Narva vanalinn

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib ajaloolisest piirkonnast, kaasaegsest Narva linnaosast vaata artiklit Vanalinn (Narva).

Rootsiaegne Narva vanalinna ja Narva kindluse kaart
Vaade Narvale 18. sajandi keskpaigas
1929. aasta Narva linnaplaan
Narva, portaal vanalinnas (Carl Sarap, u 1938)

Narva vanalinn (ka Vana Narva, Narva Südalinn) on Narva ajalooline linnasüda (tänapäeval Narva Vanalinna linnajao osa).

Narva barokne linnasüda valmis suuremas osas 17. sajandi II poolel ja 18. sajandi I poolel ning säilis peaaegu muutumatuna kuni teise maailmasõjani.[1] Kuni purukspommitamiseni 1944. aastal hõlmas Südalinna linnaosa bastionidest ümbritsetud ala, mis külgnes Narva jõega idas, Joaoru linnaosaga lõunas, Peetri eeslinnaga läänes ning Narva eeslinnaga põhjas.

Narva vanalinna vanima osa (vanalinna kitsamas mõttes) piirideks oli 14. sajandil ehitatud Narva linnamüür, mis lammutati lõplikult 18. sajandil vastavalt 1777. aasta korraldusele. Lõunapiiriks oli kraav linna ja Hermanni linnuse vahel, mille üle oli tõstesild. Linna mõõtmed tol ajal olid: pikkus umbes 400 meetrit ja laius 200–400 meetrit.[2]

1345. aastast pärineb Taani kuninga Valdemar IV Atterdagi privileeg, mis andis Narvale samad Lübecki linnaõigused ja vabadused, mis Tallinnalgi. See Lübecki linnaõigus oli esimene teadaolev Narva linnaõigus. 1346. aastal müüs Taani kuningas Waldemar IV kogu Eestimaa, sealhulgas ka Narva, Saksa Ordule.

Keskaegse Narva tänavatevõrk oli üsna korrapärane, sellest võib teada saada esimeste tänaseni säilinud 1647. ja 1649. aasta Gunnar Nilsson Welt’i koostatud linnaplaanide järgi[3]. Tänavatevõrgu kinnistas ringmüüri rajamine, fikseerides ära linna territooriumi. 1659. aastal laastas Narvat suurtulekahju.

Linna peatänav oli Suur tänav, mis kulges Narva linnuse tõstesillast linnamüüri põhjaosas asuva Karjaväravani. Suur tänav läbis põhja-lõuna suunalise teljena kogu linna. Suure tänavaga risti kulgesid Viru ja Rüütli tänav. Rüütli tänav viis Vana Rannavärava, Viru tänav Viru värava juurde. Viru tänava ja Suure tänava ristmikul oli linna kirik ja selle juures linna turg.[2] Suure tänava lõunaotsas paiknenud allalastav sild jäi ainsaks ühenduseks linnusega. Keskajal olid tänavad, eelkõige Suure tänava piirkonnas – sirgjoonelised ja moodustasid nelinurkseid hooneteblokke. Keskajal puudusid Narva tänavatel nimed, sest linn oli väike ja orienteeruti olulisemate ehitiste järgi[4]. Keskaegses Narvas oli umbes 500-800 elanikku ja hooneid vastavalt 50-80. 16. sajandi keskel Narvas veidi üle 40 maja.

Linna südameks oli turuplats, mille äärde paigutusid teised olulised ühishooned nagu raekoda, vaekoda, gildihoone, linnakoguduse kirik.


Pärast Narva bastionide ehitamist Rootsi riigitegelase ja sõjaväeinseneri Erik Dahlbergi projekti järgi aastatel 16831704 suurenes vanalinna pindala umbes kaks korda. Linnamüüri ja bastionide vahele tekkinud vanalinna osa sai nime Uus linn.[2][3]

Sõjajärgne Peetriplats

17. sajandi II pooleks oli Narvast saanud kaunis barokklinn. Linna kutsuti kuninganna Kristiina krooni kalliskiviks.[5]

17. ja 18. sajandi barokiaja õitsengule järgnesid linna uued tõusud ja langused. Aja jooksul linn kasvas, laienes bastionimüüride vahelt välja ning Vene impeeriumi perioodil hakkasid hoogsalt arenema eeslinnad.[5] Kui varasematel sajanditel oli linn kasvanud eelkõige põhja suunas, siis 19. sajandil hakkasid arenema eeslinnad ka lõuna ja lääne suunas. Nii on näiteks 1845. ja 1871. aastal koostatud kaartidel-plaanidel näha nii Narva eeslinna põhjas, Peetri eeslinna läänes kui ka Joaorut (Juhkentali) lõunas.[5][3] Narva eeslinnade hulka kuulus ka Ivangorodi eeslinn teisel pool Narva jõge. Eesti vabariigi ajal kuni 1940. aastani kandis see linnajagu Jaani eeslinna nime.[3]

Vanalinna hoonestus ja väljakujunenud tänavavõrk olid peaaegu muutumatutena püsinud läbi mitme võimuvahetuse ja nelja sajandi. Narva barokne linnasüda hävis teises maailmasõjas, NSV Liidu õhuväe märtsipommitamisel 1944. aastal. Hoonete varemed, mis oleksid vähemalt osaliselt olnud taastatavad, lammutati 1950ndatel aastatel. Sõjakahjude kindlaksmääramise vabariikliku komisjoni hinnangul oli purustatud 75% Narva vanalinna muinsuskaitsealustest eramajadest. Samas hindasid tollased muinsuskaitsjad ning arhitektid paljusid hooneid taastamiskõlbulikeks ning seda hinnangut kinnitavad ka 1944. aastast pärit ülespildistused. 1940ndate teisel poolel koostasid arhitektid linnasüdame ülesehitusplaane. Joonistest jm dokumentidest ilmneb, et järk-järgult oli kavas piirkonna ajalooline ilme ja tänavatevõrk võimalikult sõjaeelsega sarnasena taastada. 1947. aastal võeti Narva vanalinn riikliku kaitse alla. Kuivõrd restaureerimiseni ei jõutud, siis hooned lagunesid ning aasta-aastalt taastatavate hoonete arv üha vähenes.[1]


1952. aastal valmis vanalinna alal esimene uusehitis, kinoteater Punane Täht. 1953. aastal määras Narva Linna TSN Täitevkomitee vanalinna varemed lammutamisele, mõni aasta hiljem kerkisid esimesed neli tüüpprojekti järgi ehitatud kortermaja. 1959. aastal valminud hoonestusprojekt nägi ette kogu vanalinna hoonestamise hruštšovkadega. Lagunevale raekojale leiti siiski uus funktsioon. Hoone taastati aastatel 1960-1963 Pioneeride paleena, kusjuures raekoja välisilme taastati esialgsega sarnasena. Raekoda oli ka ainus hoone, mis algsest restaureerimiskavast teostus.[1]

1960ndatest aastatest alates linnasüdame täisehitamise hoog rauges, elamuehitus peatus mitmeks aastakümneks.[1]

1980ndatel hakati taas unistama barokse Narva taastamisest. 1992. aastal valmis vanalinna regenereerimisplaan. Unistustele, aruteludele ja plaanidele vaatamata püsis Narva linnasüda 1990ndatel muutumatu ilmega. Uue ja ajaloolise Narva lepitamisideedeni arhitektuurivahenditega jõuti 2000ndatel aastatel.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Toode, Andres Südalinnast ääremaaks: ehitustegevus Narva vanalinna piirkonnas sõjajärgsest ajast kuni tänapäevani. Merike Ivask (Toim). (2009). Linnas ja muuseumis. Uurimusi Narva ajaloost [Narva Muuseumi toimetised 9]. Narva: Narva Muuseumi toimetised. Lk 162-197. 
  2. 2,0 2,1 2,2 О.Коченовский. Нарва. Таллинн, "Валгус", 1991
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Tõnu Raid (Toim). (2013). Eesti linnade plaanid 1584-2011. Tallinn: Grenader. Lk 79-108. 
  4. Süvalep 1936, lk 239
  5. 5,0 5,1 5,2 Merike Ivask, Svetlana Andrejeva (Toim). (2015). Narva - kuninganna Kristiina kroonijuveel. Tallinn: Tänapäev. 

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Schulbach, A. 1931. Daaniaegne Narwa. Narva.
  • Süvalep, Arnold. 1936. Narva ajalugu I, Taani- ja orduaeg. Narva.
  • Kenkmaa, R. 1937. Eesti linnade tekkimine ja arenemine 13. ja 14. sajandil. – Eesti ajalugu II, Eesti keskaeg. Tartu, 83–119.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]