Sõjategevus Eestis 1941. aastal

Allikas: Vikipeedia
Sõjategevus Eestis 1941. aastal
Osa Teise maailmasõja Idarindest
Toimumisaeg 22. juuni – 21. oktoober 1941
Toimumiskoht Eesti
Tulemus Eesti vallutamine ja Saksa okupatsioon
Osalised
Saksamaa Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leeb
kindralooberst Georg von Küchler
suurtükiväekindral Albert Wodrig
kindralleitnant Siegfried Hänicke (61. JD)
kindralleitnant Richard Baltzer (217. JD)
kindralleitnant Walter Bechschnitt
pioneeriväe kindral Walter Kuntze (XXXXII AK)
kindralleitnant Kurt Herzog (XXVIII AK)
kindralmajor Rudolf Friedrich
kindralleitnant Otto Tiemann
jalaväekindral Kuno-Hans von Both
kindralmajor Karl Burdach
Friedrich Kurg
Kliment Vorošilov
Vladimir Tributs
kindral Ivan Nikolajev
kindral Mihhail Šumilov
kindral Pavel Bogaitšuk
kindral Karp Muravjov
kindralleitnant Pjotr Pšennikov
Eesti NSV Vabariiklik Kaitsekomitee
kindralmajor Gavriil Zašihhin
Väeüksused
väegrupp Nord
18. armee väeosad
XXVI armeekorpus
61. jalaväediviis
217. jalaväediviis
254. jalaväediviis
XXXXII armeekorpus
291. jalaväediviis
lahinggrupp Friedrich
93. jalaväediviis
I armeekorpus
lahinggrupp Burdach[1]
 Soome
metsavennad
Omakaitse üksused
Põhjarinne
8. armee
10. laskurkorpus
10. laskurdiviis
22. SARK motoriseeritud laskurdiviisi
11. laskurdiviisi 320. laskurpolgu allüksused
11. laskurkorpuse 48. laskurdiviis ja
125. laskurdiviis
osa 11. laskurdiviisist
16. laskurdiviis
3. üksik laskurbrigaad
Balti piirivalvepiirkonna kolm piirivalvesalka (6., 8., 10.)
Punalipuline Balti laevastik ja Balti laevastiku rannikukaitse
1. üksik merejalaväebrigaad
SARKi Hävituspataljonid Eestis
Looderinne

Sõjategevus Eestis 1941. aastal oli osa Teise maailmasõja Idarinde lahingutest, mis algas 22. juunil 1941 Saksamaa ja Soome merejõudude miiniveeskamisoperatsioonidega ja lõppes Punaarmee vägede taganemisega 1941. aasta sügiseks Eesti Vabariigi riigipiiri taha ning Saksa okupatsioonivõimu kehtestamisega.

Sõjategevus Soome lahel[muuda | muuda lähteteksti]

Enne lahingute algust Eestis maismaal toimusid Tallinnas paiknenud Punalipulise Balti laevastiku peabaasi (Tallinn), baasi ümbritseva veerajooni kaitse miini- ja sõjalaevade, Lääne-Eestis Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse ja Soomes paiknenud Saksa Kriegsmarine ning Soome sõjalaevastiku vahel vastase tegevuse pärssimiseks meremiinide tõkete ja -väljade paigaldamisega.

 Pikemalt artiklis Operatsioon Valkjärvi, mineerimisoperatsioon Keri saare ja Mohni saarte vahelisel alal

12. juunist kuni 18. juunini koondati Soome rannikule, Turu piirkonna skääridesse Saksa Kriegsmarine miinilaevade grupp Nord, kuhu kuulusid miiniveeskjad "Tannenberg", "Hansestadt Danzig" ja "Brummer", 2. torpeedokaatrite flotill ja pool 5. kaatertraalerite flotillist. Soome lahes Porkkala poolsaare juures asuvates skäärides dislotseerus maskeeritult taktikaline laevagrupp "Kobra", kuhu kuulusid miiniveeskaja "Cobra", "Königin Luise" ja "Kaiser", 1. torpeedokaatrite flotill ja teine pool 5. kaatertraalerite flotillist. Esimese sõjalise operatsiooni Punalipulise Balti laevastiku tegevuse pärssimiseks Läänemeres teostasid Saksa Kriegsmarine ja Soome sõjalaevastiku miiniveeskajad ööl vastu 22. juunit 1941, so samal ajal kui Saksa Wehrmachti maaväed alustasid pealetungi NSV Liidu maavägedele. 22. juunil pommitas Saksa lennuvägi Sõrve poolsaarel asuvaid Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse rannakaitsepatareisid.

Kuna Soome lahes puudusid nii Nõukogude sõjalaevastikul kui ka Saksa ja Soome sõjalaevastikul lahingulaevad, piirdus sõjategevus merel mõlema osapoole poolt kaitse-eesmärgil miiniveeskajatelt vastase tegevuse pärssimiseks meremiinide tõkete ja -väljade paigaldamisega. Saksa Kriegsmarine mineeris Saaremaa ja Hiiumaa ümbruse Irbe väina, Soela väina, Hiiumaa ja Vormsi vahelise Hari kurguu ning Soome lahe miinitõketega. Saaremaast läänes valvasid Saksa allveelaevad U-144, U-145, U-149, takistades Liivi lahes ja Muhu väinades olevate Nõukogude laevade sisenemist ja väljumist Soome lahest. Kiirelt Riiale pealetungivate Saksa vägede ohu tõttu evakueeriti 27. juunil Balti laevastik ka Daugavgriva mereväebaasist Daugava suudmest. Ristleja Kirov ja hävitajad Stoiki, Silnõi, Serditõi, Grozjaštši ning Engels toimetati läbi Muhu väina Tallinna. 29. juunil uputati Soela väinas aurik Marta, 19. juulil uputasid Saksa lennukid Kuivastu reidil Balti laevastiku hävitaja Serditõi, 23. juunil uputasid Saksa torpeedokaatrid tulelaeva Hiiumadal ning kaubaauriku Liisa, 23. juuni hommikul jooksis Tahkuna neemest põhja pool miinile PBL ristleja Maksim Gorki. 1. juulil sattus magnetmiinile Vormsi majaka traaversil allveelaev M-81 ja uppus. Soela väinas sattus magnetmiinile traalerite lipulaev Zmei ja uppus. 27. juulil sõitis Irbe väinas miinile hävitaja Smelõi, 30. juulil pommitati Kihelkonna lahes põhja Nõukogude allveelaev S-62, 2. augustil uputati allveelaev S-11 Soela väinas, 10. augustil toimus Hiiumaa vetes, 20 meremiili Ristnast läänes Nõukogude Štš-307 ja pinnaletõusva Saksa U-144 vaheline võitlus, kui Štš-307 ründas kahe torpeedoga. U-144 läks põhja koos kogu meeskonnaga. 11. augustil sõitis Suures väinas magnetmiinile miiniveeskja Suurop, 19. augustil sõitis Kumari laiu juures magnetmiinile endine Eesti jäämurdja Merikaru, 29. augustil pommitati Triigi sadamas põhja aurik Helge.

1940. aastal Balti riikide okupeerimise ja annekteerimise tulemusel laienenud Läänemere ääres Punalipulise Balti laevastiku uute tegevusbaaside moodustamisega puudus aga Punalipulise Balti laevastikul suutlikkus puhastada Soome lahe laevateed sinna paigaldatud miinitõketest ning vaatamata Saksa ja Soome laevastiku passiivsusele kandis Punalipuline Balti laevastik kaotusi nende paigaldatud miiniväljadel.

Saaremaa Kogula lennuväljal baseerus Balti laevastiku 8. pommitajate brigaadi 1. miini-torpeedopolk, mis 13 lennukiga Iljušin DB-3 ööl vastu 8. augustit tegi pommitusreidi Berliinile. Pommitusreide jätkas ka selleks moodustatud raskete pommituslennukitega TB-7 81. lennuväediviis Leningradi oblastist, milles osales teise piloodina Endel Puusepp. 6. septembril pommitas Saksa Luftwaffe Kogula lennuvälja puruks.

Saksa vägede rünnakusuunad 22. juuni – 1. september 1941

Sõjategevus maismaal[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Riia vallutamist 1. juulil liikus Wehrmachti 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil laia rindena Eesti lõunapiiri. Sõjategevuse alguses asusid 8. armee: 10. laskurkorpus Pärnu–Võrtsjärve kaitseliinil ning 11. laskurkorpus Emajõe kaitseliinil. 3. juulil sai 8. armeele käsu asuda kaitsele looduslikele tõketele – Pärnu jõgikonna soodele, Võrtsjärve ja Emajõe põhjakaldale. 6. juulil andis 8. armee juhataja lahingukäsu kaitse organiseerimiseks Pärnu-Võrtsjärve-Tartu joonele. PBL-i sõjanõukogu otsusel alustati ka Tallinna ümber kolme kaitseliini rajamist. Lätis asunud Nõukogude 8. armee (kindralmajor I. Ljubovtsevi juhtimisel) riismed taandusid kahe Saksa armeekorpuse ees ja jäid peatuma Pärnu-Emajõe joonel.

Sõjategevus juulis[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Riia vallutamist 1. juulil liikus Saksa Väegrupp Nordi 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil Eesti lõunapiiri. Saksa XXVI armeekorpus (61. ja 217. jalaväediviis) tungis Eestisse kahe eelüksusega 7. juulil 402. jalgratturite pataljon saadeti üle Pärnu ning jõudis vastaseid kohtamata õhtuks Kilingi-Nõmmeni, motoriseeritud üksus liikus Viljandi suunas ja jõudis Raudna jõeni. 8. juulil vallutati Pärnu, seejuures suudeti takistada Pärnu jõe sildade õhkulaskmist ja 61. jalaväediviis hõivas õhtuks Viljandi, mida kaitses 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviis, kes jättis 9. juulil ümberpiiramist kartes linna maha. Saksa vägede eel liikus ooberst W. Ullerspergeri jalgratturite pataljon, mis koosnes mootorratturite ja jalgratturite kompaniist, 217. jalaväediviisi poolt tugevduseks antud tankitõrjeidivisjoni (soomukid) ja õhutõrje-divisjoni osadest ning neid teenindavatest üksustest, kokku 500...800 meest.

Jõudnud Pärnu-Emajõe joonele, peatasid sakslased pealetungi, et oodata järele Peipsi järvest ida pool liikuvaid väeosi. Sakslaste rünnakuplaani järgi pidid need väeosad jõudma enne Soome laheni, et ära lõigata Eestis asunud Punaarmee Looderinde, Põhjarinde ja Punalipulise Balti laevastiku grupeeringu taganemistee.

Tartu Kivisild, ca 1913

Taganev Punaarmee jättis Lõuna-Eesti maha ilma tõsisema vastupanuta, sakslaste edasitung peatati alles Emajõe – Matsalu lahe joonel ja juulis 1941 oli Tartu kaks nädalat rindelinn. Sõjategevuse eel, enne Saksa vägede pealetungi teostati kindlustustööd ja 3. juulil alustati tankitõrjekraav ehk Jalaka liini rajamist Riia maantee ääres Räni aleviku lähedal, 4 kilomeetri kaugusel Tartust. 7. juulil jõudsid Tartusse taanduvad Punaarmee väeosad. 9. juulil õhiti Tartu Kivisild, Ropka mõisas relva- ja laskemoonalaod, Riia tänava raudteesild ja Jänese raudteesild. Linnas algasid kokkupõrked partisanide ja miilitsate vahel. Sõjategevuse käigus sai Tartu linn süütepommide ja tulekahjude läbi suuri purustusi. 10. juulil jõudis Võrust Tartusse sakslaste luuresalk, kes aga lahkus linnast sama päeva õhtul. 10. juulil õhiti Punaarmee poolt ka kahte linna jõekallast ühendanud Vabadussild ning õhtul avasid punaste suurtükipatareid Tartu lõunapoolsele osale süüte- ja kildmürskudega tule ja linnas puhkesid esimesed tulekahjud.

Punaarmee 8. armee taganes 6.–9. juulini 1941 kaitsele Pärnu–Peipsi järve joonele. 10. laskurkorpus, millele allusid 10. laskurdiviis ja 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviisi riismed ning 11. laskurdiviisi üks polk, mis oli 9. juulil kaitseliinil Pärnust Võrtsjärveni. 10. laskurkorpuse väeosad pidi oma kaitseliini toetama „soode süsteemile“ Kõrsa raba ja Kikepera raba ning Raudna ja Tänassilma jõe joonel. 11. laskurkorpus, millele allusid 48. ja 125. laskurdiviis, oli kaitsel Emajõel, Võrtsjärvest Peipsini. Armee tagalat Pärnu–HaapsaluPaldiski lõigus, Kopli lahest Karuseni, kaitses 16. laskurdiviis – ülesandega tõrjuda võimalikke mere- ja õhudessante. 16. laskurdiviisi peajõud koos suurtükiväega asusid Rapla-Kohila-Lelle piirkonnas, et olla valmis vastulöökideks nii Paldiski, Haapsalu ja Hanila kui ka Vana-Vändra, Võhma ja Põltsamaa suunas. Saaremaal ja Hiiumaal asus 3. üksik laskurbrigaad. Maavägesid toetasid seal Punalipulise Balti laevastiku 1. üksik merejalaväebrigaad, piirivalveüksused ja hävituspataljonid.

9.–15. juulil takerdus sakslaste pealetung Võrtsjärve põhjatipu – Matsalu lahe joonel Punaarmee Põhjarinde ning Eestisse taganenud Looderinde väeüksuste tugevnenud vastupanu ja pealetungivate diviiside väsimuse tõttu. 9. juulil olid Saksa väeosad ületanud Kasari jõe ja Kasari jõe joonel pidasid Nõukogude väeosad ja Haapsalu hävituspataljon tõkestuslahingu Saksa eelsalgaga. Saksa väed hõivasid Märjamaa ja 217. jalaväediviisi väeosad jäid alevisse peatuma aga eelüksused jõudsid Martnani. Palivere-Risti-Ellamaa joonel asusid kaitsel Punaarmee 249. laskurpolk, 8. piirivalvesalk ja Haapsalu hävituspataljoni rühm. 9. juulil saatis XXVI korpus Virtsu ühe 15 cm suurtükipatarei, et sulgeda laevaliiklus Suures väinas, patarei katteks anti merejalaväe löögiüksus.

Saksa vägede pealetung 22. juunist 13. juulini 1941

9. juulil toimus Kesk-Eestis Viljandi-Võhma maantee lõigul Mudiste juures Mudiste lahing, kus Saksa XXVI armeekorpuse kindral von Selle eelüksuse edasiliikumist takistas 22. NKVD laskurdiviisi 5. laskurpolgu II pataljon, kes kattis diviisi taandumist[2]. Pataljon seadis seal üles varitsuse kaks suurtüki ja raskekuulipildujarühma ning kahe rooduga kõrgendikele mõlemal pool teed. Saksa üksus, mis koosnes mootorratturite rühmast, neljast soomukist ja jalaväest kaheksal veoautol, jõudes purustatud sillani, oli seal sunnitud peatuma ja sattus punaarmeelaste risttule alla. Sakslaste edasiliikumine takerdus viieks tunniks ja 22. NKVD laskurdiviis taganes Navesti jõe põhjakaldale ja laskis silla õhku.

11. juulil tegid saksa üksused katse Põltsamaale jõuda, kuid löödi tagasi ja Punaarmee allüksuse komandör aga otsustas taanduda. Selle tagajärjel jäi rinne Põltsamaa juures avatuks ja 8. armee juhtkond võttis kiiresti tarvitusele abinõud ning taanduma hakanud 167. polgu allüksus suunati uuesti Põltsamaale. 11. laskurdiviisi 163. laskurpolk kahe suurtükiväepolgu toetusel saadeti 12. juuli õhtuks Põltsamaale. 12. juuli varahommikul ründas Põltsamaad saksa 254. jalaväediviisi 600-meheline eelüksus. Põltsamaa-Võisiku lahinguga aeglustati saksa väeüksuste edasiliikumist ja rinne jäi Suusiku-Anniküla joonele peatuma. 19. juuli hommikul asusid 11. laskurdiviisi väeosad pealetungile ja Nõukogude väeosad hõivasid Jälevere ja Imavere, kuid lõuna pool Põltsamaad edu ei saavutatud. Saksa 61. jalaväediviisi väeosad tõrjusid rünnaku tagasi. 22. juulil pidasid Punaarmee ja Viljandi hävituspataljon tõkkelahingu Rutikvere juures, misjärel suunati Viljandi hävituspataljon Kiltsi ning Tapa linna. Tallinna, Järvamaa, Viljandi ja Harjumaa hävituspataljonid kapten Mihhail Pasternaki juhtimisel osalesid Kautla lahingus Soomest saabunud “Erna” luuregrupiga.

11. juulil evakueeriti Haapsalust Nõukogude tsiviilasutused, Punaarmee, piirivalve ja hävituspataljonide võitlejad tõkestasid Saksa üksuste liikumist pealinna suunas. 11.-15. juulini toimus Märjamaa lahing, mis peatas ajutiselt Saksa vägede Tallinna suunas liikumise. Punaarmee moodustas Lääne-Eesti saartel asunud vägedest Virtsu tagasivallutamiseks umbes 300 mehe suuruse väeüksuse, mis alates 15. juulist ründas lennuväe ja Saaremaa hävituspataljoni toel ning Saksa väed olid sunnitud asulast 18. juulist taganema.

Kirbla, Lihula ja Virtsu olid vabastatud aga 15. juulist – 17. juulini tegid Haapsalust hävituspataljon ja piirivalvesalk vasturünnaku Lihula, Kirbla suunal ning 16. laskurdiviisi 219. laskurpolk, 8. piirivalvesalk ja Haapsalu hävituspataljon hõivasid need uuesti. Saksa väeüksused üksused taganesid Audru jõe taha. Eduka vasturünnakuga Märjamaal ja Lihulas taastati ühendus mandri ja Saaremaa, samuti regulaarne liiklus Tallinna ja Haapsalu vahel. Tallinna hävituspataljonid jätkasid vasturünnakuga ja pidasid Audru all Audru lahingu, milles hukkus Pärnu omakaitse esimene ülem Viktor Koern.

Kagu-Eestis, Peipsi ja Võrtsjärve vahel, regulaararmeede kokkupõrkeid ei toimunud. 9. juulil vallutasid Saksa 18. armee XXXVIII armeekorpuse üksused Pihkva ja Ostrovi ning hõivasid oma vasaku tiiva julgestuseks Võru ja Antsla. Punaarmee väed taganesid 9.–10. juulil üle Emajõe ja õhkisid enamiku sildu. Emajõe lõunakalda mehitasid metsavennad.

Saksa väejuhatus tõi 24. juulil Otepääle XXXXII korpuse juhatuse. Toodi lisajõude: XXXXII AK, millele allutati seni XXVI AKsse kuulunud 61. ja 217. jalaväediviis. XXVI AK-le allutati 14. juulil 291. jalaväediviis ja 15. juulil [254. jalaväediviis (Saksamaa)| 254. jalaväediviis]] ning alates 5. augustist 93.jalaväediviis. Lisaks toodi Eestisse tagala julgestamiseks 207. julgestusdiviis.

XXVI AK ülesandeks seati Rakvere ja Narva vallutamine ning XXXXII korpus suunati Tallinna peale. Luftwaffe 1. õhulaevastiku ülesandeks püstitati 8. armee staabi hävitamine Rakvere lähistel, Virumaa raudteede ja maanteede purustamine. Õhujõudude tegevus pidi takistama Punaarmeel tuua Eestisse lisavägesid. Juuli lõpus ja augusti alguses viidi seni XXVI korpuse alluvuses tegutsenud 61., 217., 254. ja 291. jalaväediviis XXXXII korpuse alluvusse.

Sõjategevus Eestis ja Leningradi rindel juuni 1941 – detsember 1941. aastal

XXVI korpuse pealetung algas 22. juuli varahommikul, mil 61. ja 254. jalaväediviis liikusid üle Jõgeva itta ja lõunasse. 24. juuli õhtuks jõudis korpuse eelsalk Kasepää juures Peipsi rannale ning Punaarmee 125. ja 48. laskurdiviis jäid Emajõe ja Mustvee vahel piiramisrõngasse. 217. jalaväediviis vallutas samal päeval Türi. Olukorra kergendamiseks anti 16. laskurdiviisile käsk 24. juulil Jõgeva ja Põltsamaa suunas peale tungida ning piiramisrõngasse jäänud üksused vabastada, kuid diviis ei suutnud 254. jalaväediviisi rindest läbi murda, kandis raskeid kaotusi ja piirati sisse. Piiramisrõngast suutsid 31. juuliks välja murda umbes 3000 punaarmeelast, kotti jäid 7000 meest ja kogu rasketehnika. Piiramisrõngasse jäänud 48. ja 125. laskurdiviisi likvideeris XXVI korpus 31. juuliks ja Koerust lõuna pool sisse piiratud 16. laskurdiviisi poolteist polku 5. augustiks.

Sõjategevus augustis[muuda | muuda lähteteksti]

Väegrupi Nord sõjapäevikus juhitakse tähelepanu venelaste ägedale vastupanule. 2. augustil vallutas 217. jalaväediviis Paide, Saksa väed vallutasid: 30. juulil Simuna, 2. augustil Väike-Maarja, 4. augustil Tapa, 5. augustil Kadrina ja 7. augustil vallutasid XXVI korpuse üksused Rakvere. Punaarmee 8. armeele täienduseks antud 118. ja 268. laskurdiviis jõuti kohale tuua vaid osaliselt. 118. ja 268. laskurdiviisi üksused üritasid kaitseliini sisse võtta Viru-Jakobi, Kullenga, Kadapiku, Saksi, Udriku, Põima, Ohepalu joonel, kuid Saksi piirkonnas murdsid Saksa väed kaitseliinist läbi, sundides sellega Punaarmeed taganema. Rakvere piirkonnas asunud 8. armee staap langes 4. augustil Saksa üksuste rünnaku alla ja oli sunnitud põgenema.

7. augustil jõudis XXVI korpuse 254. jalaväediviis Kunda juures Soome laheni, poolitades sellega Eestis võitlevad Punaarmee üksused, Punaarmee ja Balti laevastiku grupeeringu taganemistee mööda maismaad lõigati täielikult ära ning XXVI korpus suunati Narva peale.

Põhjarinde juhatuse korraldusel 8. augustist võtsid 8. armee väeosad sisse kaitsepositsiooni Kunda jõe idakaldal, edasise tegevusplatvormi kindlustamiseks ja pealetungiks Tapa-Rakvere suunas koostöös 10. laskurkorpuse üksustega. Augusti algusest peale toodi Punaarmee poolt Virumaale 2 lisadiviisi: 118. ja 268. laskurdiviis. 8. armee väejuhatus valmistas ette pealetungi, mis pidi algama korraga kahest suunast: 10. laskurkorpus Tallinna poolt ja 8. armee ülejäänud jõud Kabala suunalt eesmärgiga lõhkuda Kunda läbimurre. Vastupealetungioperatsioonis saavutas mõningat edu 10. laskurkorpus väed, kes alustasid pealetungi 9. augustil. Kabala piirkonnas pealetung takerdus, Saksa üksuste läbimurdmine Põlulast lõunas tõi 8. armee juhtkonna siiski arusaamisele pealetungi jätkamise mõttetusest ja öö vastu 9. augustit alustasid ööpimeduse katte all taandumist Kabalas olnud väeüksused Uljastele. Osa neist taandus edasi Purtse jõe joonele. Purtse jõe joonel moodustasid Saksa väed kolm grupeeringut, mis tungisid edasi paralleelselt: piki mereranda, mööda Tallinna–Narva maanteed ja Tallinna–Narva raudteed. 12. augusti ööseks vallutasid Saksa väed Maidla asula ja jõudsid Maidla-Savala üldjoonele. Punaarmee väed hõivasid kaitsepositsiooni Pühajõe joonel. Samuti taandusid lõuna pool raudteed asunud Punaarmee üksused ilma lahinguta Iisaku ja Mäetaguse suunal.

13. augusti öösel murti Punaarmee vastupanu Pühajõe joonel ja 13. augustil vallutati Jõhvi ja 14. augustil anti 254. jalaväediviis XXXXII korpuse alluvusse, et see osaleks Tallinna vallutamisel.

15. augustil alanud Saksa vägede pealetungil mööda merekallast ning lõuna poolt Tallinna–Narva raudteeliini vallutati Vaivara raudteejaam, see ohustas Sõtke jõel asunud Punaarmee üksuste positsiooni ümberpiiramisega ning kaitsel asunud Punaarmee üksused taandusid.

17. augustil vallutas 291. jalaväediviis Narva, 19. augustil ületas 93. jalaväediviis endise Eesti-Nõukogude Liidu piiri ja 20. augustil jõudis 291. jalaväediviis välja Luuga jõeni ja XXVI korpus viidi Eestist ära. XXXXII korpus alustas rünnakut Tallinnale 20. augustil. 61. jalaväediviisi liikus piki Tartu–Tallinna maanteed Aegviidust. 217. jalaväediviis Viljandi–Tallinna maanteed, rünnaku lähtekoht Raplast lõunas. Viitnast piki Narva–Tallinna maanteed liikus 254. jalaväediviis. Neljanda kolonni rünnaku suunaks oli Pärnu–Tallinna maantee.

21. augustil hõivasid Eesti Omakaitse ja 217. diviisi üksused Rapla ja 21. augustil murdsid Saksa väed Tallinna välimisest kaitseliinist läbi. 22. augustil jõudis 254. jalaväediviis Kallavere ja Maardu lähistele, 61. jalaväediviisi 151. rügement vallutas Raasiku, sama diviisi 162. ja 176. jalaväerügement lõid Kiviloo ja Periloo väljadel kolmepäevase lahingu tulemusena puruks hävituspataljonide väeosad. Friedrichi grupp lõi samal päeval Lihulast välja 14. hävituspataljoni ja puhastas Märjamaa Nõukogude mereväelastest. 23. augustil jõudis 217. diviis Hageri-Kohila-Tuhala joonele. 25. augustil jõudsid Saksa väed Keila jõe-Saku-Lehmja-Pirita jõe joonele. Samal päeval avastati 61. diviisi lõigus venelaste kaitses auk: Vaskjala-Ülemiste kanali ümbrus oli jäänud kaitseta ning sinna tungisid 151. rügemendi kaks pataljoni ja liikusid Mõiguni.

25. augustil sooritas Hiiumaal asunud 156. laskurpolgu I pataljon ja Saaremaalt kaks pataljoni dessandi mandrile ja sundis Saksa eelkaitse taanduma. Lahing Palivere juures kestis 30. augustini. Läänemaa hävituspataljon pidas lahinguid Martnas ning Kasari jõel 1. septembril taganesid Punaarmee üksused koos Läänemaa parteiaktiiviga tagasi Hiiumaale.

26. augustil alustasid Saksa väed Mõigust edasitungi ning lõunaks olid nii Tallinna lennuväli kui ka Dvigateli tehas nende valduses. Samal päeval andis Looderinde ülemjuhataja Kliment Vorošilov loa Tallinn maha jätta. Rindejuhatuse korraldusel tuli lahingutegevus 27. augustil lõpetada ja asuda laevadele.

 Pikemalt artiklis Tallinna vallutamine (1941)

Punaarmee alustas 24. augustil Tallinna evakueerimist ja ööl vastu 28. augustit lahkus Punaarmee ja Balti laevastik Tallinna lahelt. 28. augustil kell 14 heisati Tallinna Raekojal Saksa sõjalipp.

 Pikemalt artiklis Nõukogude vägede evakueerumine Tallinnast, Juminda miinilahing

Sõjategevus Lääne-Eesti saartel[muuda | muuda lähteteksti]

Juba juuli esimeses pooles jõudsid Saksa väed Läänemaale, kuid 9.–15. juulil takerdus sakslaste pealetung Võrtsjärve põhjatipu – Matsalu lahe joonel Punaarmee Põhjarinde ning Eestisse taganenud Looderinde väeüksuste tugevnenud vastupanu ja pealetungivate diviiside väsimuse tõttu. 9. juulil saatis XXVI korpus Virtsu ühe 15 cm suurtükipatarei, et sulgeda laevaliiklus Suures väinas, patarei katteks anti merejalaväe löögiüksus. Punaarmee moodustas Lääne-Eesti saartel asunud vägedest Virtsu tagasivallutamiseks umbes 300 mehe suuruse väeüksuse, mis alates 15. juulist ründas lennuväe toel ning Saksa väed olid sunnitud asulast 18. juulist taganema. 25. juulil maandatud ja Lihula hõivanud dessant sidus mõneks ajaks Tallinna peale tungivaid Saksa vägesid.

27. juunil evakueerus Punalipuline Balti laevastik Liepājast, Ventspilsist ja Daugavgrīvast läbi Suure väina Pärnu poole. Daugavgrīvast läksid teele Kergejõudude salga laevad – ristleja Kirov ja hävitajad Stoiki, Silnõi, Serditõi, Grozjaštši ning Engels nelja torpeedokaatri saatel. 28. juunil heitis Kirov ankrud Viire kurgus, Virtsu ja Viirelaiu vahel. Laevastiku läbipääsuks traaliti hüdrograafialaevad Lood ja Val poolt läbi I maailmasõja aegne faarvaaterja seejärel süvendati faarvaatri madalamat osa. 29. juuni õhtuks läks Kirov oma käiguga Kessulaiu juurde ja võeti seal kahe puksiirilaeva vahele. Läti jäämurdja Lacplesis ja puksiir Mednis vedasid ristleja järgneva 13 tunni jooksul läbi Väinamere. Viis korda sõitis Kirov madalikele, kuid iga kord saadi ta sealt lahti ja 30. juuni hommikuks jõudis ta Hari kurgu põhjasuudmesse ja edasi sõitis ristleja juba oma käiguga. 1. juulil sõitis ta koos hävitajate Grozjaštši, Smetlivõi ja Stoikiga Tallinna, ristlejat kaitsesid teel traalerid T-207, T-209 ja T-216 ning MO-kaatrid. Kirovi eel ja järel tulid läbi Muhu väina ka hulk teisi laevu. Neist osal – Vtoraja Pjatiletkal, Imantal, Skautsil ja Skrundal – tuli Virtsu ja Pärnu sadamais hulk kaupa teistele laevadele ümber laadida, et süvist vähendada. Probleeme oli ka suure süvisega jäämurdja Krišjanis Valdemars Kumari kanalist läbiviimisega, kuid 1. juulil jõudis seegi Soome lahte, kus võttis kursi Leningradile[3].

 Pikemalt artiklites Operatsioon Beowulf ja Operatsioon Nordwind

9. septembri öösel osalesid Soome paadid major Raimond HindpereErna II” pataljoni dessantüksuste toimetamises Vormsile. Kessulaiu vallutamine oli Muhu dessantoperatsiooni eelduseks ja sakslaste 161. luureüksuse (161. Aufklärungs-Abteilung) 1. eskadron vanemleitnant Finkensteini juhtimisel alustasid mandri rannast dessanti 10. septembri hommikul. Saare hõivamise järel võis Saksa 210 mm suurtükipatarei Kessulaiult tule all hoida kogu Muhu idarannikut. Lääne-Eesti saarestiku kaitseks oli Punalipulise Balti laevastiku alluvuses moodustatud Balti Rajooni rannakaitsesüsteem. 14. septembrist kuni 21. oktoobrini toimusid lahingud Eesti saartel. 14. septembri varahommikul tegid Saksa väed dessantoperatsiooni Muhu saarele. Muhu hõivamises osalesid Saksa arvukate peajõudude kõrval nii eestlased kui ka soomlaste Ilmari Virkki, Virkki mootorpaadirühma üksus. Operatsiooni Beowulf II pettemanöövri Operatsioon Nordwind käigus hukkus 13. septembril Soome mereväe lipulaev soomuslaev Ilmarinen, kui Hiiumaa põhjarannikule lähenes Soome eskaader: soomuslaevad Ilmarinen ja Väinömöinen, miinitraaler ja 2 abiristlejat.

Muhu kaitseks oli Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse 3. üksiku laskurbrigaadi kaks laskurpataljoni (46. ja 79. polgust), 37. üksiku insenerpataljoni kaks roodu, kuulipildujarood, mereväelaste rood, miinirühm, 39. suurtükiväepolgu kolm patareid, õhutõrjepatarei ja Muhu 100 mm rannakaitsepatarei nr 2. Kokku oli Muhus kaitsepositsioonidel vähemalt 1500 meest, kaitseabi võimaldas neile Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse Saaremaa Kübassaare poolsaare Kübassaare 130 mm statsionaarne patarei. Muhu vallutamise peajõuks määratud oli Saksa XVII armeekorpusest kindralleitnant Siegfried Haenicke 61. jalaväediviis, mille käsutusse anti veel suurtükiväe- ja pioneeri-dessantüksusi. Muhu dessantoperatsiooni Saastnast Nõmmkülla juhatas otseselt korvetikapten Alexander Cellarius, 14. septembri öösel startis Saastnast 20 Eesti ja 12 Soome mootorpaati ning 10 Saksa ründepaati kokku umbes 390 mehega. Rannale lähenedes kohati ootamatult tugevat tuld miinipildujaist, kuulipildujaist, püssidest ja paadid tagasiteel ka suurtükkidest. Dessantlased maabusid ja moodustasid rannast mõnesaja meetri ulatuses sillapea. Teise dessantlaine meeste põhiosa moodustas üle 200 “Erna” II pataljoni eesti vabatahtlikku major Raimond Hindpere juhtimisel. Edasitungi Muhu põhjarannalt sisemaa poole 161. luureüksuse sakslased, liikudes mööda Liivale suunduvat teed. Liiva teeristi juures kus paiknes läheduses Muhu kaitsjate staap, kohtas sakslaste eelüksus tugevamat vastupanu. 14. septembri öösel põhja pool Virtsust dessanti alustanud ooberstleitnant Walter Melzeri[4] Saksa 151. jalaväerügemendi 1. pataljon jõudis Kansi-Tusti ranna asemel Kuivastu alla, sattudes ägeda tule kätte. Kaotusi kandnud sakslased hoidsid Kuivastu rannakivide vahel siiski oma väikest sillapead ning 151. jalaväerügemendi 2. pataljon kinnitas end Kuivastu randa piirkonnas. Mõlemapoolsete suurte kaotustega lahingus vallutasid sakslased lõunaks Kuivastu.

15. septembri öösel toodi Orissaare positsioonilt Muhusse Punaarmee täienduseks tugevdatud laskurpataljon. 15. septembri hommikul alustasid Erna kompaniid liikumist lõunasse Viira suunas. Rinsi õigeusu kiriku juures Punaarmee väljaehitatud positsioonid tegi kahjutuks Saksa lennuvägi. 16. septembri hommikul jõuti Suuremõisasse ja ületati Väikese väina tamm. 16. septembril olid Saksa väed Orissaares[5].

 Pikemalt artiklis Muhu dessant

5. oktoobril 1941 alistusid viimased Punaarmee väeosade riismed Saksa vägedele Sõrve poolsaarel. Saarte Nõukogude kaitse ohvitserid ja komissarid lahkusid enne viimaseid lahinguid oma väeosadest Mõntu sadamasse, et Sõrve poolsaarelt põgeneda. Kokku võeti saartel vangi üle 15 000 punaväelase, saagiks saadi umbes 300 suurtükki ja miinipildujat.

 Pikemalt artiklites Lõpe-Kaimri tankitõrjeliin, Ungru-Pagila tankitõrjeliin ja Roomassaare kaitseliin[6],[7]

Operatsioon Siegfried Hiiumaa vallutamiseks algas 12. oktoobril meredessandiga üle Soela väina. Triigi sadamast lähtunud 176. jalaväerügemendi ja 161. luuregrupi dessant laevadel keeras Pammana nina kohalt teravalt põhja ja kihutas Emmaste poole. Õhtul järgnes dessandile veel 176. JR I pataljon ja vähemad üksused Sõru sadamas. 12. oktoobri õhtuks oli 151. JR III pataljon jõudnud Külamaele, rügemendi staap asus Ridas. Järgmisel päeval liikusid pataljonid vastupanu leidmata üle Vanamõisa Kaderna suunas ja jõudsid välja Laartsa ojani. 13. oktoobril olid juba 176. JR paremal ja 151. JR vasakul ning staabid jõudnud üle väina. 16. oktoobril liikus 151. JR II pataljoni eelosa üle Taterma-Ühtri-Nõmme ida suunas. Nõmbal satuti tugevale kindlustusliinile, mis kõrvaldada haardeoperatsiooniga. 17. oktoobril liiguti edasi Kärdla suunas üle Mäeselja Kanapeeksi suunas. 18. oktoobril vallutas 151. JR võitlusgrupp Kärdla ja siirdus sealt edasi Risti poole. Punaarmee üksused tõmbusid Tahkuna poolsaarele, kust Balti laevastiku, Tallinna mereväebaasi PBL Tallinna Peabaasi Läänemere rajooni rannakaitse Tahkuna rannakaitsepatarei nr 26 ja rannakaitsepatarei nr 316 tulistasid ägedalt sakslaste seisukohti ja kogu 18. oktoobri öö kestis Tahkuna patareide tihe tuli. 19. oktoobri murdis 151. JR 6. kompanii löögirühm läbi punaste vastupanuliinist, mida laiendati järgnevalt niivõrd, et veidi hiljem sellest ka 151. rügemendi I ja II pataljon võisid läbida ja Punaarmee üksusi seljatagant haarata. Tahkuna patareid aga püüdsid luua tulemüüri ja kogu päeva pommitasid Saksa üksusi. 20. oktoobril asusid Saksa üksused jälle rünnakule. Saavutati 2 km sügavune edumaa ja pärast nõrga vastupanu murdmist jõuti välja Tahkuna metsavahi maja juurde. Saar langes 21. oktoobril täielikult sakslaste kätte.

 Pikemalt artiklis Operatsioon Siegfried

Viimase Eesti maa-alana jäi Punaarmee kontrolli alla Osmussaar, mille kaitsjad evakueeriti meritsi Kroonlinna 2. detsembril 1941. Osmussaarel asunud garnisoni põhijõud evakueeriti 2. detsembril Hankosse, saarele jäänud üksikud punaarmeelased lasid õhku saare 130 mm ja 180 mm, nr 314 rannakaitsepatareid ning lahkusid järgmisel päeval, 3. detsembril Hankost järele saadetud kaatriga. 6. detsembril 1941 randusid Osmussaarel Saksa sõdurid.

Suvesõda[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Suvesõda

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Toomas Hiio, [http://www.dorpatensis.ee/files/Teine%20maailmas6da%20Eesti%20pinnal.pdf Teine maailmasõda Eesti pinnal.Eestis võidelnud Saksa üksustest ja Saksa sõjaväevalitsusest Eestis][alaline kõdulink], Domus Dorpatensis, 30. november 2010
  2. Hannes Walter, Hävituspataljonid. Must lehekülg Eesti rahva ajalooraamatus., Kultuur ja Elu, 2/2017
  3. Mati Õun, Võitlused Läänemerel. Suvi 1941. Tallinn 1996, lk. 42-44.
  4. Walther Melzer, Kampf um die Baltischen Inseln 1917-1941-1944: eine Studie zur triphibischen Kampfführung. ISBN 9789949008711
  5. Jaak Sammet, Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamat 1997-1998. Muhu vallutamisest 1941. aasta septembris
  6. Roomassaare kaitseliin (3 dotti), Kultuurimälestiste register
  7. Endel Püüa, Saare maakonna militaarobjektide ekspertiis, 2006.a. KUULIPILDUJADOTT ROOMASSAARE SADAMAS, KUULIPILDUJADOTT ROOMASSAARE NINAL, KUULIPILDUJADOTT ROOMASSAARE KARJAMAAL

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]