltuvust Venemaa keisririigist, tugevdada keskvõimu ja piirata šlahta privileege (liit Preisiga 1790, Nelja-aastase seimi reformid 17881792, Euroopa esimese põhiseaduse vastuvõtmine 3. mail 1791, hariduse ja kultuuri edendamine) lõppes Venemaa keisririigi interventsiooniga 1792 ning Poola teise jagamisega 1793 Venemaa keisririigi ja Preisimaa vahel.

Tadeusz Kościuszko juhitud Kościuszko ülestõusu mahasurumisele Aleksander Suvorovi vägede poolt järgnes 1795 kolmas Poola jagamine Venemaa keisririigi, Austria ertshertsogiriigi juhitud Saksa-Rooma riigi ja Preisi kuningriigi vahel; see tegi Poola sõltumatusele lõpu 12 aastaks, kuni Varssavi hertsogiriigini.

Rzeczpospolita kadumine Euroopa kaardilt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhiseadus[muuda | redigeeri lähteteksti]

3. mai konstitutsiooni vastuvõtmine. Kazimierz Wojniakowski maal (1806)

3. mail 1791 vastu võetud põhiseadus oli esimene Euroopas ja teine maailmas.

Põhiseadusega püüti kehtestada võimude lahususe põhimõte. Eraldati seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Esimest korda peeti kodanikena silmas mitte üksnes aadlit, vaid ka linlasi ja talupoegi.

Kehtestati kahekojaline seim. Kaotati igaühe veto ja selle asemel hakkasid seimi mõlemad kojad otsuseid vastu võtma lihthäälteenamusega.

Kaotati valitav monarhia. See asendati päriliku monarhiaga. Uue monarhi valimised pidid toimuma üksnes siis, kui vana dünastia välja sureb.

Põhiseadusega võeti talurahvas üleriigilise seaduse ja valitsuse kaitse alla. Kaotati kodukariõigus, mis esimest korda andis talupoegadele võimaluse ülekohtuse mõisniku vastu sõltumatust kohtust abi saada. Kuigi sellega ei kaotatud pärisorjust, oli see vähemalt esimene samm selles suunas, lõpetades mõisnike piiramatu võimu talupoegade üle.

Täies ulatuses ei hakatud seda põhiseadust kunagi rakendama ja 4 aastat hiljem lakkas Rzeczpospolita olemast.

Eelnev:
Poola kuningriik
Rzeczpospolita
15691795
Järgnev:
Rzeczpospolita likvideerimine
Venemaa keisririigi,
Austria ertshertsogkonna ja
Preisi kuningriigi poolt

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]